Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere, head kuulajad! Käes on kriitilise intsidendi aeg, ehk siis taaskord on põhjust meil vaadata ja tutvuda Eesti digiriigi arengutega. Kui eelmises saates käis meil külas IT -minister, kes natukene puudutas neid teemasid, mida siis valitsus järgmise nelja aasta jooksul tegema hakkab ja, ja nagu te kõik ka saates kuulsite, siis väga palju teemasid oleme me siin saates juba ära ka kajastanud või rääkinud. Aga täna siis me vaatame veel lähemalt otsa asjadele, mida, mida hakatakse ära tegema, milliseid piimajõgesid, pudrumägesid meile kokku on lubatud. Ja selleks olen palunud stuudiosse kaks külalist. Sotsiaalministeeriumi innovatsiooni asekantsler Nele Labi, tere.
Ja Majandus - ja ka Kommunikatsiooniministeeriumi digiriigi teenuste valdkonna juhi Kaili Tamme, tere.
Ja mina olen saatejuht Ronald Liive. Ma küsiks alustuseks selline hästi sõbralikult, et omavahel rääkides mitte keegi ei kuula, et kui mina seda koalitsioonilepingut lugesin, siis mul oli väikene pettumus, sest et nagu väga palju asju, mis seal kirjas oli, on kõik asjad, mis on juba töös, mis on moel või teisel tegemises, mõni asi, mis on tehtud või mida me teame, et kohe nagu tuleb. Milline teie arvamus või selline esma reaktsioon oli, kui te seda lugesite või kas ma ei tea, kas te olete üldse lugenud seda?
Jaa, olen, mina vähemalt olen lugenud, ma usun, et neile täpselt samamoodi, et jaa, seal võib -olla tõesti seda midagi väga sellist ohoo ja vau efekte ei olnud, et mingid asjad tõepoolest on töös, aga samas teistpidi see minu meelest nagu tundus, et see nagu andis natukene võib -olla power 'it nendele asjadele, mida me teeme, võiks nagu juurde anda, et me ikkagi liigume võib -olla nüüd selles, selles suunas, et milline on ka poliitiline tahe, nii et ma arvan, et see on pigem, pigem positiivne. Ja noh, lõpuks on ju ka see, et ega päris sihtpunkt ei ole ju koalitsioonilepingusse kirjutatud, et eks lõpuks, ma ei tea, taevas ongi nagu see unistuste piir enam -vähem, et mis me lõpuks ära teeme.
Kas te oskate tuua välja mingiseid nii -öelda lööklauseid, mis teile sinna silm, seal kõrvu või silma jäi?
Noh, näiteks see sama personaalne riik, millest on koalitsioonilepingus küll tõesti üsnagi põgusalt juttu, aga samas on meie digiühiskonna arengukavas juba kahekümne esimese aasta lõpust tegelikult ju personaalselt riiki kirjeldatud, et mida see tähendab, sündmuspõhisust, proaktiivsust, andmete mõistlikku kasutamist. Ja noh, teine võib -olla selline olulisem asi, mis on seal kirjas, on siis riiklik mobiilirakendus, mis samamoodi, mille arendamine on töös ja tõenäoliselt nüüd lähikuudel inimesed saavad seda ju päriselt kasutama hakata, pluss siis muidugi juures see veel, et andmed, andmed, andmed, et andmetega midagi mõistlikku peale hakata.
Nele, see ei pruugi või tähendab, see ei ole tegelikult meie tänase saate põhiteema, teema või see põhjus, miks tegelikult te siia tulite, aga. Näiteks üks teema, mis nii -öelda sellise sotsiaalvaldkonna poole pealt on praegu on meil see, et eelmine valitsus otsustas, et meil on need uhked suured perehüvitised, siis nagu kui neid hakati vaikselt tegema, siis arvestati, et aga me peame nii palju igasugu nii -öelda e -riigi mõttes arendusi tegema, meil on nagu väga palju raha juurde vaja saada. Nüüd uus valitsus ütles, et need sellised kolme lapse toetused, asjad, me kaotame ära. Kas see on nagu, ühesõnaga, et üks valitsus ütleb, et teeme, teine ütleb ei tee ja vahepeal on nagu mingi suur rahasumma antud mingite digiarenduste jaoks. Mis tundeid see tekitab?
Ja võib -olla see oli siis see siuke keerulisem moment selle juures, et tegelikult on ju tööd tehtud ja raha on ka kulunud, aga mulle tegelikult lingib see sama olukord selle personaalse riigi kontseptsiooniga väga ilusti. Et tegelikult ju ei poliitikud ega ka ametnikud ei taha seda olukorda, et kui kuskil on otsustatud, et keegi peaks saama mingi toetuse, et siis me ütleme, et nojah, et paistab, et kahe aasta pärast saab. Me tahaks ikkagi kohe sekkuda ja tegelikult nüüd ongi see koht, et me peaksime võimestama seda osa arendustest, mis laseb kiiresti tulevikus meil hakata muudatusi tegema. Et ja võib -olla see nagu praegune hetk on raske, aga ta on väga ilmekas.
Millised need inimkesksed digiarengud või digiteenused hakkavad siis olema meil nelja aasta jooksul?
Noh, tegelikult laiemalt, kas nüüd nelja aasta jooksul, noh, vähemalt esimese nelja aasta jooksul me kindlasti liigume edasi, et pikem siht on ju tõesti, et kaks tuhat kolmkümmend oleksid teenused, mida riik pakub inimeste jaoks sisuliselt nii -öelda nagu nähtamatud. Et kõik asjad juhtuksid justkui automaagiliselt, samas jälle teisalt on see, et inimestel oleks nagu väga selge kontroll selle üle, et mida tema andmetega tehakse, et, et nagu päris nähtamata see ka olla ei saa, et, et see usaldus on ju selle juures väga -väga oluline.
Selle kontrolli all te mõtlete midagi enamat kui see riigiportaalis eesti .ee olev andmejälgija siis?
No andmejälgija on üks näidetest tõepoolest onju, et kus inimene saab ju näha, et milline infosüsteem on tema andmeid pärinud ja noh tegelikult ju ka teada, et mis eesmärgil, aga lõpuks on ka olemas selline asi nagu nõusolekuteenus, et mis on ju näiteks meditsiinis ja erasektoris juba ju täiesti kasutusel.
Ja seda loodame rohkem ka pilti tuua, et mina omalt poolt proovisin ka ju siis aru saada, et mis täpselt siis selle personaalse riigi all mõeldud on ja ma arvan, et üks see suur komponent ongi sellest, et et ma saan oma riigi ette häälestada inimesena, et mina soovin, et riik saab või ei saa ühtesid andmeid kasutada, pakkuda mulle ühtesid või teisi teenuseid. Markeerin ära kanalid ja viisid, kuidas minuga suhelda ja siis see kõik hakkabki nii juhtuma, nagu mina tahtsin, ehk et nii -öelda minu Eesti.
Minu Eesti, mitte, jaa, see on väga hästi öeldud. Kas sotsiaalteenustes, tähendab, kuna MKM -i poole pealt ma ei näe, et MKM võiks midagi sellist pakkuda, Et, et nii -öelda MKM mõni allasutus nii -öelda oma e -teenuse näol mulle midagi automaatselt pakuks, aga sotsiaalteenuste poole pealt ma nagu näen seda, et kui on mul noh, laps on sündimas, kõik see, et tullakse automaatselt, öeldakse, et kuule, et nüüd on sul siin saada, vot see toetus ja kõik see toetus. Need asjad meil tegelikult on ju ka töös ja tehtud, kas meil on midagi sellist või nendes osas ka veel kohe -kohe lisandumas,
Ma ei tea nüüd öelda, kas kohe -kohe on, aga tõepoolest, et minu jaoks see koalitsioonilepingu lugemine oli selles mõttes, et võib -olla ei olnud üllatus, aga oli hea meel, et me saame aru, et noh mida me täpselt siis võimestama hakkame, et ma olen isegi mõelnud, et miks me siis nagu juba ammu ära ei ole teinud oma personaalset riiki, et meil on olemas need vahendid. Tegelikult see päris nii lihtne ei ole, et Eesti riik ei ole sama nagu üks ma ei tea ettevõtte, meil need andmed on antud erinevatesse domeenidesse. Näiteks terviseandmed ma andsin tervise valdkonda ja ma kunagi ei mõelnud, et neid peaks saama mu lapse klassijuhataja vaadata. Et seal on need siuksed mõttekohad sees, mis me peame nüüd ringi mõtlema, see sama näiteks sünnisündmuse teenus, millest siis nüüd esimesed proaktiivsed teenused on olemas, et me saame kõik selle pakkumise lapse toetusele. Sellel teenusel, kui ta lahti võtta, on üle kolmekümne alamteenuse, mis kuidagiviisi on seotud sellesama momendiga, et lihtsalt keegi kuskil saab lapse, mis esmapilgul tundub nii lihtne olevat. Ja tegelikult neid seoseid alates lapsele nime panemisest, uue perearsti leidmisest, eestkoste määramisest, hambaravihüvitisest ja nii edasi, et täiesti erinevate pakkujate juurde, lisaks veel erinevate kohalike omavalitsuste juurde, et see rägastik on väga suur ja see korrastamine võtab nüüd aega, nüüd me pöörame siis rohkem, rohkem tähelepanu sellele, et seda rägastikku korrastama hakata ja proovime neid kiiremini turule saada.
Tegelikult selle proaktiivsuse või võib -olla sündmuspõhisusega seoses, et jah, et, et üks pool ongi need nii -öelda sotsiaalvaldkonna teenused, kus tõesti inimene võib -olla saabki mingisuguse päriselt nagu materiaalse hüve, on ju, on üks variant, aga tegelikult ju see lähenemine on oluliselt laiem, et noh, me MKM -is tegelikult üldse veame seda sündmuspõhisust ja proaktiivsuse nii -öelda juurutamist riigis. Ja tegelikult ega meie enda haldusalas samamoodi on ju selliseid potentsiaalseid teenuseid, mis saaksid olla proaktiivsemad, võib -olla kui need praegu on olnud oluliselt rohkem, ma ei tea, võib -olla üsna niisugune meelevaldne näide, aga ma ei tea, näiteks kui väikelaevaomanikuks inimene saab või, või ta teeb endale väikelaevajuhi load, et tegelikult seal on samamoodi päris palju asjaajamist riigiga, aga me saame seda kõike lihtsustada või üldse autojuhtimisõigusega seoses. Et seda lihtsustamismomenti on nagu väga -väga -väga paljudes kohtades, et kas või ju eelmise aasta lõpus, mis esimene elusündmusteenus, mis inimestele kättesaadavaks, esimene etapp sellest, mis läks, oli abiellumine on ju, et üldse mitte selline selles mõttes sotsiaalvaldkonna teema, vaid lihtsalt üks väga tore elusündmus, kus on hästi palju bürokraatiat praegu.
Tahtsin küsida veel seda, et lapse sünni sündmusteenus, see on nagu enam -vähem nüüd olemas või...
Sellest on alles esimene etapp realiseeritud. Sellest on
ma tahtsin oma küsimusega jõuda sinna, et enne lapse sünni juurde jõudmist on see, et võetakse naine siis rasedana arvele. Kas praegu meil sellist automaatset liidestust siis kuskil selles büroo aktiivses teenuses ei ole, et kui võetakse rasedane arvele, et siis kohe tuleks kuskilt eesti .ee -st nagu, et palju õnne ja näed, vaata, siin sa saad juba tutvuda kõige sellega, mis sind hakkab ees ootama.
Põhimõtteliselt nii -öelda palju õnne, et ei tule vist jah. Aga tuleb seesama eeldatava sünnikuupäeva saatmine siis sotsiaalsüsteemi tekitabki meile selle, et me saame teada, mis toetused meil ees on ja need siis pakutakse automaatselt. Palju õnne sealjuures ei ole. Ja mis me siis sügisel live 'i panime just selle sünnisündmusega seoses ongi nagu ajaskaala peal saab vaadata, et mis asjad mind ees ootavad, millal ma midagi peaksin tegema hakkama, millal ma peaks arsti juurde minema, millal on üks kontrolliaeg, millal paned, otsid lasteaia kohta, et see on nüüd üsna kenasti visualiseeritud, nii et sa saad kerida mööda seda aega ja aru saada ja märkida sinna sisse ka oma lapse kuupäeva vaadata. Et noh, et kuna tema sünnib sellel kuupäeval, siis ma, ja siin on vahepeal suvepuhkused, et võib -olla siis peaks midagi tegema mais. Et see on niisugune see esimene etapp, mis praegu laivis on ja lisaks on seal siis tõesti päris palju selgitavaid artikleid erinevatest, nagu ma ütlesin, siin on vist seitse erinevat asutust pakutud, pakuvad mingit seotud teenust. Et kuidas see kõik käib, mis need nüansid on, on lihtsasse, lihtsasse keelde ühte kohta kokku toodud, et ei pea otsima mööda ilma ringi.
Kas on teil statistikat? Jah, ma tean praegusel hetkel mitte, aga üldises mõttes on teil statistikat, kui palju sellist lahendust kasutatakse? Kas inimesed on selle üles leidnud?
Mina praegu ei tea statistikat peast öelda ja me tegime küll siukse väikse tutvustuse, aga no see on jälle selline teenus, et ei ole mõtet üle Eesti kõigile inimestele teavitada, et nüüd saab lapse sünniga seotud sündmuste kohta lugeda. Et tuleb sihtrühm maha tabada ja, ja peamine rõhk läheb siis ikkagi siit ämmaemandate ja arstide kaudu, et nemad on kõik teavitatud. Ja kliki arvu ma ei oska praegu öelda. Väga hea.
Ma ühte numbrit tean, aga see vist on vananenud, nii et.
Kuna igapäevaselt see külastajate hulk suureneb, siis võib olla nii, et täna on ainult mõni tuhat inimest näinud, aga, aga, aga homme juba kümme tuhat inimest.
Tegelikult oli see üle kümne tuhande oli juba üsna -üsna alguses, ma arvan, et jaanuaris -veebruaris, et see ju detsembri lõpus, detsembri viimastel päevadel läks see teenus püsti, aga jah, kuskil jaanuaris või veebruaris oli üle kümne tuhande külastuse juba.
Jah, ma ikkagi ütleks, et tegelikult on oluline see, et need õiged inimesed seda loeksid seal, et mitte niisama, noh, niisama huvi pärast võib ka loomulikult lugeda.
Tuues need õiged inimesed sisse ja natukene seda personaalset riiki ja, ja sellist büroo aktiivsust, ma lähen oma küsimusega aastaid tagasi nüüd. Aastaid tagasi meil oli, tehti teise pensionisamba reform ehk siis raha lasti vabaks. Ja, ja see mulle isiklikult, ma ütlen käsi südamel, see on minu enda isiklik arvamus, jäi sellest mulje, et osadel eestlastel on selline kasine finantskirjaoskus. Samas meil on tehisintellekt, meil on see, see bürokratt, meil on kõik igast need asjad. Kas kuskil sinna personaalsesse riiki võiks ära mahtuda ka selline teenus, mis, mis vaatabki kodaniku sissetulekuid, väljaminekuid ja siis kuskil paneb punase lipukese näiteks kohalikus omavalitsuses tööle, et näed, et vot sellel leibkonnal on kaks täiskasvanut, kellest üks käib tööl, aga neil on kolm last, kõik käivad lasteaias ja kohatasud, kõik, kõik asjad. Me näeme, et neil on nagu finantsiliselt raske, aga nad ei ole kohalikku omavalitsusse jõudnud, et abi küsida. Kas selline proaktiivne e -teenus võiks meil olemas olla kunagi?
Ja ma arvan, et siin on palju nüansse, mis tuleb ennem kokku leppida, et kuidas me täpselt seda teeme. Ja selle personaalse riigi puhul üks eeldustest on kindlasti usaldus kodaniku ja riigi vahel ja see usaldus tähendab ka seda, et mul kodanikuna peaks olema õigus siis välja lülitada, et mina ei taha personaalset riiki näiteks, et ma tahan minimaalset riiki võib -olla. Ja nüüd, mis puudutab näiteks lapsi, siis see on see koht, kus ilmselt riigi ja ühiskonnana me tahaksime sellest isikuotsustusest siiski teatud tingimustel saada üle vaadata. Et kui kuskil hakkavad lapsed ohtu jääma, andmed meile tegelikult annavad seda teada, siis tõepoolest, et kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja saaks vaadata, et kas äkki oleks vaja aidata, et nii -öelda break the glass mõnel juhul peaks, peaks olema võimalik, sest muidu meil ei ole kõigist neist andmetest kasu, et me tegelikult tahame ühiskonna ja, ja meie inimeste elukvaliteeti paremaks muuta. Jah, ja mingisugused allaandmised siis tuleb teha, aga, aga ma arvan, et see tänapäeva tehnoloogia võimaldab ka seda, et kui me muidu oleme mõelnud, et ma ei taha, et kuskil on keegi, kes käib mööda kogu minu andmerida, vaatab seda otsast lõpuni ja siis teab kõike minu kohta, siis uue tehnoloogiaga me saame niimoodi, et just nimelt otsida üles ainult konkreetsed markerid, mis lähevad nii -öelda ohuna kirja. Ja vaadata siis ainult väga konkreetsetele asjadele otsa, et kõikide andmetes mitte keegi sobramas käima ei peaks hakkama.
Pluss me elame Eestis, mitte Ameerika Ühendriikides, kus nagu kardetakse väga kõiki selliseid asju. Me oleme ju oma digiriiki usaldanud siin aastakümneid juba.
Jah, ja samas nüüd peab vaatama, et me seda usaldust kindlasti ei kuritarvitaks, et inimestel ei tekiks nagu usaldamatust onju, kuigi tõenäoliselt vist mitte, et meid vist ikkagi jah, täiesti usaldatakse endiselt.
Kas muidu see näide, mis ma tõin, on pigem nagu ulme valdkonnast või on see selline, mis, mis tõesti võiks nagu reaalsuseks ka saada?
Ma arvan, et see on üks väheseid kohti, kus me ühiskonnana ka kõik kokku lepiksime, et tõepoolest siin me annaksime natuke rohkem volitust, mis puudutab Eesti laste kaitset. Et muudes kohtades ma arvan, me pigem oleme jah, siuksed rohkem, rohkem kaitsemäe ja ainult otstarbepärased, aga mõned kohad, miks me muidu kogume kõiki neid andmeid, kui me tegelikult ei saa neid iseenda kasuks ära kasutada, et mõned need kokkulepped tuleb saavutada.
Mis seis meil üldse nende andmetega on? Kas meil on nagu selline üks suur super andmebaas, kus on need kõik olemas või meil on nagu igal pool pillapalla laiali ja väga keeruline, et kuidagi kätte saada, konsolideerida?
No täna on kindlasti väga -väga keeruline. Aga noh, iseenesest me oleme siin arutanud ka, ka oma inimestega, et mõeldes personaalse riigi peale ja siis mõeldes ühtlasi ka selle riigieelarve täitmise väljakutse peale, et kuidas need kaks omavahel kokku kõlavad, et personaalne riik oma olemuselt kõigepealt tundub suhteliselt kallis olevat. Aga samal ajal siis vaatame, et kuidas kõike efektiivistada saaks. Ja siin ilmselt tuleb hakata mõtlema selle peale, et kui me tahame tulevikus kiiresti näiteks saada täpselt sihitud toetuse mingi elanikkonnagrupi kohta, kiiresti need andmed kätte, et siis me ei saa enam niisuguseid suuri hiidinfosüsteeme ehitada, kus iga liigutus eeldab uut arendust, tellimust, ootamist ja kõike muud. Vaid rohkem liigume näiteks andme kogu, andmeladude põhiseks, et andmed olemas on, saame kätte, arvutame ära ja nüüd on see realiseerimise ots seal näiteks, et jah, tulevikus on võimalusi.
Kui palju me siis enne selle personaalse riigi kohale jõudmist üldse neid andmeid veel siis kvaliteeti parandama peame?
Peame ikka kvaliteediga on meil probleeme küll, aga ma arvan, et teine moment on ka see, et me peame mõtlema, et miks nad siis on kohati meil üsna puudulikud ja, ja kas me äkki saaksime võtta ära inimestelt selle motivatsiooni esitada mittekorrektseid andmeid. Just ennem rääkisin, et viimati, kui me soovisime saata inimestele ühte teadet Sotsiaalkindlustusameti kaudu, siis näiteks üleüldse e -posti aadressid olid seal circa kaheksakümnel protsendil inimestest ja siis neist veel viiel protsendil olid needki vigased. Et noh, et isegi kui sa saad teada, et inimesel noh, ta võiks vajada abi ja tahaks talle abi pakkuda, siis me ei pruugi teda isegi kätte saada, et siin nagu mõned momendid on.
Aga positiivne on see, et meil on praegu algamas või alanud juba just üks projekt, et tegelikult need andmed, just kontaktandmete korrastamine, et on Sotsiaalkindlustusamet kaasatud, Rahvastikuregister, Transpordiamet ja Maksu - ja Tolliamet vist. Aga noh, tuleviku peale mõeldes siis võib -olla üldse, kui me räägime riiklikust mobiilirakendusest, et noh, võib -olla ei olegi enam oluline, et mis selle inimese meiliaadress on, vaid oluline info jõuabki talle riiklikusse mobiilirakendusse kohale.
Või näiteks sissekirjutuse andmed, et meil on sisse kirjutatud, me kõik kuhugi oleme ja see ei pruugi üldse vastata sellele kohale, kus me elame. Perearstid on näiteks mitu korda pöördunud meie poole, et tahaksid, et me teeksime inimeste aadresside registri neile. Tegelikkuses ei ole ju mõistlik, et sul on arstide käes, on üks elukoharegister, siis on võib -olla klassijuhatajatel on mingi teine elukoharegister ja nii edasi. Et tuleks läbi mõtestada, et miks need sissekirjutuse andmed üleüldse siis ei ole korrektsed ja kuidas need insentiivid, tõesti keelsed sõnad, soodustavad tegurid sealt ära kaotada.
Te, Kaili, korra mainisite seda, et andmete nii -öelda see värskendamine või siis see, mis te mainisite, Maanteeameti rahvastikuregistri, kas see tähendab seda, et kõik nad saadavad mulle üks päev kirja, et ole hea, palun logi sisse, vaata oma andmed üle või see käib niimoodi, et üks saadab kirja, ühes kohas muudan andmed ära ja kõigis on need andmed uuendatud?
Just täpselt, see selle asja mõte on, et, et tõepoolest, et kui juba üks tähtsatest asutustest teab sinu õigeid andmeid, et siis oleksid olemas need ka mujal, et ei peaks igal pool seda tegema. Aga kuna praegu see analüüs alles algab, et ega ma seda lõplikku lahendust öelda ei oska, aga, aga umbes selline võiks ta olla.
Eelduslikult saab selleks üheks, kes neid õigeid andmeid peab teadma, rahvastikuregister, ma eeldan. Jah. Selge. Kas personaalse riigi üks selline väga suur komponent võiks olla ka koostöö erasektoriga? Just selle nurga alt meil on räägitud, mis jah, ei puuduta ei sotsiaalministeeriumi ega ka MKM -i, vaid pigem rahandusministeeriumi on näiteks selline positiivne krediidireitingu teema, Mis on ka tegelikult ju erasektoriga koostöö tegemine, et, et nad saavad mingid andmed kätte siis nagu riigi käest ja, ja, ja või siis vastupidi, niimoodi jagatakse neid andmeid.
Jaa, see kindlasti see, et erasektoriga koostöö senisest oluliselt rohkem, et see on kindlasti teema, et noh, on nii eraldi teenused on ju, mis tõepoolest ongi võib -olla nii -öelda erasektoripõhised, Aga samas ka muud teenused, näiteks ma ei tea, lähedase kaotusega seoses erinevad teemad, et seal on juba a priori ju erasektori teenused sisse kirjutatud, et jaa, see on kindlasti teema, millega toimetame ja noh, seesama nõusoleku teenus tegelikult, kui me räägime siin näiteks krediidiandmetest, oleks kindlasti see, mis saaks meil aidata neid andmeid päriselt kasutada. Ehk et inimene annab nõusoleku, et näiteks erasektor võib neid andmeid kasutada või siis ka vastupidi.
Sotsiaalministeeriumis ikkagi mõtleme ka väga laia skoobiga selle peale, et, et milliseid teenuseid võiks tegelikult äkki ikkagi eraturg pakkuda. Me näeme, et me pisike riik ei jõua kõike ära teha, mis head mõtted on olemas, et laiendada seda võimalust ja teine asi nagu päriselt on koalitsioonileppes ka üks punkt, kus kui see realiseerub, siis riik hakkaks kasutama erasektori andmeid selleks, et avalikku teenust osutada. Toimetulekutoetuse automatiseerimine. Tegelikult üks hetk, kus inimene on kõige halvemas olukorras, kõige abitumas olukorras ja nüüd selleks, et saada siis see toetus, me täna ootame, et ta täidaks vorme, esiteks pabereid, leiaks üles oma arved ja kõik muud asjad, samas need arved kommunaalide kohta on olemas. Ettevõtete käes läbi selle nõusoleku teenus oleks lihtsalt ühe linnukesega võimalik neid hakata saama ja samamoodi siis ka seirata seda, et tõepoolest nüüd on inimene sattunud olukorda, kus tal tekib õigus seda toimetulekutoetust saada ja teha see automaatseks. See on see idee ja ma olen väga positiivselt üllatunud, et see tõepoolest seal koalitsioonileppes on, sest tegelikult rääkinud, me oleme sellest mõnda aega ja no nüüd siis läheb töösse.
Ja kui ma näen, see tõi teile naeratuse näole, siis kui te esimese päeval, kui see koalitsioonileping välja tuli, hakkasite seda lugema ja te nägite, et selline punkt on olemas.
See on väga tore kuulda, ehk siis mulle jääb selline mulje, et, et antud valitsusega annab ära teha väga palju, loodetavasti.
Ma tahtsin küsida just, just selle nurga alt, et kui meile siin kõigile tundub, et tõesti see on selline valitsus, mis mõtleb sellise digiriigi peale ja, ja lubab meile inimkeskset digiriiki, proaktiivseid teenust, kõike seda, mida tegelikult ametkondades on nagu pikalt -pikalt räägitud, mis on need sellised, ma ei tea, kaks -kolm, väga lahedat asja, mida teie ise isiklikult tahate nüüd näha, et saaks reaalsuseks selle nelja aasta jooksul. Millest te ise tunnete puudust või siis näete, et teised inimesed saaksid sellest väga palju kasu?
Ma tahaks seesama nõusolekuteenus ikka nüüd päriselt tuleks nagu üle platsi igasse asendisse, võimalik, et ma just nimelt seda, minu Eestit saaksin hakata endale ise häälestama. Et see on, ma arvan, minu suurim ootus. Ma väga ootan ka, et me saaksime neid automaatseid toetuseid hakata maksma mitte ainult sellepärast, et bürokraatiat vähendada, vaid selleks, et need jõuaks tõepoolest nende inimesteni, kellel seda päriselt vaja on. See on seesama eesmärgipäraste teenuste toetuste punkt on kõnekas.
Kusjuures, kui mina mõtlen võib -olla siis natukene laiemalt, et noh, kui siin oli nendest sündmusteenustest oli juttu, et eelmise aasta lõpus esimesed kättesaadavaks said, aga need on ikkagi ju sellised nii -öelda MVP -d nendest sündmusteenustest, et tegelikult minu unistus on see, et meil nelja aasta pärast, nelja aasta jooksul tegelikult tõenäoliselt juba võiks varem olla, et meil on päriselt kümme elusündmusteenust olemas, samamoodi võiks olla neid kümme tükki ka ju ettevõtjatele päriselt olemas. Ja nad ei oleks enam infoteenuseid, vaid seal olekski päriselt selline automatiseeritus ja proaktiivsus olemas, et inimese elu päriselt muutubki lihtsamaks, et noh, ettevõtja ei peaks tegelema hästi palju sellise tarbetute aruannete ja mille iganes esitamisega ja samamoodi inimene, et ma ei tea, kui ta abiellub või kaotab lähedase, et ta saab keskenduda sellele, mis nagu füüsilises maailmas toimub, et ta ei pea tegelema selle asjaajamisega, et ma arvan, et, et see, et need, et päriselt proaktiivsed sündmusteenused valmis saaksid. Ja siis teine võib -olla see, et digiriik oleks kasutatav nendes kanalites, mis inimeste jaoks on nagu päriselt see kõige mugavam. Et praegu me oleme seda hästi palju ehitanud desktopi põhiseks, olgem ausad. Aga et kui inimene on, väga paljudel meist ju ei ole enam üldse arvutitki, et ongi telefon, et me päriselt oleksime telefonis olemas ehk et inimesele kõige lähemal, inimesel taskus põhimõtteliselt.
Kõik need asjad tegelikult maksavad raha ka. Üks asi, mida me koalitsioonilepingus nägime, oli see, et IT -majadele tagatakse baasrahastus, aga see on ka kõik, mis seal nagu öeldi, mitte midagi täpsemat töötada. Eelmise nädala saade, kus IT -minister Tiit Riisalo käis külas, küsisin selle kohta, kahjuks ma ei saanud temalt seda vastust, mida ma ootasin, et oleks öelnud, et kust ja kuidas see raha tuleb Ja, ja et kellele ja kuidas ka ja millises mahus, vaid vastus oligi, et sügisel hakkame seda asja vaatama. Kuidas me saame üldse neid asju nagu ära teha, kui meil ei ole raha või me ei tea, kas seda raha on? Kuidas me, kuidas me saame neid, see kümme sündmusteenust, mida te soovisite, nagu kõik võiksid kohe -kohe nagu valmis saada, ilma rahata ei tee midagi?
Jaa, ilma rahata ei tee, et sündmusteenustega on meil praegu mõnevõrra lihtsam, et meil on täiesti eraldi eelarve ja selle jaoks olemas, ERRF -i eelarve nii ettevõtjate kui ka eraisikute jaoks. Aga noh, lõpuks on ka ju see, et kui nüüd kaks tuhat kakskümmend viis lõpeb see rahastus ära, et siis tuleb ju kuidagi edasi liikuda, et selles osas meil veel pikka plaani ei ole. Aga iseenesest ju, mis riigis kasutada on, on ju SF raha ja riigieelarve. Aga lõpuks ongi see, et ega raha kuskilt väga palju juurde ei tule, et võib -olla on ka see, et see olemasolev raha, mis on, et seda võib mõnevõrra mõistlikumalt kasutada võrreldes võib -olla praegusega ja lõpuks on ka ju see, et kui me uusi asju ehitame, et mingil hetkel peaks vanu asju kinni ka hakkama panema, et kui me ehitame seda Digiriiki nagu järjest nagu korruseid peale, korruseid peale, et kas sellel tegelikult on mõte, et lõpuks me ulatume küll kuuni, aga.
Minu mõte ka, et see tegelikult tuleb prioriseerida, mida me selle rahaga teeme ja mulle väga meeldib, et seal on sõnastatud just nimelt seda baasrahastuse suurendamist, et ja neid ägedaid arendusi tuleb ka teha. Need on sisupunktides kirjas on ju, aga see annab ka selle, et ma toon näite, et meie pensione makstakse täna infosüsteemist, mis ehitati aastal kaks tuhat üks, minu arvutis oli floppidisk siis veel, et nendega tuleb tegeleda just nimelt, nad tulebki kinni panna, selleks on vaja need uued lahendused luua. Et me saaksime siis nagu hakata andmeid päriselt ja normaalselt kasutama, mingeid järeldusi nende pealt tegema. Selleks, et see baasrahastuse suurendamine seal punktina on mulle küll väga rõõmus, ma tahaks ka väga teada, kuidas ta realiseerub.
Aga kuidas nende, näiteks nende pensionite puhul on, et kas, kes selle otsuse ja kuidas peab vastu võtma, et me nüüd näiteks selle infosüsteemi, mis on aastas kaks tuhat üks, selle me paneme kinni ja me loome mingi see uue, Kus on juba näiteks tehisintellekt on sees, mis käib, loeb meie uudiseid või vaatab kuskilt kuskilt mujalt andmetest, et no vot see isik sai nüüd selleks olümpiavõitjaks, talle peab nüüd seda pensioni ka maksma või seda toetust maksma, et kes sellise otsuse üldse vastu võtab?
Prioriseerimine, see, et vana taakvara tuleb kinni panna, ikkagi tuleb, meil on kõik uued juhid selles valdkonnas, et me kõik nägime ühtemoodi, et see asi tuleb praegu ära lõpetada, kogu fookus on selle peal, meie enda otsus on see. Et see ei ole asi, mida. Kuidas rahasid suunata, et see on prioriteet, kuigi see ei loo otseselt kohe midagi ägedat, aga ta paneb kinni ühe vana taakvara, mis takistab meile ägedate asjade tegemist.
Et see ei ole asi, mida nagu poliitikud peaksid ette ütlema, et minister peaks ütlema, et, et nüüd paneme kõik need infosüsteemi, mis on kakskümmend aastat juba töös olnud ja mida me kogu aeg nagu lipi peale, laplapi peale nagu parandame, et paneme need kinni.
Mina ütleks küll, et minister vaatab seda suurt tulemust, kuhu me jõuame ja selle teekonna, et, et mis me kinni paneme, mis me täpselt teeme. Selle, selleks ongi tal ametnikkond.
Aga mida me hakkame siis kinni panema? Kas on, kas on veel nagu selliseid mingeid asju, mida, mida tõesti nagu nii -öelda uudisväärtus saaks välja öelda, et, et on mingid e -teenused, mida, mida tegelikult see oli ka asi, mida minister ise tõi välja, et, et tema soov on ka nagu vaadata asjale nagu väga, väga pingsalt ette või otsa, tähendab, ta küll rääkis rohkem nii -öelda ettevõtete nurga alt, Öeldes seda, et ehk on seal mingeid selliseid e -teenuseid, mida riik osutab, mida sellises vormis võib -olla ei ole enam vaja või saaks lihtsalt nagu kokku panna. Kas on sotsiaalvandkonnast näiteks mingeid selliseid asju, mida siis inimese vaatest, tavalise inimese vaatest saaks võib -olla ära lõpetada?
No seda nii -öelda teenuste läbikäimist alles teeme praegu, et mis me teenuse mõttes kinni paneme, nii -öelda taakvara mõttes on ennekõike siis SKAIS üks tuleb kiiresti kinni panna, täiesti töös on vana tervise infosüsteemi kinnipanemine ja uue avamine. Ja need uued ongi sellised juba mikroteenuse põhised, et mis enam ei peaks juhtuma niimoodi, et meil on vaja ühte pisikest detaili muuta ja siis on oht, et kõik teised teenused lähevad ka katki. Et ta annabki juba seda paindlikkust ja võimekust juurde. Teenuste mõttes ma peaks tulema mingi kahe kuu pärast äkki siia uuesti.
Jaa, et tegelikult me niimoodi riigiüleselt ka tegelikult neid teenuseid kaardistame, et ma ei taha praegu siin ühtegi teenust välja öelda, aga on meil teenuseid, mida on aasta jooksul osutatud null korda ja mitte niimoodi ühel aastal, vaid näiteks kahel aastal, et tõenäoliselt tegemist ei peaks olema eraldiseisva teenusega. Aga võib -olla kui noh, ma ei tea, mitte kinnipanemisest me ei räägi, aga lihtsalt uuendustest, et kui Eesti läbis ju suure uuenduse eelmisel aastal, et noh, vähemalt selle front -end vaates, et on oluliselt kasutajamugavam ja nii edasi, et siis back -end tööd vajavad veel tegemist, et, et näiteks ka samamoodi selline suur ja oluline platvorm.
Kui palju on selliseid asju siis nii sotsiaalministeeriumis kui MKM -is tööl, mis on noh me oleme siin rääkinud väga paljudest asjadest, mida me mida me teame või noh mida selle saate kuulajad teavad, et kohe -kohe on tulemas. Kui palju on selliseid asju, millest te ei taha või ei saa veel rääkida, aga tegelikult on nagu vot nii vinged ja huvitavad asjad või meil polegi midagi vinget huvitavat tulemas?
No asjad, millest väga julgesti meil ei räägita, on seesama AI kasutamine nüüd kohtades, kus on meil juba natuke delikaatsemad andmed. Sinna kergekäeliselt ei minda, aga see ei tähenda, et neid mõtteid ja plaane siiski ei tehtaks, teadlastega ei arutataks, aga et me täna ei taha öelda, et ja et AI hakkab terviseandmeid vaatama. See ei tähenda, et me ei mõtle selle peale.
Vähemalt on hea kuulda, et meil riik ei mõtle tehisintellekti mõttes ainult sellele bürokratile, vaid, vaid neid väljundeid ja suundi võib olla rohkemgi veel.
Ja need, neid on kindlasti ja, ja ma arvan, et see teekond, mis me teeme, on kindlasti selle nurga alt, et esialgu me kasutame tehisintellekti abi nii -öelda toetavana ehk et olulistes kohtades meil ikkagi jäävad noh, ma ei tea, arstid otsuseid tegema, aga vähendada siis sellist bürokraatlikku tööd, andmete läbitöötamist, järeldustele jõudmist, et, et selles osas on see kiiremini võimalik.
Ja, ja tegelikult kogu andmete maailma mõistes, et tegelikult MKM ju selles mõttes veab hästi tugevalt eest, et kogu see andmehaldus muutus, muutuks riigis oluliselt nutikamaks ja paremaks, et noh, tõesti see bürokratt on ainult üks, üks võimalikest väljunditest, et kuidas andmeid, andmeid kasutada saab, nii et, et see on oluliselt komplekssemalt, on laual.
Ma küsiks lõpetuseks niimoodi, et kas teie isiklikult usaldate Eesti digiriiki? Kõiki neid erinevaid andmebaase, kus need andmed on, meil mõni aasta tagasi oli näide, kus dokumendifotod läksid liikvele, kas sellest hoolimata teie isiklikult usaldate digiriiki?
Mina kindlasti, täiesti kindlasti, sellepärast et ainuüksi ju see, et kui midagi juhtub noh, kas või seesama dokumendifotode teema, et me ju ei peida seda kuidagi vaiba alla, et sellest räägitakse. Minu meelest on juba ainuüksi see tekitab, tekitab usaldust, et jah, võib -olla kõik ei ole alati kasutajamugav, absoluutselt nõus, et eks ma isegi olen vandunud mingisuguseid teenuseid kasutades, et jumal, jumal, et miks see niimoodi peab olema lahendatud, aga usaldus on mul kindlasti, ma arvan, et sada protsenti.
Minul ka absoluutselt ja, ja mul käib väga palju, käib Eestis ju välismaalasi ennekõike just meie tervise infosüsteemiga tutvumas ja siis saab neil aeg -ajalt ka näidatud kõiki neid võimalusi, mitte ainult tervisega, aga ka muuga seoses ja tihtipeale vangutavad nad pead ja mõtlevad, et issand, noh, tõepoolest teil on nii äge, aga kuidas te ikka usaldate ja minu vastus on, et ma ei kujuta ette, et mul ei oleks seda.
Suured tänud Sotsiaalministeeriumi innovatsiooni asekantsleril neile Labi ja Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumi digiriigi teenuste valdkonna juht Kaili Tamm, et jõudsite stuudiosse, leidsite aega meiega suhelda. Head kuulajad, selline saigi meie selle nädalane saade, järgmine nädal on juba uued teemad, mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele. Sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]