Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere tulemast kuulama järjekordset osa riigi IT -podcast 'ist Kriitiline intsident. Mul on väga hea meel näha, kuulda ja kogeda, et ikka ja jälle tuleb Eestis ette ka selliseid intsidente või olukordi, kus meie niigi tragis ja tublis e -riigis hakkavad inimesed üha rohkem mõnest sündmusest, päevakajalisest sündmusest lähtuvalt mõtlema siis meie digiriigi peale ja üldse, mis meil riigis toimub, erinevate andmekogudega näiteks. Ja ilmselgelt te juba mõistsite, head kuulajad, millest siis täna võib juttu tulla. Kirgi kütnud üks lastetute naiste uuring pani kõiki inimesi mõtlema, mis asi see rahvastikuregister on, kuidas sealt andmeid kätte saab, kuidas sealt ei saa, kes sealt saavad ja kõike seda veel. Tänases saates saame neile küsimustele vastused ja loodetavasti tegelikult jääb meil ka aega, et rääkida natukene teistel teemadel, mis puudutab siis rahvastikuregistrit. Saates on külas Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juht Enel Pungas. Tere.
Ja mina olen saatejuht Ronald Liive. Esmalt siis räägime kõik need uuringuga seonduvad teemad ära, aga asuta, alustame natuke pehmemalt. Kirjeldage, ütlen siis saatekuulajatele ära, et päris nädal aega veel täis ei ole, kui me seda salvestust siin teeme, millal see nii -öelda skandaal siis päevavalgele tuli. Aga milline see, see viimane nädal aega, milline teie töö on nagu, tööpäevad välja näinud on?
Tööpäevad on selles mõttes teistsugused, et me tegeleme ainult ühe asjaga ja vastamegi küsimustele, mis on selle uuringuga seotud erinevatele meediaväljaannetele, memod, põhiseaduskomisjon, nagu näete täna siin, et neli inimest on praktiliselt täisajaga ainult selle teemaga tegelenud.
Ehk siis kõik teised teemad on teisejärgulised hetkel vähemalt?
Jah, kõik, kõik inimeste kirjad on vastamata.
Aga teie enda süda nagu valutab mille pärast, mingi teine teema, millega te eelnevalt tegelesite, kas on midagi sellist ka, mis te saate välja tuua?
Praegu mul tegelikult valutab sellega seonduvalt sellepärast, et täiesti meist mittesõltuvatel asjaoludel on rahvastikuregistri maine pihta saanud ja, ja see on väga halb.
Siin kolmapäeval selgus, et siseminister Lauli Läänemets on algatanud erakorralise auditi ka veel siis rahvastikuregistri osas. Mida see audit üldse endast ette kujutab ja kas lähtuvalt sellest, et see audit on üldse algatatud, on teil ka nüüd mingid piirangud, mida ja kuidas te saate üldse välja öelda või sellist asja ei ole?
Ei, piiranguid ei ole, selles mõttes, et audit ongi tegelikult ju, minister on see, kes audit korraldab ja see on tegelikult ju teda toetav ja põhimõtteliselt tema küsimus on, kas meie oleme ka ikkagi kõik hästi teinud ja võib -olla tuleb hoopis välja, et me oleme küll kõik hästi teinud, aga äkki võiks protsesse teistmoodi teha, äkki tuleks seadust muuta, et selles mõttes see on selline nagu toetav audit, mitte et me hakkame kangesti nüüd süüdlasi otsima, mida me tegelikult, me ju teame, et me oleme seadust järginud, aga äkki seadus võiks teistsugune olla.
Nii et teie enda isiklik tunnetus on, et te olete kõik hästi teinud ja seadusega vastavalt?
Praegu meie oleme parimas usus kõike teinud.
Üks asi, mis hakkas inimestele väga huvi pakkuma, kui see teema siis päevavalgele tuli, oli see, et andmetele ligipääsu saab rahvastikuregistris piirata. Nagu me teame, ma loodan, et ma muide eelnevalt sai küsid, palutud, et statistikat oskaksite ka meil saates siin välja tuua, et et vähemalt mõni päev tagasi, kui ma suhtlesin siis siseministeeriumi esindajatega, siis juba oli näha, et see statistika on nii -öelda lakke läinud. Kas ta on nüüd veel rohkem suuremaks läinud?
Ütleme, et praegu ikkagi jah, tuhanded inimesed panevad andmeid kinni, et siin, kui me vaatasime tõesti numbreid, siis kaks tuhat kakskümmend üks oli seitse tuhat inimest seda teinud, kakskümmend kaks, kaks tuhat ja mõni päev tagasi oli juba üksteist tuhat sellel aastal, nii et see, eks see kinnipanemine sõltubki sellest, kui palju sellest räägitakse, kuidas see tundub, sest noh, igapäevaselt me ju ei mõtle sellele.
Aga mida seal ikkagi kinni saab panna, sest kui sinna minna ja lugeda seda, seal on öeldud, et ettevõtetele piiratakse ligipääsu, siis et nad, kui nad, nemad viivad läbi uuringuid või siis reklaami jaoks. Kas see tähendab seda, et kui Tartu Ülikool või mõni muu teadusasutus tahab mingit uuringut teha, siis nemad ikkagi saavad need andmed kätte?
See on hästi konkreetne piirang, mis seal saab panna. Põhimõtteliselt seal piiratakse posti saatmist, paberposti saatmist, et kui mingi erafirma, ma ei tea, keegi tahab panna ka postkastidesse, kus elavad seitsekümmend pluss inimesed, siis erafirma tahaks selleks aadresse, siis neid teie sinna valimisse ei satu. Sellisesse reklaami jaoks ei satu, kui seal kinni panna, aga räägime siiski füüsilisest postkassist. Ja teine, mis on siis uuringuteks, kui erafirma tahab teha uuringut ja saata paberil kutse, siis seda ei saa. Kui me räägime nüüd sellest, et miks seal ei ole kontaktide kinnipanemist, sest kontaktid ehk siis meilid, telefonid ongi kinni, nad on vaikimisi kinni, aga nad on lahti ainult avalikule sektorile. Või kui avalik sektor tellib uuringu, mis siis on konkreetne jõudmine, et tegelikult, miks seal ei ole kinnipanemist, sellepärast et see on seadusega täpselt öeldud, et nad ongi kinni erasektorile, välja arvatud, kui riik tellib uuringut.
Ehk siis selle praeguse näite puhul, selle uuringu näite puhul, sellist piirangut ei saagi panna peale, et kui ma olen lastetu kakskümmend kuni nelikümmend neli eluaastas naisterahvas, et minu andmed sinna ei edastataks, sellist piirangut ma ei saa ise kuidagi peale panna.
Ei saa panna, sest riigil on õigus riigiprotsesse uurida ja selleks neid kontakte kasutada seadusest tulenevalt. Ja praegu see sihtasutus oli riigi tellimus, nii et selles mõttes oligi riigi, riigi eest saadud andmed.
Ehk siis inimesed on justkui nagu natukene petta saanud?
Ma tegelikult arvan, et ei ole petta saanud, sellepärast et meil on selline seadus, mis ongi öelnud, et tegelikult see alles avati, see nii -öelda, et riigi, riik saab tellida erasektorilt sellist uuringut selle aasta algusest. Enne oli absoluutselt kinni, mis tähendas näiteks kui, ma ei tea, näiteks politseiamet tahtis uurida kuritegevust, siis tal ei olnud võimalik tellida erafirmalt seda, ütleme mingilt uuringufirmalt, ta pidi ise korraldama uuringu, võtma endale andmed, mis ei ole tegelikult ju politsei - ja piirivalveameti ülesanne. Et see on normaalne, et tema ülesandeks ta saakski selle osta mõnelt uuringufirmalt ja see firma teeb tema ees seda. See on selle volitus. Et enne seda ei olnud ja see oli tegelikult keeruline riigis. Ja nüüd lihtsalt väga rumalalt ju, siin on mitu rumalat asja kokku langenud, andmed on küll õigesti välja antud, aga keegi on seda ennast valesti esindanud või üldse nõmeda uuringu teinud, nagu nüüd välja tuleb onju.
Kas see on teie hinnangul ka nõmme uuring?
Ma ei ole neid küsimusi näinud, noh ma kuulan ainult, mida
räägitakse Ajakirjandust ikka olete lugenud selle aja jooksul, kuigi te olete ka pidanud vastama neile küsimustele. Kindlasti olete kursis ikka.
Ma olen rohkem pealkirjadesse süvenenud, aga ma olen näinud seda kutseteksti küll. Ja mis mind nagu kurvastab, on see, et inimesed ei mõtle, kui nad vastavad. Neil oli vabatahtlik see, nad ei pidanud vastama. Kui sulle tundub, et see on nõme, pane kinni ja see on nagu üldine, ära ava linke, meie küberhügieen on ju, ära ava linke, kui sa ei taha, ära tegele, ära vasta. Aga inimesed ise läksid seda vastama ja neil on sellest mure, ära vasta.
Ma tahan natukene sellest kaasusest nagu detailidest rääkida selles osas, et seal uuringu taotlusel kirjas, et, et neid andmeid talletatakse kahekümne seitsmeks aastaks ja siis veel minnakse, oli vist jälle, oli kas kakskümmend neli või kakskümmend seitse aastat ma natukene võin eksida siin hetkel uuesti tagasi nende naisterahvaste juurde, kes aastal kaks tuhat kakskümmend kolm olid kahekümneaastased ja vastasid sellele küsitlusele ehk siis nii kaua selle suure aja jooksul peaks neid andmeid kuskil talletama. Kas kui uuringuteks väljastatakse neid lube ja, ja siis siseministeerium annab kätte need andmed, kas te kuidagi kontrollite ka, et kus kohas neid andmeid hoiustatakse, kuidas, et seal oleks ka see hea küberhügieen olemas, et seal ei oleks parooliks parool üks, üks, üks, kolm, mida jagatakse kümne või saja inimese vahel?
Nii täpselt nüüd ja paroole ja nii neid asju me ei kontrolli, küll nad peavad kirjeldama meile taotluses juba ja kuidas nad seda protsessi läbi viivad, kas neil on turvanõud täidetud. Kõik see, kui me oleme andmed välja andnud, tegelikult kogu see järelevalve kuulub Andmekaitse Inspektsiooni pädevusse, et kuidas see tegelik elu seal käib, meie vastutame nende andmete, mis me üle anname, kas nad küsivad meilt tähtaega, on ju, nüüd oli see kakskümmend seitse aastat või mis see oli. Et ja see, kuna me andsime välja ainult isikukoodi, meili ja telefoni, siis nagunii, ma arvan, ma ei ole näinud, pidi inimese käest küsima, kas te olete, kas te olete hiljem ka nõus selles ja osalema. Ja tegelikult uuringu andmed ja need isikukoodid ju eristatakse, eraldatakse. See on üks tingimus, mis selle uuringu läbiviimise andmete väljastamisel on. Et neid hoitakse lahus ja siis seotakse ainult siis, kui on vaja mingeid järgmisi samme astuda. Tegelikult teda ei saa isikustada. Et see tähtaeg on alati meie välja, andmete väljaandmise otsuses. Põhimõtteliselt siis, kui eesmärk on täidetud, peavad olema andmed hävitatud.
Aga samas jälle, ma tulen tagasi oma küsimuse juurde, sellist nii -öelda küberhügieenialast kontrolli Siseministeeriumi ei pea ja teie ütlete, et see peaks olema hakipädevuses siis?
Meie ütleme, meie ütleme, et nad peavad järgima kõiki turvanõudeid ja nii edasi, aga meie ei saa kohapeal kontrollimas käia, jah.
Et see võimalus kohapeal kontrollimas käia on, on ainuüksi hakil.
No järelevalvemenetlus on hakki käes, jah, selle, kuidas päriselt tööd käivad.
Okei. Rahvastikuregistri, rahvastikuregistri üldine statistika ka, ma saan aru, et viimastel, viimase nädala aja jooksul lakke läinud, aga kas nagu nii -öelda veebileht on ka üldse sellele koormusele vastu pidanud või on esinenud ka sellist olukorda, kus liiga palju inimesi tahab korraga ligi pääseda?
Meil oli, see oli vist esmaspäeval oli tõesti, vahepeal oli aeglus, päris maas ei olnud, aga aeglus oli ja siis kui märgati, siis pandi jõudu juurde, nii et selles mõttes väga suurt probleemi pole olnud.
Aga see eelmine küsimus, mis oli, on olemas selline asi nagu isikuandmete kaitse üldmäärus lühendiga ICUM või siis rahvakeeli GDPR. Kuidas see läheb, suhestub sellega, et andmete see kodukoha aadressi nii -öelda jagamine, reklaamiks või uuringuteks on nii -öelda vaikimisi, on, et jah, ma olen sellega nõus, mitte et ei, ma ei ole sellega nõus, nii nagu GDPR tegelikult ütleb ju.
Siin on jah üks asi, mis tegelikult on ühiskonnas läinud nagu natuke vales suunas lappama, et selline tunne on, et GDPR lubab ainult siis, kui mina ütlen, et ma luban. Tegelikult GDPR -is on teisi aluseid veel ja üks nendest näiteks on seadus. Kui seadusega on määratud, et neid andmeid võib anda, nagu meil praegu on, siis on, ta vastab GDPR -iga. Kui GDPR tuli, siis vaadati ju Eestis kõik andmete väljastamised ja isikuandmete töötlemine vaadati seadustes üle ja vaadati, kas ta vastab, nii et igal juhul sellega on tegeletud ja andmeid antakse välja seadusest tulenevalt.
Ehk siis GDPR 'iga teie hinnangul kõik on okei ja inimesed peaksid detailidesse süübima.
Jah, et võib -olla tasub lahti võtta, mis alusel GDPR lubab andmeid väljastada, seal on näha, et seal on päris erinevaid ka, mitte ainult inimese luba.
Teine asi, mis on läinud ka nagu lendama, nii nagu selle andmete piiramise osas, et kõik ühismeedias, Facebookis, Twitteris, kus iganes jagasid seda õpetust, et kuidas seda teha. Teine asi oli, jah, see otseselt ei puuduta küll, Siseministeeriumi esialgu on riigiportaalis eesti .ee olev andmejälgija ja riigiportaali, olgu siis öeldud kõigile teadmiseks, arendab ja haldab Riigi Infosüsteemi Amet, mitte siis Siseministeeriumi IT -maja SMIT. Küll aga kui mulle pakkus huvi ka nende statistika, kui palju seda andmejälget on kasutatud ja mulle üllatuslikult kõige huvitavam vastus, jah, ilmselgelt see statistika on lakke läinud, vaid on see, et andmejälgi osas just see rahvastikuregistri osa või mis iganes muu seal on, on nagu selle andmekogu omaniku enda otsustada, mida ja kuidas seal andmejälges näidatakse. Ja siis ühtlasi oli ka see Riigi Infosüsteemi Ameti vastus, et näiteks selliste masspäringute puhul, mida antud juhul selle Pere Sihtasutuse või Sihtkapitali uuringu puhul oli, et sellised päringud üldse andmejälgesse ei jõuagi. Miks see nii on?
Kõigepealt andmejälgija on jah tõepoolest seal eesti .ee portaalis nähtav ja, aga ka rahastistel .ee -st näeb igaüks oma andmekasutust ja rahastisti puhul on see pool aastat. Ja miks ei näe seal uuringute andmeid, sest andmejälgija on ehitatud X -tee peale. Ta jälgib X -tee liiklust. Aga uuringuid ei tehta, võetakse andmebaasist, võetakse valimeid, et sellepärast ei ole võimalik seal praegu andmejälgijat näidata. Küll andmejälgijas näidata neid uuringuandmeid, küll aga noh, kuna võib -olla vähe kuuldud, aga põhimõtteliselt oleme me tulevate struktuurivahendite rahade eest, plaanime tehnilised rahad lihtsalt paremaks teha, edasi arendades meie tarkvara on tõesti aastast kaks tuhat kümme ja looma hakati kaks tuhat viis, nii et väga vana. Et see kindlasti on üks teema, mis peab tulevikus olema, et ka uuringutesse minevad andmed peavad andmejälgidesse tulema. Täna ei ole.
Ja selguse huvides ka teadusuuringutesse minevad siis need päringud, masspäringud oleksid sealt nähtavad?
Ikka, peavad kõik olema jah, sest see on andmekasutus.
Aga see hakkaks kehtima sellest hetkest alates, kui need arendused on tehtud, mitte nii, et me nüüd tagasiulatuvalt saaksime minna ja vaadata, kuidas vanasti lood olid.
Seal ei saa vaadata, aga igal inimesel on tegelikult õigus küsida oma andmete kasutamist ja sellisel juhul SMIT 'i, SMIT 'i pöördudes SMIT võtab selle välja ja ütleb, et kas oli või ei olnud. Noh, uuringu puhul muidugi me teame, et kes sai kirjas ja oli, on ju, selles mõttes, aga põhimõtteliselt saab SMIT vastata küsimusele.
Nii et tänasel päeval, kui mõni saatekuulaja on kahekümne kuni neljakümne nelja aastane naisterahvas, kellel lapsi ei ole, siis kui tema soovib teada saada, kas tema andmeid kaasati sinna uuringusse, mida ta tegema peab?
SMIT -i võib kirjutada digiallkirjastatud meili ja abi ette rahast vihter .ee
Ja piisab lihtlabasest lausest, et kas minu andmeid kasutati?
Ei pea, oleks hea, kui ikkagi allkiri on all, et siis on teada, et selle inimese taotlus on ikkagi.
Ja see on siis ainus viis teadma saamaks. Aga kuidas on, ehk siis praegu see andmejälgija näitab ainult seda, kui mõni ettevõte on reklaamiks ja, ja enda siis nendeks uuringuteks küsinud andmeid või kuidas?
Ei, just nimelt ei näita. Andmejälgija näitab XT liiklust, et XT peal, kui mingi asutus online 'is teeb päringuid, need on need seal, mis on peal. Aga kõik, mis toimub nii -öelda otse andmebaasist võetakse valimeid, siis need ei ole.
Ehk siis see andmejälgija on kasutu?
Ei ole kasutu, sest tegelikult, kui me vaatame, et reklaamiks on sellel aastal kaks korda üldse andmeid küsitud, siis meie kõik need miljonid päringud tegelikult on XT peal ja enamus kasutust on ju seal.
Selge. Nende andmete väljastamine reklaamiks, nagu te just mainisite, taaskord väga paljudel pakub see huvi, on leitud üles üks seadus, kus on kirjas ka selline hinnakiri välja toodud, et mille alusel saab neid andmeid sealt kätte saada. Kuidas siis sellega on, kas ongi nagu raha eest on need andmed müügil või, või kuidas?
No see võib kõlada, nagu oleks müügil, aga tegelikult ju riik nii -öelda ei müü, vaid see on kulupõhine arvestus. On arvestatud, kui palju mingite andmete väljastamine on nii -öelda kumulatiivselt see tarkvara loomine sealjuures, väljastamiskulud. Ja see on hinnastatud ja tõepoolest näiteks, kui teie tahate minu andmeid küsida, siis teil on seal määratud hind, millega te saate nagu tulla, avaldada, maksta ja siis otsustatakse, kas minu andmeid väljastatakse või mitte ja see on tasustatud, sest seal taga näiteks on ametnik.
Ja see raha läheb riigi riigikassasse?
Ütleme see, kui nüüd riigilõiv on, mis on nüüd üks inimene ühe vastu, see on riigilõiv, see läheb riigikassasse, aga kui me räägime sellest, et näiteks uuringu võetakse selline suurem valim ja seal on vaja näiteks tarkvara arendada ja nii -öelda ostetakse programmeerimise tunni hinda, siis see läheb põhimõtteliselt rahastelistri tuludesse, mille eest rahastelisi arendatakse.
Kui palju neid, te ütlesite, reklaamiks oli sel aastal ainult üks kord oli?
jah. Aga kui palju inimesi seal on olnud, kelle andmed
siis? Mingi nelikümmend tuhat võib -olla.
Selge. Ehk siis andmed on ja ei ole müügiks mõnes mõttes?
Ütleme, et nad ei ole müügiks, sest sõna müügiks minu jaoks kõlab, et mul on lett ja siis sina tuled ja otsustad, kas sa minult tahad osta. Tegelikult meie otsustame, kas me anname välja, sa võid tulla küsima küll, aga ma vaatan sulle otsa ja ütlen, et sa ei, sina ikkagi ei saa, et sul on liiga sinised silmad, sulle on vähe ülesandeid ja me ei anna sulle, et ta ei ole selles mõttes müügiks, et tule ja võta.
See andmejälge uuendus, mida te mainisite, kas on mingi kindel kuupäev pandud paika, et mis ajaks peab kõik valmis olema?
Kahjuks ei ole, sest isegi struktuurivahendite rahasid ei ole veel avatud, nii et me oleme üsna, kuna meil seal taga on tehnoloogilised ehitused, täna meil ei ole seda kuupäeva öelda.
Et te saate praegusel hetkel ainult välja hõigata, et tuleb kunagi, aga millal, ei tea.
No peab tulema selle struktuurivahendite perioodi jooksul.
Loodetavasti. Loodetavasti siis.
Loodetavasti. Loodetavasti.
Ma tahtsin ühte asja veel küsida, me nüüd vaikselt hakkame sellest uuringust eemale liikuma, siis kui meil oli koroona selline pandeemia esimene laine, oli koroona kevad, kui Saaremaa pandi lukku, näiteks mina ei saanud siia stuudiosse tulla ja tagasi liikuda koju, niisama, siis inimesed avastasid seda, et rahvastikuregistris saab omada nagu justkui nagu kahte elukohta, aga sul on ikkagi üks põhielukoht ja siis on nagu selline varuelukoht. Kuidas see nagu võimalik seal on?
Põhimõtteliselt ütleb rahastisse seadus, et inimesel võib olla mitu elukohta. Ta saab kõik need rahastisse kanda, aga see üks, mille alusel ta siis valib, kus tema maksud lähevad, kus tema teenused on, on nüüd siis see elukoht. Need teised on lisaaadressid, neid võib olla nii palju kui teil on, suvila, vanaema kodu, mis iganes te tahate ja, ja see, kuidas neid lisaaadresse kasutatakse, ei ole rahastusseaduses määratud. Aga näiteks valimiste puhul me kasutame, kui inimesel põhielukohta ei ole, aga on lisaaadress, siis me kasutame seda või viibimiskohta kasutame, meil on viibimiskoha mõiste ka veel näiteks, kui keegi on hooldekodus. Et tegelikult nagu näha oli, läks kasutusse Saaremaa siis koroona ajal ehk neid andmeid on ja, ja need andmed on hea hoida, nagu näha Saaremaa oli hea, kui see oli olemas, oli vajalik, et igal sellel ametiasutusel on võimalik neid ise hinnata, kuidas ta neid kasutab. Et mis on tema nende kasutamise, saab oma õigusaktiga määrata, näiteks mina selle lisaaadressiga, ma ei tea, hakkan lastetoetust maksma, noh, võib olla, onju. Et, et selles mõttes on hea, kui see olemas on, kui tõesti püsivalt elad mitmes kohas ja ütlebki, et kui sa elad püsti püsivalt mitmes kohas.
Aga nii nagu selle uuringu puhul hakkas ka toona Saaremaal levima siis nii -öelda nipid või trikid, et kuidas seda süsteemi saab ära kasutada, et mina mäletan seda päris palju, Oli see, kuidas inimesed läksid kirjutama, aga et nende teine elukoht asub Sõrve tuletornis. Ehk siis mingit kontrolli seal otseselt pole. Ma võin panna ükskõik millise aadressi sinna sisse.
Põhimõtteliselt. Põhimõtteliselt jah, sest meil on taga aadressandmete infosüsteem ja kõik need aadressid, mis seal taga on. Kui me elukoerist eelmisest räägime, siis meil on seal kinnine see aadress, seda loetelu, iga uus aadress, mis tuleb näiteks, kohalik omavalitsus peab nii -öelda ADS -is selle määratlema ja me alles siis lisame selle aadressi sisse, et see on hästi kinnine. Aga kuna lisaaadress oli selles mõttes sellel ajal väga noh, vähe kasutatav ja, ja inimesed ei lollitanud sellega, see tegelikult oli lollitamine, on ju. Ja me oleme kontrollinud seda, me pärast seda puhastasime ka neid lisaaadresse, et põhimõtteliselt me oleme nüüd ka seadust muutnud ja omanik saab hakata ütlema, et siin ei ela neid inimesi, muidu isegi omanik, kes on teada, et tal sellised inimesed on registreerinud sinna, eks ole. Aga me kindlasti ei piira seda lisaaadressi määramist, sest võib -olla seal Sõrve tulevormis ongi sul madrats maas pool aastat, aga me tegelikult ei tea ju seda, noh.
Üks asi, mis mulle pakub väga huvi, on rahvastekonistid nüüd pool aastat umbes on olnud olemas. Ütlen lihtsustatult, ma tean, et teie kõrvad ei naudi seda sõna, kui ma ütlen või seda sõnafraasi on e -abiellumine. Et see funktsioon on seal olemas olnud, et sa saad abiellumise avaldused digitaalselt esitada, ei pea kodust lahkuma ja kõike seda. Kuidas selle statistika nüüd välja näeb, et kas inimesed on seda ka hakanud väga agaralt kasutama?
Kõigepealt see e -abiellumine, mulle tegelikult see meeldib, me ise kasutasime e -surm, aga see oli veel napakam selles mõttes. Et see on e -abielu avalduse esitamine jah. Et tegelikult abielu tuleb tõesti tänasel päeval veel füüsilises maailmas. Aga mul on just eelmise kvartali numbrid ees ja kuuskümmend kuus protsenti abieludest ja see on ka nagu juba läbiv selle aasta jooksul suurusjärk on abielu avaldustest on esitatud e -teenusena. Siin on muidugi see, et meie see abielu avalduse esitamine on veel natuke kohmakas, sest seal taga see broneerimissüsteem, mis seal kohalikus oma maitluses, kas ma kus ruumi saan, kuhu ma lähen, on veel selline, et sa kirjutad selle, sa ei saa kalendrist määrata, et me püüame aasta lõpuks saada sinna nii -öelda broneerimissüsteemi ka taha, et tõesti sa näed, millised kohad, ajad kalendris on vabad, et tundub, et see on hästi vastu võetud.
Mõned kuud tagasi kriitilise intsidendi saates me rääkisime terve saate, pühendasime ka sellele teemale või enamus osa saatest, vabandust. Ja siis oli saatekülaliste selline noh, jäi õhku, teoreetiline võimalus, et keegi naljamees hakkab taaskord, nagu meil siin juba kaks kaasust on läbi käinud, inimestele meeldib nalja teha. Et vaatab, et teleris on üks saade, kus vallaline kaunitar otsib endale peigmeest ja siis hakatakse lihtsalt pommitama, inimesed nagu saadavad neid avaldusi ühele konkreetsele inimesele, on kes iganes ta on ja siis see inimene peab sellega tegelema. Kas see on nagu reaalsuseks saanud, et keegi on üritanud seda süsteemi kuidagi välja kasutada või pigem mitte?
Ei ole teada, et oleks keegi üüritanud ja selleks me tegimegi natuke protsessis muudatuse. Kui normaalsel juhul kaks inimest tulevad avaldust esitama, siis riigilõiv võiks olla kõige lõpus. Aga me oleme riigilõivu toonud esimese inimese juurde. No ma ei tea, kui palju neid inimesi on, kes valmis raha eest lollitama on, et, et see lollitamisvõimalus on sellega tõenäoliselt maha tõmmatud. Ja seal on ka hoiatused juurde, nii kui ta seda inimest ka hakkab lisama, on seal hoiatused, see läheb teise inimese andmejälgijasse, ta näeb seda, et te olete seda teinud, et selles mõttes nagu selliseid inimesi, no sellele on ühesõnaga mõelda, et kuidas võimalik on selle vastu võidelda.
Ja see summa on, mida ta peab kohe esmaspäeva maksma, suurusjärk?
Kolmkümmend, kuskil kolmkümmend, kolmekümne, viiekümne vahel kuskil, ma täpselt praegu ei mäleta.
Kas on näha ka, et näiteks mehed või siis naised on agaramad selle abieluavalduse esitajad?
Ei ole mul praegu täpset statistikat, aga me oleme vaadanud ikkagi, et mõlemat pidi jookseb, sest noh, mõlemad peavad nõus olema, et, et küsimus on, kumb alustab, eks ole. Et ei ole väga selget soopõhist suundumust näidanud.
Kas sealt on näha mingit vanuselist erinevust, et need, kes on nooremad, nemad on aktiivsemad selle kasutajad ja need, kes on vanemad, mitte nii väga?
No sellele vastamiseks peaks nagu võrdlema siis seda paberavalduste paletti, et kas seal on, kui vanad need inimesed on, aga oleme näinud küll, et päris vanad inimesed ka esitavad elektroonilise avalduse, et ei ole midagi, et meie vanem põlvkond on e -võimetu, ei ole.
Ja ka vanad inimesed abielluvad?
Jaa, abielluvad ka, vähemalt avaldavad.
Üks asi, mis meil siin hiljuti sai vastu võetud, on siis ka samasooliste abielude ja see eeldab ka, et seal e -abiellumise funktsioonis oleks ka see võimalus, sest praegu on just see, et ta kontrollib, et üks kaasadest oleks meessoost, teine oleks naissoost. Edaspidi siis noh, seda kontrolli, kuna seadus muutub, ju tegelikult enam ei pea tegema. Kas need arendustööd on töös ja või on juba tehtud või kui kaugele ollakse nendega?
Need arendustööd on analüüsitud, meil on see list, mis koos selle abieluvõrdsuse seadusega kaasa tuli, väga pikk, sest see on ainult lihtne näide, et siin on tegelikult kogu menetlustarkvara ja see ulatub välja mitte ainult abielusse, vaid ka elukohta. Sest seal on ka, kes elavad ühel pinnal, keda loetakse pereliikmeteks. See ulatub lahutusse, see ulatub välisriigi dokumentidesse, see ulatub andmevahetusse abieluvararegistriga. Et seal on tegelikult, me oleme hinnanud kuskil suurusjärk poole miljoni eest töid. Meil on analüüs tehtud, väikest viisi oleme hakanud alustama, aga meil on veel probleem, meil pole raha.
Ehk siis te ootate, et poliitikud annaksid raha juurde?
Jah, praegu läbirääkimised käivad.
Ja see raha nii -öelda peab tulema, sest et põhiseadus ütleb, et me oleme kõik võrdsed inimesed ja kui meil seadus muudetakse ja meil on samasooliste abielu, siis ideeliselt peaks ju olema sellest hetkest alates, kui seadus jõustub, see võimalus, see e -abiellumise võimalus ka samasoolistele. Ja,
ja kui seadus on jõustunud, siis ja kui ei saa rakendada, siis tuleks seadust muuta.
Vaadates seda, et, et samasooliste abielud tulevad, inimkond, ühiskond ajas muutub. Kas oleks aeg küps selle jaoks, et me muudame oma isikukoodi? Meie isikukoodi algus määrab ära meie soo. Kas Eesti on valmis selleks, et meil oleks sooneutraalne isikukood?
Hästi palju küsitakse, teoreetiliselt seda, hästi palju küsitakse ka selles vaates, et nüüd see Euroopas liikuv andmevahetus, osades riikides tõesti on lubatud mitu sugu ja osades riikides öeldakse, et sooandmed on nii tundlikud, et me hakkame, kui me siin hakkame andmeid vahetama, siis me teile ei anna sooandmeid, aga meie isiku tõesti nõuab seda. See on teoreetiline praegu, aga kuna see on isikukoodi põhine on kogu Eesti e -riik, siis see on kohutavalt kallis. Päris mitmed riigid ei ole nii teinud, et nad on võtnud teise isikukoodi nii -öelda asenduse plaks ära teinud, vaid võetakse teine isikukood, Läti näiteks võttis teise isikukoodi ja pani kõrvale. Et uued inimesed saavad uue isikkoodi, aga vanadel on nagu kaks, et siis kes uue teenuse ehitab, et saab hakata vaikselt üle minema. Noh, see on üks võimalus, aga ütlen tõsi, et tõsi, tõsimeelset otsust Eestis ei ole tehtud. Me ei näe praegu tegelikult seda reaalset vajadust, selles mõttes. Ja noh, siis tuleks hakata seda standardit muutma. Nüüd on küsimus, kas me suudame kuidagi seda standardit muuta nii, et me teeme võimalikult vähe infosüsteemidele haiget, et me mahume mingisse samasse kombinatsiooni või et me suudaks ikkagi ellu jääda, sest ma kujutan ette, et me kui öeldakse, et homme muudame isikkoodi, meil on üheteistkümne numbri ja saame kakskümmend viis, siis me kukume kõik sinna põhja Eesti riigiga.
Aga kui me lihtsalt muudame seda esimest numbrit, me lepime kokku, et paneme sinna üheksa, kõigil edaspidi on nüüd üheksa, algab üheksaga.
No siis me peame ikkagi kõik ära muutma, sest selle üheksaga kõik muud tagumine otsast pihta minna nelja, kolme, viie, kuuega, et sellest ei piisa, et peame ümber arutama ikkagi kõik.
Mulle meenub vaid üks selline sotsiaalteenus, mida riik osutab, mis on siis seotud sellest, et milline sugu inimesel on, on siis raseduspuhkus, sest bioloogiliselt ei saa ju mehed raseduspuhkusele jääda. Ehk siis see oleks nagu ainus e -teenus, mille puhul see isikukoodi või see soo teema võiks nagu küsimuseks tulla.
Teoreetiliselt, kui hakata nagu ilmselt süüenemalt mõtlema, siis sünni registreerimisel on ka ema -isa, eks ole, et seal isa peaks ikkagi olema meessoost tänasel päeval, me ei lase, isegi see abieluvõrdsus ei lase nii -öelda sündi registreerima teist naist, ta tuleb teiste kaudu läbi lapsendamise abiellumisel, nüüd on vaba, eks ole. Ja, aga noh, ma ütlen, et teoreetiliselt jah, et tõenäoliselt on vähe asju, kus päriselt soost asjad suht, sõltuvad, aga siiski on meil ka sugu teinekord vaja isiku tuvastamiseks, noh, kood koodiks, aga mõnikord tulevad inimesed ainult nimi ja sugu ja meil on samanimelisi, me kohe laiendame valikut, kui me sugu ei tea. Et eriti kui Euroopast tulevad mingid, või noh, ma tuletan meelde, näiteks me peame Euroopa Liidu parlamendi, Euroopa Parlamendi valimistel, me vahetame riikidega andmeid. Ja teadaolevalt Eesti on e -riik, aga väga palju Euroopa riike võib ee eest ära võtta, on ju, on riigid. Ja siis näiteks Inglismaa saadab meile nimekirjas viis mingit Ivan Ivanovi. Ei sünniaega mitte midagi rohkem. Mis sa teed sellega? Ei sugu sünniaega. No mis sa teed? Sa ei teegi midagi tegelikult ja see ei ole normaalne. Et oleks vähemalt sugu. No ma saan aru, Ivan on mees, aga no põhimõtteliselt on kahesoolised inimesed ka. Et ta isikutuvastamisel siiski vähendab kahekordselt, eks ole, seda eksimust.
Seesama see sünni registreerimine rahvastikuregistris, mida te mainisite. Aastaid tagasi kirjutasin artikli, kus oli ka teie kommentaar oli olemas, et vähemalt toona oli see, et kui sa läksid sinna sisse, logisid sisse, sa panid lapse isikukoodi ja siis ta kohe näitas sulle selle lapse ema nime. Kas see on endiselt niimoodi, nagu ta oli aastaid tagasi või on seal mingi muudatus toimunud?
Seal ei ole muudatust, meil ei ole ühtegi nagu pahatahtlikkust ka olnud, ma saan aru, et see oli teoreetiline võimalus, on ju, et see, mitte teoreetiline, praktiline võimalus, aga inimesed ei kasuta seda. Sest sa pidid teadma, välja mõtlema selle isikkoodi, ma saan aru, see on võimalik.
Isikukoodid muide on avalikud,
see, meie kogu digiriik põhinebki isikukoodidele.
Nõus, aga noh, ütleme, et sa pidid teadma seda lapse isikkoodi, kes oli järjest sündinud. Aga
isikukoodid on avalikud. Jah,
ei, ma ei vaidle selle üle, aga ma ütlen, et ainus, mis sa saad seal tõngitseda, eks ole, on selle ema nimi. Kui sa saad pihta selle, no ja siis.
No ja siis näiteks toona oli see, et ma läksin, vaatasin kõik inimesed, tänapäeval on agarad ühismeedia kasutajad ja kui inimene ei ole oma muidu aktiivselt jagab igasugu uudisartikleid, pilte oma elust ja niimoodi ja selle viimase üheksa kuu jooksul ei ole teinud ühtegi postitust selle kohta, mis viitaks, et inimene on üldse lapseootel ja veel vähem seda, et ta nüüd on ka lapse sünnitanud ja toonud siia ilma. Ja siis ikkagi võõras inimene saab läbi rahvastikuregistri näha, et ta on just värskelt emaks saanud.
Ma ei tea selles mõttes, kui te saate teada, et teile täiesti võõras Peeter Paan on saanud emaks, noh ütlesin juhusliku nime onju, kogemata oli meessoost ka veel, et on saanud emaks, siis mis siis, mis te selle teadmisega peale hakkate? Täiesti võõras inimene kuskilt Kükametsast ja mis siis, et te seda teate?
Kas see kuidagi ei ole nagu privaatsusriive ikkagi?
Aga no me, ma räägin ikkagi, et me räägime, eks ole, teoreetilisest, näiteks õngitsemisest, teoreetilisest. Siin ongi see kaal, et kas me teeme inimestele e -teenuse mugavaks, kohmakaks ja mis on need kaalud. Ja tookord otsustasin, me siiani oleme otsustanud, et see, et ikkagi sünniteenus kasutab kaheksakümmend kaks protsenti e -teenust, eks ole, mis tähendab seda, et see on aastas suurusjärk mingi kaheksa tuhat, kaheksa -üheksa tuhat inimest, kaheksa -üheksa tuhat vanemat, last, korrutame kahega, ikka inimeste arv on suurem. Et siis nende mugavus mõne hullu või, või imeliku häkkeri vastu, kes tegelikult selle infoga, noh, sain teada ja siis, on ju, et tegelikult on ju hea, kui teenus on mugav, et sa ei pea hakkama neid andmeid sisestama.
Selgus, huvitus, olgu öelda, et, et selleks ei pea häkker olema.
Et kuna ma tulen ikkagi selle juurde tagasi, ma, ma ei taha, et meil mingi sõnasõda meie vahel tekiks ju niimoodi, et isikukoodid on avalikud, meie digiriik põhinebki isikukoodidel, et me saaks nii -öelda süsteemis kontrollida, kas kõik on ikkagi nii, nagu on öeldud, et on ja SKED Solutions on see ettevõte, kes meie kogu digiriiki suuresti hoiab üleval ja neil on avalikult kättesaadav andmebaas, kus kõik isikukoodid on kättesaadavad. Aga las see jääb praegu. Kas muidu andmejälgest on seda näha, et kui rahvastikuregistris on keegi sünniregiseerimist algatanud, et nüüd näiteks mina, Ronald Liive, üritas siis teie lapse enda nimele kirjutada?
Nüüd on küsimus, kui see emaga juba seotud on, kui see paistab ema vaates välja, siis on, aga tõenäoliselt alguses on ta, eks ole ju lapse andmejälge poole, kuidas sinna vaataksid, eks ole, et ei ole teie, noh, et ema ja laps ei ole enne seotud, eks. Aga jah, need kõik need e -teenuse päringud on kogu aeg andmejälgides.
Kas need on ka nii, nagu te varasemalt mainisite, selle uuringuga seonduvalt, et pool aastat oli see aeg, kas seal on ka pool aastat või seal on see ajalugu pikem?
Andmejälgis on pool aastat, aga me hoiame muidugi kauem.
Nii et kui keegi soovib teada saada, et kas Ronald Liive on proovinud nende last siis nii -öelda omaks võtta, siis Siseministeeriumile jälle see lihtlabane. Jah, või SMITile, vabandust, jah, see e -kiri saate ja siis te saate teada. Rahvastikuregistis on veel väga palju huvitavaid nii -öelda teenuseid, siis on, on ka see eesnime kontroll oli ja mis mulle pakkus küll väga -väga suurt huvi. Kuidas sellega on, kas see pakub ka inimestele huvi või, või mitte?
See on selline teenus, mida me uuendasime, ma ei mäleta, kas aasta tagasi või, et kui varem oli see teenus jooksis ametniku juurde kohe, et mina küsisin oma nime ja siis ametnik pidi nagu vastama mõttetule küsimusele, sest see oli selge, et see oskab, et see vastab. Siis täna meil on seal automaat taga, kui meil on lubatud nimede nimekiri, ütleme rahastiste nimede nimekiri ja siis kui seal ei eita, siis läheb ametnikule. Et meil on näiteks see, ma vaatasin eelmise kvartali statistikat, et kui kakssada viiskümmend üks nimesobivuse päringud tehti kokku, siis nendest circa kakssada jooksis automaati ja viiskümmend jõudis siis ametnikuni. Et kes siis ja seal seal on ka sellist lollitamist, ütleme nii. Et seal noh tegelikult eesmärk on ju see, et kui sul laps sünnib, et sa oleksid kindel, et sa saad selle nime panna juba ette, siis inimesed õngitsevad lihtsalt ka oma lõbuks. Aga noh sa ei tea seda, ametnik ju ei tea seda sel hetkel, kui see küsimus tuleb, ta võtab seda tõsiselt, siis küsib Eesti Keele Instituudilt, Eesti Keele Instituut teeb plõks -plõks silmadega, kas tõesti selliseid asju küsitakse, aga no me vastame ausalt ära alati siis, kas saab või ei saa.
Ega teil mõnda näidet ei ole tuua? Ei,
kahjuks ei valmistanud ette jah.
See on väga huvitav e -teenus, mida ma tõesti soovitan kasutada. Proovisin seal igasugu ka variante, mille puhul kõik said rohelise tule. Ma kujutan ette, et sa lihtsalt vaatabki, et kas see nimi on varasemalt mõnel eestlasel juba olemas ja kui on, siis, siis nagu küsimus pole.
Just. Ta läheb vastunimekirja kontrollima.
Siis oli veel üks, oli, oli surma kontrollimise siis teenus ka ja seda ma nagu vaadates seda, et aeg -ajalt ajakirjanduses ilmub artikleid, kus on jälle, et keegi on lahkunud meie seast ja siis mõni kuu hiljem nende, nende siis lähedased saavad, inkassolt saavad kirja, et palun makske võlg ära ja siis selgubki, et peale surma on nendel näiteks telefonileping, internetileping, mis iganes veel seal mitu kuud jooksnud. Ja siis alles lõpus nagu kaasatakse sinna inkasso ja kõike seda. Aga samas, kui meil on rahvastikuregistris see surma kontrollimise võimalus on olemas, miks ettevõtjad ei kasuta seda?
Jaa, siin on mitu asja, et meil tegelikult ei ole see, mis me nüüd räägime e -teenuses olevast, peab inimene, see on nagu käsitööteenus. Ma saan aru, et mingi väike MTÜ või firma kasutab seda, et logib ise sisse inimene ja siis vaatab, kas inimene on surnud. Suured firmad, telefonifirmad, nemad ikkagi peaks kasutama X -tee automaatpäringuid, kus nad saavadki teada öösel võtavad oma andmebaasist surnud maha. Siin võib olla see, et nad peavad selle eest maksma, sest need on õigustatud huvi alusel saavad ligi ja sellepärast me oleme mõelnud, et võib -olla järgmine samm, kui me jõuame nii kaugele, on, et teha surma andmetava andmeteks. Ja siis noh võtaks selle müüri vahelt ära, sest praegu on kas X -tee teenus müürina ees, noh müürina ka ütleme võib -olla ka raha natuke ja teine asi siis ise sisselogimine, et tegelikult on ju tegemist avalike andmetega, surmafakt ei ole salajane.
Tulles tagasi selle meie teema, meie saate esimese teema juurde, siis ja, ja seoses sellega, et kuidas siis riik justkui nagu müüb andmeid või siis ka ei müü, seal oli see funktsioon, et on olemas nii -öelda online ja offline viis, et kuidas neid andmeid kätte saab. Kas see surmaregistri puhul, selle puhul oleks nagu ju kõige parem, et ongi nagu mingid ettevõtted, kellel on nagu online 'is, et iga kuu siis enne arve väljastamist käiks selle ju läbi?
Või ma arvan, palju rohkem, kui on iga kuu, et surma. Arve mõttes küll, eks see on iga asutuse otsustada, aga me oleme valmis seda ju igaöö andma, et andmebaasi puhtana hoida, võib -olla neil oleks vaja ise proaktiivselt midagi selle inimese andmetega teha, kinni ära panna, et ei tehtaks valekõnesid, et tegelikult on see igaöine, ma arvan, mõistlik suurte firmade puhul.
Mida see online andmeteenus rahvastikuregistris endas üldse kujutab?
Et meil on hästi palju neid teenuseid, saab ju nii, et sa küsid oma kliendibaasi vastu rahast ristit ja küsid, kas seal on inimesed surnud või mis sul vaja teada on. Aga, aga on ka selline teenus meil, et öösel nii -öelda paneme üles isikukoodid ja anname lihtsalt teada, et nende inimestega on midagi toimunud. Ja siis noh pank näiteks valib sealt need, kes on tema lepingupartnerid, kes on temaga lepingu sõlminud ja küsib siis täpsemalt, aga mis siis oli, noh vastu onju, registritelt, aga mis juhtus siis temaga. Ja siis võib ju tulla, et öeldakse, et kas nimimuutus, elukoht muutus on surnud ja sa saad oma andmebaasi täiendada. Et selline nii -öelda vahend on ka, et kuidas oma andmeid korras hoida.
Kui palju neid online kasutajaid on?
No üldiselt meie X -tee päringuid on kakssada kolmkümmend andmekogu üle, noh, need on ikka seal suured andmekogud, eks ole, kakssada kolmkümmend oleme siin praegu lugenud, aga seal asutusi on rohkem ja ütleme, see oli ainult see X -tee teenuste kasutajad, aga noh, neid vorme on veel.
Nii et selle online 'i puhul, kuigi nagu lugedes võib jääda mulje, et see annab sellise kakskümmend neli seitse ligipääsu, ma nüüd mõtlesin, et oi, tahaks vaadata seda, teist ja kolmandat, siis te käsi sülema ja ütlete, et sellist funktsiooni seal ei ole.
On ikka, selles mõttes, et siin on erinevaid päringuid, see, mis ma praegu rääkisin, oli selline masin masina vastu öösel, aga kui näiteks te lähete Politsei - ja Piirivalveametisse oma dokumenti taotlema, siis see ametnik, kes seal laua taga on, teeb kohe päringu rahast risti, sest ta peab ju teadma, kas, kas tänasel hetkel, sel hetkel, kui ta seal on, kas, mis ta nimi, kas te olete nime vahetanud, mis teiega on?
Okei, see on ju riigiasutustele, aga kas seal on ettevõtetele?
Ettevõtted saavad seda. Pank näiteks, kui te täna lähete lapsele arvet avama, pank tahab ju teada, kas see on teie laps. Normaalne, et ei pea dokumente viima, vaid küsitakse rahvastikuregistist.
Kas kuskil on nimekiri, avalikult kättesaadav nimekiri neist ettevõtetest, kes omavad rahvastikuregistrisse online andmeteenuse kaudu ligipääsu?
Ma arvan, et ei ole avalikult, aga kui te küsite, siis me leiame teile selle.
Kas te leiate, et aastal kaks tuhat kakskümmend kolm siin augusti keskpaigas, kui meil on just selline aktuaalne kaasus olnud, võiks selline nimekiri olla Siseministeeriumi veebilehel avalikult kättesaadav, iga hetk ja uuendatud ka?
Teoreetiliselt jah, see nõuaks ka, et iga hetk uuendatud tähendaks, et sealt peaks midagi taga olema, meil sellist asja seal taga ei ole, et see nõuaks midagi ehitamist. Et see ei ole halb mõte ja võib olla üks nendest meie tuleviku avaandmete mõtetest, mida me mõtleme. Meie järgmine avaandmete asi, mis tuleb aasta lõpuga, on praegu on meil ainult avaandmetena ees - ja perekonnanime päring. Või ütleme ees ja perekonnanimi teie loetelu, ütlemata, kas ta on ees või perekonnanimi. Aga me ise tuleme aasta lõpus välja veel abieluavalduste, menetluste nii -öelda loetelu, palju on esitatud, palju tagasi võetud, kus esitatud ja nii edasi. Et avaandmed on selles mõttes, kuna me ise ehitame andmeladu alles selle aasta lõpuga valmib, siis me saame sinna peale hakata ka avaandmeid ehitama, meil tegelikult ei olnud enne tehnoloogiat ka, millega seda teha.
Millal tuleb ära e -lahutamine?
Tuleb järgmise aasta lõpuga.
Ainult avaldus ja arendustööd on töös või. Ja,
Mina sain oma kõigile tulistele küsimused -vastused. Ma loodan, et saatekuulajad jäid rahule. Kas teil, teie saite oma südamelt kõik ära rääkida või jäi midagi kripeldama?
Ma tahaks seda öelda, et tegelikult vaadake oma andmed üle, et mingi e -rahastik siis sisse, vaadake, kas teie kontaktid on õiged. Ma tuletan meelde, et näiteks eesti .ee lõpetab oma nimega meilid. Tuletan meelde, et hotid, kõik need praegu kukuvad maha, vaadake, et teil oleks okei aadress, sest te võite jääda väga olulistest asjadest ilma, kui teie, me rääkisime siin, et äkki keegi kasutab halvasti, aga reaalselt ju riik kasutab teid igapäevaselt, teie andmeid. Ma ei tea, mul on tuttavaid, kellele politsei on helistanud, et auto on praegu ees, siin tehakse midagi, tulge viige ära, kõik see on ikkagi meie andmete pealt käib, et hoidke korras ja teiega on ka elus paremini kõik.
Lõpetuseks natukene torkavalt siiski. Üheksakümnendate lõpus oli üks selline asi, mis levis inimeste seas, oli Perli andmebaas. Kas te saate, julgete lubada, et tänapäeval sellist asja ei saa juhtuda, et oleks selline andmebaas, mis on tegelikult on riigi käsutuses, oleks kadakaturul müüakse lihtsalt CD -na?
Ma saan aru, et te räägite sellest olukorrast, kus see Raekoja platsilt leiti mälupulk ja. Kus oli rahastricht 'i andmed peal, üheksakümnendatel, kus rahastricht 'it veel ei olnud, aga inimeste andmed põhimõtteliselt. No ma isegi ei kujuta, ma ei suuda seda skeemi välja mõelda, et kuidas see võiks olla kättesaadav, et ma arvan, et esiteks see Siseministeeriumi infotehnoloogiakeskus on nii suur ja tugev asutus, et seal see turva on nii tugev, et ma arvan, et noh, ma arvan, eks ole, sõna on arvan ju, ma loodan, on ka siinjuures, et see ei ole võimalik.
Ma loodan, et ka need andmed, mis on uuringuteks väljastatud, on küberhügieeniliselt ilusti ja turvatud ka. Ja ma loodan, et HAK -i ei ole ainus see asutus, kes läheb alles siis, kui toimub järelevalvemenetlus, vaatama seda. Head kuulajad, kriitilises intsidendis oli külas Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juht Enel Pungas. Ja kellele hakkas pakkuma Perli andmebaasi teema rohkem huvi, siis geeniusest saate selle kohta lugeda ja head kuulajad, saan ka selle välja lubada, et järgmises saates on meil külas Eesti IKT sektori katuseorganisatsiooni ITL -i tegevjuht Doris Põld, kellega vestlen sellest, kuidas näeb riigiga tehtav lobitöö välja ja kuidas ja millist tööd ITL teeb selle nimel, et Eesti saaks maailma innovaatilisemaks, turvalisemaks ja tõhusamaks digiriigiks. Mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]