Et jälle see on niisugune suure võrdluse küsimus, et kust otsast pihta hakkame. Hakkame, et. Et lõppkokkuvõttes täpselt meie tiim tagab seda keskkonda, milles kõik tegutsevad ja paljuski ka on siis nagu innovatsioon ja turve käivad alati ju käsikäes. Et kui üks jookseb eest ära, kui jookseb innovatsioon eest ära, siis lähevad kas andmete otsi või kukuvad teenused maha. Ja kui turva jookseb eest ära, siis jälle innovatsioon nagu muutub kääbuseks. Et, et see tasakaal on kokku meie töö. Ja mida me oleme teinud, mõeldes järjest, kes, kes mu kõrval istuvad. Paratamatult sul avalikus teenistuses on selline noh korraldavad, administreeriv eelarve, protsessi roll, aga see on umbes üks inimene minu kinnist ehk vähem kui kümnendik. Siis viimase aasta jooksul me oleme teinud väga teadliku valiku, et me räägime enda jaoks hästi oluliste huvi - ja sidusgruppidega otse. Ehk et selleks, et küberturvalisuse strateegia, mille eesmärk on jälle öelda, et kuidas on Eesti läbivalt küberturvaline, kuidas see välja näeb, mis on need vahendid ja mis on need lähenemised, mis on need maamärgid, mille järgi me läheme, seda me oleme teinud kaasavalt. Me oleme istunud maas umbes viieteistkümnel korral keskmiselt kaks tundi korraga siis erinevate valdkondade, ka ministeeriumite, ka siis erialaliitude organisatsioonide esindajatega. Ja paljuski neid kuulanud, nende ootust sellele, milline on küberturvaline Eesti ja põrgatanud oma dilemmasid, kasvõi selles, et kes, kus on vastutus inimese, ära siis anna oma andme, kui seda, et nad lekiks, noh, mis on ebamõistlik, sest inimene ei kontrolli infosüsteeme versus nagu keskse käskimise või keelamise vahel. Sest mustad ja valged nimekirjad tehnoloogias on väga kiiresti aeguvad ja seda ka Eesti õigusruum ei, ei soosi. Need on ebamõistlikud Eesti kontekstis, et ohu ja riskihinnangud on see mõistlik koht. Ja see kaasamine ja kõigi nende erinevate osapooltega tehtav töö on samuti oluline. Nagu ikka ministeeriumi puhul on töö rahvusvaheliste partneritega. Meie jaoks on Euroopa Liit siin eriti oluline. Ehk et digi - ja kübervaldkonnal on ka kaks atašeed Brüsselis, kes on siis nagu valdkonnaülesed kogu digiriik, digiareng ja küber kokku. Ja see on hetkel olulisem, ma julgen väita, kui viimaste mitmete aastate jooksul, sest et sellist normi, mis kas kõikide organisatsioonide info ja küberturvalisust mõjutab või konkreetsete sektorite oma, on lihtsalt palju. Võrgu - ja infoturbe siis direktiivi juba mainisin, mis on see, mis ütleb Euroopa üleselt, universaalselt, kes on elutähtsateenuse pakkujad ehk kes on need, kellest me sõltume. See, et mina ja sina saime täna kraanist puhast vett, see, et meil on võimalik, et siin on elekter, et, et tuli põleks, et see arvutustehnika saaks töötada. Ka esmatarbekaupadega varustamine, telekommunikatsioonid ja, ja meditsiinis, osas meditsiiniteenuse pakkujaid. See, see on äsja uuenenud. Siis eelmise aasta lõpul lõplik versioon tuli välja, rakendusaeg on, on üle aasta ja ta muuhulgas laiendab väga palju seda, kellele tekivad siis info või, või küberturvalisuse nõuded, kellele rakenduvad võib -olla, kellele rakendub ringi, laiendab. Ja lisaks sellele on siis kriitiliste elutähtsate sektoritega eraldi tegelev, justkui nagu kriisijuhtimise akt, on küberkerksusakt, on, on pangandussektoris näiteks toora, mis on pankade direktiiv, aga mis tegeleb muuhulgas ka info küberturvalisusega. Et neid selliseid erinevaid Euroopa norme on praegu tõesti pooltõsinal kindlasti laual või kohe tulemas. Ja nende võimalikult mõistlikult Eesti, esiteks Eesti seisukohtade eest seismine. See, et me ei, ei paneks liikmesriikidele kohustust sertifitseerida iseseisvalt kogu tehnoloogiat, sest et see võimekus on Euroopas päästetud riikidel, kindlasti mitte enamusele, kindlasti mitte kõigil, kuni selleni pragmaatiliselt, et kui Saksamaal on mingi tehnoloogia ära sertifitseeritud, neile sobivad, siis ta ilmselt sobib ka meile. Et selline nagu Eesti huvide, hästi pragmaatilise huvide esindamine kindlasti kohe hõlmab ka ministeeriumit ja, ja minu tiimi ja, ja meie atašeesi. Ja teiselt poolt jõuan ma siis oma õigustiilini, kelle, kes muuhulgas ka küberturvalisuse seaduses siis kaasamisel ja teiselt poolt nende erinevate Euroopa normide võimalikult mõistlikult Eesti ruumi ülevõtmine, et ei tekiks ka olukorras, kus ja võib öelda, et näiteks pankade, siis see Dora pankade norm ja NIS ehk siis elutähtsate või ja infoturbe norm, mis elutähtsa teenusepakkujaid mõjutab. See mõjutab, mõlemad mõjutavad ju panku ja Eestis väikse riigina see, et see oleks nagu ühes kohas ja, ja harmooniliselt üle võetud, et, et me kindlasti ei saa lubada endale, et noh, et kui eurodirektiivid on eri kohtades, siis temaga eri kohtades vaid, et see oleks nagu ühtne ja võimalikult loogiline Eesti, Eesti ruumi jaoks. Ja samas siis meie enda vajadusi täitaks. Ehk et noh, erinevate osapoolte huvipoolt, et see, et me oleme väga palju töötanud otse just. Läbi fookusgruppide, läbi ka otse kaasamiste, ärakuulamiste, arvamuste küsimise on, on olnud see, mida me oleme siis aasta jooksul teinud. Noh, ja eesmärk ei ole mitte see direktiivi ülevõtt, vaid eesmärk on see, et Eesti õigusruum oleks küberturvalisust soosiv või julgustav.
See on kohe minu ametikoha nagu põhiline eesmärk, et lõpuks see, mida me tagame, mida me teeme, kui me räägime turvalisusest, on noh, mida tähendab selle küberturvaline Eesti minu jaoks siis, see on ju see küsimus tegelikult. See lihtsam ots on see, et või või see esimene ots, kus peab algama igal juhul, on kodaniku ja ettevõtte vastutus nende enda andmete eest. Ehk see, et kui mina ja sina kodanikuna igasse tarbemängu anname oma isiklikke telefoninumbreid või oma laste pilte inimesed annavad mingile saada nunnu lapsepilt või teha pakkmähkmeid, siis su lapsepilt on antud turunduslikele eesmärkidele ära ja seda vastutust ei saa nagu inimese pealt keegi teine ei ära võtta ega täita. Ja ettevõttel samamoodi, et kui sul on selleks, et teha oma äri ja ei ole vahet, kas see äri on tooteuksi, aknaid või see äri on teha maailma parimaid mängufilme või midagi seal vahepeal. Kui selleks, et teha seda, mis on see põhitegevus, on kasutusel tehnoloogia, ükskõik, kas see on siis inimeste, näiteks meditsiinisektoris ülitundlike eriliigiliste terviseandmetega koos, avalikus sektoris sageli ju ülitundlike eriliigiliste isikuandmetega, mis puudutavad mõnikord näiteks terviseseisundit või puuet, perekonnaseisu, laste hooldusõigusi. Kui sa neid asju kuidagi nagu käsitled või käitled oma töös, siis sa pead tagama, et nad oleksid turvaliselt hoitud. Ja ei ole vahet, kas hoiad neid paberil või digitaalselt, digitaalselt, Eesti üldiselt suhteliselt digitaalses ühiskonnas on lihtsam, kiirem andmevahetus, sa saad teiste andmebaasidega, kui sul on õigustatud huvi võrrelda, sa ei pea nagu seda kartoteegikaardil ei pea tegema. Ja kui sa seda nii teed, siis sa algusest peale, ja see on erakordselt ebaseksikas, ma pean, ma vabandan kuulajate sinu ees, et sa pead algusest peale mõtlema protsessis läbi. Nii, meil on selleks, et me saaksime oma uksiaknaid toota, on meil vaja järgmiseid infosüsteeme, ilmselt mingi disaini ja lao infosüsteem, kus võib olla ärisaladust. Me ei taha, et kliendid teaksid, milline konkreetne komposiit käib meil siin nüüd puidukihtide vahel, et nad Eesti ilma käes ära ei sulaks. Siis sul on klientide andmed, kus võivad olla ka finantsandmed, kodused aadressid, mis, mis vajavad teistmoodi kaitsmist, et kliendi pangakonto ja kodus aadressi, see ei tohi sinu juurest jalutama minna. Ja sa pead algusest peale mõtlema selle peale, et kui me tahame makseinfot siis käidelda, sest me tahame makseid vastu võtta, mis on üldiselt ärile hea, siis mis me teeme selleks, et need andmed oleks meie juures ka kaitstud? Et nad oleks kaitstud konfidentsiaalsuse või privaatsuse mõttes ehk ainult neil, kellel on õigus ligipääsuks, et nad saavad sinna ligi. Aga teist ja teistpidi, et jääb jälg maha neil, kes saavad ligi, et juhul kui on mingi väärikasutuse kahtlus. Et jääb jälg, noh, me seirame, et mingi logi on. Ja, ja kuidas me siis algusest peale infosüsteemi nii üles ehitame. Kuni selleni, et kogu siis nende andmete või infosüsteemide elutsükli jooksul, kellel on õigustatud digipääs, kuidas me neid pääsuõigusi haldame. Ja see on nii riigi, ei ole vahet, kas see hüve, mida sa lood, on noh, kõige parem kultuuriprogramm Tallinna linnas või see hüve, mida sa lood, on uksed ja aknad. Kui on abi IT -st selleks, et oma tööd teha, siis sa pead seda ka ära turvama. Konfidentsiaalsusest me rääkisime, sa pead turvama seda, et need andmed oleks usaldusväärsed ehk et ei saaks teha autoriseerimata muudatusi, et noh, et e -tervises minu või sinu veregrupp ei oleks muudetud või minu ja sinu välja kirjutatud ravimid, kui siukseid on. Sest see võib mõjutada järgmisi raviotsuseid ka nagu potentsiaalselt mõjuga tervisele. Ja see, et neid saaks kätte sellisel viisil, nagu on vaja, ehk mis on nagu käitlusnõuded. Kas ka siis, kui on süsteem üleval üheksakümmend üheksa koma üheksakümmend üheksa protsenti ajast, siis ta võib aastas kaheksa tundi maas olla, mis on, mis ei ole väike aeg sellele, kellel siis seda süsteemi on vaja. Ehk et see on nagu üks on see, et see süsteemi omaniku vastutus. Aga siis tekivad mitmed küsimused, et siis see on see nagu see küberturvaline organisatsioon või infosüsteem või infoturvaline. Aga see, mida selles vaates mina ja minu meeskond ja ka riigi IT -asutused ka järelevalvele muuhulgas saavad teha, on ju see, et väga selgelt öelda välja, kuidas hea välja näeb. Mis on need, kas siis mida ei tohi juhtuda, noh, andmeid ei tohi lekkida või mis peab juhtuma, ehk et andmed peavad olema kaitstud või süsteem ei tohi maas olla, süsteem võib maas olla kuni nii kaua, turbenõuded. Siis keskkonnas on terve hunnik neid asju, kus noh, seda ärispetsiifilist poolt, seda me ei saa teada keegi peale selle äriomaniku ja või protsessi omaniku riigi vaates, siis noh, see protsess, et ma ei tea, lapsi pannakse lasteaedadesse kirja või, või mina ja sina maksame kord aastas oma üksikisiku tulumaksu. Seda vastavalt siis teavad siis vastavad sotsiaal - ja kohaliku omavalitsuse üksused või Maksu - ja Tolliamet ja tööandjad. Ja aga ka kui see kõik on siis selle äriomaniku peal, siis järgmine sama oluline samm on see, et kesksed teenused oleks turvalised ja oleks või siis, et oleks kesksed turveteenused. Mida see riigis tähendab, on see riigi, riigi keskse IT -asutuse juurde kõige universaalsema otsa konsolideerimine. Töökohad, andmemassiivid. See tähendab seda, mida teeb RIA küberturvalisuse keskus ehk selle meie ühise nagu punkt ee domeeni seire ja selle intsident ja halduse ennetus. Ja see tähendab ka keskseid selliseid nõuandeid, sest lõpuks nagu väga -väga õigesti on organisatsioonid ja, ja erinevad ministeeriumid tähelepanu juhtinud. Me kõik kasutame väga sarnaseid või sammu lõppkasutaja seadmeid, me kõik kasutame mingil viisil kontoritarkvara. Ja seal mina või minu tiim või järelevalvele Riigi Infosüsteemi Amet ei saa teada, mis andmeid näiteks e -mailis kasutate, tavaliselt saadetakse, aga me saame teada, kuidas me saame anda üldiseid juhiseid, et kuidas näiteks e -maili puhul riske juhtida. Et see on ja siis see need on need asjad, mis on nagu keskkonnas. Ja see, mida unikaalselt saab teha ainult minu tiim, on siis seda kõike soodustav keskkond, strateegiline ja õiguslik, see poliitika keskkond, poliitikloome keskkond.