Et jälle see on niisugune suure võrdluse küsimus, et kust otsast pihta hakkame. Hakkame, et. Et lõppkokkuvõttes täpselt meie tiim tagab seda keskkonda, milles kõik tegutsevad ja paljuski ka on siis nagu innovatsioon ja turve käivad alati ju käsikäes. Et kui üks jookseb eest ära, kui jookseb innovatsioon eest ära, siis lähevad kas andmete otsi või kukuvad teenused maha. Ja kui turva jookseb eest ära, siis jälle innovatsioon nagu muutub kääbuseks. Et, et see tasakaal on kokku meie töö. Ja mida me oleme teinud, mõeldes järjest, kes, kes mu kõrval istuvad. Paratamatult sul avalikus teenistuses on selline noh korraldavad, administreeriv eelarve, protsessi roll, aga see on umbes üks inimene minu kinnist ehk vähem kui kümnendik. Siis viimase aasta jooksul me oleme teinud väga teadliku valiku, et me räägime enda jaoks hästi oluliste huvi - ja sidusgruppidega otse. Ehk et selleks, et küberturvalisuse strateegia, mille eesmärk on jälle öelda, et kuidas on Eesti läbivalt küberturvaline, kuidas see välja näeb, mis on need vahendid ja mis on need lähenemised, mis on need maamärgid, mille järgi me läheme, seda me oleme teinud kaasavalt. Me oleme istunud maas umbes viieteistkümnel korral keskmiselt kaks tundi korraga siis erinevate valdkondade, ka ministeeriumite, ka siis erialaliitude organisatsioonide esindajatega. Ja paljuski neid kuulanud, nende ootust sellele, milline on küberturvaline Eesti ja põrgatanud oma dilemmasid, kasvõi selles, et kes, kus on vastutus inimese, ära siis anna oma andme, kui seda, et nad lekiks, noh, mis on ebamõistlik, sest inimene ei kontrolli infosüsteeme versus nagu keskse käskimise või keelamise vahel. Sest mustad ja valged nimekirjad tehnoloogias on väga kiiresti aeguvad ja seda ka Eesti õigusruum ei, ei soosi. Need on ebamõistlikud Eesti kontekstis, et ohu ja riskihinnangud on see mõistlik koht. Ja see kaasamine ja kõigi nende erinevate osapooltega tehtav töö on samuti oluline. Nagu ikka ministeeriumi puhul on töö rahvusvaheliste partneritega. Meie jaoks on Euroopa Liit siin eriti oluline. Ehk et digi - ja kübervaldkonnal on ka kaks atašeed Brüsselis, kes on siis nagu valdkonnaülesed kogu digiriik, digiareng ja küber kokku. Ja see on hetkel olulisem, ma julgen väita, kui viimaste mitmete aastate jooksul, sest et sellist normi, mis kas kõikide organisatsioonide info ja küberturvalisust mõjutab või konkreetsete sektorite oma, on lihtsalt palju. Võrgu - ja infoturbe siis direktiivi juba mainisin, mis on see, mis ütleb Euroopa üleselt, universaalselt, kes on elutähtsateenuse pakkujad ehk kes on need, kellest me sõltume. See, et mina ja sina saime täna kraanist puhast vett, see, et meil on võimalik, et siin on elekter, et, et tuli põleks, et see arvutustehnika saaks töötada. Ka esmatarbekaupadega varustamine, telekommunikatsioonid ja, ja meditsiinis, osas meditsiiniteenuse pakkujaid. See, see on äsja uuenenud. Siis eelmise aasta lõpul lõplik versioon tuli välja, rakendusaeg on, on üle aasta ja ta muuhulgas laiendab väga palju seda, kellele tekivad siis info või, või küberturvalisuse nõuded, kellele rakenduvad võib -olla, kellele rakendub ringi, laiendab. Ja lisaks sellele on siis kriitiliste elutähtsate sektoritega eraldi tegelev, justkui nagu kriisijuhtimise akt, on küberkerksusakt, on, on pangandussektoris näiteks toora, mis on pankade direktiiv, aga mis tegeleb muuhulgas ka info küberturvalisusega. Et neid selliseid erinevaid Euroopa norme on praegu tõesti pooltõsinal kindlasti laual või kohe tulemas. Ja nende võimalikult mõistlikult Eesti, esiteks Eesti seisukohtade eest seismine. See, et me ei, ei paneks liikmesriikidele kohustust sertifitseerida iseseisvalt kogu tehnoloogiat, sest et see võimekus on Euroopas päästetud riikidel, kindlasti mitte enamusele, kindlasti mitte kõigil, kuni selleni pragmaatiliselt, et kui Saksamaal on mingi tehnoloogia ära sertifitseeritud, neile sobivad, siis ta ilmselt sobib ka meile. Et selline nagu Eesti huvide, hästi pragmaatilise huvide esindamine kindlasti kohe hõlmab ka ministeeriumit ja, ja minu tiimi ja, ja meie atašeesi. Ja teiselt poolt jõuan ma siis oma õigustiilini, kelle, kes muuhulgas ka küberturvalisuse seaduses siis kaasamisel ja teiselt poolt nende erinevate Euroopa normide võimalikult mõistlikult Eesti ruumi ülevõtmine, et ei tekiks ka olukorras, kus ja võib öelda, et näiteks pankade, siis see Dora pankade norm ja NIS ehk siis elutähtsate või ja infoturbe norm, mis elutähtsa teenusepakkujaid mõjutab. See mõjutab, mõlemad mõjutavad ju panku ja Eestis väikse riigina see, et see oleks nagu ühes kohas ja, ja harmooniliselt üle võetud, et, et me kindlasti ei saa lubada endale, et noh, et kui eurodirektiivid on eri kohtades, siis temaga eri kohtades vaid, et see oleks nagu ühtne ja võimalikult loogiline Eesti, Eesti ruumi jaoks. Ja samas siis meie enda vajadusi täitaks. Ehk et noh, erinevate osapoolte huvipoolt, et see, et me oleme väga palju töötanud otse just. Läbi fookusgruppide, läbi ka otse kaasamiste, ärakuulamiste, arvamuste küsimise on, on olnud see, mida me oleme siis aasta jooksul teinud. Noh, ja eesmärk ei ole mitte see direktiivi ülevõtt, vaid eesmärk on see, et Eesti õigusruum oleks küberturvalisust soosiv või julgustav.
Nüüd lähme siis, olles ainult väga detaili, lähme põhimõtteliste inspireerivate küsimuste juurde. Number üks küsimus minu jaoks on kindlasti selline üldisem IT kaasajastamine. Et siin viimase umbes tunni jooksul oleme me ju väga pikalt ja korduvalt oleme öelnud, et selline noh, riskijuhtimine, protsess, ettenähtav, arusaadav, dokumenteeritud. Aga seda on väga palju lihtsam teha ja rakendada, eriti just praktiliselt rakendada, mitte kirja panna tehnoloogiaorganisatsioonis, kus on üldiselt küps protsess. Ehk et kui me ütleme, et turva on läbiv, ta peab olema horisontaalne, ta peab olema infosüsteemi või andmete elutsükli algusest lõpuni ehk ideest ja, ja visioonist ja nõuetest kuni siis arhiveerimiseni, siis on seda väga palju raskem teha siis, kui sul ei ole elutsükli mudelit. Ja kui sul on arendusmudel ja elutsükli mudel, kus siis saab öelda, et siin on nüüd selle, siin me räägime taristust, siin me räägime disaininõuetest, siin me räägime kasutajamugavusest ja siin me räägime ka turvalisusest. Siis see on kindlasti number üks, et turvalisus saab olla ainult veidikene parem kui üldine tehnoloogia juhtimise, tehnoloogia otsus, juhtimisotsuste tegemise protsess. Ehk et, et see on minu jaoks number üks. Turvalisus ei saa Eesti ära joosta üldiselt IT -lt. Ja number kaks on, on inimene, et lõpuks noh tooli ja monitori vahel ükskõik kui keeruline on tehniline rünne, inimese kompromiteerimine on reeglina lihtsam. Ja inimesel, seega inimene peab saama aru, mis on tema riskiprofiil. Seda, kas ta on, tema või tema andmed on, võiksid olla sihtmärk. Ja selle kõrval kõik muu, need siukesed, need suured, et Eesti e -riik või see, et me oleme alati ründepind ja kõik on ründepind, need vastused, see on minu, see on nii iseenesestmõistetav tegelikult. Eesti on olnud aastalt kaks tuhat selge maailmas esimene, kes ütleb, et kogu meie eluviis on ründepind ja seega see peab olema ka läbivalt turvatud. Ja või, või see, et kasvõi need Ukraina ja, ja siis Vene sõja kontekstis Ukraina vastu tulnud teenustõkestusründed Eesti sajale teenusele said päris hea keskse kaitse peale. Mis on noh ka siin viimastel aegadel on pigem mõju olnud siis kasvõi avalikele veebilehtedele minutites, mitte tundides või päevades. Et see nagu, see on iseenesest mõistetav. Keskne on IT moderniseerimine koos turbega osa sellest, sest kolmkümmend aastat olles juhtiv digiriik olnud, paratamatult sul hakkab tekkima pärand ja teiseks inimene.