Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere, head kriitilise intsidendi kuulajad, taaskord on käes hakata uurima, mida huvitavat ja põnevat on e -Eesti maastikul toimumas või toimunud. Kui senini oleme saates vaadanud tulevikku, lähitulevikku ja paar saadet tagasi kaevusime ka väga päevakajalise teema sisse ehk siis rahvastikuregistri skandaali sisse, siis täna me hoopis läheme vaatame arhiivis ringi. Kuidas Eesti üldse kogu oma mälu, oma, oma tegemisi arhiividesse paneb, mis seal on, kuidas see sinna jõuab, kui palju seal on selliseid digitehnoloogiaalaseid asju kasutusel, tehisintellekti, tehisaru ja kõike seda veel. Teemat aitavad lahata Rahvusarhiivi andmekogude arhiveerimise valdkonna juht Koit Saarevet. Tere!
Ja rahvusraamatukogu rahvusteavikute säilituskeskuse juht Eva -Maria Artus, tere!
Väga huvitavad ametinimetused teil, ma eeldan, et teie töö on ka väga huvitav. Kas see vastab tõele?
Mida te päevast päeva teete, kirjeldage palun lahti.
Tegelikult on nii, et mina tegelen põhiliselt osakonna juhtimisega, et meie osakonnas siis inimesed tegelevad arhiveerimisega, et arhiveeritakse nii veebisaite kui arhiveeritakse ka siis kõike, mis ilmub trükis, et enamasti nende trükiste taga on ju tegelikult failid. Et neid faile siis objekte, digiobjekte arhiveeritakse
See üks põhipõhjuseid, miks ma soovisin rahvusraamatukogu esindajat ka tänasesse saatesse, oligi see, et teil on olemas selline veebiarhiiv, mis ideeliselt peaks olema see, et tooksid mõne Eesti veebisaidi sisse ja siis sa näed, et milline ta nägi kümme või kakskümmend aastat tagasi. Ja siis kui kõik läheb hästi, siis saja aasta pärast me saame täpselt sedasama teha.
Mis seal veebiarhiivis olemas on?
No veebi arhiivis on olemas kõik Eesti saidid ja nii -öelda siis teadusliku nimetusega Estonika, aga kõik siis Eestiga seotud saidid, et nad ei pruugi olla tingimata eestikeelsed saidid. Kasvõi kui keegi peab mingit blogi, mis on Eestiga seotud ja see võib olla mingis teises keeles, siis selle saidi me ka salvestame ja salvestame ka online ajalehti. Isegi tegelikult Facebooki, Twitterit, Youtube 'i, mingil määral muidugi mitte tervet, et see ei ole see interneti väljaprintimine päriselt.
Nii et teil on kuskil olemas nimekiri kõigist eestlastest, kellel on Facebooki ja Twitteri kontod?
No päris mitte kõigist, et ikkagi jälle seesama teema, et kuna me oleme kultuuri säilitav asutus, siis võtame neid kontosid, mis on Eesti kultuurile, Eesti ühiskonnale olulisemad. Et see ongi, noh, nüüd on kohe küsimus, et kindlasti, et, et mille alusel te otsustate, et ta ongi natukene võib -olla subjektiivne, et millest me ise oleme teadlikud. Et ta on selline, ei ole nagu väga konkreetseid kriteeriume, et, et, et me paneme nüüd kuskile tabelisse ja siis, et nii, et see läheb ja see ei lähe, et, et noh, erinevad siin igasugu Kirjanikud, ajakirjanikud, näitlejad, kes midagi avaldavad, poliitikud kindlasti.
Kas neil on võimalus ka öelda, et olge head, ärgu, ärge minu neid uitmõtteid, mis ma olen Twitterisse postitanud, et ärge ikka neid kuskile arhiivi pange?
No põhimõtteliselt küll, aga üldiselt inimesed, kui nad juba avaldavad oma mõtteid, siis nad on väga huvitatud, et need mõtted väga palju vastu ka saaksid ja neid salvestatakse, inimesed neid loeksid ja midagi arvaksid, et Et ma ei ole tegelikult kohanud oma siin tööelu jooksul, et et keegi, kes oma asju avaldab, et ta nüüd ütleb, et oi, et ärge salvestage, pigem inimesed on positiivselt üllatunud, et vau, et minu asja ka salvestate, et kunagi oli artikkel Malluka blogist, et noh tegelikult see on ka mikroajalugu, et ka see läheb meil veebiarhiivi.
Koit, kas teie olete pidanud mingit isiklikku blogi? Kirjeldanud, kuidas te jalgrattaga sõidate, kuidas te tööd teete, mida iganes muud?
Kunagi väga lühikest aega, ma õppisin viisteist aastat tagasi ühe aasta Ameerikas ja siis see oli nii crazy kogemus, et seal igal sammul tekkis mingisuguseid sähvatusi, mida ma tundsin, et oleks huvitav jagada lähedaste ja sõpradega. Ja siis ma tekitasin ühe pisikese blogi, mis oli just nimelt selleks konkreetseks otstarbeks, aga ma ei teinud teda nendes otsimootorites nähtavaks, ma jagasin seda linki nagu otse inimestele ja ma kahtlustan, et see ei ole sattunud sinna.
Ehk kontrollinud ei ole, et kas see on olemas veebiarhiivis või ei ole?
Kuidas siis sellise blogiga lood on, et kas sellised jõuavad sinna või ei jõua?
No tõenäoliselt, kui ta ei ole kuskilt kättesaadav, siis ei jõua, aga loomulikult ma peast ei oska öelda, et seda saab, kui ma pärast Koit ütleb mulle näiteks aadressi, siis me saame järgi uurida, kas see on olemas või ei ole.
Aga põhimõtteliselt seda järgi uurimist saab igaüks teha, igaüks pääseb sellele veebiarhiivile ligi või kuidas on?
Hetkel pääseb ligi ikkagi ainult meie majas ja veel tegelikult neljas Eesti Raamatukogus oleva terminali kaudu, et seda nimetatakse autoriseeritud töökoht, et sealt pääseb ligi. Ja see ei ole tegelikult nagu meie mingi isiklik kadedus, et inimesed jumala eest ei pääseks kodus toredatele asjadele ligi, vaid meil on säilituseksemplari seadus, mis siis tegelikult keelab veebis neid saite avalikult näidata. Et võime näidata, aga siis meil peab olema kokkulepe selle saidi omanikuga. Aga ilmselgelt igal saidil on mitu omanikku ja see on hästi -hästi töömahukas, et nüüd kõikidelt saada kokkulepped, et me ei ole sellega tegelenud. Et kui meil on olnud mõne saidi omanikuga mingid teemad, et näiteks oli selline sait nagu Konstantin Pätsist, keegi vanem mees pidas seda ja siis ta ütles, et enam vist ei jaksa seda pidada, et kas te saate nagu veebiarhivi arhiveerida ja loomulikult näidake avalikult välja, et noh. Selliste kontaktide puhul me ikka paneme ta avalikuks. Aga noh, see eeldaks tervet suurt tööd, et me oleme kunagi mõelnud ka mingisuguse automatiseeritud lahenduse peale, aga tegelikult ei ole veel sinnani jõudnud. Et, et saaks inimest võib -olla ise siis neid nõusolekuid anda, et aga see on keeruline, sest tavaliselt on mitu omanikku tekst, pildid, ma ei tea, kujundus, noh, et igaüks saab siit edasi mõelda.
Ja nii palju, kui seda avalikku on, siis veebiaadress veebiarhiiv .igar .ee on see, mille kaudu sinna ligi pääseb.
Jah, need on siis riigi ja omavalitsuste ja koolide ja sellised riigiga seotud asutuste saidid.
Ja need neli raamatukogu, mida te mainisite, kus pääseb siis kogu sellele arhiivile ligi, need on?
Need on veel lisaks siis rahvusraamatukogul on Tehnikaülikool, Tartu Ülikooli raamatukogu, Kirjandusmuuseum ja Tallinna Ülikooli siis see akadeemiline raamatukogu.
Kas teil on ka mingit statistikat selle kohta, kui palju käiakse füüsiliselt kohapeal selle veebiarhiiviga tutvumas või, või kuna see on nii -öelda üks arvutiraamatukogus, mida kõik võivadki kasutada, siis lähemalt või detailsemast statistikat ei ole?
Mul ei ole väga detailset statistikat, et ma tean, et väga ei käida. Et võib -olla puudub teadlikkus ja eks see meie sait ja kõik need asjad on noh, see, mis on avalikult üleval, on ju. Et see on suhteliselt vana, et tahame seda uuendada nüüd järgmise aasta, siis kahekümne neljanda aasta, kas lõpus või kahekümne viienda aasta alguses tahame. Teha uue digitaalarhiivi kasutuskeskkonna siis, kus on peale veebi arhiivi ka meie ülejäänud digiarhiivi sisu ehk siis digari ja Tea sisu ja kus saaks teha siis üle arhiivi otsingut, et eks me siis teeme rohkem reklaami, et praegu ta ongi selline nagu hetkel üleminekuaja ootel see.
Kaasame meie teist saatekülalist, kaasame meie teist saatekülalist ka natuke rohkem meie vestlusesse. Nii palju me kahjuks sisu poolest rääkida vast ei saa, aga rahvusarhiivis on ikkagi hästi palju pilte, videoid, mida kõike veel, igasugu dokumente, kuidas te nagu reaalselt hoiustate neid, kui ma mõtlen siis, et on nad mingi see kõvaketta peal, USB mälupulga peal, CD, DVD, kuidas see tänapäeval välja näeb?
Kõva ketas on, on kindlasti üks selline noh, primaarseid andmekandjaid, aga, aga see on esmajoones just sellisele noh, operatiivselt vajalikule materjalile, enamasti siis need väiksema mahuga kasutuskoopiad on kõik kettasüsteemides. Aga see pikaajalise säilituse need noh, nii -öelda maksimaalse kvaliteediga koopiad, need on reeglina lintidel. Noh, ideaalis muidugi me tahaksime, et kõik asjad oleksid ka kõvaketastel kättesaadavad, aga kõvakettal see ühe säilitatava baidi hind on lihtsalt nii palju kallim, et et sageli meil on jah.
Nii et rahvus, rahvusarhiivis on rohkem linte kui kõvakettaid?
Ja nii võib kindlasti öelda, et see, see lindi jutt kõlab nagu IT -maailmast kaugetele inimestele tavaliselt väga üllatavalt, et tohoo, et see oli mingi kuuekümnendate aastate tehnoloogia, et miks te sellega mässate, aga tegelikult jah, lint on täna kõige odavam tehnoloogia suure andmemahu säilitamiseks. Et see fundamentaalselt on, on väga sarnane nendele vanadele, mis, mis olid kunagi need helilindid ja seesama, mis oli helikasseti sees, see lint põhimõtteliselt sama, sama tehnoloogia, mingisuguse plastikust lindi või, või kile peale on siis magnetpulber liimitud ja, ja sinna siis magnethelipeaga kirjutatakse andmed. Aga see on, on teinud läbi väga korraliku evolutsiooni, et seal toimub see kuulus muuri seadus. Et jämedalt iga paari aastaga umbes kaks korda rohkem mahub ühe füüsiliselt sama suure lindi peale andmeid. Ja, ja tänu sellele siis jah, see ühe, ühe paidi hind on, on suhteliselt väike ja, ja siis arhiividele enam -vähem jõukohane.
Ja see lint on siis kõva kettaga võrreldes vastupidavam ja kestab kauem?
Sõltub, mismoodi teda kasutada, et kui linti hoida hellalt õigetes kliimatingimustes, jahedas ja pimedas ruumis, eemal igasugu magnetväljadest ja, ja muudest segajatest, siis selliselt ta säilib üsna hästi. Et teoreetiliselt seal räägitakse mingitest aastakümnetest, mis ta võib säilida. Aga kui teda nagu kasutada nii nagu kõvaketast kasutatakse, et toimub kohutav lugemine ja kirjutamine sealt kogu aeg, siis ma arvan, et ta suhteliselt kiiresti läheb ribadeks. Et lint on ikkagi pigem selline jah, nagu pikaajalise säilituse keskkond, kus, kus siis nagu vahel harva on vaja maha lugeda. Et seetõttu meil ongi kõik need nii -öelda operatiivselt vajalikud andmed noh, need nendest nii -öelda juurdepääsusüsteemidest, kust kiiresti saab arvuti või telefoniekraanile pilti kuvada. Et need on ikkagi siis kettasüsteemides.
Oletame, et mõne selle lindi peal on Eesti esimese digiallkirjaga fail olemas. Kuidas see siis nagu reaalselt välja näeb, et see fail pannakse sinna lindi peale ja siis ta on seal ja kas keegi tuleb viie aasta pärast, kümne aasta pärast ja kontrollib üle, kas kõik on korras või te lihtsalt eeldate, et, et see säilibki seal aastakümneid?
Jah, nüüd, nüüd ongi sobilik hetk rääkida sellest, et enne ma ütlesin teoreetiliselt aastakümneid, et praktiliselt elu on näidanud, et kipub igasuguseid viperusi juhtuma. Füüsiliselt need võivad hukka minna mingisuguse vale säilituspraktika tõttu või vahel satub praak neid andmekandjaid ja, ja põhjuseid võimalikke on, on palju. Aga, aga teine suur ja veel olulisem murekoht on moraalne aegumine. Et need tehnoloogiad kõik on väga kiires arengus ja kahjuks nad tagurpidi ei ühildu. Kunagi olid flopidisketid, peamine selline salvestuskandja ja täna praktiliselt noh, poest ei, ei osta ühtegi flopiseadet. Spetsialiseeritud poodidest kolmetollise kettaseadme veel õnnestub leida, mida saab USB pordi kaudu arvutiga, tänase arvutiga ühendada. Aga, aga suuremate floppidega, mis olid seal viie ja kaheksa tollised, et noh, need, need on ikkagi täielikult kadunud ja sama on juhtumas DVD plaatidega. Ja, ja juhtub see pidevalt ka lintidega, mis on väga kummaline, et need LTO lindid, mis on, ütleme siis nii -öelda parima hinna ja kvaliteedi suhtega, mida enamus arhiive kasutavad, on füüsiliselt sama kesta sees olnud vist sünnist saati umbes paarkümmend aastat tagasi. Aga need põlvkonnad, mis siis iga aasta -paari tagant tuleb see uus põlvkond, need ei ole nagu kogu selle ajajoone ulatuses ühilduvad, et seal on tagasiühilduvus on noh, ma ei tea, mingi neli -viis põlvkonda, põhimõtteliselt kõige varasemad LTO lindid, kui seal on füüsiliselt kõik andmed endiselt alles, siis tänase LTO Drive 'iga seda linti ei loe. Selleks tuleb alles hoida seda vana drive 'i, mis ei ole väga realistlik igavesti teha. Ühel hetkel see drive lihtsalt läheb hingusele, mistõttu tegelikult vältimatult tuleb neid andmekandjaid uuendada, andmed viia uutele kandjatele ja seda me regulaarselt teeme. Lisaks me muidugi teeme ka mingeid vahepealseid kontrolle lintidega, võib -olla on neid kontrolle suhteliselt harva, aga, aga kõvaketastel olevaid andmeid, seal toimub see räsisummade põhjal. Tervikluskontroll ikkagi regulaarselt.
Kas teil on neist asjadest, mis Rahvusarhiivis on talletatud, üks, kümme, sada või tuhat koopiat?
Kaks on absoluutne miinimum. Et alla selle ei, ei saa kuidagi. See on liigne, naiiv optimism, loota, et üks andmekandja on täiesti usaldusväärne, et ta, ta mitte kunagi ei ole. Et seetõttu kaks ja noh, me pürgime kolme suunas. Neid võiks ka põhimõtteliselt olla rohkem, aga see hakkab jälle eelarve võimalusi väga suurelt ületama.
Te küll ütlesite, et kõvaketaste puhul on see, et see nii -öelda hind on see, mis määravaks teie jaoks saab. Kuidas, kas nii -öelda pilveteenuste hind on ka siis liiga kallis rahvus, rahvusarhiivi jaoks hetkel? Et saaks kuskil hoida mõnes pilves, millele teil nii -öelda füüsilist ligipääsu ei pruugi igal hetkel olla, aga te teate, Et kuna näiteks selle pilveteenuse pakkuja on suur rahvusvaheline korporatsioon, mis ei saa endale nagu sellist suuri skandaale lubada, et siis need andmed on seal ilusti hoiustatud.
Pilvedega on ka ikkagi see hinnalugu, et need tavalised pilved, peaaegu kõik pilved on orienteeritud ikkagi ka operatiivinfosüsteemide host 'imisele, et seal on kiired kõvakettad. Kiired protsessorid, kiire mälu, et kõik töötaks hästi ruttu. Ja tänu sellele siis noh, see riistvara iseenesest on, on suhteliselt kallihinnaline, mis sellise teenuse pakkumist võimaldab. Meil on vaja tohutuid baidi mahtusid ja kiirus meid reeglina väga ei huvita. Noh, kui me siin mõtleme alternatiivi oma nendele lintidele. Sellist teenust minule teadaolevalt üks selline ülemaailmne tuntud asi on Amazon Glasser, Glasser siis nagu jääliustik on see toote nimi viitega siis sellele, et see on spetsiaalselt igikestvale säilitusele ja see on näiliselt väga odav. Aga kui lugeda seda peenikest teksti seal, siis, siis ta nii väga odav tegelikult ei olegi, see trikk on selles, et andmete mahalugemine on neil suhteliselt kalli hinnaga. Et teatud kasutusjuhtudel, kui on tõesti selle mingi kolmanda või seitsmenda varukoopiana asjad sinna pandud, et ainult kõige mustema stsenaariumi korral on vaja midagi maha lugeda, siis ta põhimõtteliselt tuleks kõne alla, aga kui tahta seda niimoodi no ikkagi hoomatava regulaarsusega sealt midagi välja lugeda, siis see asi läheb jälle liiga kalliks. Et odavam on siis mäluasutusel oma seda säilitamist ehk põhitegevust ikkagi ise teha, et osta need lindiseadmed ja, ja hoidlad on niikuinii olemas, kus linte hoida. Ja, ja siis, kui vähegi rahakott kannatab, siis lindi robot, mis võimaldab seda tegevust mõnusasti automatiseerida.
Kas Rahvusraamatukogu veebiarhiiv on ka lintide peal või see on?
Ja et meil on leping Eesti Rahvusringhäälinguga ja neil on seal lindi robot ja sinna me siis varundame oma veebiarhiivi ja kõike muud ka.
Aga ikkagi see, kui mina lähen sinna raamatukokku ja trükin sinna sisse mõne hot .ee aadressi, et vaadata, kuidas vanasti mingiseid foorumeid peeti või midagi sellist, siis antud hetkel, kui mina seda otsingut teen, siis ta tuleb ikka kuskilt kõvaketta pealt.
Jaa, et ega neid linte me aktiivselt ei kasuta, et see on tõesti nagu hädajuhtumiks, et kui midagi kaduma läheb, et need on seal kuskil ERR -is riiulis ja noh spetsiaalses muidugi, mitte lihtsalt raamaturiiulis.
Ja teie mõlemad hoiate neid linte selle jaoks, et kui keegi tuleb kunagi aastakümnete pärast ja nüüd mõtleb, et ma tahan vaadata, kuidas omal ajal tiigrihüpe sai alguse ja mida kõike siis kirjutati Eesti internetis või või ajalehtedes või kus iganes mujal, siis see võimalus oleks olemas.
Pigem me neid linte ikkagi hoiame häda juhtumiks, et, et neid tiigrihüppeid ja neid muid peaks saama vaadata ka ilma selle lindi abita.
Meil Eestis on olemas selline asi nagu riigipilv ja ka andmesaatkond. Kuivõrd need nimetused teile tuttavad on, kas te olete kokku puutunud nendega?
Olen kokku puutunud, et hetkel tegelikult kultuuriandmeid ei ole andmesaatkondades, et noh, see on jällegi mõttekoht, et äkki võiksid olla, sest et Eesti riikluse püsimajäämise seisukohalt on ju kultuur väga oluline asi, et aga hetkel ei ole. Ja riigipilveteenuseid me natuke aega kasutasime siin seoses uue digiarhiiviga, et, et lihtsalt oli vaja pinda, et oleme kokku puutunud ja mingil määral.
Ja rahvusarhiiv, kas on midagi andmesaatkonda ka viinud või veel ei ole?
Saatkonda ei ole viinud, sellest on olnud juttu, me olime aastaid tagasi suhteliselt selle saatkonna idee nagu elustamise hetkel seal aruteludes sees. Aga siis ma ise seal ei olnud, ma kõiki detaile ei tea, aga minu teada see pigem läks jälle prioriteetide peale, et tähtsam oli ikkagi need operatiivsüsteemide andmed seal nagu varundada ja, ja nagu järgmine etapp minu meelest peaks olema need noh, nii -öelda live standby eksemplarid, et on terve töötav server ja kui siin primaarses kohas Eestis midagi peaks juhtuma, Et siis saab koheselt sinna ümber lülitada. Et see arhiivikoopia seal hoidmine on, on pigem noh, ütleme nende ajalooliste andmete, mida rahvusarhiiv ja, ja teised mälestused säilitavad, et see pigem on selline kolmanda prioriteedi teema. Ma arvan, et me sinna jõuame ükskord, aga, aga praegu veel ei ole. Aga riigipilve osas jah, seal meie ka ei ole seda kasutanud sel põhjusel, mis jutt käis eelnevate pilvede kohta, et samamoodi, et Eesti see riigipilv on siis mõeldud ikkagi nende riigiasutuste noh, kriitiliste infosüsteemide, kus on palju kasutajaid ja vaja, vaja kiiresti päringutele vastuseid saada. Arhiiv on pigem ikkagi koht, kus mitte midagi ei juhtu, kui, kui päring tuleb minutitega või, või isegi kui on tund aega maas, siis noh, kasutajad on loomulikult alati väga kurjad, aga, aga tegelikult keegi sellest surma ei saa, erinevalt näiteks ma ei tea haigla või politsei infosüsteemist, mis peab tõesti hetkega alati töötama.
Nii et kuigi tänapäeval juba aastal kaks tuhat kakskümmend kolm, me kõik nii -öelda tavalised kodanikud tänavalt on harjunud sellega, et klõpsivad oma telefoniga pildi ära, läheb kuskile pilve, ma saan minna seal tagasi aastaid -aastaid, vaadata, kuidas mu lapsed on üles kasvanud ja meil on olemas riigipilve, andmesaatkond ja kõike seda, et kui peaks Eestis midagi halvasti minema, ütleme, et kõige halvem asi, mis saab juhtuda näiteks looduskatastroof ja loodame, et midagi sellist ei juhtu ja midagi hullemat ka veel ei juhtu. Siis reaalsuses on see, et rahvusarhiiv ja rahvusraamatukogu, et, et neid meie mälu nii -öelda salvestada, on reaalselt keegi pakib kohvrisse lindid ja hakata kuskile füüsiliselt neid tõstma.
Teoreetiliselt on võimalik jah, kui muidugi see kohvri pakkija kuskil tulvavee või maavärina eest kuhugi ära pole jooksnud. Teoreetiliselt on võimalik jah.
Selle peale on mõeldud ja ka tegusid tehtud, aga. Kui
Seal on jah, selles kokkuleppes on mingi konfidentsiaalsus klausel sees, et ma ei tohi öelda, kus kohas see on, aga, aga rahvusarhiivi lintidest üks eksemplar on jah, väljaspool Eesti piire ka.
Aga kas te saate öelda, kui tihti seda uuendatakse?
Regulaarset uuendamist minu teada ei ole, pigem see läheb selle meie üldise, noh, me käsitleme seda lihtsalt ühe säilituseksemplarina ja seal on seesama printsiip, et me püüame umbes iga viie aasta tagant andmekandjad uuendada just selle moraalse aegumise tõttu. Et need lindid, mis, mis nüüd on viidud säilitusele, need tõenäoliselt noh, neid me seal torkima ei, ei lähe, et pigem me lihtsalt viime siis viie aasta pärast uue suure kastitäie.
Korra lisan juurde, et, et meil käib, on käimas uue digitaalarhiivi projekt, siis kõigepealt viime siis selle nii -öelda köögipoole üle uuele digitaalarhiivile, nagu ma enne rääkisin, ka siis mõne aasta pärast tuleb uus kasutajaliides. Et selle raames meil küll on plaanid ka hoiustada mujal, et praegu noh, vana, aga meil ongi üleminekuperiood, et, et töötame selle nimel, et asjad saaksid uude.
Lähme natukene rohkem tehnilisemaks, kuidas te reaalselt teate, et mis teil seal arhiivis on? Veebi arhiivi puhul seda veebiaadressi te teate, aga näiteks nende piltide -videote puhul, mis rahvusarhiivis on, kuskil peaks olema kas keegi või mingi asi, mis nii -öelda koondab kokku selliseid märksõnu, metaandmeid, et mis seal sisus on. Kas teil on juhtumisi kasutusel emb -kummal siis näiteks tehisintellekt, mis seda teeb inimesest ära?
No meil on noh, lihtne vastus on see, et asjad on elektronkataloogi sester, et sealt saab otsida siis kõike seda, mis praeguses tehas ja digaris võib leida. Siis meil on ka tekstituvastus, aga kahjuks mitte veel veebi arhiivis, et seda tahaks ka tulevikus teha, et kindlasti kasvõi nende samade hoti saitide kogumi pealt või mingite muude valikukriteeriumite alusel, kasvõi mingid aastad. Et erinevad saiditüübid, et, et nende alusel saaks ju päris huvitavat keeleuuringut teha ja kõike sellist digihumanitaaria värki, aga, aga veebiarhiivis seda hetkel ei ole. Aga tulevikus loodetavasti on.
Jah, nagu kõigis mäluasutustes on ka rahvusarhiivis see niinimetatud teadmestu või, või kataloog, kus siis on, meie nimetame seda arhiivi kirjelduseks. Ehk siis metaandmed selle andmestiku kohta, mida me säilitame ja selle abil on, on asjad leitavad ja ajalooliselt on see olnud inimeste koostatud tegelikult suuresti juba siis selle asutuse või, või isiku tegevuse käigus, kelle käest me saame need dokumendid või, või videod või fotod. Ja siis osaliselt hiljem arhiivis. Aga selle, ütleme siis detailsuse või, või sügavuse aste on küllaltki lahja. Et seal selleks kirjeldatavaks ühikuks on säilik, mis on, ütleme, paber nende kontoridokumentide puhul jämedalt sellise ühe kausta nagu mõõtu asi, noh, ütleme keskmiselt mingi sadakond lehte ja dokumente. Et selle kohta siis kuidagi üldiselt kirjeldatakse ära, mis seal on. See kirjeldus on meil mitmetasandiline, et on eraldi põhjalik kirjeldus selle ainese looja kohta, siis ütleme see näiteks asutus kõige tüüpilisemalt, mingi riigiasutus. Ja, ja siis edasi selle dokumentatsiooni nagu kogumi kohta ja siis midagi lühidalt siis selle konkreetse ühe säiliku kohta, et vot seal on nüüd näiteks mingisugused osakonna aastaaruanded, vot just konkreetselt selle viieaastase vahemiku kohta. Aga me püüame muidugi liikuda suurema detailsuse suunas, et saaks tõesti otsida üksikdokumentide täpsusega. Ja noh, digitaalselt sündinud materjali puhul on seda küllaltki lihtne korraldada. Me veel päris sellise noh, ütleme kaagutamist vääriva muna munemiseni ei ole jõudnud, et see digitaalselt sündinud tekstidokumentide kasutussüsteem on meil praegu alles sellises aktiivses arengufaasis, aga, aga liigub sinnapoole. Aga mis puudutab nüüd siis seda traditsioonilist paberil sündinud maailma, siis seal me oleme teinud mingisuguseid katseid. Et esimene huvitavam pääsuke oli selline süsteem, mille nimi on ilme, mille abil saab siis otsida fotosid. See, oota nüüd ma räägin natukene läbi isegi kahest asjast, et see ilme peamine funktsioon on, et laed üles oma foto ja siis tehisintellekti põhjal koostatud selline nagu kataloog leiab siis analoogseid pilte, et on võimalik oma esivanemaid näiteks arhiivist leida. Aga, aga teine funktsionaalsus, mis selle ilmega koos sündis ühe sellise noh, häkatoni nagu või, või, või programmeerimisponnistuse raames oli, oli siis see, mis tuvastab objekte sealt, et noh, sisuliselt nagu tekstituvastus piltidelt, et jalgratas, lips, inimene, maja, et selliste sõnade järgi saab ka otsida pilte.
Kas saab otsida ka näiteks, panen konkreetsemalt, Pika Hermanni torn või
nii? Katsetanud, aga ma kahtlustan, et see konkreetne algoritm oli selline väga üldine, et see asi sündis sellest, et meie programmeerija Priit Parisel oli mingisugune üks suurem projekt sai otsa ja siis tal oli, aju oli üle kuumenenud sellest oma põhitööst ja siis ta mõtles, et võiks teha midagi ägedat katsetada. Ja siis ta umbes kahe nädala jooksul mängis nende vabalt kättesaadavate tehisintellekti lahendustega ja siis pani kokku toimima prototüübi, mis on siis siiamaani meil kodulehel kättesaadav. Et seal jah, ma ei usu, et ta neid objekte nagu suudab. See, see üldotstarbeline algoritm nagu konkreetse riigi konkreetsete objektide nimesid, et pigem ta vaatab, et on torn.
Rahvusarhiivil on olemas selline asi ka nagu filmiarhiiv ja, ja ma vaatasin, et seal on olemas amatöörfilme. Kas nii rahvusarhiivi kui siis rahvusraamatukogu puhul on ka olemas selline võimalus, et noh, näiteks olen kunagi pidanud mingit veebilehte, olen kunagi töötanud mõnes Eesti edukas iduettevõttes, Mida iganes, ütleme sellised väga laialivalguvalt kuidagimoodi e -Eestiga seotud olnud, teinud midagi huvitavat, lahedat. Kas ma saan koputada emb -kumma uksele ja öelda, et kuulge, mul on siin kõva ketas, kus on nüüd sellised failid, pildid, asjad, olge head, pange arhiivi.
Ikka saab, et meil on selleks peavara hoidja, et kes hindab, mis siis meie kogudesse sobib ja võib alati tulla oma asjadega ja pakkuda, et, et miks mitte.
Kas selliseid pakkujaid on ise ka tulnud?
Kõvakettaga ei ole, aga küll on siis Eestile tähelepanuväärseid isikuid lihtsalt andnud oma arhiivi meile, et heliloojad näiteks oma noodikogud, märkmed, asjad, et seda ikka on jah. Ma ei tea, et kõvakettaga oleks keegi tulnud.
Nii et rahvusarhiiv võiks ka siis luua amatöör e -eesti mälu talletamise keskkonna näiteks?
No põhimõtteliselt seda, et, et tuleb meile mingisuguse isiku arhiiv, see on meie põhitegevuse üks osa. See ei tähenda nüüd tingimata jah, et kes tahes toob oma, oma kastitäie kõvakettaid ja, ja siis me rõõmuga võtame selle permanentsele säilitusele. Et Eva -Maria mainis, et peavarahoidja hindab, rahvusarhiivis hindab hindamiskomisjon, aga põhimõte on sama, et kuna meie võimalused on väga piiratud, et siis peame tegema karme valikuid ja on siis koolitatud arhivaaride komisjon, kes, kes neid valikuid teeb. Ja siis vormistub hindamisotsus ja, ja kui see otsus on, et on materjalil arhiivi väärtus, siis jah, tuleb rahvusarhiivi säilitusele ja meil on ka igasuguseid isikuid seal ala Mart Laar ja Vello Salo, üks tuntud kirikumees ja, ja nii edasi, et sellised noh, Eesti riigile mingil moel väga tähtsad isikud, siis nende arhiivid tulevad. Ja eraettevõtetega sama lugu, et rahvusarhiivi missioon on ikkagi seda ühiskonda tervikuna peegeldava teabe säilitamine, kuigi jah, see põhirõhk on, on avalikul sektoril või, või täpsemalt isegi tuleks öelda, et avaliku teenuse osutamisega seonduval informatsioonil, Et kui näiteks erakool osutab riigi raha eest laste õpetamise teenust, siis see on avaliku funktsiooni täitmine. Et see siis läheb ka sinna rahvusarhiivi põhihuviorbiiti, aga ka jah, eraettevõtted, igasugused potentsiaalselt need Boltid ja Transferwise 'id ja, aga see, meil see eraettevõtete pool on, on jah, nagu selgelt vähemuses, et me, me püüame seda nagu intensiivistada. Aga, aga seal on omad õiguslikud nüansid ka, mis seda raskemaks teevad, kuna eraettevõtetel ei ole kohustust midagi rahvusarhiivi anda, siis enamasti nähakse seda noh, nagu mingisuguse tüütu nuhtlusena, kui tuleb keegi arhivari ja ütleb, et kuulge, et teil on siin selline äge ettevõte, et me hirmsasti tahaks teie dokumente saada. Aga noh, vahel õnnestub. Näiteks oli siin üks huvitav case selline ettevõte nagu Merge, kes kunagi neid satelliidipanne müüs. Noh, oma, oma aja kohta nagu väga edumeelne ettevõte ja mõjutas seda Eesti inimeste nagu maailmast informatsiooni ammutamist väga palju, et terve riik oli ju neid satelliidivastuvõtjaid täis. Et nende arhiivi me näiteks võtsime vastu. Et selles mõttes see on teatav analoogia nagu nende tänaste iduettevõtetega.
Kui digivalitsemise valdkonnas on Eesti selline täiesti number üks, kõik see, et meil on see digiallkiri olnud aastakümneid ja me kõik oleme harjunud mobiilis kõike tegema ja nii edasi, kuidas sellise digiarhiivindusega lood on, kas mõni teine riik on meile teie näitajaks või on ka siin Eesti selline number üks?
No digiarhiivindusega rahvusraamatukogu poolelt, et me hetkel läheme üle uuemale moodsamale arhiivisüsteemile, et ei saaks öelda, et me siis maailmas number üks praegu oleme, vähemalt meie poolt. Aga see on hästi selline tore ja kokkuhoidev kogukond, et kindlasti me uurime, mis on need head praktikad ja, ja lausa parimad praktikad, et mida võiks siis enda pool rakendada.
Arhiivide poolt võib, võib lisada, et jah, meie oleme seal nende ärksamatega ikkagi ühes pundis, et noh, öelda, kes nüüd see maailma kõige parem on, see on, ma arvan, võimatu, sest väga erinevaid nagu kriteeriumeid tuleks mõõta, et eesmärk ei ole ainult säilitada, vaid ikkagi ka tagada kasutatavus ja, Ja, ja arusaadavus ja, ja informatsiooni leitavus ja iga dimensiooni põhjal võiks nagu vaadata, et kellel on parem lahendus tehtud. Aga noh, ütleme selline suurusjärgus kümmekond arhiivi on maailmas, kes, kes on sellised noh, kõige kaugemale jõudnud ja ma arvan, et me oleme jah, julgelt nagu nende seas, et nendega koos me neid uusi asju välja mõtleme. Kogu aeg oleme aktiivses suhtluses ja, ja püüame siis, kui vähegi võimalik, ka ühiseid lahendusi teha.
Enne salvestuse alustamist me juba natukene vestlesime siin saatekülalistega ja sain teada, et rahvusarhiivis peaks kuskil olema ka see fail, mis on Eesti esimese digiallkirja saanud faile. Kui ma olen näiteks huvitatud, tavaline inimene jälle tänavalt on huvitatud selle faili kättesaamisest, mida ta peaks tegema?
See fail, millest jutt on siis Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare linnadevaheline koostööleping, üks oli Tallinna, teine oli Tartu linnapea. Linnapea, et üksik. Et üksikdokumendi nagu tunnuste järgi meie infosüsteemis TAIS, ma ei julge praegu öelda, kui lihtsasti ta sealt välja tuleb, sest üldjuhul selle, mis ma enne kirjeldasin, et see klassikaline arhiivikirjeldus on olnud küllaltki nagu üldisel tasandil, et ta ei ole läinud välja üksikdokumentideni. Seetõttu vaja oleks teada nagu seda konteksti, et mis asutuse dokumentide kollektsioonis see on ja siis ka noh, nagu lähemalt, et, et mis teema ja, ja mis ajaperiood, et ilmselt ta võiks olla siis kas Tallinna linna või Tartu linna arhiivis. Ja siis tuleks sealt vaadata, et näiteks dokumendisari, ma ei tea, koostöö teiste linnadega ja siis hakata sealt täpsemaks minema.
Et kõige kiirem sellele küsimusele vastust saada ongi see, et kui inimene teab, mida ta soovib, kui ta ütleb nii -öelda väga üldistavalt, nii nagu mina praegu ütlesin, on lihtsalt see Eesti esimese digiallkirjaga dokument, siis läheb ikka aega selle leidmisega.
Jah, see ise kataloogist leidmine võib osutuda aeganõudvaks, aga meil on väga tublid klienditeenindajad, meil on need nii -öelda kasutusosakonnad, kes, kus on inimesed, kes, kes spetsiaalselt aitavad uurijaid mistahes küsimustes ja väga sageli nende juurde tullaksegi mingi väga uduse sooviga, mida, mida lihtsalt sinna infosüsteemi otsiväljale toksides. Noh, väga palju tuleks vaeva näha, et, et jõuda tulemuseni, aga arhivarid tunnevad meie materjale hästi ja, ja oskavad sageli juba peast vastata või, või siis teavad, kuidas otsida. Nii et julgustan pöörduma ja küsima, kas meili teel või telefoni teel või, või astuma ka uurimissaali füüsiliselt, ei ole üldse häbiasi, meil on väga kenad uurimissaalid.
Kuidas rahvusraamatukogu veebiarhiiviga lood on avaliku sektori veebilehtede osas? Kas neid te käite, iga päev te ju ei käi, iga nädal, iga kuu?
Me ikkagi suuremaid selliseid olulisemaid saite, ütleme tegelikult protsess on umbes selline, et meil on tsirka seitsekümmend tuhat saiti, mida me siis võtame vähemalt korra aastas, me saime Eesti Interneti Sihtasutuselt nende saitide nimekirja, Eesti saidid siis. Ja nüüd on need sellised veel olulisemad saidid erinevad siis, ma ei tea, ülikoolid, Riigikogu meie oma kodulehte. Et neid me käime ka tihemini võtmas, et sõltub ka asjaoludest, et kui meil endal tuli uus koduleht, siis loomulikult veel võtsime viimase seisu seda vana kodulehte. Et neid me võtame suurema põhjalikkusega siis, et on suurem kvaliteedikontroll, et see sait näeks siis pärast arhiivist vaadates samasugune välja nagu veebis, et see ei ole lihtsalt ekraani pilt. Et see on tõesti täiesti klikitav sait, lihtsalt URL 'i aadressil näed, et, et see sait on veebiarhiivis, et seal on see veebiarhiiv kirjas. Et kui ma enne siin rääkisin täisteksti otsingust, siis võis jääda mulje, et veebiarhiivist ei ole võimalik mitte midagi leida, et loomulikult URL -i järgi saab leida, kui teada selle konkreetse saidi URL -i ja saab leida siis ka teemakataloogist otsides nagu teemade järgi.
Siin mõni aasta tagasi läksid hingusele hot .ee veebilehed. Ma saan aru, et toona te tegite siis sel hetkel oli hot .ee omanikuks Telia, teil oli mingine koostöö, et neid veebi saite sealt arhiveerida, kuidas see koostöö läks?
Koostöö läks väga hästi, et arhiveerisimegi selleks hetkeks järelejäänud, seal oli vist üle kolmesaja erineva saidi, et need siis arhiveerisime ära. Ja need on põhimõtteliselt veebiarhiivis olemas ja siis sealsamas autoriseeritud töökohal ehk siis terminalis kättesaadavad nendes viies raamatukogus.
Minu mälu ütleb nüüd, väga huvitav niimoodi öelda, saates, kus on arhiiv on teemaks, et see Hoti teema oli kuskil kolm -neli aastat tagasi, enam -vähem niimoodi.
Äkki oli isegi, ma mõtlen, kas ta oli nüüd kaks tuhat kuusteist või kaks tuhat kaheksateist, et see oli ikka suhteliselt ammu.
Minu üllatus oli lihtsalt see, et see oli küll nüüd juba täna, sel aastal siis oli, kui zone .ee keskkond teatas samuti, et neil oli ka selline tasuta kasutatav siis veebiplatvorm, kus inimesed said oma veebilehti üles panna, mis olid samuti üheksakümnendate lõpus ja nullindate alguses väga populaarsed. Aga kui nemad tegid selle otsuse, et nemad panevad ka need saidid kinni, siis ma saan aru, et automaatselt nad teiega ühendust ei võtnud, et, et saaks ka need lehed sinna arhiivi.
Ja et minu arust me kuskilt kuulsime, et see sõun läheb kinni ja siis me ka palusime luba arhiveerida ja siis me saime ka need endale siis purki nii -öelda, et jällegi tulevikus oleks uurijatele huvitav vaadata, teha seal otsinguid ja kõike sellist. Võib -olla neid digihumanitaaria tööriistu seal peal jooksutada, aga see on nüüd ikkagi tuleviku teema, et hetkel veel ei ole see võimalik, et see on siis, kui meil on uus arhiiv, uus kasutuskeskkond ja nii edasi, et.
Ma lõpetuseks küsin seda ja jah, väike mööndus küll, et rahvusarhiivist külaline võib -olla ei oska sellele küsimusele vastata, aga kas te oskate öelda, et kas keegi Eestis kuskil talletab näiteks meie seda digiallkirjastamise tarkvara, digidoki või siis e -valimiste jaoks vajalikku tarkvara, et me taaskord saaksime aastakümnete pärast tagasi minna, vaadata, milline nägi see digiallkirjastamise tarkvara siis välja võrreldes sellele ka, milline ta siis näiteks praegu näeb välja?
Mina ütlen lihtsalt nii palju Koidule sissejuhatuseks, et meie tegelikult neid tarkvarasid ei arhiveeri, et me võtame alati avalikult kättesaadavaid asju, et on need siis ajalehed, on need siis veebisaidid, et kõik see, mis on avalikult avaldatud, et ka veebi arhiveerimine ei toimu nii, et me läheksime serveri poolele, et see on ikkagi kõik see, mis on ka inimesele nähtav veebis, et tarkvarasid jah, me ei arhiveeri.
Ja tarkvara arhiveerimine on täiesti eraldi valdkond. Tarkvara töötaval kujul arhiveerida on äärmiselt keeruline, kuna okei, mõni lihtne programmikene noh, näiteks välgatab mulle siin pähe, kunagi oli selline muusika pleier nagu Winamp, mitukümmend aastat tagasi Windows 'i arvutitesse sisse ehitatud väga head meedia pleierit ei olnud ja siis see oli igas arvutis olemas. Noh, see oli selline eraldiseisev programmi tükikene. Kuigi jah, seal või, võis olla mingi kataloogi täis faile, millest ta koosnes, aga, aga ikkagi suhteliselt hoomatav tükk, aga noh, tänapäevased infosüsteemid kipuvad olema nii keerulised, et need, nad nagu toetuvad igasugustel baastehnoloogiatel, mis on, on pidevas arengus ja, ja selleks, et, et seda masinavärki kõike töös hoida, seal mingid tohutud serverid, Mis omavahel suhtlevad selleks, et kõik see üks pealtnäha lihtne asi töötada saaks, see, see käib üle jõu ja seetõttu välditakse igakülgselt arhiivide poolt siis seda tarkvara arhiveerimist. See digidoki programm, ma arvan, pigem selle puhul see lähtekoodi arhiveerimine võiks olla nagu huvitavam, aga see, siin on nüüd küsimus jälle selles arhiivinduslikus hindamises, et see põhimõtteliselt saaks nagu öelda, et on, on teave, mis on loodud siis Riigi Infosüsteemi Ameti tegevuse käigus. Aga kas hindamiskomisjon on leidnud, et see on arhiivi väärtuslik, seda ma ei oska peast öelda. Ma praeguse seisuga ei tea küll ühtegi juhtumit, kus meil oleks tarkvara lähtekoodi arhiveeritud. Muidu on olemas maailmas need tarkvaraarhiivid küll, sellised noh, osaliselt on mingid kommertsid, mingite noh, suurtel firmadel sisemised. Aga siis on olemas mingi software heritage vist oli ühe nimi ja kes nagu püüavad siis seda lünka täita, mis traditsioonilised mäluasutused, millest nad mööda käivad, et sealt on võimalik kohati leida vähemalt vabavaralist, et nad püüavad näiteks nendest GitHubidest ja teistest tarkvara repositooriumitest vähemalt siis seda täiesti avalikuks tehtud lähtekoodi maha salvestada.
Ehk kui teo, kuigi teoorias võib olla nagu hea mõte ja lihtne selline, et ah, võtame selle digidoki, paneme kuskile ja siis nagu praktikas see nii lihtne ikka ei ole.
Jah, seal, seal on kõvasti komplikatsioone, sest konkreetne digidoki programmi versioon eeldab mingit teatud kindlat operatsioonisüsteemi versiooni ja mingid teatud kindlad teegid peavad sinna olema paigaldatud, et see saaks töötada ja, Ja noh, kui tahta veel, et ta nagu täies funktsionaalsuses töötaks, siis peab ka see serveri komponent töötama seal, mis sertifitseerimiskeskuses need sertifikaadi kehtivuskontrollid ja, ja muud taolised asjad, et see, see on jah, väga tülikas teha, et seetõttu rahvusarhiivi lähenemisviis näiteks digiallkirjastatud dokumentide säilitamisele. Ongi see, et me, meie peamine eesmärk on säilitada informatsioon, millele allkiri on pandud, siis tagada, et see fail, oli ta seal Wordi fail või PDF või mis iganes kujul, et, et see oleks, et selle faili sisu, see informatsioon sealt oleks säilitatav. Me jätame alles selle originaalse faili, aga, aga kui on näha, et see hakkab moraalselt väga aeguma, et siis me võime temast teha nii -öelda uue manifestatsiooni, teise versiooni mingis teises vormingus, mis on siis kaasajal mugavasti kasutatav ja see allkiri on lihtsalt võib öelda osa metaandmetest siis selle, selle tegeliku sisulise teabe kõrval. Ja me ei, jah, allkirja failid on küll XML kujul, et põhimõtteliselt seda lähtekoodi saab lugeda, aga, aga seda DigiDoc 'i programmi töötaval kujul hoida me ei ürita praegu.
Head kuulajad, saime väga detailse põhjaliku ülevaate sellest, kuidas Eestis talletatakse olulisi fotosid, filme, heli, digiallkirju või siis konkreetsemalt neis olevaid faile ja ka veebilehti. Ja kuidas hetkel kasutatakse tehnoloogilisi lahendusi kogu selle kättesaamisel ja kuidas hakatakse neid tulevikus veel kasutama. Kriitilise intsidendi saates olid külas Rahvusarhiivi andmekogude arhiveerimise valdkonna juht Koit Saarevet ja Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi osakonna juhataja Eva -Maria Artus. Mina olin saatejuht Roland Liive ja kohtun teiega juba uuel nädalal ja siis on meil juba uued külalised ja uus teema.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]