Tere, head kuulajad, kriitiline intsident on täna tagasi, et rääkida tõsistest kriitilistest asjadest ja ma näen, kuidas kohe stuudiokülaliste silmad läksid juurde, mis asja, mis kriitilised asjad. Ei, kriitiline ei ole see, et midagi oleks järjekordselt kuskil vussi läinud, vaid lihtsalt see teema on tegelikult sedavõrd oluline ja suur, suurejooneline, et kõik peaksid sellest teadma, seetõttu ma ütlen, et see on kriitiline teema. Stuudios on külas Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse Tervise Infosüsteemi Teenuste juht Pille Kink, tere.
See minu hetk sellist mõttepausi oli see, et teil on väga vahvad ja toredad ametinimetused, mida on mõneti võib -olla keeruline nimetada, aga las ta jääda siis. Aga ma pole tegelikult öelnud, mis see teema on, aga ma arvan, et Riho ametinimetus andis meile väga suure vihje sellest. Teemaks on andmejälg ja või siis andmetest jälje mahajätmine riigi infosüsteemides. Ja siis täna vaatame seda läbi TEHIK -u ja Riia vaate. Ja muide, mina olen endiselt saatejuht Ronald Liive. Aga veel enne, kui ma küsimuste juurde lähen, ma teen väikse põgusa sissejuhatuse, et, et võib -olla paljud ei tea, aga aeg -ajalt tehakse selliseid välisajakirjanikele reise Eestisse, Kus neile tutvustatakse, kui uhke ja vahva ja tore e -Eesti on ja mis kõik meil siin on, on olemas ja kasutusel kõik need digilood, digiallkirjad, e -valimised ja nii edasi ja nii edasi. Neid selliseid üritusi on aastaid -aastaid korraldatud ja hiljuti, no nüüd ütleme juba, et kuu aega tagasi toimus üks järjekordne. Ja siis mulle üllatuslikult kutsuti mind ka sinna ja mitte seetõttu, et rääkida sellest, et kui vahva ja tore meil kõik on, vaid et kui halvasti meil on, kui palju on metsa läinud asju ja, ja siis oligi niimoodi selline võimalus, et sain koos president Kersti Kaljulaidiga rääkida välisajakirjanikele, et mis on halvasti läinud ja, ja muide ürituse korraldajad ise kasutasid veel natukene ropumat väljendit, ingliskeelset väljendit, et mis on nii -öelda halvasti läinud. Aga kes on sellest huvitatud, küll leiab üles ka selle kohta natukene infot. Aga üks asi, mida mina seal tõin neile ajakirjanikele välja, oli see, et, et teate, et meil räägitakse kogu aeg need tavalised üritused, mis on, et igast asjast jääb alati igale poole jälg maha. Siis ma rääkisin neile Pere Sihtkapitali sellest kaasusest, et no näete, ikka alati ei jää jälge maha ja siis on veel neid olukordi olnud, kus on tulnud välja, et alati ei jää jälge maha, eks kõik ei ole tegelikult nii roosiline. Nüüd ma kasutakski seda võimalust. Pille alustuseks küsiks teie käest, et TEHIK -u vaatest, kas siis on niimoodi, et terviseandmetega seonduvalt alati igal, igale poole või kuskile siis jääb see jälg maha, kes on minu andmeid vaadanud, mis põhjusel ta on vaadanud, mis kellaaeg, mis kuupäev ja nii edasi, kõike seda.
See kõlab nagu väga ilusa tulevikuna. Kriie kindel huvi on see, et kõik riigi infosüsteemi kuuluvad infosüsteemid, mis nii -öelda käsitlevad isikuandmeid, võiksid seal tulevikus olla, aga me näeme seda, kui vaevaline on partneritel, noh, juhult erinevalt, eks ole, andmejälgija rakendamine. See sõltub nende eelmine aasta valmisolekust, olemasolevatest süsteemidest, sellest, kas neil on omal arendusressurss, kas nad peavad selleks hankeid tegema. Me oleme kogunud seda tagasisidet juba andmejälgijat rakendanud asutustelt ja see on ka seinast seina, kui me võtame, asutused on väga erinevad, eks, kas Kutsekoda või PPA, need on teised mastaabid. Ehk et ma arvan, et see on eesmärk, mille poole me liigume, ehk et kõik riigi infosüsteemi kuuluvad vähemalt andmekogud ja isikuandmete vaatest kõigepealt siis kuuluksid andmejälgija juurde või noh kasutaksid andmejälgijat. Aga me näeme ise, et selle aasta alguses väga optimistlikult seatud, teadlikult sihuke väljakutseline ja eesmärk, et aasta lõpuks oleks kakskümmend viis avaliku sektori infosüsteemi liidestunud, jääb pisut püüdmatuks. Reaalne seis on täna kaksteist, mis tähendab siis, et ongi selle esimese poolaasta jooksul liidestunud kaks uut andmekogu.
Teesklemine, et ma siis olen ärianalüütik, kes lahendab ära viimase dekaadi võib -olla põnevama andmealase ülesande, eks. Ei, nüüd päris nii hästi ei ole. Küll aga kindel, mis on läbi ka käinud juba meediast ja meie vestlusestki, et need masspäringud, need mingil moel või teisel võiksid ja peaksid jõudma andmejälgijasse. Kindlasti andmejälgija peaks olema nii -öelda kahetasemeline, tasemeline minu arust siis. Ehk ma räägin sellest osast, mis puudutab riigiportaalis seda andmejälgija väljapaistvat osa. Ehk et võiks jääda alles see lihtne vaade nagu ta praegu on, kus me näeme põhimõtteliselt seda voolitatud või vastutatud vastutajat, eks ole, kes on siis selle päringu teinud. Aga sealt peaks olema ka võimalik näha sügavamale nii -öelda drillidele, näha neid seoseid, et võib -olla on see tegemist mingisuguse keerulisema äriprotsessiga, mille raames tehaksegi erinevatesse infosüsteemidesse päringuid, sest et teenused reeglina ei toetu ainult ühele X -tee teenusele. Ja sealt edasi me peame vaatama, millistesse valdkondadesse oleks mõistlik järgmisena oma teravik suunata, kuna riigis inimesi, kes teemat valdavad ja oskavad edasi viia, ei ole lõputult. Ehk et kas see on sotsiaalvaldkond, kas see on midagi majandusega seotud rohkem, noh maksulaekumised, muud siukesed asjad, ehk et täna on fookus isiku andmetel, sest et sellega on selgelt kõige suurem kriis, sest et enamus inimesi, enne kui mingi kriis ei hüüa, eks ole, siis nad isegi ei tunneta seda, et nende andmeid võiks kuskil keegi vajada, kasutada, et nad võiksid selle üle ise kontrolli omada. Ja just see on see võtmesõna, et me sooviksime anda inimestele enda oma andmete üle kontrolli ja võimaluse nendega siiski midagi ette võtta.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]