Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere tulemast kuulama Eesti Vabariigi parimate riigi IT -podkasti kriitiline intsident. Mul on hea meel tõdeda, et kuna me oleme ka ühtlasi ainus riigi IT -podkast, siis ma saan täie õigusega ja julgusega öelda, et me oleme ka Eesti parimad. Aga tegelikult nali naljaks, eriti hea meel on mul nende kuulajate üle, kes parasjagu jalutavad näiteks koeraga, sõidavad jalgrattaga või teevad midagi muud huvitavat, toredat, mis ei ole juhtumisi nende töö või siis töökohustus, vaid midagi muud sinna lisaks. Tänane osa, see on selline väike põgus sissejuhatus meie tänasesse teemasse, milleks on vaimne tervis. Ja tänane saade ongi siis pühendatud vaimsele tervisele. Ja ajend selleks tulenes meile sellest, et peaasi .ee jagab selliseid asju nagu vaimse tervise kuldmärgiseid ja üks selle saajatest hiljuti oli ka siseministeeriumi infotehnoloogia ja arenduskeskus ehk lühidalt, lühidalt SMIT. Ja seda teemat aitavad meil täna saates lahata SMIT -i töötaja, kogemuse disainer Tere Pari, tere.
Ja Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant Juhan Pastarus. Tere!
Ja mina olen endiselt saatejuht Ronald Liive. Kust me siis alustame? Ma vist tegelikult alustaks niimoodi, et kuidas teie oma vaimset tervist hoiate, mis te teete isiklikult?
Minul koera kahjuks ei ole nii, et ma koeraga jalutamas ei käi, aga aga ise niisama jalutamas käin muidugi ja tegelikult see on ka hea aeg just erinevate podcast 'ide kuulamiseks, et et iga kord ei taha muusikat kuulata või lihtsalt linnulaulu kuulata, et et seda enda arendamise aega on teinekord liiga vähe, et siis võib -olla just kasutaks sellist jalutamise aega podcast 'ide kuulamiseks. Ja ja ma ei kuula ainult erialaseid podcaste, et et mõnikord need ongi sellised, mis aitavad võib -olla nagu kaasa ka sellele, et kuidas ennast hoida, et mitte nagu liigselt siis minna sinna tööellu sisse ja mitte liigselt tähtsustada ainult töiseid tegemisi.
Ja mina olen täielik spordihull, et mina proovin iga õhtu sportlikku tegevust teha, on see siis nii erinev kui võimalik, on see padel, jalgpall, et niipea kui ma sinna palliväljakule astun, siis minul on mõttetühjus ja ma saan, see minu, minu teraapia on sport. Ja et tööelu kuidagi kõrvale panna hetkeks, siis veedan aega lähedastega ja sõpradega.
Keegi küll minu käest ei küsinud, aga ma räägin ikka, sest mulle meeldib iseendast rääkida, sest vaimne tervis on tegelikult väga -väga oluline ja kui keegi sellest kuskil räägib positiivses toonis, siis see on kõigile eeskujuks. Ma soovitan, Terje, võta koer. Mul on ja see mõjub ikka väga hästi, iga hommik, lõunaõhtu, millal iganes, koer tahab alati jalutamist. Ja, ja mulle isiklikult näiteks meeldib perega ujumas ka käia. Aga lähme nüüd rohkem teema juurde. Tahaks teada seda, et, et see vaimse tervise kuldmärgis, mis SMIT sai, mida te tegite selle nimel, et seda saada?
No kui hästi konkreetselt öelda, siis tegime taotluse ja, ja põhjendasime, miks me, miks me oleme väärt seda märgist, et, et võib -olla laiemast taustast ka, et neid märgiseid oli võimalik saada ka siis hõbe ja pronkstasemel, et seal oli kolm erinevat siis taset. Aga, aga SMIT -i puhul, miks me selle märgise saime? Otseselt keegi meile sellist tagasisidet ei andnud, mis see põhjus oli? Aga mulle tundub, et, et seda märgise taotlust lugedes ja neid erinevaid taotlusi hinnates ikkagi vaadati seda, et, et kas on lähenetud sellise, ütleme terviklikult, et kas kogu sellist ökosüsteemi on arvesse võetud, on ju. Et, et täna enam ei piisa sellest, et me teeme lihtsalt ühe koolituse, et kuidas stressi vältida, kuidas läbipõlemist vältida, vaid, vaid see on kõik üks tervik ja, ja ma usun, et SMIT -i puhul me oleme seda tervikut niiviisi silmas pidanud.
siis? Kas te on lihtsalt nii nagu ma tõin välja, et mulle meeldib perega käia ujumas, et väga paljudel tööandjatel on see tervisetoetus olemas, mis iga kvartal, see, mis on liiga väike alati, see on küll, ma saan aru, et poliitikutele natukene või nagu nende lahendada ka. Teil, nii nagu ma varasematest saadetest olen kuulnud, teil ei ole ainult see tervisetoetuse teema, vaid teil on veel midagi enamat.
Jaa, vaimse tervise puhul ma arvan enamasti ei olegi oluline see rahaline toetus või, või see, et kuidas me rahaliselt panustame. Et siia tulles ma mõtlesin ka, et mis see vaimne tervis või vaimne heaolu üldse on inimese jaoks või, või meie SMITikate jaoks, et, et alustasin siis kõigepealt iseendast, et mis on minu jaoks hea vaimne tervis. Ja, ja kui ma sellele mõtlen, siis ma tahaks tunda nii, et ma tahan hommikul tööle minna, ma tahan seal olla, ma tahan oma kolleege näha. Ja, ja et ma õhtul ikkagi tahaks koju ka minna või, või kui ma teen kodukontorit, et siis mingil hetkel ma ikkagi selle arvuti panen kinni ka. Ja see on võib -olla see üldine raamistik, et mida me püüame siis SMIT -is tekitada. Võib -olla üks hästi nagu selline oluline mõtteviis on, on ka see, et, et inimesed julgeksid sellest üldse oma töökohtades rääkida. Et vaimse tervise teema, ma usun, et Johan, sa oled samamoodi nõus, on olnud siiamaani võib -olla natukene tabu. Me ei julge sellest rääkida, sest see on hästi selline piiripealne siis mure või teema ja, ja tihtilugu see on ka väga selline nagu isiklik või subjektiivne, et väga raske on kellelgi ka välja nagu öelda, et, et ma olen stressis või mul on, ma ei tea, ma tunnen, et ma olen läbi põlenud ja et kus see piir siis on, et ka endale on ju väga raske seda diagnoosi panna. Veel vähem tööandja saab seda diagnoosi, eks ju, panna. Ehk et, et ma tahan öelda seda, et kõige võib -olla selline olulisem mõte on see, et inimesed julgeksid töökohal ka vaimsest tervisest rääkida, et nad julgeksid öelda, et meil on midagi halvasti või meil vajaks midagi parandamist. Ja tegelikult me SMIT -is oleme seda ka natukene oma rahulolu uuringute raames siis uurinud, et, et kas inimesed tunnevad sellist turvatunnet töökeskkonnas. Et nad julgevad öelda, et meil on mingi probleem kas tööprotsessis või meil on probleem omavahelises kommunikatsioonis või meil mingisugune koostöö ei suju ja, ja hästi hea meel oli tõdeda, et, et väga paljud SMIT -ikad ütlesid, et jah, ma julgen seda töökeskkonnas välja öelda, et see on võib -olla selline laiem raamistik. Aga kui nüüd natukene nagu kitsamaks minna, siis, siis jällegi see, see keskkond tööl, kui tööandja on loonud võimalused inimesele selleks, et tal on hea olla, alustades sellest, et, et me oleme kokku leppinud, et meil on üks -üks vestlused oma inimestega, kus neil on võimalus välja tuua siis seda, et, et kas, kas mul läheb töö juures hästi, kas midagi vajab parandamist. Kui juhile võib -olla ei julge öelda, siis, siis SMIT -is on olemas erinevate nurkade peal sellised kaardikesed, kus on võõras sõber, telefoninumber, millele helistades saad siis otseühenduse psühholoogiga. Sa ei pea mitte kuskile oma nime ütlema, sa ei pea mitte midagi oma tööandjale ütlema, vaid sul on olemas võimalus lihtsalt küsida abi või nõu, mis alas, mis teemas probleemi kohta. Et need on võib -olla need mõned näited. Aga, aga me jõuame kindlasti veel rääkida sellest, mis, mis me SMIT -is teinud oleme.
Juhan, siit käis korra läbi see kodukontori teema. Mina teen ka väga palju kodukontorit, üheksakümmend üheksa protsenti ma lausa ütleks. Kas kodukontoris olles saab üldse vaimset tervist hoida?
Muidugi saab, samamoodi ka, et lähed oma kaarega jalutama, on vaimse tervise hoidmine kodukontoris ka, et ei, muidugi saab, et see, et kui minnakse kodukontorisse, see ei tähenda, et seal ei saa vaimset tervist kuidagi hoida. Seal on oluline lihtsalt tähele panna seda, minu jaoks kõige olulisem punkt on see töö ja puhkeaja niisugune reguleerimine enda peas, et kuidas on see, et sinu magamistuba ei saa sinu kontoriks ja et, et see arvuti ja telefon ei ole see, mida sa iga kell kätte võtad kodus. Et see on minu arust kõige tähtsam, see piiri tõmbamine, et on ka kodus tööaeg, mitte et kodus ma töötan kogu aeg, et see on minu arust kõige olulisem osa selle juures ja muidugi ka, kui sa töötad ekraaniga, mis arvatavasti kaugtööl seda tehakse, siis on oluline oma silmadele puhkust anda, on oluline need ekraanid mingi aeg kinni panna ja silmadele puhkust anda, et need on minu arust kaks kõige olulisemaid asju kodukontoris, kuidas ma oma tervist hoida.
Ma tahaks väga teada saada, et Juhan, teie ametinimetus ongi, et või tööinspektsioonis töötategi siis vaimse tervise konsultandina, mida see nagu reaalselt ette kujutab siis?
Aitäh, et küsid, sellepärast et see on üsna uus ametikoht. See nüüd avati kuuendast juudist olen mina seal tööl, ehk siis üsna vähe aega, aga see, miks avati, on võib -olla natuke peegeldus, mis meil töökeskkonnas toimub. Et hästi palju me ju räägime vaimsest tervisest, päris palju on töökiusu probleeme. Et, et minu ametikoht on siis selle vaimse tervise kuidagi toetamine või anda enda selline erialane vaat, vaade sellele, et kuna mina olen psühholoogiaharidusega inimene, et siis on see inspektor või nõustamisjurist, et tema oskab minult küsida ja mina annan talle siis ka selle vaate just psühholoogilise vaatenurga alt. Et võib -olla tunti, et, et, et tavalisel juristil või inspektoril võib -olla ei ole lõpuni seda pädevust, et nende psühhosotsiaalsete teguritega tegeleda. Et ja nüüd ma siis olengi abiks nõustamisjuristidele, aitan emotsionaalsete nii -öelda klientijate, pöördujate, töötajatega. Siis inspektoritega aitan järelevalvet, kuidas saada nii psühhosotsiaalsed ohutegurid seal kätte ja need probleemid, mis tekkinud olnud vihjepõhiselt, et kuidas me need seal siis kuidagi ära kaardistame ja mis on need soovitused, mis tööandjana teha saavad. Ja siis hästi suur töö on mul ennetus, mina paneks selle oma number üks kohustuseks, sellepärast et see on niisugune asi, kus peab järjepidevalt tegema ennetust, sellest jälle pidevalt, nagu me ütlesime, rääkima vaimsest tervisest, et need teemad üldse tuleksid töökeskkonnas üles ja võib -olla isegi me räägime sellest, aga mida me reaalselt teha saame. Et oleme panemas kokku niisugust konsultatsiooniteenust, mida me ka tegelikult oleme käinud väljas, et mida saab tööandja ise teha ja töötaja teha, et nende psühhosotsiaalsed tegurid oleks töökohal kaardistatud ja sellega tegeletaks.
Ootame põnevusega seda SMIT -i vaatust, tahaks kindlasti saada, saada, näha seda juba.
Kas see koolitus, mis, mis te mainisite, on tööinspektsiooni kaudu siis?
See on jah, minu siis vaimse tervise konsultandi konsultant, konsultant, konsulteerimisteenus.
Nii ja nüüd see on avalikult välja öeldud, ehk siis ooteaeg on kaks aastat, ma kujutan ette varsti
kohe. Nüüd kui see välja läks, siis ma arvan, et võib kaks aastat täis saada küll jah, et hetkel, kui oleme olemas alles kokku panemas, siis juba tegelikult tuntakse huvi, kuigi seda ei ole veel kuskil üleval, siis juba kirjutatakse, uuritakse, kirjutatakse ja uuritakse, et.
Millal see teenus, ütleme siis IT -termineid kasutades laivi läheb?
Ütleme nii, et novembrist on see info igal pool olemas.
Ja siis on olemas need kohad, kuhu kirjutada ja, ja ongi vastavalt sellele, kui palju neid huvilisi on.
Esialgu te olete üksainus, üksinda või on teil nagu suurem tiim?
Meil on kolm konsultanti, teised on siis töökeskkonna konsultandid, konsultandid, et ka nemad on piisavalt pädevad muidugi psühhosotsiaalsete teguritega siis tegelemaks, aga nad ikkagi keskenduvad just tööohutusele ja üleüldisele füüsilisele näiteks töökeskkonnale. Et minu oma on sealt see vaimne tervis, et kui ikkagi vaimse tervise konsult, konsultanti tahaks seda konsulteerimist, siis tulen mina.
Mulle väga meeldis see, kuidas see oli, võõras sõber ja SMIT -is. Kas tööinspektsioon on näinud, et midagi analoogset oleks kuskil mujal ka olemas?
Ma tahtsin sinna vahel muidugi kiita selline, et võõras sõber ei ole otseselt, on meil emotsionaalse toe telefoniliinid ja igal pool, kuhu tegelikult saab tasuta nõustamisele helistada, aga noh, seda väga palju töökeskkonnas üleval ei ole ja seda väga palju ei kommunikeerita, ehk siis suur kiitus SMIT -ikatele, et te niisugust asja teete.
Aga kuidas see reaalsuses välja näeb, et seina peal kontoris on see telefoninumber, ma helistan sinna. Kas ma pean seal pool tundi või tund aega ootama, et oma järjekorda või ma saan kiiremini löögile?
Nii kaua kindlasti ootama ei pea ja meil ei ole ka need seina peal kuidagi, et need on täitsa nagu sellised visiitkaardi suurused, eks ju, ja, ja seal on konkreetsed telefoninumbrid, kuhu helistada ja enamasti need kõned ongi sellised võib -olla tunnised, midagi sellist nii kaua, kui inimene ise soovib rääkida. Ja, ja neid on ikkagi mõned korrad kuus meil, meil tulnud. Aga ma tahtsin öelda, et meie samamoodi ennetusele hästi palju paneme rõhku, nii nagu riigis siis tervikuna või tööinspektsioon seda teeb, et, et kasvõi see näide, kui me, kui me siis lõime sellise mentorsüsteemi SMIT -is sellel aastal esimest korda. Ehk et me koolitasime välja viisteist SMIT -ikat, kes siis saavad olla mitte küll ainult vaimse tervise nõustamiseks, vaid, vaid pigem nagu enda sellist erialast kompetentsi ja, ja selle näol tuge pakkumiseks. Olla siis olemas kas uutele SMIT -ikatele või juba sellistele staažikatele, kes tahavad näiteks asutuse sees oma rolli vahetada või vajavad lihtsalt mingi projekti käigus tuge. Sest noh, kuidas need vaimsed probleemid sageli tekivad? Ärevusest, teadmatusest, mis saab võib -olla sellisest hirmust, et kas ma olen oma rollis piisav või kuidas mingisuguseid olukordi lahendada. Ja, ja sellises olukorras saabki SMIT -ikas siis endale seda väljaõppe läbinud mentorit siis küsida või paluda, ükskõik mis siis perioodiks ja, ja kohtumised toimuvad täpselt nii nagu kokku lepitakse. Mentor saab siis vastavalt oma kompetentsile pakkuda nõu, tuge, küsida küsimusi, võib -olla selliseid küsimusi, mille peale ise see inimene ei pruugi kohe tulla, eks ju. Et, et see on ka üks ennetuse viis, et võib -olla üks asi, mida tahaks veel ära öelda, on see, et, et mul on hästi -hästi hea meel, et SMIT sai selle kuldmärgise ja see on väga suur tunnustus sellele, mis me oleme teinud. Aga see ei tähenda seda, et meil ei ole probleeme, et ka meie töökeskkonnas on ikkagi neid olukordi, kus tekivad kas omavahelisest suhtlusest, mingisugusest ebaselgusest, sellised segased olukorrad. Ja need ei vii alati selleni, et, et kellelgi oleks väga suured vaimse tervise probleemid, aga need on ikkagi sellised võib -olla takistajad töökeskkonnas on ju. Ja, ja ma usun, et, et see, miks, miks ka meie märgise saime, me tõime selle nagu oma taotluses ka välja, et me, et me tegeleme nende probleemidega, et me püüame leida lahenduse, me anname osapooltele võimaluse oma tundeid avada, väljendada, et me ei jäta neid olukordi nagu tähelepanuta, kui need jõuavad kas personaliosakonda või juhi juurde. Et, et ma arvan, et see on võib -olla selle, selle märgise saamise taga nagu selline suur võlu, et, et ei ole, ma arvan, selliseid ideaalseid töökohti, kus mitte kunagi vaimset probleemi ei ole või, või need, kes said selle kuldse, kuldse märgise, et nendel on kõik selline ideaalne korras, et, et pigem see valmisolek, see ennetus, see süsteemi loomine, et sul on, kuhu pöörduda. Ja et inimesed julgeksid nagu sellest töökeskkonnas üldse vaimsest tervisest rääkida, ma arvan, et see on see märksõna.
Juhan, kus kohas see piir läheb, et nii nagu praegu just kirjeldatud sai, et SMIT -is on ka mingit probleemi, kõik ei ole ainult lust ja lillepidu, et midagi ikka kuskil on, aga kus läheb see piir, et, et nüüd see on nii -öelda, ma ei oskagi öelda, et milline probleem see võib olla, aga nüüd see on selline koht, kus, kus on tõesti nagu, et näiteks töökius, et keegi võib potentsiaalselt sellega siis inimese vaimset tervist rikkuda
kuidas nagu seda ära tunnetada või aduda?
Minu arust on see väga oluline väljavõte, mis sa ütlesid, et ei ole töökeskkonda, kus meil ei ole konflikte või, või mingiseid, mingeid vaimseid probleeme või kui sellist, et sellist töökeskkonda ei ole olemas ja see ennetus ja see töö selle nimel on pidev protsess. Et, et seal alati neid tekib, nüüd on küsimus, kuidas me nendele reageerime ja kuidas me neid lahendame, kas me neid lahendame. Et see piir töökiusu ja konflikti vahel on üsna õhkõrn, aga kui me vaatame töö, tööõigusliku poole pealt, siis töökiusamine on järjepidev ja süstemaatiline tagakiusamine, kus ohver on täitsa kaitsetus olukorras. Ehk siis ta ei ole niisugune ühekordne konflikt, sellepärast et neid saame lahendada, me saame sellest rääkida ja me saame sellest õppida. Ja kui selline konflikt on toimunud, siis ma panen igale inimesele südamele, et andke sellest märku, andke sellest märku oma kolleegile või kõige õigem on andke tööandjale teada, et selline olukord on tekkinud ja kui selline asi on juba süstemaatiline, järjepidev, siis nõudke, et selline olukord lahendatakse, jah.
Aga kui töö, töökiusu taga on tööandja ise, ülemus?
See ja sellepärast ei pea kartma, et talle ei tohiks seda teada anda, sellepärast et ka siis soovitan taas esitavas vormis ehk siis kirjalikult märku anda, et selline olukord on toimunud. Palun mitte sihukest asja enam korrata või palun lahendage see ja tööandjal on kohustus neid probleeme siis lahendada ja see turvalisus tagada jällegist. Et aga selle koha peal, et kui on tekkinud konflikt, siis mina alati ütlen, et kõige parem lahendus nendele vaimsete probleemide nii -öelda tegelemisele töökeskkonnas on konkreetne kommunikatsiooni ahel ja seal kindlasti on ka tööandja sees, aga on olukorrad, kus tööandja ongi see kiusaja ja tegelikult on siis kas töökeskkonna spetsialist, on see personalitöötaja, on see kolleeg, on need inimesed, kelle poole sa tead, et ma saan pöörduda, paneme äkki koos kirja, mõtleme läbi, mis tegelikult juhtus. Ja, ja siis on juba see, et me saame selle kirja panna, anname tööandjale teada, et selline olukord on olnud. Et selle taha ei tohiks kunagi jääda, et, et on see tööandja või keegi teine, et alati tuleb minu arust sellest rääkida ja vajadusel ka see omavahel läbi rääkida.
Mul on natukene selline isiklik kogemus või niimoodi, et ma ütlen seda, et siin salvestuseväliselt Thierryle ma ütlesin ka, et mul on kohati selline nagu kartus, et kui mina nüüd ei tegele oma tööalaselt siis mingise teemaga, et siis see jääbki nagu tähelepanuta ja nüüd on kõik, ma ei tea, maailma parim seisab kokku ja niimoodi. Ma adun, ma tunnistan endale, et tegelikult ega see minu vaimsele tervisele ei mõju hästi, kui ma nagu sellise ellusuhtumisega olen. Mis, ma kasutan seda võimalust, ma saan otse küsida nii -öelda eksperdi käest, mida ma, mida minusugused inimesed siis tegema peaksid?
See on tõesti tegelikult uskumatu, kui palju inimesed suudavad salvestada endale seda noh, probleemi endale sisse, ilma et ma sellest räägiks, see on tõesti uskumatu. Ma tean neid näiteid, kus on mitu aastat hoitud sees endal seda töökiusu ja kasvõi ahistamist, et minu soovitus on see, et kas leida endale see inimene, keda ma tõesti usaldan, kellel ma julgen neid asju rääkida ja jällegi ma, mulle meeldib asja südamele panna, aga see, et mingi asi laheneks ilma, et mingi sihuke konflikt üldse ei tekiks, on üsna raske. Et ma näen hästi palju töökeskkonnas, kus need on probleemid, aga lihtsalt sellepärast, et kuna ta võib tekitada kuskilt vastuheli või niisugust konflikti, et siis ma pigem ei teegi seda. Et ma nüüd ei ütle, et minge kätega kallale, aga see, seda ei tohi karta, et tekib mingi väike konflikt või niisugune lahk heli, räägime need asjad läbi, tõstatame selle, sest et siis juba tekib uus võimalus seda parandada. Et ei tohiks kunagi jääda üksteise endasse salvestama neid probleeme ja ei tohi ka karta seda, et kui korra lähebki isegi kuidagi lahkhelik, siis seda saab alati nagu parandada, et aga kõige hullem on see, kui probleemiga ollakse üksi.
Kuulge, aga väga suur probleem vaimse tervise puhul on see, ma võin olla nüüd see, et kelle peale kes iganes terve Eesti Vabariik saab pahaseks, et ma julgen seda välja öelda, et kui me nii -öelda vaatame inimeste passi, et nende vanust, siis paratamatust on see, et mida, mida vanemad nad on, seda vähem nad seda vaimset tervist üldse siis peavad oluliseks. Kuidas, kuidas neid nagu kaasata, kuidas öelda neile, et tegelikult ongi nii, et sa peadki rääkima, sa pead kolleegidega rääkima, sest see kommunikatsioon on ju kõige alus.
Võin SMIT 'i näitel lihtsalt peegeldada, et meie töötajaskond on ka vanuse mõttes heas mõttes mitmekesine. Et meil on väga palju noori, kes tulevadki praktikalt, jäävad meile, kes on võib -olla oma generatsioonist tulenevalt julgemad ka oma nagu siis ütleme ebamugavustunnet väljendama. Aga, aga on ka neid, kes on staažikad. Ja ma kuidagi ei ole ise tajunud, et see meie vaates oleks vanuse mõttes kuidagi see tunnete väljendamine erinev. Et, et jällegi siin on see eeltöö või ennetus hästi tähtis, et kui me SMIT -ist tervikuna ütleme, et me väärtustame vaimset tervist, me tahame, et me inimestel oleks siin hea olla ja julgustame neile neid tulema rääkima sellest, kui midagi on, on keerulist, siis, siis ma arvan, et üha enam seda ka tehakse. Ja, ja võib -olla ma nagu pean tõdema, et suuremate tööandjate puhul seda on lihtsam teha, sest sul on olemas selline tugistruktuur, sul on personaliosakond, sul on võib -olla mitu vahejuhti, kellele sa saad seda ütlema minna, kui sa tunned ennast töökeskkonnas keeruliselt. Väikeste ettevõtete puhul see võib olla keerulisem. Eriti ka olukorras, kus sa võib -olla töötad väikeses Eesti linnas, kus on sinu valdkonnas üks tööandja ja sul ei ole võib -olla ka valikuvõimalust, et seda töökohta nii kergelt vahetada ja kuivõrd ka see ettevõte on väike, siis sul ei ole võimalus ka ettevõtte sees liikuda. Et, et aga sellistes olukordades minu meelest on ikkagi see ootuste sõnastamine ja, ja nii -öelda saame kokku, räägime, räägime teineteise ootustest ja, ja paneme selle paberile kirja, räägime rollid läbi, et see pikas plaanis ikkagi tagab selle, sellise hea töörahu, on ju. Et, et aga kindlasti on ka neid noori, kes ei julge öelda, kindlasti on neid staažikamaid, kes ei julge öelda ja võib -olla see tänane podcast aitab neid kaasa, et seda, seda julgust tekitada, et mida rohkem me ühiskonnas sellest räägime, seda rohkem ka julgetakse seda öelda.
Ehk siis alati ei ole tegelikult see vanus ei ole süüdi või võib olla lihtsalt see, et inimesed on skeptilised selles suhtes, aga kuidas siis jah, kas SMITil on näit, tuua mõni näide sellest, et kus inimene on öelnud, et ah, mis te jamate seal selle, ma ei tea, mis te räägite ja toote meile neid võõras sõber ja kõike seda, et see on mingit ilulilu pole vaja, aga siis endal, ma ei tea, juhtumisi on läinud vaja ja pärast ta nii -öelda silmad on avanenud. Ja palju positiivsema ellusuhtumisega vaatab seda vaimse tervise temaatikat.
Skeptikuid on alati, eriti kui, kui oleme tööandja, kus on nelisada pluss inimest, et, et see on väga -väga suur tööandja Eesti mõistes. Ma arvan, et see võõras sõber on ainult üks näide, et ärme jääme siia juurde võib -olla kinni.
veel. Toome veel näiteid. Üks, ma arvan, selline hea tööriist, mida meie kasutame, on jah, loomulikult me oleme sõnastanud väärtused, neli väärtust, aga me oleme tegelikult kirja pannud ka sellise väärtuspõhise suhtlemise hea tava ja see ei ole nagu ainult jutt väärtuste ümber, vaid seal on nagu hästi praktilised näited, et kuidas me töökeskkonnas omavahel suhtleme. Alates sellest, et, et kui kiiresti peaks nagu teineteise e -kirjadele vastama või, või kuidas peaksime omavahel suhtlema, missugust, ma ei tea, sõnavara kasutama või, või kuidas kliendiga suhtlema, et, et ma arvan, et sellised kirjapandud mõtted aitavad ka alati nagu keerulistes olukordades kuidagi nagu seda fookust hoida. Et ma ei ole ise selline väga tugev juhendite ja kordade usku, et, et ma olen ilmselt ka SMIT -is väga palju juhendeid läbi lugenud ja, ja üsna tõenäoliselt ma kõiki neid ei mäleta, eks ju. Aga, aga mulle tundub, et, et kui need juhendid tuua esile sisekommunikatsioonis mingisuguste päevakajaliste teemade juurde, on ju. Et kui me pitkime kogu aeg neid mõtteid ka, kas siis vaimse tervise või ükskõik mis teema juures sisekommunikatsioonis, siis inimesed jälle harjuvad ja, ja ma usun, et skeptikuid jääb vähemaks. Aga see, mis sa küsisid, jõuan küsimuse juurde ka tagasi. Et mul ei ole sulle ühtegi ja ma ei saagi ühtegi nimelist näidet, eks ju, tuua siin, et need vaimse tervise küsimused on alati sellised sensitiivsed. Aga, aga kui ma mõtlen enda kogemuse peale SMIT -is, siis jah, kindlasti on neid inimesi, kes võib -olla esialgu vaatavad selle teema peale nagu noh, niimoodi kaugelt, luuravalt, eks ju. Ja, ja mingil hetkel, kui see teema puudutab kas teda ennast või tema osakonda, et mida lähemale see järjest sulle tuleb, seda rohkem sa võib -olla hakkad ka väärtustama seda, et kust ma abi saan, kelle poole ma pean pöörduma. Meil oli hiljuti just üks veebiloeng, kogu siseministeeriumi haldusala sai seda kuulata, tunniajane selline ka jällegi vaimset tervist puudutav loeng ja, ja mulle tundus, et inimesed nagu tahavad seda kuulata, et seda väärtustatakse, et me pakume seda võimalust. Ja jällegi, nii võõras sõber kui ka need loengud, kõik on ju vabatahtlikud, et see ei saa olla kuidagi sunniviisiline, et me nüüd ütleme, et sina helistad võõrale sõbrale, sina lähed trenni, sina, ma ei tea, loed väärtused veel kord läbi, onju, et see peab tulema kuidagi orgaaniliselt.
Aga ma tulekski siit selle juurde, et mida ma siis ikkagi tegema pean, kui ma näen näiteks, et mõnel kolleegil mulle tundub, et on vaimse tervise probleeme. Kas mina kolleegina saan midagi ette võtta?
Oi, väga palju saab jah, see põhiline asi selle juures on minu jaoks see märkamine ja küsimine ja küsimuse juures on alati tähtis see, et tulla korra sellesse olukorda, et enda jalanõudest välja, et, et küsida avatuid küsimusi, küsida, kuidas läheb, küsime, et ah sa mainid seda, et kas sa palun pikendaksid seda mõtet, et alati nende küsimustega jõuda selle tuumani, sest et kui inimene tuleb kohe sellega, et ma vaatan, sa oled kurb. Kas sa oled depressioonis? Noh, inimene ütleb kohe ei, ta hakkab ennast kaitsma, et ükski inimene ei taha kuidagi vastata, eriti nende küsimuste peale, et et su, sinu eeldus oli õige, et kindlasti küsige avatuid küsimusi ja märgake, et kui ka mina tulen kurva tujuga tööle, siis ma olen täheldanud, et inimesed küsivad, et ma, sa oled väsinud, kas kõik on hästi ja siis ma saan talle kinnitada, et jah, kõik on hästi ja kui on halvasti, siis ma ütlen, et halvasti, et ühelt poolt olge ise ka ausad.
Aga olles nüüd aastast kaks tuhat kakskümmend kolm, kus meil on sisuliselt kolm aastat seda kaugtööd väga palju üle maailma nagu rakendatakse seda, seal me ju ei näe seda kolleegi niimoodi füüsiliselt, et kuidas tal nagu, kas tal on naeratus näol, kas tal ei ole, kas ta on võib -olla eestlane, kes ei naeratagi, kuidas seda nagu siis siis ära tunda näiteks, kas saab kuidagi sellist kolleegi ka aidata?
Kodutööga on jah, muidugi see ongi ohutegur, see on üksinda töö, ohutegur on see, et mul ei ole enam seda sotsiaalset pinda, millele toetuda. Ma ei saa enam näost näkku tagasisidet ja kaobki selline sotsiaalne töö õhkkond ära, kus ma ei saa kinnitust ja mul ei ole vaja ka endale kellelegi nagu ennast mingil määral näidata. Seal ongi raske küsida, kui mina näen ekraani tagant, keegi on näiteks Skype 'is on roheline tuli, siis ma arvan, ta teeb tööd ja ega ma ju rohkem ei teagi ja ei näegi, kuidas tal läheb. Ehk siis raske on muidugi niimoodi toetada, et, et seal ei ole ühtegi sellist. No kui on, siis on see, et kui ei ole ammu tööl käinud, siis küsid, et kus sa olnud oled, et tule kontorisse, tahaksin näha, et juba selliseid väikseid tähelepanekud, et ma olen tähele pannud, et ei ole kontoris, kas sa tuleksid kontorisse, tahaksin näha, kuidas sul läinud on. Et see on ka muidugi otseste juhtide, juhtide küsimus, nagu me rääkisime enne üks -ühele vestlused, siis minu jaoks on see hästi oluline asi ja kui elus on suhteliselt vähe võit -võit olukordi, siis see on üks nendest, et kus töötaja saab panna kalendrisse regulaarsed ajad töötajaga ja need võiksid olla kasvõi kaameraga, kõige vähem, aga ideaalis kohapeal. Kus töötaja saab rääkida enda eesmärkidest, enda muredest, enda probleemidest, kuidas mul kodukontoris läinud on. Ja tööandja saab rääkida, kuidas meie eesmärgid ühtivad, mida ma sinult rohkem loodan, milles sa oled väga hea olnud ja, ja kuidas sul kodukontoris läheb. Et see on võib -olla kõige parem siuke meede sellele kodukontoris olev inimesele, et ikkagi tooge ta vestlusele.
Minu meelest see roheline täpike Skype 'is või Teams 'is, mis sa just esile tõid, et teinekord inimene, kes teeb hullupööretööd, ei ole üldse selle rohelise täpi taga, on ju, et, et mõnikord see roheline täpp ka ei näita sulle, kas inimesega on kõik hästi või mitte, on ju. Et, et mina kasvõi enda näitest, et mõnikord hommikul kodukontoris ma täitsa unustan selle Skype 'i sisse lülitamata, kui mul ei ole just parasjagu vaja mingisugust koosolekut teha, on ju. Et see ei tähenda, et ma ei teeks tööd, on ju. Et me oleme täna maailmas, kus ei saa ka selle rohelise täpi järgi aru, et kas inimene reaalselt toimetab tööülesannete kallal või mitte, on ju. Ja, ja see ekraani teema samamoodi, et, et isegi kui inimene lülitab enda kaamera sisse, siis ülilihtne on see tund aega või pool tundi olla selline rõõmus, roosa, et ma arvan, et väga paljud suudavad kuidagi selle fake rõõmsa oleku endale nagu näkku panna. Et, et me oleme ka ikkagi oma juhtidele soovitanud, et tehke ikkagi kasvõi kord nädalas see kokkusaamise päev, et tulge korraks kontorisse, et siis sa näed niimoodi silmast silma, et kas see, kas see niimoodi roosad põsed on nagu terve päeva roosad või see on ikkagi ainult olnud selle ühe tunniajase koosoleku selline olukord, on ju. Et, et ma arvan jah, et see kooskäimine nagu päris palju aitab. Tahaks susata veel ühe ühe teema siia, et et me alustasime sellest liikumisest ja ja füüsilisest poolest on ju, et et ma arvan, et see kombo on hästi -hästi oluline, et me ei saa ainult ju rääkida vaimsest tervisest, vaid ka sellest füüsilisest poolest, mis mis võiks ka selliseid rõõmuhormoone meile tuua, et et SMIT -is me selle aasta algusest alustasime sellise praktikaga, et me igal esmaspäeva hommikul postitasime siseveebi ühe sellise mikropausi mõtte. Ehk et ma ei tea, näiteks missuguseid venitusharjutusi võiks sellel nädal teha või, või siis järgmine nädal, et missugust, ma ei tea, sellist liikumisharjutust võiks teha või ühesõnaga erinevad sellised kätele, jalgadele, seljale mõeldud harjutused või sõrmedele, sest me väga palju teeme ju arvuti taga, klõbistame, et, et kuidagi inimestel jälle väga lihtsa ja lühikese formaadiga tuua esile seda, et ära unusta oma keha ära. Ja me tegime ka isegi video sellest lõpuks, nii et me kuidagi oleme nagu hästi ise hoogu sattunud selle teemaga ja, ja ka tagasiside SMIT -ikatelt on sellele kuidagi väga positiivne, et kui esmaspäeval seda ei ilmu, et siis on ikkagi probleem.
Me oleme täna kuulnud väga palju, kui vahva ja tore on SMIT, sest no tõesti tundub, et te olete seda märki väärt, mis te saite. Aga kuidas on loot üldisemalt IT -sektoris, kas töö, kas tööinspektsioon on sinna sisse vaadanud, kuidas IT -sektori vaimne tervis niimoodi suuremalt vaadatuna on?
Siia tulles ma proovisin ka statistikat kuidagi kokku saada, siis hetkel nii spetsiifilist sektori kaupa statistikat ei ole, aga küsisin inspektoritelt ja nemad julgesid väita, et lähima aasta jooksul on äkki tulnud kaks vihjet selle kohta, mis on seotud IT -sektoriga ja need ei ole ka olnud nüüd töökiusu teemad, et need on pigem niisugused praktilised küsimused olnud. Et tõepoolest töö IT -sektorist ei, ei tule nii palju seda töökiusu ja, ja vaimse tervise probleeme, vähemalt minu selle lühikese aja jooksul ei ole veel tulnud.
See on mõneti hea, mõneti me ei tea, mis seal taga võib olla.
Just täpselt, et kui ma vaatan üleüldiseid vihjenumbreid, siis me vaatame, et aastal kaks tuhat kakskümmend üks oli neli koma seitse protsenti kõikidest vihetest, vihjetest seotud psühhosotsiaalse teguriga. Siis kaks tuhat kakskümmend kaks oli kolmteist protsenti juba ja nüüd juba üheksa kuuga on see kolmteist protsenti see aasta kokku saadud. Et tegelikult neid vihjeid seotud, seos sotsiaalsete teguritega, üldse vaimsete probleemidega, tuleb aina rohkem. Ühelt poolt on see muidugi seotud sõja ja Covidist väljatulekuga ja võib -olla ongi neid probleeme kuidagi rohkem tulnud, aga teiselt poolt ma teeks ka PAI inimestele, kes teevad ennetustööd, et inimesed julgevad nende probleemidega pöörduda, nad tahavad reaalselt midagi muuta ja nad ei karda pöörduda tööinspektsiooni poole just abi küsimises, et et see numberi, numbri tõus võib -olla ei ole alati kõige halvem, et võib -olla on just see, et inimesed julgevad selle asjadega, asjaga midagi ette võtta.
Nii ja kui ma küsiks niimoodi, et teeme siis ennetuses tööd ja jagame mõned näpunäited tööandjatele, mida nad saavad siis kohe kiirelt, lihtsalt ja kuna majanduses on keeruline seis, siis ka võimalikult soodsalt ära teha, et oma töötajate vaimset tervist hoida.
Minu arust siin SMIT -ikad, kes said just kuldmärgis, siit enne tuli ka suust ainult kulda, sellepärast et tõepoolest see, et meil on töökeskkonnas väärtused, see, kes me oleme, me, see, et te kutsute juba ennast SMIT -ikateks, on juba kokkukuuluvuse märk, meil on ühised eesmärgid, meil on ühised väärtused, meil on hea tava, kuidas me töökeskkonnas käitume. Meil on probleemide puhul, me pöördume, see kõik on kuidagi sisekommunikatsiooni ja väärtustega põimitud ja, ja meil on mingisugused dokumendid ja tavad, millele siis tugineda, sellepärast et nende konfliktidega ja töö kiusamisega on ju tihtipeale see, et me ei julge pöörduda või, või ma ei tea, kuidas käituda. Aga kui meil on riskianalüüs või hea tava, siis mul on millelgi põhineda, et meie siin SMIT -ikatena käitume nii ja, ja ma tean, et ma olen käitunud õigesti, et juba selle niisuguse teguri võtab sealt ära, et, et ma ei julge käituda, mul ei ole, mille põhjal käituda, et mul on, mul on see dokument ja me SMIT -ikad käitumegi nii.
Mul on nii hea meel kuulda, et sa juba ütled meie SMIT -ikad, et ma olen vist ühe SMIT -ika veel pardale saanud endale. Aga, aga mulle jäi kuidagi kõlama see, mis sa enne mainisid, et, et sõda ja, ja Covid on kindlasti mõjutanud selle numbri kasvu, et, et minu meelest see näitab nagu hästi selgelt, et inimene on ikkagi üks tervik. Et tõenäoliselt, kui ta tunneb hirmu või sellist ebakindlust või ärevustunnet kas siis sõja või Covidi tõttu, siis ta ei saa kuidagi tööle minnes olla ka teistmoodi inimene, et see võib -olla see ärevus tema sees on ka töökeskkonnas ja see tõenäoliselt tekitab ka nagu selliseid keerukamaid suhtlemisprobleeme töökeskkonnas, on ju. Et see töö ja eraelu kuidagi ühildamine, kas siis eristamine või ühildamine, mida meie SMIT -is vaatame nii, et see on hästi inimese enda valik, kas ta tahab kuidagi oma töö ja eraelu ühildada või mitte, on ju. Et me ei saa seda kuidagi suunata, alates sellest, et, et kas ta tahab, ma ei tea, näiteks oma lapse mõneks päevaks töö juurde kaasa võtta või, või kas ta tahab oma lapse meie laste jõuluüritusele võtta, et see on täpselt tema enda valik, on ju. Et küll aga me anname hästi palju ikkagi seda aega, et olla oma pere ja lähedastega koos, et alates erinevatest sellistest perekondlike sündmuste jaoks mõeldud vabadest hetkedest kuni sellele, selleni, et staažikad, SMIT -ikad saavad ka lisapuhkusepäevi, nii et tasub nagu pikemalt SMIT -i ikkagi jääda, on ju.
Pikendan oma mõtet ka just nende hea tavade ja riskianalüüsi osas, siis kindlasti praktiseerige seda, et te kaasate terve oma töö inimesed. Laske neil täita küsimustikke, küsige neilt infot, et, et see ei oleks nii, et ainult tööandja või, või töökeskkonna spetsialist või personaliosakond, nemad panevad kokku selle riskianalüüsi või, või, või selle hea tava. Kindlasti kaasake terve töökeskkond, et need probleemid saaks kaardistatud ja olge iseenda suhtes ausad, et küsige neid küsimusi, ka neid raskeid küsimusi, et, et ja, ja pigem võib -olla otsige neid probleemikohti, et neid saaks parandada. Tavaliselt minnakse nende asjadega väga lihtsalt üle ja, ja see kõige lihtsam ongi selle riskianalüüsis, kui seda vaadatakse psühhosotsiaalset tegurit, siis vastatakse nende küsimustele kuidagi ei ja, ja nii ongi. Et, et siis ei ole kuhugi tugineda, siis ei ole kedagi kaasatud ja noh, siis ongi probleem see, et need probleemid võivad nagu seal välja tulla ja, ja ei ole võimalust ka lahendada.
Saatekülaliste suust pole veel kostunud, siis ma ütlen ise, kuna teemaks on vaimne tervis ja tegelikult seal on ka ju delikaatsed isikuandmed, siis kui sellist küsitlusi teha, ma kujutan ette, et alati peaks ka tähelepanu pöörama siis Isikuandmete kaitse üldmäärusele ehk siis, et ei ole päris nii, et kui ma ka oma ülemusele räägin, et mul tõesti on mingine mure, probleem, et tema siis läheks räägiks kellelegi veel edasi. On see nii?
Ja need on sageli delikaatsed teemad ja, ja inimeste julgus tuleb ka tõenäoliselt sellest, et, et tal on see turvatunne, et, et see info kuidagi ei lehi, ei leki üks -ühele kuidagi edasi. Küll aga ma tahaks nagu seda toonitada, et, et õppimiskohti on alati hea organisatsioonides jagada. Et kui meil on olnud mingi selline probleem, kus meil, kus meil on keerukas suhtlemissituatsioon ja, ja meil on sellest midagi õppida, siis tasub nagu neid õppetunde ka laiemalt küll delikaatselt jagada. Umbi
Kindlasti umbeisikuliselt ja, ja võib -olla, võib -olla need olukorrad tekitavad siis selle, et meil on vaja ka seda head tava täiendada, et see hea tava ei ole ju selline põhiseadus, mis on ja jääb, vaid see hea tava on pigem nagu selline muutuv dokument, mis, mis ajas peabki kogu aeg paranema. Et sa enne tõid ka ilusti välja selle väärtuste teema, et, et kuidas kaasata inimesi. Hästi oluline, et miks me, miks me ei saa sõnastada väärtuseid või, või selliseid väärtushinnanguid puudutavaid kokkuleppeid juhtkonnas või personaliosakonnas, sest siis inimesed ei tunne neid enda omadena. Et kui me SMIT -i uusi inimesi vastu võtame, siis, siis me sageli ka ju räägime väga palju väärtustest, et me kuidagi proovime selgitada seda, et mis need SMIT -i väärtused on, kuidas me mingites olukordades käitumine, käitume ja, ja sel hetkel võib -olla see, see ei tundugi nagu nii tähtis või see on kuidagi nagu selline hügieenitase, et jah, et alati on asutustes väärtused, aga need väärtused minu meelest muutuvad eriti oluliseks siis, kui meil ongi need dilemmad. Kui meil on hästi keerukad, olulised olukorrad, kus meil on vaja mingisugust pidepunkti, et, et nende dilemmade lahendamisel minu meelest need head tavad ja, ja väärtused tulevad alati appi.
Ja, ja privaatsuse koha pealt on ülioluline, on see andmekaitse, on see üldse konflikti privaatsus, et võin kindel olla, et kui see konflikt, mis on kahe inimese vahel, läheb töökeskkonna laiali, siis need inimesed enam ei pöördu nende probleemidega, et, et see privaatsuse hoidmine on üli -ülioluline.
Suured tänud, väga -väga hea saate eest. Mulle tõesti meeldis seda teha, sellepärast et nii nagu Terje saate alguses ka mainis, et et kui kuulata podcast 'e, siis on vahest on hea nagu lülitada ennast nagu töömõtetest välja ja kuulata midagi täiesti muud, kui saade saatesse, siin me räägime neist teemadest, millega ma nagu kogu aeg ju tegelen. Ega vaimsest tervisest, näiteks mina nagu, ei tea, COVID -i alguses tõesti, ma kirjutasin ka mõne artikli sellest, aga, aga rohkem mitte. Suured tänud SMIT -i töötaja, kogemuse disainer Terje Pari ja tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant Johan Pasterus. Pange siis kõik kõrva taha, et tehke mikropause, jalutage, olge töömeetetest eemal, lugege raamatuid, kuulake podcaste, kui see podcast viskab kopa ette, see võib vabalt juhtuda nii. Siis näiteks geeniusel on pakkuda ka selline podcast nagu autotund. See on sobilik ka neile, kellele just need autod ei ole see teema, mis võiks huvi pakkuda, aga on mingine muu teema, näiteks praegu päevaga ajaline teema automaks.
Rohald, aga, aga soovita, mis koer siis endale võtta, et sa alguses ütlesid, et ma peaksin endale koera võtma jalutamiseks, et mis tõug see kõige parem on?
Poliitiliselt korrektne on öelda, et mine varjupaika ja võta, aga igaüks saab oma eelistuse ise teha. Jah, minul on kogemus segaverelisega ja kogemus Jack Russelliga, soovitan siis mõlemat, aga segaverelise puhul on tõesti suure, suure tõenäosusega on see loto, aga elu ongi selline huvitav ja ise saab selle siis teha aina paremaks. Tahtsin veel tegelikult lõpetuseks öelda ka seda, et näiteks kui see vestlus viis teist saatekuulajatest kedagi sinna, et te nüüd tahate SMIT -i tööle minna ja te ka lähete sinna, siis tegelikult mind ennast väga huvitaks see, et kui, kui keegi ütleb, et vot ma kuulasin kriitilise intsidendi podcast 'i ja teil oli teemaks oli just vaimne tervis. Ja, ja ma kuul, kuulsin, kuidas SMIT nagu pöörab sellele tähelepanu ja see oli see, et mul oli laua peal oli kaks pakkumist ja just seetõttu ma võtsin näiteks SMIT -i, nii et, nii et kui te olete keegi see, kes on parasjagu tööandjat vahetamas ja te teete siis selle otsuse SMIT -i kasuks, siis öelge kuskil, ma eeldan, et kuskilt see info siis tilgub edasi siia ka loodetavasti.
Ja seda, seda võib kindlasti kas vestlusel või kandideerimisavalduses esile tuua, et, et see tunne ühe tööandja juures on hästi oluline, et see tunne, mis tekib juba enne kandideerimist ja see tunne, mis tekib selles kandideerimisprotsessis, nii et tasub oma tunnetest rääkida ka kandideerimisel.
Ja siia lõppu ma tahan kiita peaasi, et nad selliseid märgisid üldse välja annavad, sellepärast et see on juba kiidusõnu neile, kes nende probleemidega tegelevad ja, ja kui me väga tihti räägime vaimsest tervisest, siis alati räägitakse, mis on halvasti, siis tegelikult on väga hea, et peaasi pöörab tähendab sellele, mis on ka väga hästi. Et meil on ka vaimse tervise kuu, ärge ainult vaadake halvasti inimestele, et ärge proovige diagnoosida, öelge nendele inimestele häid sõnu, kes su päeva ilusamaks teeb töökeskkonnas, nii et ka kiitke neid.
Ja kui te olete tööandja, siis kirjutage kohe -kohe varsti tööinspektsioonile, küsige, et mida ma nüüd teha saan, et, et kutsuda Juhan enda juurde.
Ja tasub kirjutada ja helistada ka oma sõbrale või vanaemale või isale ja küsida, kuidas neil päev läks, et, et ärme ka oma nagu isikliku elu ja lähedasi ärme ära unusta.
Väga hea, super, super, tõesti väga hea saade. Aitäh tulemast ja mis mul rohkem öelda, kui et tõesti vaimse tervise vitamiinid on olulised ja hoidke siis neid ja suured tänud kuulamast. Ja viimasel lausel mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT, päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]