Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIKu aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere tulemast kuulama kriitilise intsidendi podcast 'i. Antud saade on parim viis saamaks operatiivne, detailne ja hea ülevaade Eesti digiriigis toimuvast. Lähtuvalt tänase külalise olulisusest, ei hakka ma siin saate alguses tegema sellist naljakat sissejuhatust, kuigi ma saan aru, et vist saatekülaline ise nagu sooviks seda, aga ma juhatan meie külalise sisse ja siis me hakkame vaatama, kui, kui tõsine või naljakas meie saade täna tuleb. Saates on külas Välisministeeriumi digi - ja küberdiplomaatia osakonna peadirektor Tanel Sepp, tere. Tere. Ja mina olen saatejuht Ronald Liive. Kuidas siis olukord Välisministeeriumis on ja, ja teie küberdiplomaadina, kui palju teie töös nalja on?
Oi, nalja ikka saab. Ma üritan ka iga nädal oma, oma tiimiga natuke nalja teha. Iga kord, kui me oma koosolekut alustame, siis see on alati mingisugune fun fact koosoleku alguseks. Ilma naljata ei saa tänapäeval üldse enam hakkama, sest nii palju erinevaid konflikte on. Tõsised teemad on kogu aeg laua peal. Selleks, et et saada paremini hakkama nende teemadega, ma arvan, et selline eluterve huumor peab juures olema.
Umbes täpselt aasta aega tagasi ma tegin teiega geeniusesse intervjuu, kus mina sain sellise põgusa ülevaate, et mida te üldse töös teete. Tänase saate jooksul ma loodan, et me saame kuulajaid ka valgustada selles osas. Aga ma alustuseks lihtsalt küsiks niimoodi, et kuidas see pea, aasta on läinud? Meil on Ukraina sõda on endiselt aktuaalne, meil on nüüd tulnud värskelt uus sõda peale, meil on ka endal siin Eestis toimunud mitmeid intsidente, kus on meil siin sidekaablid põhjusel või teisel on vigastada saanud, kui palju kõik see on teie töölauale jõudnud ja, ja teie tööd üldse mõjutab?
No nii nagu kogu välisministeeriumi, siis ka meid puudutab väga see, mis Ukrainas toimub. See, kuidas Venemaa on, on nii julmalt seda sõda pidanud juba pikka aega. Ja, ja no minu, minu laua peal on muidugi see, et, et, et vaadata, mis on toimunud küberruumis, kuidas Venemaa on küberruumi kasutanud oma sõjalise agressiooni tarbeks. See, et Ukraina on meil A ja O, on ilmselge. Samas teiselt poolt maailmas lähevad asjad omasoodu edasi. Tegeleme üsna aktiivselt sellega, mis toimub ÜRO -s, kuidas me globaalselt räägime sellest, kuidas me küber, küberrõõmis toimuvast üldse aru saame. See võtab väga palju aega ja, ja energiat ja, ja nüüd selle nädala lõpus juba peaksid tulema New Yorgis ÜRO -s väga olulised hääletused. Mille osas me oleme üritanud ka hästi palju suhelda kaugemate riikidega, sest ÜRO -s iga hääl loeb. Ja nüüd eelmine nädal näiteks ma olingi Singapuris, kus kohtusin ka paljude Kagu -Aasia riikidega, et, et uurida nende arusaamasid, tutvustada meie seisukohti ja vaadata, kas me saame neilt ka positiivseid hääli juurde.
See alguses, mis ma välja ütlesin, pikk ja lohisev ametinimetus, lühemalt öelduna võiks öelda küberdiplomaat, kumb saab rohkem selles lühemas versioonis tähelepanu, kas see küberpool või diplomaadipool?
Oi, ma ei oskagi niimoodi öelda. Alati, kui ma olen oma tiimi inimesi juurde otsinud, siis ma nimetan selle seisukoha, et me oleme diplomaate, kes on natukene sellised nohikud või noh, keda huvitavad sellised ka tehnoloogia teemad, sest lihtsam on, on diplomaadis kujundada küberdiplomaati kui tehnikus kujundada diplomaati.
Kui palju teil inimesi siis tiimis on, kui palju te värvanud olete?
No välisministeeriumis on ikka selline rotatsioonisüsteem, et iga suvega keegi läheb kuhugi lähetusse, siis tuleb jälle uusi inimesi leida, et see, see inimeste värbamine, selle igipõline ülesanne, et mis ühelt poolt on tegelikult isegi hea. See tähendab seda, et üha rohkem inimesi saavad teadlikumaks küber - ja digiteemadest. Aga hetkel on tiimi suuruseks viis inimest, pluss mina.
Kas nad ongi kõik, nii nagu praegu sai öeldud, põhiliselt siis diplomaadid, kes siis on seda digipädevust saanud või küberpädevust saanud sinna juurde, see tähendab seda, et otseselt nagu koodi keegi ei peagi oskama ja ei oska, kuna see ei ole nagu antud kontekstis üldse oluline.
Kindlasti ei pea koodi oskama. Kui keegi, kellelgi on täiendavad teadmised, tehnilisemad teadmised, seda, seda kasulikum meile on. Mida ma alati otsin inimestes, on see, et ilmselt tunneks ära selle loogika, mis on selle küberruumi toimimise taga. Sest see loogika aitab paremini siis sõnastada ja ka tõlkida. Üks suuri rolle minu töös ongi tõlkida seda, mis toimub küberruumis poliitiliselt arusaadavasse keelde. Ehk siis lõpuks mul on minister Tsahkna, kes võib -olla peab mingi otsuse tegema, aga ta, tema peab ka aru saama sellest otsusest. Ja teiselt poolt ma pean ka ära näitama ilusasti neid seoseid küberruumis toimuva ja, ja tavalise sellise välispoliitika kujundamise vahel. See on selline väga keeruline, aeganõudev töö, aga, aga minu jaoks on küberdiplomaatia tegelikult väga poliitiline. Sest lõppude lõpuks me räägime väärtustest ja põhimõtetest, mille alusel ka meie digiühiskond toimib ja kuidas me nüüd transleerime selle rahvusvahelisse keskkonda. Meie põhirall on kujundada just seda keskkonda selleks, et Eesti digiiriik saaks, saaks hästi toimida.
Aga kes teile tõlgendab neid asju? Sest enne seda, kui võtame selle päevakajalise merealuste sidekaablite teema, ma ei soovi kuidagi teid pisendada, teie teadmisi pisendada, aga ma eeldan see, et kui esimene teade nagu teile jõudis üldse, noh okei, ma saan aru, siin on väga erinevad ministeeriumid on mängus, kõike seda, asutused väga palju, et Et teie ka ei pruugi olla see kõige -kõigem, kes peaks kohe alguses olema informeeritud, aga, aga ikkagi, et see tehniline, see saada aru, kas see olukord on nüüd väga kriitiline ja kuidas peab reageerima ja milliselt peab reageerima või võiks siis reageerida, teile peaks ka keegi nagu nõu andma, kas teil on olemas selline nõuandev kogu siis IT -teadlikest inimestest?
Ma ütleks, et absoluutselt on. Ja see on kogu Eesti küberkogukond. See on meie tegelikult selle väärtus, et me oleme suhteliselt väikesed. Et kui midagi on, ma saan kohe helistada Majandus -Kommunikatsiooniministeeriumisse või kuhugi mujale küsida, kuulge, mis, mis siin nüüd toimub? Või teinekord ma, ma ise olen ühendust võtnud ka meie CRE -ga, et kui ma näen, et mingisugune poliitiline asi hakkab toimuma, et mis võib, millel võib olla selline tagajärg, et, et tulevad jälle meil ida poolt Tiidosse rünnakud näiteks on ju, et siis võib -olla tehnikud ei märka mingeid poliitilisi suundi, mina, mina jälle märkan neid poliitilisi suundi, et, et selle tihe suhtlus on, on kõige aluseks.
Aga kui teie märkate neid poliitilisi suundi seal, näiteks mis ongi nüüd üle pooleteise aasta, varsti juba hakkab kaks aastat täis saama, kuidas idapoolt tulevad need DDoS rünnakud, mida just mainitud sai, mulle ei meenu, et selle aja jooksul oleks Välisministeerium kutsunud välja Vene saadikut ja nii -öelda vaibale siis kutsunud ja et rääkinud sel teemal, miks see nii on?
No esiteks, Vene saadikut ei ole praegu Eestis. See on vastastikune kokkulepe, et saadikute tasemel me ei ole esindatud hetkel. Aga me oleme teadlikult jätnud selle lükke tegemata, sest kui vaadata, kes meid on rünnanud, siis üldiselt need on sellised aktivistide grupid. Ja kuidas aktivistid toimivad? No põhiliselt on mingisugune poliitiline motivatsioon, aga see, mis on nende kütuseks, on just avalik tähelepanu. Ja igasuguse omistamise avaldusega me just tekitame seda avalikku tähelepanu. Ja me teadlikult ei ole tahtnud seda teha.
Aga kuidas see, ma ka ei soovi neid omistada, nii et liigume nendest edasi, siis nagu on läbi käinud, lisaks välisministeeriumile on meil kaitseministeerium, siis on meil Riia, Riia alla kuulub CERT, siin on nagu tegelikult väga palju osapooli, mis Mulle näib, et te peate väga tihedat koostööd tegema, kui te üldse üritate midagi nii -öelda ühe sõnumina kuskile edastada või saavutada ühte sama eesmärki. Kuidas see koostöö välja näeb?
Koostöö näeb välja selliselt, et, et regulaarselt me käime ka koos, arutame seda, mis rahvusvahelisel tasandil toimub. Ma pean küll ütlema, et see inimest, õigete inimeste kokkukutsumine on, on üha problemaatilisem, sest, sest just see rahvusvahelist suhtlemist ja, ja reisimist on lihtsalt nii palju, et peaaegu kunagi ei saa kogu seltskonda kokku. Aga ka meilide teel või siis telefonikõne kaugusel on, on inimesed olemas.
Ma tahaks natukene sellest sideteemast veel rääkida, mis taaskord tegelikult peaks olema teiste asutuste teema, aga kuna siin on ka välisminister sel teemal sõna võtnud, siis kuidas teid on see mõjutanud, kuidas see teie tööd on mõjutanud, mida te teinud olete?
Viimastel kohtumistel, rahvusvahelistel kohtumistel, kus ma olen käinud, on, on suuremal või vähemal määral hakatud rääkima just ka merealusest taristust, ehk siis kõik, sest nende kaablite toimel ju kogu, kogu internet toimibki. Meil on küll satelliitside olemas, aga enamus infost käib läbi merekaablite. Ja, ja see, mis nüüd ka Soome lahes siin nüüd juhtus Läänemerel, see, see on kõigil silmi natuke rohkem avardanud. Et varasemalt räägiti sellest kui nagu teoreetilisest haavatavusest. Teiselt poolt nüüd on reaalne näide olemas. Eks vaatame, kuidas see uurimine edasi läheb, mis tulemuse see annab ja, ja siis võib -olla tuleb meile see ülesanne, et vaadata, kuidas me neid sõnumeid kujundame ja, ja kellega, kuidas suhtleme veel edasi.
Et sellist meie enda liitlastega suhtlust Soome, Rootsiga, Välisministeeriumi tasemel seoses nende kaablitega pole olnud?
No sellist suhtlemist ikka on. Aga mina otseselt hetkel ei ole veel siin kaasunud, võib -olla ka kohati selle tõttu, et ma olen lihtsalt Eestist ära olnud vahepeal kohtumistel, aga, aga loomulikult olen valmis suhtlema sel teemal.
Kas see, et selline temaatika üldse kuulub teie osakonna alla või on Välisministeeriumis veel mingine teine, kolmas, neljas osakond, mis on õigemad seda teemat lahendama?
Ma ajastaks sellele natukene teistmoodi tegelikult, sest neid teemasid, mis seonduvad küberruumiga, uute ohtudega, need tuleb järjest juurde juurde. Ja siin ongi see, et ühel hetkel peame, peame jälle arutama majas sees, et nii, meil on nüüd teema, mis juhuskonnaga otseselt ei lähegi kellegi alla, aga kuidas me nüüd lahendame ja, ja no siis jälle vaatame uuesti üle, et, et kes võtab selle põhivastutuse ja, ja kes jääb kõrvale.
Nii et praegu siis antud intsidendi või intsidentide puhul, kuna neid on juba mitmeid, on siis ära jagatud see niimoodi mitme maja vahel, et Kaitseministeerium veab seda ja noh, pluss siis seda jah, uurimist vea, on siis riigi, riigiprokuratuur, kes seda veab ja Välisministeerium hetkel veel vaatab kõrvalt.
No me, me vaatame väga hoolikalt kõrvalt, selles suhtes, et me kogu aeg jälgime, mis toimub loomulikult, sest küsimus on ikkagi rahvusvahelistes kaablites ja, ja see, et kui üks kaabel ära lõigatakse, siis seal on omad mõjud olemas.
Ma põimin nüüd siia juurde selle, mis korra käis vestlust läbi, et see ÜRO -s kohe -kohe on tulemas, tähtis oluline hääletus, ja, ja see eelmine aasta antud intervjuu ka, et ma saan aru, et mingid normid, tavad, kuskil on paika pandud või paika panemisel, aga taaskord, nagu see intsident näitab, siis alati ei pruugi neist ju kasu olla. Ja nii, nagu meile on ka näidanud see reaalne füüsiline, kineetiline sõda, mis Ukrainas toimub, ega Venemaad ei huvita need kokkulepped.
Nii tundub jah, et ükskõik, kui palju me oleme sanktsioone määranud Venemaale, et, et, et otseselt see Putini kalkulatsioon justkui ei ole muutnud. Teiselt poolt, meil on oma väärtused, mida kaitsta, need väärtused ja põhimõtted, mille, mille alusel meie kogu ühiskond toimib ja sama on ka, ka küberruumis. Meil on olemas rahvusvaheline õigus, mida kõik riigid on, kõik riigid on öelnud, et, et rahvusvaheline õigus on, on kehtiv ka küberruumis. Ja nüüd küsimus on selles, kuidas. Ja, ja ÜRO tasandil ja ÜRO -s meil ongi selline asi nagu Opened ja Working Group, mis on ainukene globaalne foorum, kus me lihtsalt saame nendest, nendel teemadel arutada. Seal on väga keeruline jõuda kõikide maailma riikidega samale arusaamale. Aga meie jaoks on ilmselge see, et küberruum ei ole selline metsik lääs, vaid meil on raamistik olemas ja selle raamistiku raames on meie ülesanne nüüd teha kõikvõimalik, et tagada riikide vastutustundlik käitumine küberruumis. Kui riigid käituvad vastutustundetult, noh, siis on esimene asi on see, et, et vaatame, kas, kas me saame näpuga näidata või, või näidata, missugust rahvusvahelist normi on rikutud. Ja aga me saame ka lõpuks minna Euroopa Liidu tasandile ja, ja Euroopa Liidu tasandil me saame juba rääkida ka, ka muudest meetmetest, mida ettevõtja nagu sanktsioonid.
Aga kuidas te käitute olukorras, mis tegelikult meil praegu on, nagu korra juba mainitud sai, et tegelikult ründaja pool ei ole otseselt üks konkreetne riik, vaid on selline aktivistide kogukond, siis on ju väga raske hakata riigi tasandil siis midagi ütlema, et nüüd neid korrale kutsuda.
Jaa, aga siin nagu ma enne ütlesin, et on ka olukordi, kus me oleme teadlikult mitte öelnud, sest see on võib -olla valusam isegi.
See oluline hääletus, mis, mis sellest siis saab, kui läheb nii, nagu teie ei soovi?
Küsimuse all on nüüd see, et missuguses formaadis me jätkame küberjulgeoleku arutamist ja rahvusvahelise õiguse kohaldamis, kohaldamist küberruumis. Ja hetkel on ÜRO selline ajutine, ajutine variant, aga meie tahaksime, et see oleks, et oleks alaline mehhanism, mis aitaks globaalseid partnereid võimearenduse osas, aga samas me saaksime edasi minna kogu rahvusvahelise õiguse aruteluga. Ja siin selle kõrval on, on Venemaa välja käinud juba, juba ka varasemalt, aga nüüd palju detailsemalt oma plaani luua õiguslikult siduv rahvusvaheline konventsioon küberruumi jaoks. Meie jaoks hetkel on, on, on see natukene liiga ennatlik käik, sellepärast et meil on olemas rahvusvaheline õigus. Vaatame kõigepealt, kus on lüngad. Kui on mingisugused lüngad, me siis me oleme valmis arutama, et, et kas on vaja mingit täiendavat rahvusvahelise õiguse akti sinna juurde või mitte. Ja muidugi teiselt poolt, siin on ka poliitiline küsimus. Kuidas me hakkame läbi rääkima Venemaaga, kes aktiivselt eirab peaaegu kõiki rahvusvahelise õiguse norme? Et see on selline väga -väga kummaline olukord tekkimas, et aga no see on see, see põhialus siin, et kuidas me jätkame edasi arutelusid, kuidas me üldse saame jätkata globaalsel tasandil arutelusid. Ja teiselt poolt, et kas me hakkame rääkima lõpuks ka mingis konventsioonist tulevikus või mitte.
Kas see rahvusvaheline õigus, mis on meil korduvalt läbi käinud, kas see tähendab seda nii nagu kineetilise sõja puhul, et haiglat ei tohiks rünnata, et ka siis kübermaailma mõttes on mingid asjad pandud paika, milleks tegelikult võiks ju sidetaristu olla, eriti veel, kui see kuulub siis nii -öelda tsiviilkasutuses olev siis sidetaristu, mis on eraettevõtete tehtud? Kas see ei peaks olema selline asi, mida ei tohiks ka sõja korral vaenlase oma minna kuidagi seal susima siis?
Meil on tõesti kokku lepitud ka globaalsel tasandil normid. Need on üksteist normi. Ja üks, üks nendest normidest on, et elutähtsat taristut ei rünnata. Aga me näeme, et seda on väga aktiivselt tehtud.
Ja siis, ja siis lihtsalt ongi nii, tehakse nii.
Siin on osad teised arengud veel toimumas, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus näiteks on, on nüüd ka väljendanud oma, oma arvamust, et, et ka nemad peaksid hakkama vaatama küberkuritegusid. Ja noh, kõige olulisem on muidugi meil see, et, et, et Venemaa agressiooni puhul me lõpuks räägime ka vastutusest. Kes on vastutav nende kuritegude eest? Mina oma küberimätta otsast vaatan ka seda, et, et kui sõjalise agressiooni raames on ka toime pandud küberrünnakuid, mis on selgelt osa sellest kogu agressioonist, siis me peame loomulikult sõjakuritegude raames vaatama ka küber, kübertegevusi. Kuigi kübertegevused võib -olla ei ole lõppenud kellegi surma, surmaga või, aga see, see ei peaks siin õiguslikult nii palju rolli mängima. No ma, ma ei ole ise jurist, ma siin toetun alati oma, oma rahvusvahelise õiguse ekspertidele, aga, aga me ei saa vaadata neid asju eraldi, kunstlikult eraldi, sest Venemaa jaoks on väga selgelt küber üks tööriistu, mida kasutada. Ja ta on seda ka kasutanud.
Kas pigem on niimoodi, et need ÜRO -s seda, mida Eesti nüüd, kas pigem on nii, et see, mida Eesti ÜRO -s teeb, on meil vajalik teiste riikide jaoks? Ma olen küll siin korduvalt saates praegu maininud seda Venemaad, aga tegelikult on, on ka selliseid riike maailmas, kes, me ei saa öelda, et nad oleks kuskil punases nimekirjas, võib -olla hallis ka mitte, nad on, nad on sellised kuskil vahepealsed, nad ei ole kõige halvemad, nad ei ole kõige paremad. Aga seal võib olla tegelikult ka mingi selline aktivisti kogukond, kes ka viib midagi toime ja pigem on meil selliste rahvusvaheliste õigusküberruumi mõttes just vaja selle jaoks, et kui on teine see riik, see partnerriik nii -öelda, me saame minna ja nende, neile öelda, vaadake, vot see organisatsioon siin teie linnas või külas nüüd teeb midagi meie kriitilise taristu suhtes, et palun võtke midagi ette, et siis see tuleb meile appi.
Jah, ma, ma üritan sellele vastata nii hästi kui saan praegu. Mul on kohe pea see selline kelluke just Costa Rica näitega, kus Costa Rica langes väga suurte lõunavararünnakute ohvriks ja oli näha, et, et see on palju süsteemsem ja Costa Rica ei olnud valmis selliseks olukorraks. Ja noh, majanduslik kahju, see on sadadest miljonitest. Ja nakkustarigi jaoks see on väga -väga suur kahju. Ja siin tekibki kohe küsimus, et kuidas nüüd teised riigid saavad aidata, mida teha. See lunavara puhul on, on Eesti nüüd juba eelmisest aastast ka lunavara vastase võitluse initsiatiivi liige ehk see rahvusvaheline platvorm, mida veab USA ja mis on nüüd hoogsalt laienenud, et seal on meil umbes juba nelikümmend riiki, mis peaks siis aitama just infot vahetada, kogemusi vahetada. Siin on olnud laual ka, ka erinevad seisukohavõtud või, või avaldused sel teemal näiteks, et need riigid ei, ei maksa lunaraha. See on üks näide siin sellest, et kuidas tegeleda nende riikidega, kes võib -olla jäävad natukene kaugemale. Koostöö on kõige olus.
Kuidas on lood sellega, just see, mis läbi käis, et et riigid ei maksa lunavara või tegelikult üldse kübermaailmas, on öeldud, et kui sa oled lunavararünnaku ohvriks langenud ja tõesti selliseks ohvriks, et sul ei ole kuskil seda tagavarja koopiat olemas, millest andmeid taastada, siis lihtsalt ära maksa seda raha, kuna see just toidab ja nii -öelda söödab neid ja tekitab aina juurde neid ründeid. Terroristidega kineetilise maailma mõttes või kineetilise sõja mõttes räägitud kogu aeg, et nendega koostööd ei tehta, nende soovidele ei alistuta kübermaailmas, siis kuidas, kuidas küberdiplomaatias see võimalik on, mingi hetk nii -öelda pahalastega ka suhtlete või?
Mina olen diplomaat. Otseselt ma päris terroristidega kindlasti ei suhtle. Aga ma pean olema valmis suhtlema teiste riikide esindajatega, kellega meil on probleeme. Ja see on diplomaatia alus, suhtlemine.
Aga mis saab siis, kui võtame siis, ütleme Eesti, võtame näiteks, Eesti ise on ÜRO -s hääletanud nüüd selle poolt, et see rahvusvaheline õigus kohaldub ka kübermaailmas, aga põhjusel või teisel, me ise eksime selle vastu, mis siis saab? Kes, kuidas meid vastutusele võtab?
Ma nüüd jään mõtlema selle peale, et kus me oleme eksinud. Üldiselt Eesti riigi olemuse aluseks on rahvusvaheline õigus. Ehk siis me vaatame väga hoolikalt seda, et, et me ise järgiksime rahvusvahelist õigust igal ajahetkel. Kui me räägime nüüd pahalastest, kes rikuvad rahvusvahelist õigust, siis, siis sellist kohtulaadset distantsi meil või ka praktikat tõesti ei ole. Ja see on üks küsimusi, mis ka mind vaevab tegelikult, et meil, meil puudub see praktika veel. Aga ma arvan, et see on, see on tegelikult ka aja küsimus. Võib -olla me ei ole jõudnud, me ei ole näinud nii karm rünnakuid, mis, kus olekski vaja mingit rahvusvahelist kohtulahendit. Võib -olla nüüd see tuleb. Aga ma ei oska hetkel öelda, millal või kuidas.
On selline avalik saladus juba olnud siis eelmise aasta kahekümne neljandast veebruarist saadik, et Eesti on väga palju Ukrainat kübermaailma mõttes abistanud, aidanud, millest osa infot on avalikult ka tõesti kättesaadav ainuüksi nende artiklite põhjal, mida mina kirjutanud olen, soovitan minna geenius .ee ja lugeda neid artikleid. Aga ma ei tea, kui palju ka teie olete Ukrainas käinud sellest ajast saadik, kui see nii -öelda suur sõda alguse sai?
Mina ausalt öeldes ei ole käinud kordagi, aga ma olen väga palju suhelnud ukrainlastega ja, ja me oleme kutsunud ka ukrainlasi Eestisse. Ja noh, arvestades seda, et Kõberil on väga selge roll olnud Ukraina sõjas, Venemaa sõjas Ukraina vastu, siis loomulikult oleme ka tegelenud Ukraina abistamisega. Ja seda, kuidas me täpselt oleme abistanud, seda ma hetkel siin avalikult veel ei tahaks öelda. Aga oleme jah, väga tihti suhelnud. Ja me oleme nüüd tänaseks, me oleme saatnud Ukrainasse ka oma küberatašee ja küberdiplomaadi.
Eesti kübersaadik Ukrainas peaks olema Lauri Luht, kui ma ei eksi,
küberdiplomaat Lauri Luht, jah.
Jah, kübersaadik, küberdiplomaat peab olema terminites korrektne, jah. Mida ta teeb seal?
No esiteks ta vaatab seda, et mida Eesti saab veel seal teha. Ja, ja loomulikult suhtleb ka rahvusvaheliste partneritega.
Kas Eestil on üldse veel midagi teha? Kas see hetk ei ole käes, kuna see konflikt on nõnda kaua kestnud kahetsusväärsel põhjustel, et et pigem on see, kus meie hakkame juba Ukraina käest siis õppima ja saama neilt nagu sellist väga head oskusteavet, kuidas ennast pigem kaitsta ja panna valmis potentsiaalseks olukorraks?
Neid õppetunde me kindlasti paneme endale kirja väga palju. Aga ma võrreksin teilt selle, selle küsimuse teistpidi. Küsimus ei ole sellest, mida Eestil praegu on, on, on pakkuda, vaid küsimus on selles, mida Ukraina vajab. Kogu Ukraina võistkond on ka teinud läbi väga suured muutused juba enne sõda, kus digitaliseerimine muutus sellise põhivoolu teemaks. DiA äpp, mis, mis on ka paljudele tuntud, see on, on väga palju muutunud inimeste elu. Ja nüüd, et kogu seda ökosüsteemi üles, üleval hoida aktiivses sõjalises konfliktis, see nõuab väga -väga palju ressursse. Ja noh, minu loogika ütleb seda, et noh, see oleks üks koht, kus, kus rahvusvaheline kogukond saab veel Ukrainat kindlasti aidata ja peabki aitama.
Ma tahaks selle Ukraina kohta väga palju küsida. Kas mul on üldse mõtet küsida või vastus jääbki nii, nagu ka korra juba kõlas, et ma ei saa kõigest rääkida. Millal on see hetk, millal tuleb, kus välisministeerium avatud kaartidega räägib, vot see on see abi ja nõu, see oskusteave, mida me ukrainlastele andsime, vot sel ajahetkel ja see on see, mis me nii -öelda vastu saime.
Ma jään diplomaatiliselt vastuse võlgu, aga kindlasti varsti me saame natukene rohkem rääkida.
Anname kuulajatele mingise sellise, ma ei tea, maitse suhu, et mis see on?
Ma loodan, et paari, paari nädala jooksul me saame, saame natukene avalikumalt rääkida, osadest asjadest vähemalt.
Ja kui me ei vaata Ukrainat, kas teine praegu päevakajaline teema, sõda, konflikt, mis on Iisraeli ja siis terroriorganisatsiooni Hamasi vahel, kui palju see teid kui küberdiplomaati on mõjutanud?
See on eelkõige mõjutanud mind kui diplomaati. Ja just jälgides seda, mis, mis üldse maailmas toimub. Kes, kes, kus ründab, mis, mismoodi, kuidas see mõjutab üldist poliitilist fooni ja kuidas see lõpuks hakkab mõjutama seda, mida mina saan rahvusvahelisel tasandil üldse teha. See on see, see nagu pilk, mis on minu poolt suunatud sinna. Aga teine, teine selline potentsiaalne ohukoht, millest minu kolleegid ka mujal riikides räägivad väga palju ja kus praegu spekuleeritakse või noh mõeldakse, et, et mis võib juhtuda, kuidas, on loomulikult seotud Taiwaniga. Pinged Taiwani ja Hiina vahel. Ja kuidas see hakkab mõjutama, sest tehnoloogia kontekstis on sellel palju suurem mõju. Kui me võtame mikrokiipide tootmise tarneahelate teema, siis see on, on tõesti selle ülimalt kriitiline olukord.
Kas küberdiplomaadid üle terve maailma on pannud paika mingite normide ja tavadega seda, et kui eraettevõte, mis ma saan aru, et läbi erinevaid tütarfirmade kaudu ikkagi omab nii -öelda riigiga seost, et nende poolt toodetud riistatarkvara ei tohi siis nii -öelda halbadel eesmärkidel ära kasutada?
No meil on Eestis Huawei näide olemas. Ehk siis teatud regulatsioon olemas. Kuidas võib -olla mingite muude tehnoloogiliste vahendite, kas siis registri tarkvara puhul edasi käituda, eks, eks see tuleneb ka sellest praegusest praktikast, aga eks. Eks, Eks Majandus - ja Kommunikatsiooniministeerium ka vaatab seda, et, et, et kus on veel mingid kriitilised lüngad või mitte, kus neid ei ole, et see on nende töö.
Kas lähtuvalt sellest, et Iisrael on väga digiteadlik riik, seal on väga palju maailmakuulsaid idufirmasid, kõik suured tehnoloogiaettevõtted omavad seal oma kontoreid, näiteks nende piir on ka tegelikult digitaalses mõttes väga -väga turvatud. Antud siis intsident on ka Välisministeeriumi vaatest jõudnud selle nurga alt just teie lauale?
Natukene teise nurga alt on jõudnud. Ja siin ma toon uuesti Ukraina tegelikult sisse, sellepärast et varasemad erinevad teadurid, ajakirjanikud on kirjutanud sellesse, et kas nüüd tuleb küber Pearl Harbor, küber, selline tohutu rünnak. Siis kõigepealt Ukrainas, mis me nägime, sellist asja ei, ei tule. Pigem küberdiplomaat lihtsalt kasutatakse ühe vahendina. Ja, ja üks teine selliseid märgilisemaid asju minu jaoks Ukrainast on see, et, et raketitabamus, ütleme lastehaigla, mis saab raketitabamuse, on palju suurema mõjuga. Nii psühholoogilise, füüsilise mõjuga, kui on näiteks mingi meditsiinivahendite töö häirimine küber, küberrünnaku kaudu. Et see, see, see visuaalne psühholoogiline mõju on, on hoopis teine. Ja noh, me teame ka seda, et, et kui Venemaa alustas rünnakuid Ukraina vastu, siis ka ühed esimesed objektid, mis raketi tabamise said, olid andme, andmekeskused. Sealt tuleb see, see, see minu huvi sisse. Ma ei, ma ei ole teadlik praegu tegelikult Iisraeli puhul, kas Hamasi raketid on nüüd tabanud ka andme, andmekeskuseid. Ma ei, ma ei, ei oska praegu sellele vastata.
Nii et sellise selliste siis selliste konfliktide puhul siis pigem te vaatate, jälgite ja kui te näete mustrit, et hakatakse ründama neid andmekeskusi, siis see on see, mis paneb teie peas häirekella tööle ja paneb mõtlema, et nüüd siin Eesti poole peal keegi võiks lihtsalt mõelda selle peale ja vaadata selle peale, et meie ei hoiaks oma andmekeskuseid mõne piiri mõnele piirile liiga lähedal.
Absoluutselt, aga me oleme Eestis ka sellega juba ammu tegelenud. Andmesaatkonna toimimine Luksemburgis näiteks on, on üks selliseid näiteid.
Andmesaatkond taaskord tegelikult teise maja teema, kui palju te selle kohta oskate rääkida, sest seal on ka mingeid uusi arenguid on toimumas?
No üldiselt jah, see on teise maja teema. Mida mina olen lihtsalt näinud, on see, et, et Venemaa sõjaga Ukraina vastu on, on andmesaatkonna teema muutunud aktuaalsemaks, et paljud teised riigid on, on näinud, et oi, Eesti on jälle olnud sammu ees mingite asjadega, et, et me oleme sellise asja peale mõelnud.
Mis on see, mida te saate nüüd rääkida, et kui te lähete siit stuudiost ära, mis on see tööalane ülesanne, mida te hakkate täitma, millest te saate rääkida? Nüüd tuleb kümne minutiline paus sisse vist, mul on tunne.
Ma pean korra mõtlema. Mul on esimene asi, mis, mida ma teen, on see, et mul on vaja, et ette valmistada oma järgmise nädala käik Washingtoni, seal mõned kohtumised paika panna. Meil tuleb see lunavararünnakute vastase koalitsiooni või initsiatiivi tippkohtumine, mis kord laastas seal vaadata, et selleks on, on kõik registreerimised tehtud. Vaatan, et, et kogu info, mida meilt on oodatud, oleks saadetud. Veel vaadata, kas teiste ministeeriumidega on vaja veel midagi enne konsulteerida. Ja see on jah, selle esimene asi, mis meil laua peal on.
Ja me ei saa isegi pealkirjade tasandil loetleda üles neid asju, millest ei saa avalikult rääkida, aga kui me saame lihtsalt tuua nii -öelda numbriliselt välja, kui palju on neid aktiivseid tööalaseid ülesandeid, mida avalikult mainida ei saa, on neid viis, kümme, rohkem?
Ma ei osanud sellele küsimusele kuidagi vastata.
No näiteks käis läbi see Ukraina teema, ei saa täpselt detailidest rääkida, kui palju on kokku selliseid asju, millest veel avalikult ei saa rääkida, aga no kuskil mõne nädala, mõne kuu, poole aasta pärast ehk võib juba saab.
Ma arvan, et see, see numbri, numbri ütlemine siin tegelikult ei näita väga palju midagi, sest diplomaatia seisneb ka tihtipeale selles, et, et kui me näeme, et on mingisugune probleem. Ja me vastavate partneritega arutame neid probleeme, kas Eestis sees või väljaspool. Ja, ja mõned küsimused jõuavad lahenduseni. Sellel numbril ei ole tähtsust, sellepärast et osad küsimused leiavadki lahenduse mitteametlikult ja neid küsimusi, mis leiavad ametliku lahenduse, nende kohta loomulikult me ka teavitame. Aga need, mis, mis lepitakse kokku mingi kohtumise veerel näiteks, et on ka olnud juhtumeid, kus ma lähengi mingi küsimusega, võtan kellelegi lööbist kinni, ütlen, nii, meil on selline teatud probleem siin, kuidas me leiame lahenduse? No võib -olla me leiame seal kohapeal ajandus, võib -olla leiame hiljem. See, see kõik sõltub sellest, mis, mis see probleem ise on. Et neid, neid viise, kuidas probleeme lahendada, on, on lihtsalt erinevaid. Aga need, mis avalikkust puudutavad, loomulikult me teavitame avalikkust seal nendest.
Kas rahvusvaheline kogukond võtab üldse meid, eestlasi veel kuulda? Kas me oleme endiselt see üks vahva, ütleme siis Põhja -Euroopa riik, kes võttis esimesena e -valimised kasutusele, kes digiallkirja kasutab igapäevaselt aktiivselt ja, ja ikkagi meie seda oskusteavet võetakse kuulda?
Absoluutselt. Ja meie, kui ma juba vaatan neid neid igasuguseid kutseid esinema erinevatele konverentsidele, no ma võiks terve aasta aasta ringi kogu aeg reisida, aga no sellel ei ole mõtet, sest on vaja ka Eestis tööd teha. Meid kuulatakse, ma arvan, et endiselt vaadatakse meile otsa kui sellist positiivset, agressiivset areng, arenenud riiki, et, et kus me oleme tõesti üritanud nii palju oma digitaliseerimist kasu saada kui aeg võimalik. Ja me oleme, me oleme eeskujuks teistele selles osas, et mida me oleme teinud ja siis tahetakse alati kuulda, et mis on meie kogemused ja kuidas me oleme hakkama saanud näiteks ka erinevate rünnakutega, et, et sellist, selline info alati huvitab teisi riike. Ja ma arvan, et kus on veel meie selline hea kuvandi loome koht, on see, et, et üldiselt eestlastena me, me ei viitsi sellist jahu ajada. Tavaliselt me räägimegi üsna konkreetselt asjadest ja noh, diplomaatias on see, on see eriti eriskummaline mõnes kontekstis, aga, aga teiselt poolt ma arvan, et see on just õige, sest meil on vaja mõnikord väga selgelt rääkida. Kasvõi niisama, niisama Singapuris, Aasia kontekstis on, ollakse üsna ettevaatlikud. Aga kui mul on vaja ikka näidata, et, et meil on sellised väärtused, mille eest me peame võitlema, siis ma räägingi väga otse nendest.
Kuidas see diplomaatias võimalik on, selline small talk käib ju asja juurde, kuidas sellest siis mööda
minna? Small talk on selline algusasi, et sissejuhatus räägin natukene maest ilmast, aga sa räägid ikka päris asjast ka.
Loodame, et et siis tõesti see vastab ka tõele, et Eestist võetakse kuulda. Tänases saates oli külas küberdiplomaat Tanel Sepp, kes muuhulgas rääkis ka sellest, et Ukraina konflikt on meile näidanud, et kuigi märulifilmidest me näeme, et ühe ründega võetakse terve riik nii -öelda kübermaailma mõttes, siis lülitatakse välja internetist, siis vähemalt Ukrainas midagi sellist juhtunud ei ole. Loodame, et see annab meile kõigile siis natukene rahu ka siinpool maailmas. Suured tänud kuulamast, mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT, päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]