Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere, head kuulajad, meeldiv on näha, et nõnda olulisel päeval, nagu seda siseturvalisuse päev on, olete leidnud mahti avamaks enda lemmik podcasti äpp ning vajutanud mängima kriitilise intsidendi. Kuna tänases saates on meil lausa kolm külalist ja teema on ka suur, oluline, siis ma ei hakka siin pikemalt saate alguses heietama ega venitama, vaid alustuseks ütlen ära, et selliseks suuremaks koondteemaks tänases saates oleme võtnud Eesti siseturvalisuse ja vaatame loomulikult seda võimalikult IT valdkonnast, et mis on need väljakutsed, kuhu meid tulevik viib ja kõik seda. Tänases saates on külas SMIT -i äriteenuste valdkonna juht Marti Lung, tere.
Siseministeeriumi IT -strateegia juht Alli Murula, tere.
Ning kolmandaks külaliseks on Sisekaitseakadeemia teadur Jaanika Puusalu, tere.
Ning mina olen endiselt saatejuht Ronald Liive. Esmalt ma küsiks natuke niimoodi, et siseturvalisuse päev, mis esimesel detsembril on, kuidas see, kuidas see teie tööd mõjutab?
No eks ta ole ikka natuke selline pidulikum kui igapäevane töö, et natuke võib -olla mõtleme rohkem oma fookusteemadele ja, ja ministeeriumis toimub ka alati mingi väike tähistamine seal päeval.
Oota, hetkel ei tea, loodan.
Loodame, et saab. Kas keegi teist oskab öelda mulle üldse, et ma saan aru, et siseturvalisus, et väga palju inimesi me tegelikult meil Eestis töötab selles valdkonnas, aga kui me just läheme kohe sinna nagu IT -sse sisse, kui palju Eestimaa peale kokku on siseturvalisuse nii -öelda IT vaatest neid inimesi, suurusjärk?
No kui me täna võtame siseministeeriumi haldusala, siis me räägime umbes kaheksa tuhandest inimesest, kes töötavad siseturvalisuse loomiseks igapäevaselt, aga see on ainult haldusala töötajad, ehk sellele kindlasti lisandub terve hulk vabatahtlikke, kelle arvu mina peast öelda ei oska, võib -olla Alli siin täiendab mind.
Aga see on kokku kõik, et see, see ei ole just see nii -öelda IT -nurk siis
sealt. Ei, see ei ole IT -nurk.
Nii ja kui me hakkame sealt rehkendama kedagi välja, siis alles jääks enam -vähem.
Keda me välja rehkendame? Et alles jätta IT või? Kui me konkreetselt IT -st räägime, siis jälle meil on umbes nelisada inimest, nelisada viisteist on viimane täpne number ja sellele jälle kord tegelikult lisanduvad valdkonnas mõned vabatahtlikud, kes teemaga tegelevad.
Sellest, et meil on olemas siseturvalisuses näiteks politsei, tähendab politseis on olemas vabatahtlikud, kes, kes siis käivad ka abis, aga kuidas IT mõttes siis need vabatahtlikud on?
Üks hästi hea näide on meil see kodutütarde tehtud Ole Valmis rakendus ehk igaüks, kes seda rakendust kasutab, siis, siis tegelikult see on tehtud puhtalt vabatahtlikkuse alusel. Et see ei ole midagi, mida keegi kuskil ametkonnas või kuskil asutuses tellinud, organiseerinud ja teinud on.
Et ongi mõte tulnud lihtsalt vabatahtlike poolt ja ellu viidud ka kuidagi vabatahtlike poolt?
Ma isegi ei tea, kust see mõte tuli, aga täna elluviimine järjekindlalt ja täiendamine käib vabatahtlike poolt.
Kas kui ma nüüd paluksin, et te kõik võtaksite oma telefonid kätte, kas teil on Ole valmis äpp telefonis olemas?
Ja uuendate ka seda, kui tuleb uuendus välja alati?
Arvan küll, et läheb automaatselt uuendus peale, jah, peaks sama vastama.
Meil on kolm külalist, me saime kaks head. Kas me saame kolmandaga?
Viisakuse mõttes ikka saab hea, jah.
Äpp on olemas. Mul on ka tegelikult ole valmis, äpp on olemas ja ma soovitan tegelikult kõigile siia installida, sest et meil on ju siin igasugu sündmusi toimunud. Ma ei räägi kõige halvematest sündmustest, vaid kas või elektrikatkestused, asjad, et seal ju äpist saab väga põhjaliku ülevaate, et mis sul kodus võiks olemas olla selliseks juhuks, kui elekter peaks pikemalt ära olema ja see annab tõesti sellise väga hea ja mugava viisi, kuidas olla kursis, et mis on need asjad, mida vaja on. Meil on aastakümneid juba tegelikult räägitud Eestis, et ei, Eesti on uhke ja meil on digitiiger ja kõike seda. Aga kui me vaatame seda siseturvalisuse poolt, kas see siseturvalisuse digitiiger, kas ta magab või ta möirgab? Ehk kui, kui heal järjel ta on?
Tahate enne kommenteerida või see on puhas minu küsimus? Et minu subjektiivne arvamus on see, et jookseb ringi. Ma nagu päris sinna ette rinda mõirgama ei pane. Me kindlasti ei maga, me teeme väga palju. Nii palju, kui ma olen näinud seda tehnoloogiat, mida näiteks Euroopas kasutatakse, siis Eestil on siin mitmeid eeliseid, on ju, et me oleme suhteliselt väiksed. Me oleme või noh, meil on süsteemid ja, ja lahendused nagu tsentraalsed ja meil on ka ikka väga oluline, et, et näiteks politsei toimetab tsentraalselt, et me saame üle -eestiliselt suhteliselt lihtsalt IT -ga katta ja viimase aja lahendustest ma arvan, et ei ole palju neid, kes ees on.
Ja äkki täide, täiendaks, et täiesti nõus Martiga, et, et meil tegelikult läheb päris hästi, et olles ise varasemalt töötanud Europolis, näinud natukene teiste riikide lahendusi ja seda, mida Euroopa üleselt lähen, arendatakse, siis, siis just tegelikult noh, mis Marti välja tõi, see meie väiksus on meie trumbiks. Me oleme siin kõik koos, me tegelikult teame, IT -majad teavad üksteist, inimesed teavad üksteist. Me saame kasutada üksteise lahendusi, meil on valmisolek, meil on usaldus üksteise lahenduste suhtes. Meil on selline noh kindel, kindel baas riigis olemas, mille, mille peale oma lahendusi toetada ja see on asi, mida, mida paljudes ja teistes riikides ei ole tegelikult.
Aga samas praegu ei kõlanud seda, et me oleksime number üks, ei maailmas ega mitte Euroopas. Mis, kus seal mujal midagi paremat tehakse?
Ja kuidas sa mõõdad seda, kes number üks?
Ma umbes ka jätsin sellesamasse kategooriasse jääks, aga tegelikult ju hästi palju taandub ka siia õigusruumi, et ma arvan, et ka sisekaitse valdkonnas näiteks kus väga innovatiivseid, ma ei tea, videosid, inimeste tuvastamised ja kõik, kõiksugu muud isikustamised ja asjad ei ole meie õigusruumis need asjad, mida me teha saame. Aga on ju riike, keda me teame, et teevad seda ja teevad seda suhteliselt edukalt ja kus tehnoloogia kasutus on selle võrra ka suurem. Ma ei tea, kas see tõstab nad nüüd esimeseks või mitte, ma ikkagi jätkuvalt arvan, et meie õigusruumis ja Euroopa regioonis me oleme väga heas seisus.
Ma tahtsingi tegelikult selle video teel siis selle tuvastamise tuua sisse, et siin on jutt olnud sellest, et no teatud riikides on tegelikult need kaamerad, mis ma ütlen lihtsustatult, mina ei ole see nii -öelda saatekülaline, vaid ma olen saatejuht, ma võin lihtsustada, et politsei poolt kasutatud kaamerat, millel on kohe automaatne näotuvastuse funktsioon, on olemas, maailmas on neid olemas, Eestis meil hetkel veel ei ole, nagu me just kuulsime ka. Kas te kolm leiate, et meil võiks olla? Kas see annaks kuidagi meie siseturvalisust viia uuele tasemele?
Räägime uuesti Euroopa Liidu tehisintellekti määrusest. Et meie näeme, et sellise, selline vajadus politseil teatud juhtudel kasutada sellist tehnoloogiat on kindlasti olemas. Kindlasti huvitatud sellest, et meil politseil oleks võimalikult kaasaegsed tehnoloogilised lahendused. Küll aga on küsimus selles, et mille jaoks neid kasutada, kus kasutada ja kes neid kasutab, et seal oleksid ikkagi piirangud peal. Et, et sellised tehnoloogilised lahendused, noh tõesti, kui me räägime reaalajas, eks ju, isikutuvastusest kaamerapildis. Et, et need on ikkagist asjad, mida, mida peaks kindlasti nagu reguleerima, kindlasti vaatama, et neid ei saaks nagu iga politseinik suvalisel hetkel kasutada, et, et seal me näeme kindlasti vajadust regulatsiooni järgi, aga me näeme ka vajadust, et neid lahendusi saaks kasutada ja mitte midagi ära keelustada otseselt.
Kas kuskil maailmas on selline lahendus loodud ilma sellist nii -öelda suurt venda loomata?
Sellist näidet ma arvan, mina ei tea. Aga eelmisele küsimusele vastates, siis ma tegelikult olen Alliga samas paadis. Ja mõtted, mis mul vahepeal juurde tekkisid, on see, et, et okei, et üks asi on see, et me räägime sellest, et meil on video feed, me tuvastame sealt inimest, olgu see kas või politseiniku vormi kaamera. Aga tegelikult me ei pea tuvastama kohe inimest, vaid me saame teha palju rohkem, me saame tuvastada, ma ei tea, emotsiooni, käitumismustrit, mingit muud asja, mis on seal feed 'is olemas, mis ei seostu kuidagi meie isikuandmetega otseselt ja mis annab kindlasti näiteks politseiniku töös väga palju juurde.
Aga mul kohe tekib küsimus, et mida ta juurde annab, et kuidas?
Ohuhinnangu, et sa saad tegelikult sellest videopildist ohuhinnangu võib -olla paremini kui see, mis on inimese tunnetus.
Aga sellise kirjelduse peale mul tekib kohe peas mõte, et kui need politseinikel, mida üha rohkem neid kehakaameraid on tulnud, kui neil oleks olemas nii -öelda online -ühendus ja siis seal on selline tuvastussüsteem, ta tuvastab paremini ära, et see inimene, kellega politseinik räägib, no tema Ma näoilme reedab seda, et ta ei ole heade kavatsustega. Kas, kas te näete, et tehnoloogia abil saaks siis kuidagi kohe automaatselt, automaagiliselt kutsuda nii -öelda lisapatrulle sinna appi?
Kas tehnoloogia, loomulikult saab kutsuda appi, see on kõige lihtsam case, et kui me räägime mingist konkreetsest lipust kuskil, mis pannakse püsti süsteemis, mis tähendab seda, et lisapatrullid lähevad asukohta appi, see teostus tundub nagu väga lihtne, on ju. Aga nüüd küsimus on, et kuidas seda otsust ikkagi teha ja täna tegelikult igasugused ressursi väljasaatmise otsused on inimeste otsused. Et see, seal vahel on alati see inimene, kes vähemasti valideerib seda, et, et mis siis tegelikult on see, mis mingisuguse alerdi või mingisuguse lipu põhjustas ja siis ka selle, et kas, kas seda lisajõudu on sinna vaja või ei ole.
Ma läheks nüüd nii -öelda tagasi algusesse ja ma küsiks teie kõigi käest, et, et Marti, teie ametinimetuseks oli siis SMIT -i äriteenuste valdkonna juht. Kui te nüüd peate täiesti suvalisele inimesele tänavalt seletama lahti, mis on teie igapäevatöö, mida te teete siis, kuidas te seda teeksite?
Ma vastutan selle eest, et Siseministeeriumi haldusalas IT -arendus toimiks. See tähendab seda, et mul tegelikult on selleks seitse osakonda ja veel mõned inimesed, kes teostavad arendusi, hakkab pihta rahvastikuregistrist, mis on kogu e -teenuste alus. Siis on hulk politseisüsteeme, hulk piirisüsteeme, hulk dokumentidega seotud süsteeme, pääste ja häirekeskus. Ehk siis tegelikult väga arvestatavas hulgas IT -arendusi, mis puudutavad väga erinevaid asutusi ja ka väga erinevaid süsteeme.
Lähme siis edasi. Alli, täpselt sama küsimus teile. Siseministeeriumi IT -strateegia juht, mis on see, mida te päevast päeva teete?
Päevast päeva tegelikult tegelen üsna suures osas selle samaga, millega Marti, ehk siis vaatame meie IT -arendusi. Aga meie fookus on just see äripool, ehk siis meie vaatame, et meie IT viiks ellu neid eesmärke, mida meil on kokku lepitud valitsemisala üleselt, ehk siis meil on riikide strateegia, mis lähtub meie tegelikult siseturvalisuse arengukavast. Ja meie teisest arengukavast, mis on sidusa Eesti arengukava, mis siis käsitleb rahvastikuregistri arenguid. Täpsemalt, et me, et mina vaatangi, et meie arendused jälgiksid meie strateegilisi eesmärke ja samas siis olen ka esimeseks kontaktpunktiks tegelikult ministeeriumite omavahelises, omavahelistes aruteludes ja, ja jälgin ka seda, et riigiüleselt kokku lepitud eesmärke täidaksime ka valitsemisalas. Ehk siis me räägime eelkõige digiühiskonna arengukavast, mida siis Majandus - ja Kommunikatsiooniministeerium on kokku pannud.
Ja kolmandaks külaliseks on meil Jaanika Puusalu, Sisekaitseakadeemia teadur. Kas teie igapäevatöö on midagi analoogset või midagi muud?
Jah, eelnevatega võrreldes on minu päevatöö väga teoreetiline. Erinevalt nendest praktilistest lahendustest, et peamiselt on siis niisugune teoreetiline toetav diskussioon ja, ja uurimine sel teemal, et, et kuidas siis ühes digitaalselt võimestatud riigis siseturvalisus just sellise IKT, IT seisukohalt arenema peaks. ja, ja rõõm on olnud ka mõne praktilisema projektiga kaasa lüüa, et, et põhimõtteliselt jah, niisugune teoreetiline, et kuhu siis see digitaalne riik edasi liigub?
Aga ma ka, ma nüüd kasutan võimalust ja küsingi, et kuhu peaks siis see digitaalne riik edasi minema isikustamata ettemakstud kõnekaartide osas? Sest et ma leian, et see on ka siseturvalisusega seotud, sest meil on siin ju sellest räägitud üha, üha palju ja palju. Ma arvan, et ma ei pea sind nagu pikemat sissejuhatust tegema või siis noh, saatekuulajate jaoks võib -olla natukene seda, et mina ajakirjanikuna saan aru, et, et helgematel peadel on see mõte, et ta, et kui me, ma ei saa öelda siis seda sõna keelustaks, aga me hakkaks siis isikustama neid kõnekaarte, siis meil sellist noh, nii -öelda näiteks narkokaubandust oleks kohe vähem ja, ja kõike muud kuritegevust ka. Aga mis teie sellest arvate?
Mina siinkohal, ma arvan, pigem taandaks ennast ja ütleks, et meil ministeeriumis, see on võib -olla teema, millega tegeleb meil pigem poliitika osakond. IT -strateegiast see nii otseselt ei haaku.
Ma, ma tean, kust see küsimus tuli ja ma tean, kust need viimase aja debatid siin sügisel on ka. Eks erinevatel riikidel on ju erinevad lähenemised, et, et kas, kas neid kõnekaarte isikustada või mitte.
Aga kust see küsimus siis tuli, kui, kui on teada? No
ma selles mõttes tean, et, et ma olen seda asja korra juba läbi kirjutanud ja läbi uurinud ja just selles vaates, et, et mida siis tegelikult maailmas tehakse, et, et mis on võib -olla need plusspooled sellel ja mis miinused. Ja tegelikult ei saagi öelda, et siin on niisugust ühte õiget vastust, et tõesti see on riigiti väga erinev, see on Euroopas ka väga erinev. Et, et teadusuuringud on näidanud, et, et kui isikustuda või kui jätta vabaks kõnekaartide turg, et, et siis ühel või, või teisel viisil kõik need etteloetud kuritegevuse vormid Ei kao või, või ka hüppeliselt kohe ei kasva, kui, kui peaks see, ütleme, see kõnekaardi turg seda soodustama.
See küsimus tuli tõesti sellest, et nüüd juba mõni aasta tagasi kaks tuhat kakskümmend üks, kui ma ei eksi, jah, siis Jaanika, teie, teie sulest siis valmis analüüs, mis keskenduski sellele teemale. Kas ma, ma ütlen ausalt, jah, ma olen põgusalt selle analüüsiga tutvunud, aga see ongi ainult see kokkupuude, mis mul on olnud. Kas te seal annate ka mingeid soovitusi, et kui seda teha, siis teha umbes niimoodi või see lihtsalt on selline analüüs, et kuidas mujal maailmas see lahendatud on?
See on puhtalt analüüs, kuidas see maailmas lahendatud on ja loomulikult just arvestades seda nüüd, eks ole, siin vist augustis -septembris uuesti päevakorda tõusnud diskussiooni nii erinevate ministeeriumite vahel, et, et ma arvan, et see, See debatt on ka sealt, kus ma selle paar aastat tagasi kirjutasin, edasi läinud.
Aga minnes selle suurema teema juurde tagasi, siin saate alguses sai öeldud, et meie see siseturvalisuse vaatest vähemalt digitiiger otseselt ei maga, ei meerga, vaid ta hüppab või kuidas see oli, jookseb ja et samas kuulsime, et noh, kõik pole nii nagu mujal maailmas, et, et saab ka teistmoodi, aga üks teema, mis meil käis täna läbi, oli see, see siis videos tuvastamine, näotuvastus siis, mis need muud variandid või võimalused veel oleksid? Kuidas me saame IT -ga siseturvalist, siseturvalisust tõsta?
No kui me mõtleme nagu puhtalt hästi sellisest, et, et millised tehnoloogilised lahendused võiksid meie, meie tööd, tööd aidata teha, siis, siis tegelikult me vaatame nagu noh, kahte asja koos, et kuhu areneb ühiskond ja kuhu areneb tehnoloogia. Et, et fakt on see, et Eesti, Eesti elanikkond väheneb, inimesi jääb meil vähemaks, tööealist ressurssi jääb meil vähemaks, samas me ei taha politseinike arvu suurendada, nii et me peame tegelikult pigem vaatama, et kuidas me saame olemasolevate ressurssidega oma tööd paremini teha. Ja siin tehnoloogiast saaks abi olla kindlasti just selles osas, et, et tehnoloogia aitaks automatiseerida teatud selliseid kas täiesti bürokraatlikke tegevusi, mida inimene ei peaks tegema ja võiks tegelikult teha masin. Või siis ka, ka teha teatud selliste eeltöötera inimese jaoks, et, et kui me tõesti räägime näiteks näiteks videoanalüütikast ja, ja näiteks keeletehnoloogiast. Et, et üks asi on jah, sellised tõesti automaatotsused, aga see on selline pigem selline õiguslik küsimus ka, et kuhumaani me tegelikult tahame, et, et, et, et masin võiks, võiks teha inimese eest tööd ära. Aga jah, selline ressursside kokkuhoid tehnoloogia abil on, on, ma arvan, selline peamine märksõna tegelikult.
Kas ministeeriumis on kuskil nimekiri olemas konkreetsematest IT -lahendustest, mis on sellised, mis on lähiajal tööle minemas või mis on järgmise viie aasta teemad?
On erinevates valdkondades, et, et nagu Marti siin tõi välja, et meil on tegelikult väga -väga lai see tööpõld, me ei räägi, eks ju, ainult politseisüsteemidest, meil on ka päästevaldkond, meil on ka hädaabi valdkond ja, ja, ja igas neis valdkonnas on meil tegelikult kaardistatud ära, et, et kus me, kus me hetkel oleme, kuhu me tahaksime jõuda ja kus on sellised võib -olla tehnoloogilised, tehnoloogiast kõige -kõige rohkem abi. Et võib -olla näiteks võib välja tuua just hädaabiteadete vastuvõtmise, et siin on meil selline suur väljakutse tegelikult, mitte ainult meil, vaid, vaid kogu, kogu Euroopal. Et meil on Euroopa Liidu ülene ligipääsetavuse direktiiv, mis, mis siis näeb ette, et, et mõne aasta pärast peaks olema võimalik hädaabi teateid. Hädaabi kutsuda põhimõtteliselt kõikidest kanalitest, et, et WhatsAppist, Facebookist, mis iganes ja paralleelselt ka, ka peab see olema võimalik erinevatele ühiskonnagruppidele. Et me räägime tegelikult sellistest võimalustest nagu videokõnede tegemine, hädaabi kutsumiseks ja ka puudega inimeste ligi, ligipääsetavus ehk siis viipekõne tuvastamine, kus on ka tehnoloogias väga, väga suur roll, et see on üks meie siin lähiaastate väljakutseid.
Et kaks suurt teemat, mis mulle siit nüüd jäi meelde, oli see, et mis aitaks meil väga palju ressursse kokku hoida, on nagu olemasolevaid asju paremini ära teha läbi selle, et me rakendame siis tehnoloogiat, ehk siis näiteks proaktiivsed mingised nii -öelda teenused, siis. Kui ma kirjeldan seda natukene maakeeli lahti, ma küll ei ole kunagi käsi südamel, ma ei ole kunagi nii -öelda kiiruseületamise trahvi saanud, mind ei ole politseiautosse kutsutud, aga ma eeldan, et seal või Marti, kas te olete või?
Ma kindlasti olen saanud kiiruseületamise eest trahvi ja mingi aeg, nii naljaga öeldes, siis neid teenuseid ju peab testima ka, mille arendus kõigepealt kokku puutub.
sulle, et. Sellest on väga pikalt möödas, kui ma seda viimati tegin.
Kui, kui nii -öelda proaktiivne, digitaalne, vot siis see, et trahvi saamine teenus on, et kas seal on, politseinik peab ise kõik nagu sisse tippima, see autoregistri number ja nii edasi kõik, või on seal ka juba midagi tehtud selliseks väga innovaatiliseks, et kaamera on autos olemas, le, et ta loeb selle numbri välja, paneb ise sinna, paneb juba, et kes seal vastutav kasutaja on, et ta annab sulle nii -öelda valikust, menüüst, et kas üks neist inimestest oli praegu roolis ja nii edasi?
Me päris elus oleme seal kahe vahepeal, aga kui ma, ma kerin natuke tagasi seda, et ma praegu hakkasin ise mõtlema, et tegelikult viimati, kui mina seal politseiauto taga istusin, siis vormistati kõik paberi peal. Et täna me oleme teinud juba suure sammu edasi, et meil on tahvelarvuti, kus on kogu vormistamise võimekus ja see vormistamise võimekus endas sisaldab ka seda automaatikat. Alates sellest, et ma saan selle autonumbri järgi kätte just needsamad autokasutajad, et ma saan selle, kui ma isikukoodi sisestan või dokumendi numbri, siis ma saan selle isikuandmed kätte. Ehk siis kindlasti on selle sisestamise maht oluliselt vähem. Noh, loomulikult jääb alles see pool, mis on see nii -öelda kodanikuõigus ehk ma pean ikka selle põhjenduse tõenäoliselt sinna kirjutama ja ma pean seda ise kuidagi kinnitama ehk siis näpuga joonistatud allkirjaga näiteks. Aga kindlasti oleme väga suure sammu edasi teinud ja see võimekus, mis täna kasvõi sealsamas patrullautos on, on tegelikult väga hea. Ja, ja see puudutab nii selle patrulli tööülesandeid nagu, nagu enda tööülesannete saamist, kuidas ta saab tööülesandeid, puudutab seda, kui ta tegeleb kellegi konkreetse kodanikuga. Ja tegelikult puudutab ka seda, et kas ja kui palju ta näeb, et kui palju teised ressursid näiteks appi tulemas on, ehk siis sündmused ei ole ju alati ainult politseisündmused, vaid on komplekssündmused. Siis seda informatsiooni, mida me täna läbi IT -süsteemi suudame patrullile pakkuda, on omajagu.
Tahtsin lihtsalt ära mainida, et minu süda läks soojaks siis, kui ma kuulsin, et ma panen nii -öelda selle nii -öelda ühte patta nüüd ja ütlen, et et selline ligipääsetavus on ikkagi ka selles päästevaldkonnas on, on teemaks, et just et oleks see mingi võimalus ka neil inimestel, kes sündides ei ole nii -öelda nii head kaardid kätte saanud kui, kui teised võib -olla, et nemad ikkagi saaksid ka need riiklikud teenused kätte. Kas julgete välja öelda ka mingit enam -vähem aega, millal võiks olla selline äpp, mille kaudu siis saabki kuidagi viipekeeles siis nii -öelda häirekeskusse helistada?
Seda ma nüüd ei tea, kas see eraldi äpp tuleb, see peaks olema võib -olla olemasolevate sees. Need aastanumbrid, ma nüüd natukene jään siin vastuse võlgu, selle direktiivi kehtestamisel on seal meil väga konkreetsed numbrid ees, kaks tuhat kakskümmend viis ja kaks tuhat kakskümmend seitse, aga milline osa, milliseks aastaks täpselt peab olema valmis. Aga kakskümmend kaks, kaks tuhat kakskümmend seitse kindlasti.
Jah, see äpp oli nagu minu tõlgendusest tänapäeval nagu kõik justkui peab olema äpis, aga samas videokõnesid saab teha ka ju tõesti ilma eraldi äppi omamata. Aga kuidas üldiselt, kas te leiate, et neid äppe oleks juurde vaja, et ole valmis, meil käis läbi, kas võiks olla ka selline politsei äpp, et kus teata pätist, teata vargast? Või näiteks need kogukonna erinevad Facebooki grupid on juba piisav selle jaoks, sest me ju teame, et meil on olemas need veebipolitseinikud, kes hoiavad ka sellel silma peal või aitaks siseturvalisust ikkagi sellised eraldi politseiäpid ka veel tõsta.
Kui nagu ma mõtlen selle küsimuse peale, siis ma tegelikult tahaks keerata jälle teistpidi, et, et see siin on, üks pool on see, et kuidas kodanik saab teavitada. Noh, ma arvan, et seda me, nagu sa ise mainisid, veebipolitseinik, kes korjab ise üles kuskilt juba, on ju. Kindlasti on võimalus läbi veebilehtede saata teavitusi, et selles mõttes selle poolega me oleme kuhugi maani tegelenud. Aga nüüd, mis on huvitav pool, on tegelikult see, et kuidas asutused teavitavad kodanikku, juhul kui no näiteks minu kodu lähedal on mürgine, mürgise suitsuga tulekahju. Siis kuidas tegelikult jõuda nende inimesteni, kes kas siis selles piirkonnas elavad või, või seal piirkonnas parasjagu viibivad. Ja, ja seal ma ei arva, et aitaks otseselt äpp, äpp. Inimesel peab olema mingi valu või mingi konkreetne põhjus, miks ta selle äpi installeerib. Et kui me praegu siit teemast hüppame välja, mõtleme korra Ukraina peale ja sõjaolukorra peale, siis noh, väidetavalt siis seal põhiteavitus ikkagi ka õhurünnakute puhul käib läbi äpi. Aga seal on see valu inimesel seda äppi omada oluliselt suurem kui täna näiteks Eestis kodanikul, ükskõik millist, kas siis politsei, päästehäirekeskus ole valmis või mingit muud äppi omada. Ehk siis me peaks kasutama seda tehnoloogiat, mis on juba saadaval. Ehk meil on mingid broadcasti teenused olemas, 5G -s on ka tegelikult GSM -is varasemast ajast, meil on olemas mingisugused Galileo broadcastid, meil on olemas mingid Apple 'i teenused. Ehk siis mis vajab, kui detailis läbimõtlemist ja kasutuselevõtmist, on just see, et kuidas me need olemasolevad teenused, mis juba inimesel kaasas on. Kui tal on see iPhone või Androidi telefon või, või Galileoga kell käe peal, et kas me saame talle juba siis anda selle teavituse mõistlikul kujul?
Aga selle teavituse osas meil on ju see ee -alarm on olemas ja toimib ja töötab.
Täpselt jõuab nendele, kes on loodetavasti, kes on livi, levipiirkonnas, kelle telefon on võimeline SMS -i vastu võtma ja keel on õiges kodeeringus ja nii edasi, et mõningaste nüanssidega tõesti on ja töötab. Aga ma ikkagi arvan, et seal on tööpõld laiem, et mõelda edasi, kuidas me neid järgmisi teenuseid sinna peale tekitame.
Kas on olemas mobiiltelefonid, mis ei võta SMS -e vastu?
Ei, täna õnneks ei ole veel loodetavasti, mina vähemasti ei ole näinud ühtegi.
Ma nüüd küsiks sellise küsimuse, mis ma ei, ühesõnaga ma küsin selle ära ja siis me vaatame, kus me jõuame selle. Jaanika, kui meil on olemas riigil meie sisekaitse eest vastutaval, vastutavatel nii -öelda võimudel hästi palju andmeid ja, ja nad saavad nende andmetega teha, mida iganes nad soovivad. Kas see annaks neile mooduse kuidagi kuritegevust ennetada või siis nii -öelda ära hoida, sest andmed näitavad, et selle isiku muster läheb sinna suunas, et ta hakkaks tegema üht -teist või kolmandat.
Nojah, eks see on see ühiskondliku debati koht, et ühest küljest me ju ootame ja, ja riigil on ka kohustus, eks ole, tagada heaolu ja, ja jätkuv turvali, turvatunne kodanikele ja teistviisi kodanikel peab jääma ikkagi isikuvabadus ja, ja. Selles mõttes arusaamine, et, et kuidagi ei ole nende andmeid liialt kasutatud. Nii et, et, et see kisub siin utoopia poole või sellise düstoopia poole, et, et kindlasti demokraatlikes riikides ja, ja Euroopa üleselt on ju, on ju see ikkagi nagu debati küsimus. Siin on juba asjad ära reguleeritud erinevate, erinevate määruste ja seadustega. Nii et, et selles mõttes ma arvan, et me kodanikena oleme üsna nagu turvalistes või kindlates kätes, aga teistviisi on kindlasti tuleviku küsimus digiriigi elanikule see, et, et kui palju ta ise tahab võtta vastutust. ütleme, et selle turvatunde loomise eest, üldse ühiskondliku heaolu loomise eest. Et kui suundumus on sinnapoole, et, et inimestel oleks rohkem vabadust ise oma andmeid jagada erinevate osapooltega, ise ise võtta vastutust, et, et siis on ju palju suurem küsimus selles, et, et kas mina kodanikuna peaksin Tagama selle, et meil kõigil oleks selle võrra turvalisem või, või parem või, või ka näiteks paremad tervishoiuteenused selle läbi, et, et mina vastutaja või ütleme, et vastutustundliku kodanikuna loomulikult jagan. Et ma arvan, et, et siin on pigem liigub see ütleme, et riigi ja otsustajate vastutus palju rohkem inimesele, et, et missuguses ühiskonnas ta elada tahab ja, ja, ja kuhu need andmed seal paigutuvad.
Ja see andmete jagamine, mida te mainite, see ta ei oleks siis nii -öelda selline vabatahtlik oma privaatsuse äraandmine, aga ta oleks midagi muud.
See on isikliku vastutuse küsimus, eks ole, et, et, et kui sul jääb õigus lubada oma andmeid kasutada, et sa saad ise selle kõik läbi mõelda, et, et, et siis on, siis on ju inimesel endale otsustada, et, et, et mille ta seal ära annab, et, et siis ei ole see ju kellegi privaatsusesse tungimine, vaid see on ju läbimõeldud inimese otsus, et, et kuhu ja mille alusel ta panustab.
Aga kuidas teile endale isiklikult tundub, et kas riik on meil andmetega nii -öelda käinud korrektselt läbi? Ma natukene suunan siis oma küsimuse, meil oli ju e -rahvastikuregistriga kaasus, kus jah, juriidiliselt oli kõik korrektne, aga väga paljudele tuli ikkagi suure üllatusena, et, et selline võimalus nii -öelda kolmandate osapooltega Läbi üht ja teist ja kolmandat kanalit pidi saab üsna nagu detailsed andmed ikkagi nii -öelda kätte siis.
Ma lihtsalt ütleks, et, et see andmete jagamise läbipaistvus on võib -olla, võib -olla valdkond, millega me jätkuvalt peame siseministeeriumi valitsemisalas tegelema, tegelemegi ja, ja osa selleks on ka rahvastikuregistri andmete, andmete juurdepääsetavus siis. Aga noh, üldiselt ma olen nagu nõus sellega, mida, mida Jaanika ütles, et tegelikult see noh, kohati on inimese enda otsustada. Noh, on ka tegelikult olukordi muidugi, kus see ikkagist ei saa olla inimese otsustada, et on teatud andmed, mida riigiasutustel vaja on, mida politseil vaja on, et et seal, seal see küsimus ei ole alati selles. Mida ma tahtsin välja tuua, võib -olla on see, et, et, et inimesel on meil, meil on ju selline tore asi nagu andmejälgija. Ja, ja selle rakendamine on ka siis üks, üks riigiüleseid eesmärke, et, et meie tegeleme ka sellega, et, et võimalikult palju, kus on võimalik näha, näidata välja seda inimest, inimesele, et, Et millist, milliseid andmeid on asutused kasutanud ka siseministeeriumi valitsemisalas, et, et see alati ei ole võimalik, aga, aga see on ka tegelikult üks meie, meie fookus siin lähiaastatel, et me seda ikkagist ka läbipaistvamaks teeksime. Kas, kas,
kas selle läbipaistvama juurde kuulub ka see, et praegu teadusuuringud, mille puhul see on siis kasutatud seda masspäringut, need ei jõua andmehelgesse, kas, kas need hakkavad sinna jõudma?
See on üks teema, mis rahvastikuregistri tulevikuarendustes tuleb läbi analüüsida. Ma siin kohal mingeid veksleid selle koha pealt välja ei, ei käi, aga, aga, aga vaatame sinna sisse täpsemalt, kuidas see oleks võimalik.
Andmejälgiga selles mõttes on, tegemist on siis pidevalt täieneva teenusega meie vaates või noh, tegelikult on ta üks MKM -i ja RIA poolt osutatav teenus, mida meie kasutame. Siis meie tegeleme jooksvalt selle otsaga, et järjest rohkem neid päringuid, mida siis isiku kohta tehakse meie süsteemidesse või meie andmetesse, et need kõik oleks ka isikule nähtavad, et kindlasti tegeleme sellega, et andmejälgijas oleks ka siis need sinu mainitud päringud näha.
Üks asi, milles varasemates osades meil on siin saates juttu olnud, on, on selline asi, et politseinike jaoks on töös olnud üks äpp, mis võimaldaks neile sõna otseses mõttes nii -öelda põllult siis inimeste sõrmejälgi lugeda ja siis süsteemis kontrollida, et, et mis siis antud isikuga toimub. Näiteks kui on kadunud inimene, leitakse keegi kuskil, et, et siis tuvastada, kes ta on, oskab keegi teist öelda, kui kaugel sellise äpi arendus on, kas see on veel endiselt kuskil idee tasandil või on ta kaugemale jõudnud?
Ma nüüd vastan täiesti tehnoloogia seisukohast, ehk siis ma tean ja olen näinud sedasama Development Giti, mis vähemasti demotootena suudab seda teha, ehk siis ta suudab kaamera eest, kaamerapildi pealt võtta sõrmejälje. Mille ütleme või noh, mis, mille kasutus või, või mille võrdlusvõimalused on vähemalt sama head, kui seda on kriminalisti poolt käsitsi tehtava võrdluse puhul. Ehk siis vähemasti on ka uuringud, mis seda toetavad, nii palju kui mina neid lugenud olen. Praktiliselt on ta olemas. Aga nüüd küsimus on nendes kasutusjuhtudes ja kuidas sa sedasama, kus, kus sa selle läbi või kus sa selle kasutusele võtad. Et üldiselt vaadates siis politseipatrullil täna on võimekus telefonirakendusega teha teatud päringuid ja teha teatud toiminguid, ehk siis tal on juba mobiilis olemas teatud võimekus. Nüüd täna seda konkreetset seal ei ole ja ma arvan, see vajab arutelu, et mis on siis need juhud, kui ta seda kasutada üldse võiks.
Ma ei saa hetkel kuidagi üle ega ümber ka nii -öelda aktuaalsetest, aktuaalsetest teemadest, mis leiavad hetkel aset meie idapiiril. Jah, meil idapiir on tegelikult täiesti eraldi teema, temaatika nii IT võttes kui, kui ka teistes mõtetes siis. Et me teame, et seal on olnud väga suurejoonelised plaanid, mida on aastate jooksul nagu väiksemaks tõmmatud ja nii. Aga kui meil on selline reaalne juhus, et midagi seal parasjagu toimub, kas te näete, et me saaks kuidagi IT abil ka midagi nagu kiirelt kuidagi ära lahendada, et niimoodi, et meie siseturvalisus oleks viidud järgmisele tasemele?
No esimene asi on, mida IT aitab, on see tuvastada, mis seal piiril toimub. Et me tagasi lähme sellele, millest me alguses rääkisime, siin see videovõimekus, et et oleks võimalik lihtsalt tuvastada seda, et meil on väga pikk piir, eks ju, et me ei pane sinna ju iga kümne meetri tagant, eks ju, piirivalvurit, et et kuidas me tuvastame üldse seda, et mis, mis piiril toimub ja kas see, kes üle piiri tahab minna, on karu või inimene. Kogu inimene, et, et see on mulle esimene, esimene etapp, kus tehnoloogia kindlasti aitab.
Ja teine pool, millele mina mõtlesin praegu, on seesama, et kui me nüüd jõuame sinnamaani, et see inimene tegelikult on Eesti ametivõimude juures, oletame, et ta näiteks piirivalduriga saab kokku kuskil, siis mis on need toimingud, mis me temaga teeme, kui kiiresti me neid teha saame ja mis sellele järgneb? Et ma arvan, et seal me tegime väga suure hüppe tegelikult seoses Ukraina põrgharidike kriisiga, kus Eesti jõudis põhimõtteliselt lahenduseni ja see on IT ja, ja nüüd see nii -öelda vormistamise töö koos, ehk see ei ole ainult IT -lahendus, vaid see on kõik koos. Lahenduseni, kus tunni aja jooksul me suutsime kolmanda riigi kodanikuga laua ääres jõuda tema tuvastamiseni, asüüri taotlemiseni ja ka elamisloani siin, mis ja selle elamisloa otsuseni ja dokumendi tellimiseni, et mis, mis oli väga suur hüpe nagu igas, igas mõistes edasi, et seda paljud meie naaberriigid selliselt ei lahendanud.
Aga see, see näide kehtis siis reaalsete sõjapõgenike puhul, mitte siis praegu, kui meil on nii -öelda sellised majanduspõgenikud, siis?
See annab, selles mõttes on õige, et asüülitaotlus kui selline jah, antud kontekstis tõenäoliselt, kuigi Soome näitel tegelikult nad tulevad ka asüüli taotlema. Ehk kogu taotlusprotsessi loogika põhimõtteliselt jääb samaks, neid tehnoloogilisi vahendeid me saame kasutada ja, ja ülejäänu osas jah, ma olen halliga päri, et meil on, kus meil veel on tööpõld lai, on just see tuvastamise pool. Ehk kuidas me tegelikult seda piiri valvame, mis on, mida teeb tehnoloogia ja mida teeb inimene ja kuidas see kõik kombineeritud on.
Lõpetuseks ma teeks veel laua ümber ühe väikse ringi ja küsiks kõigi käest, alustame Martti taas teist. Et kui me nüüd kohtume, paneme, paneme tähtajaks, paneme sellise, mis on natukene tulevikus, aga ta on veel ikkagi hoomatav, ütleme kolme aasta pärast. Kolme aasta pärast kohtume siinsamas näiteks mikrofoni taga, räägime taas kord siseturvalisusest, siseturvalisusest ja IT -st, siis mis on need soovid, mõtted, kui sa tahad, et me oleksime kolme aasta pärast? No
kindlasti üks näide on seesama see äpi küsimus, mis sa ise siia lauda tõid. Et ma tegelikult tahaks näha, et oleks see võime, võimekus, et me suudaks kasvõi suurõnnetuses ohvreid tuvastada mingilgi mõistlikul kujul rakendusega ja kohe on ju. Ja üldiselt mu mõte kogu selle küsimuse peale läkski biomeetria, biomeetria kasutuse poole ehk täna tegelikult umbes nädal tagasi sai üks sihuke koodnimetus nagu ABIS projekt läbi ja laivi, millega Eesti riigil tekkis juba päris arvestatav biomeetria andmebaas, Mis on ka kord siit avalikkusest nii mõnedki kord läbi jooksnud, ehk ma tahaks näha tegelikult seda, et, et selle informatsiooni kasutamine paraneks ja kasutamine minu vaates paraneks just tehnoloogia vaatest, ehk täna me näiteks teame, et, et biomeetria võrdlus suurte andmebaaside vastu on väga ressursimahukas ja suhteliselt aeglane. Siis ma tahaks näha seda, et me suudaks selliseid lahendusi pakkuda kiiremini mingisuguste mõistlikumate otsingualgoritmidega ja, ja huvitavate tehnoloogiliste lahendustega.
Ma nüüd enne, kui me lähme edasi teiste külaliste mõtetega, siis küsin, kas see ABIS andmebaas, mida sai mainitud, on seesama, kus, kus siis taaskord nüüd Sõrmejäljed, kui tänapäeval endale uut ID -kaarti või passi tahta, siis sa pead oma sõrmejälgedest nii -öelda koopia jätma süsteemi maha. See abis puudutab siis neid sõrmejälgi ja nende nii -öelda kasutamist.
Ja kasutamist mitte ka ainult politsei poolt, vaid ka teiste nii -öelda näiteks EMO -s. Et kui sinna tuleb isik, keda ei suudeta kuidagi tuvastada, siis teoorias võiks seal olla see riistvara, millega saaks sõrmejälje abil siis isiku tuvastada.
See on teoorias üks pool, aga tegelikult jälle kord IT -nurga pealt vaadates, siis, siis võib -olla isiku tuvastamine ei olegi ainuke selline teenus, mida nende teha saab. Et näiteks lihtne teenus võiks olla vanusekontroll. Et sõrmejälg, ma ütlen, kas on üle kaheksateistkümne või ei ole. Lihtne. Iseenesest võiks toimida, tehniliselt võiks olla ka teostatav, täna me kindlasti sellist tüüpi teenust seal peal ei oma. Ja isikuandmetega ei lähe ka nagu vastuollu.
See on küll huvitav lahendus lihtsale probleemile, kui piisab ka lihtsalt ID -kaardi või passi vaatamisest, kus on näha sünnikuupäev ja, ja see annab juba vastuse, et, et kas me peame raha
kulutama. Nii kaua see toimib, kuni see inimene ei ole ekraani taga, kus sa saad tegelikult näopilti juba palju rohkem kätte.
Tõsi. Aga Alli, teile siis sama küsimus, et kolme aasta pärast, kui me kohtume uuesti, siis mis on need kõige -kõigemad asjad, mida te loodate, ootate, et tehakse ära?
No tegelikult asjad, mis juba siin on läbi käinud, seesama hädaabi, hädaabiteadete vastuvõtmine erinevates kanalites, erinevate, erinevate elanikegruppide poolt. Minu laual ka päris kenasti, mida, mis käis täna läbi ka, on seesama menetluste digitaliseerimine sellest politseinikust seal autos kuni kohtuni välja, et meil ei käigi, käiks pabertoimikud kuskil. Et meil ei oleks vaja skännida pabereid ja siis neid kuskile saata. Süüteomenetluse digitaliseerimine on selline ametlik nimetus sellisele tegevuskavale, mida me, mida me kolme aasta jooksul kindlasti tahaks, tahaks teha suurt arenguhüpet siin.
Kui me selle süüteo digitaliseerimise teeme ära, kas me saame ka siis välismaalt tulnud külalistele näidata nii nagu meil on näidatud meie nii -öelda e -kabinetti, valitsuse e -kabinetti juba, juba pikalt, et näed, meil ei ole siin paberit, kas siis me oleme ka nagu selles mõttes maailmas ikkagi number üks?
Ma julgen öelda, et tegelikult võiks küll olla. No tegelikult me oma e -politseisüsteemi juba praegu näitame. See, mida, mida Marti kirjeldas, mis politseile on nagu tegelikult nii -öelda autos võimekus juba olemas, et, et see ei ole, ei ole kindlasti mitte igal pool, igal pool nii. Ja seda on, on ka päris paljud väliskülalised erinevatest politseiasutustest käinud, käinud vaatamas seda, aga see, et meil toimib see ahel kohtuni välja, meil on kaitsjate, kaitsjate poole ka needsamad materjalid vastavalt siis juurdepääsuõigustele digitaalselt saadaval. Et, et see võiks, võiks küll olla, ma nüüd täpselt ei tea kõikide riikide hetkeseisu, aga, aga see selline erinevate asutuste koostöö on, on kindlasti. Ja võib -olla sellise kolme vaate, kolme, kolme aasta perspektiivis ikkagist ka Euroopa Liidu ülesed infosüsteemid ja see, et seesama, mis meil riigisiseselt juba toimib, et meil erinevad süsteemid üksteisega räägivad Euroopa Liidu üleselt. Meil see seal veel ei ole, et tahaks sinna jõuda.
Ja Jaanika, ma jätan siis lõpusõnad teile. Kas te näete ka veel midagi lisaks, kuidas kolme aasta jooksul siis saaks IT -ga siseturvalisust veelgi tõusta?
Ma lähen täpselt sealt edasi, kus Alli lõpetas, et, et tegelikult on täna veel ka päris palju protsesse siseturvalisuse tagamisel, kus me oleme väga kinni või, või väga usaldame esiteks inimest ja teiseks füüsilist objekti. Kas ta on siis taadeldud, kalibreeritud, kuidagi valideeritud, et täna liiguvad siseturvalisuse erinevates teenustes tehnoloogia arengud väga kiiresti. Võimekus erinevatel tehnoloogiatel luua digitaalseid tõendeid või digitaalselt vahetatavaid. 3D mudeleid, kõike muud on juba olemas, aga, aga palju sellest on veel ka ütleme mõtlemises ja seadusruumis natukene takistatud. Et ma arvan, et, et see on üks koht, kus, kus kolme aasta pärast võib -olla mõned lahendused, mis, mis täna on kellegi mõttes või töös, aga võib -olla üks mõõtelatt või mõõtelint ei, ei luba veel, ei luba veel kasutusele võtta, et, et siis me oleme natuke ka edasi mõelnud, et, et võib -olla saab ka ilma selle füüsilise objektita näiteks mingil sündmuskohal.
Head kuulajad, saime täna ülevaate siseturvalisuse valdkonnast ja seal esinevatest võimalustest ning väljakutsetest IT osas. Suured tänud meie külalistele, kelleks olid SMITi äriteenuste valdkonna juht Marti Lung, Siseministeeriumi IT -strateegia juht Alli Murula ning Sisekaitseakadeemia teadur Jaanika Puusalu. Ja minu poolt ka suured tänud kõigile neile inimestele, kes töötavad meil Eestis siin ametikohtadel, erinevatel ametikohtadel, kus nad vastutavad meie siseturvalisuse eest. Jõudu -jaksu teile ja loomulikult ka kainet meelt. Mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega uuesti järgmisel nädalal. Senimaani, kui saatekuulajatel tekib mõtteid, ideid, et mida te soovite veel siin saates kuulata, siis alati võite meile tagasisidet saata, jätta, anda kommentaariumisse igal pool kõigis oma podcast 'i äppidest või saata meile meili, näiteks geenius .ee. Suured tänud kuulamast ja kohtumiseni.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]