Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere tulemast kuulama riigi IT podcast 'i järjekordset osa, kus uurime, miks seis meie e -Eestis on just selline, nagu ta on või mis seis meil üldse siin Eestis ka on. Tänases saates keskendume personaalsele e -riigile, millest on aastaid meil juttu olnud, et meil on vahvad ja toredad e -teenused, mis lähevad või muutuvad või arendatakse üha personaalsemaks. Vaatame, mis see hetkeseis on, sest tundub, et vot, aga nüüd ma jätan oma mõtte siia kinni, sest ma tahan, et me tänase saate jooksul saaksime teada, et kuidas tegelikult siis see olukord on või ta ei ole. Täna on saates külas Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumi digiriigi arenguosakonna teenuste valdkonna juht Kaili Tamm, tere.
Ja kuna rohkem külalisi ei ole, siis saan vaid öelda seda, et mina olen saatejuht Roland Liive ja asume asja juurde. Esimeseks küsimuseks on selline asi, et meil on olemas, kui neid erinevaid personaalse e -riigiga seonduvaid nii -öelda materjali otsida, leiab sellise sõna nagu proaktiivne teenus. Siis leiab sündmusteenus ja leiab ka personaalne e -riik. Kas need kõik kolm asja on üks ja sama asi natukene erineva nimega või neis on ikkagi erinevusi sees?
Jaa, nendes on kindlasti erinevusi sees. Ja tegelikult võib -olla ma üldse ütleks, et me võib -olla ei räägi personaalsest e -riigist, et tegelikult arvestades seda, kui digitaliseeritud on Eesti, Et meil on tegelikult ikkagi elame juba mõnda aega digiühiskonnas ja see digi on saanud nagu niivõrd normaalseks osaks meie elust, et, et pigem ma arvan, et kohasem olekski kasutada sõna personaalne riik. Aga kas sündmusteenused, proaktiivsed teenused ja personaalne riik on erinevad mõisted? Jah, on küll, kuigi samas lõpuks on nad omavahel vägagi seotud.
Aga siis ma küsikski niimoodi, milline teie enda kõige viimane, kõige värskem kogemus siis personaalse riigiga on olnud?
Vot, see on nüüd, selles mõttes ma arvan, et mis on võib -olla oluline, ongi täpselt see, mis sa just, issand, kas ma võin sinatada? Jah. Jah. Ei. Just. Just ütlesid, et me oleme tegelikult nagu liikunud personaalse riigi suunas, aga noh, ilmselgelt ma arvan, et meil ei ole veel personaalset riiki, et ma arvan, et me oleme seal üsna esimesi samme astunud, astumas, et alustanud sündmuspõhiste teenuste arendamist, sotsiaalkindlustusamet pakub üha enam ja enam proaktiivseid teenuseid. Ja tegelikult ma arvan, et selline võib -olla kõige personaalsem teenus, mida ma ise olen viimasel ajal tarbinud, on tegelikult vana hea tuludeklaratsiooni esitamine. Sellepärast et see väga selgelt põhineb minu andmetel, väga selgelt ongi see minu jaoks suunatud, võtab ka arvesse seda, et mida ma võib -olla edasi oma selle tulumaksutagastusega sooviksin teha, et Ja noh, ma arvan, et see on tegelikult võib -olla selline tõenäoliselt üks personaalsemaid teenuseid, mida pea iga Eestis elav inimene on kasutanud.
Korra käis läbi siit, et Sotsiaalkindlustusametil on neid proaktiivseid e -teenuseid. Kuidas üldse üldisemalt nii -öelda riigi vaatest need proaktiivsed teenused, e -teenused, kuidas nendeni jõutakse? Kas see ongi näiteks Sotsiaalkindlustusameti puhul nende neid nii -öelda arendusi vist teostab TEHIK minu teada üldse jah, et kas see on TEHIK -u otsustada või on siin MKM on nii -öelda see üks suur teenäitaja, nemad ütlevad ette, et nüüd kõik te peate hakkama niimoodi tegema?
No eks me tahame teenäitajat kindlasti olla, on ju. Et selles mõttes, et läbi digiühiskonna arengukava näiteks kindlasti olla sellised nii -öelda hea, heas mõttes suunanäitajad. Aga lõpuks see, et kuidas neid põhimõtteid, mida meie siis MKM -is tegelikult koostöös kõigi teistega välja töötame, kuidagi ka paberi paneme ja sõnastame, et kuidas nagu igaüks neid oma teenustes rakendab, et see on ikkagi väga paljuski selle teenuse omaniku otsustada. Ja siinjuures ma arvan, et mis on hästi oluline, on see, et tegelikult ju kõige paremini oma teenusetarbijat tunneb see nii -öelda äripoole teenuse omanik, ehk et kui me räägime siin sotsiaal - või tervisevaldkonna teenustest, et tegelikult siis ongi vastavalt, et kas sotsiaalkindlustusamet või mõni muu sotsiaalministeeriumi allasutus, on see, kes peaks tegelikult selle arengu, arendus - ja arenguvajaduse üles leidma. TEHIK on lõpuks nagu selles vaates teostaja rollis, et, et noh, mis ongi võib -olla hästi oluline, on see, et IT on ju vahend selleks, et väärtust luua, et ega IT iseenesest ju väärtust ei loo.
Kokkuvõtvalt siis, kas ma sain korrektselt aru, et MKM on see, kes lihtsustatult öelduna paneb paika visioonidokumendi, milline võiks olla see personaalne riik ja siis kõik teised selle järgi võiksid juhinduda, aga see ei ole selline kivisse raiutud, et te nüüd peate tegema nii?
Jah, just nimelt, et tegelikult koostöö on nagu see, mis peaks toimima, et, et väga nagu loodaks sellele just nendele headele näidetele, nendele, kes tegelikult võib -olla ongi niisugused esmased implementeerijad nendele mõtetele ja siis seeläbi saaks nagu teised teenuseomanikud samamoodi pardale tulla, samamoodi pakkuda siis personaalsemaid teenuseid, et...
Kas see tähendab ka seda, et kui näiteks see läbikäinud Sotsiaalkindlustusamet on teinud mõne proaktiivse e -teenuse, mida praegu siin nad ise promovad minu teada kõige rohkem vist sünni puhul?
Jaa, tegelikult hästi palju ongi just seotud lapse sünniga, aga samas on ka näiteks selline teenus nagu üksi elava pensionäri toetus, millest me eriti midagi ei kuule, seepärast see toimub täiesti automaatselt.
Kas seal on ka mingi hetk, kus see MKM nii -öelda läheb nii -öelda siin sinna e -teenusesse sisse, kontrollib ja vaatab, et kas ta on ikkagi enam -vähem tehtud nii nagu neis paberites, dokumentides on pandud paika, et võiks olla?
Ma arvan, et me oleme pigem ikkagi nagu nõuandvas rollis, et, et selles mõttes, et järelevalvet me sellisel karmil moel kindlasti ei, ei teosta. Ja noh, lõpuks on ka see, et hästi tihti, noh, mida me hästi palju tahame rõhutada, just see kasutajakogemus, et kuidas kasutaja mingit teenust tunneb, tajub või näeb, et väga paljude teenuste puhul me lõpuks oleme ise ka selles kasutaja rollis ja eks me siis saame ka kindlasti sellest kasutaja vaatest anda sellele teenuseomanikule tagasisidet, et võib -olla mida, millele võiks mõelda, mis võiks paremini tehtud olla.
Kuhu need kasutajad peaksid seda tagasisidet andma? Kas toodud jälle Sotsiaalkindlustusameti puhul ongi pigem kohe otse neile, et mitte hakata siia MKM -i nii -öelda roll, mängu tooma, vaid rääkida otse nendega?
Jaa, sellepärast et lõpuks on ju teenuse omanik see, kes oma teenusele kõige lähemal seisab ja tavaliselt niimoodi ka tehakse, et.
Kuidas me jõuame nüüd selleni, et kümne aasta pärast me ei oleks olukorras, kus maailmameedia on täis uhkeid või vahvaid artikleid, kuidas Eestis, ma ikkagi ütlen siis, on selline personaalne e -riik, et, et laps sünnib, kohe tuleb teavitus kuskile riigi äppi nii -öelda. Ja, ja seal on kõik nii -öelda sotsiaalsed teenused või, või toetused välja toodud ja, ja, ja nii edasi, kõik muud, mida meil riik veel pakub. Et kui rahvusvaheline meedia kirjutab, meil on, Eestis on kõik sellised asjad, aga reaalsus on midagi muud, nii nagu meil on läinud üleriigilise WiFi ühendusega, mille kohta räägiti väga pikalt, Eestis on igal pool kõikjal. Kui sa küsid mõne eestlase käest, siis kõik on nagu, mis asja, millest nad räägivad, ei ole meil mitte mingil ajalgi sellist, see on lihtsalt nagu tavaline sideteenuste poolt pakutud teenus, mis on kõikjal maailmas.
Jaa, see on selles mõttes väga asjakohane küsimus, et tegelikult ju, kui me räägimegi personaalsest riigist, et noh, siis tegelikult olekski väga hea, et meil ei ole ainult üksikud säravad näited, et tegelikult riik niimoodi Üldiselt toimub ka sellel põhimõttel, et inimene on kõige tähtsam ja me teeme tegelikult ju asju inimeste jaoks, on ju. Et tegelikult nüüd ongi see, et ühelt poolt meil annab juba praegu suunda see digiühiskonna arengukava, aga nüüd viimastel aastatel, just võib -olla viimase, päris viimase aasta jooksul, on hästi tugevalt seesama personaalne riik käibesse tulnud. Ehk et mis me praegu teeme, et panemegi kokku sellist personaalse riigi nii -öelda visioonipaberit, et me paneksime väga selged raamid sellele personaalsele riigile, et mida me siis tegelikult selle all silmas peame ja see ongi tegelikult suund, kuhu me nüüd tahaksime liikuma hakata. Aga ma arvan, et siin puhul ongi tegelikult hästi oluline see, et see nii -öelda personaalne riik või personaalsed teenused, et need ei saa olla nagu mingisugune uus eraldi kiht kõigi muude teenuste juures, et tegelikult me peaksimegi niimoodi nii -öelda täielikult personaalseks minema. Selleks, et, et see personaalne riik päriselt sündida saaks ja ka selleks, et ta ei oleks nii tohutult kallis, sellepärast et kui me ehitame mingeid uusi kihte, aga vanu jätame samamoodi alles, siis ma arvan, et see ei ole ülemäära jätkusuutlik. Ehk et kõigepealt on väga selge nagu nii -öelda plaan vaja paika panna ja me saame aru, et kuhu poole me siis kõik liigume.
Ja see plaan on praegu väljatöötamisel siis?
Jaa, see plaan on praegu väljatöötamisel, aga seal see peamine põhimõte võib -olla ongi see, et see, kuidas inimene riiki tajub, et see peaks olema tema jaoks hästi lihtne, hästi arusaadav. Ehk et tegelikult noh, me oleme siin ju omavahel rääkinud praegu teenustest, aga inimene üldiselt ei mõtle teenuste kategoorias. Inimene ühelt poolt on tema jaoks ju oluline see, et saaks oma elu rõõmsalt ja õnnelikult elada, samas et kõik asjad saaksid kenasti aetud, ehk et tegelikult ju inimene tõenäoliselt riigi vaates näeb pigem neid õiguseid ja kohustusi, mida ta saab realiseerida. Ehk et, et inimene ei peaks üldse mõtlemagi kategooriates, et oi, nüüd juhtus selline asi, mis see nüüd teenus on, aga lihtsalt inimeseni väga lihtsalt jõuab siis see võimalus oma õigus või kohustus realiseerida. Aga see, kuidas me siis nagu niimoodi piltlikult öeldes selle veepiiri all toimetame, et noh, see ei peaks inimesele ülemäära nähtav olema, et üldse, et milline asutus võimaldab seal mingisugust õigust realiseerida, noh, et see ei ole oluline.
Vaikselt oleme hakanud jõudma sinna personaalse e -riigi poole, kas sel põhjus ongi lihtsalt ainuüksi selles, et praegu need poliitikud, kes, kes nii -öelda saavad meie riigi e -käekäiku siis e -käekäigu osas otsuseid langetada, et nemad on lihtsalt seda nagu varasemalt öelnud, et personaalne riik, et me peame võtma selle fookusesse või on see selline loogiline teekond, kuhu me oleme jõudnud aastate jooksul?
Tead, ma arvan, et see on üht koma teist, et ühelt poolt on ta loogiline teekond, kuhu me oleme aastate jooksul jõudnud, sellepärast et noh, olgem ausad, et üheksakümmend üheksa pluss protsenti asjadest Eestis saab digitaalselt aetud ja ikka päris niimoodi digitaalselt aetud, et sa ei peagi füüsiliselt kunagi kohale minema ja sa ei pea saatma ka e -kirju, vaid sul ongi väga selline mugav võimalus seda teha. Ja noh, teisalt see tähendabki seda, et inimeste ju ootused ju järjest suurenevad, et noh, tulebki teha see järgmine arenguhüpe, aga tegelikult selleks, et seda järgmist arenguhüpet teha, on ju tegelikult hästi oluline see, et oleks olemas siis toetus erinevatel juhtimistasanditel selle eesmärgi poole liikuda, nii et ma arvan, et see on kahe asja kombinatsioon päris tugevalt.
Kas kõikide nende asjade kombinatsioon oleks omakorda siis palju räägitud, kritiseeritud riiklik mobiiliäpp, mis võiks kõiki neid erinevaid, erinevate riigiasutuste personaalseid teenuseid ühendada?
Jaa, riiklik mobiilirakendus kindlasti võiks olla üks nendest kanalitest, aga tegelikult ega rakendus ju iseenesest ei ole mingisugune nii -öelda võluvits. See on lihtsalt võimalus, kustkaudu inimene teenusteni saab, saab liikuda. Et ja samamoodi on ju see teine võimalus näiteks Eesti või noh, ega me ei saa ka lõpuks välja jätta neid muid kanaleid, näiteks telefoni teel teenuse tarbimine. Sellepärast et noh, mis minu arust on nagu just nagu võib -olla selles mõttes selline suurem arenguhüpe digiühiskond versus siis selline personaalne riik, on see, et personaalses riigis võib -olla ei eeldata sinust väga, sinult väga kõrget digipädevust. Ja noh, tegelikult ega ei peagi ju olema, aga samas see tähendaks seda, et ma saaksin ka vajadusel näiteks telefoni teel asjad hästi kenasti ära aetud, aga tehnoloogia tuleb appi. Tehnoloogia aitab tõendada, et okei, et tõepoolest, et mina olen Mari Murakas, AI abil näiteks, ja ma saan kõik täpselt sama lihtsalt tehtud, et ma ei pea küsima kellegi teise abi.
Ehk siis saime juba vastuse küsimusele, et kas sellist personaalset riiki saab teha ka ilma riikliku mobiiliäpita, sest me ju teame, et selle riikliku mobiiliäpi arendus on hetkel pausil.
Ma päris nii ei ütleks, et ta on pausil. Me
tegime... No raha kulub, aga, aga me ei saa veel nagu sellist käega katsutavat toodet või teenust nii -öelda kodanikena siis kasutada.
Jaa, inimesed tõepoolest teenust veel kasutada ei saa. Et nagu me, me tegime pilootprojekti, me saime tagasisidet päris palju sellele, mille eest me oleme väga tänulikud, sellepärast et tegelikult see ongi see, kuidas me tahaks edaspidi asju teha, et inimesed on päriselt juures ja kaasatud. Aga üks väga oluline komponent, mis sealt välja tuli, oli see, et need isikud tõendavad dokumendid, mida praegu on võimalik mobiilirakenduses näha, et tegelikult selleks, et segadust vältida, oleks väga oluline, et nad oleksid ka õiguslikult kehtivad, ehk et selles osas me teeme praegu Siseministeeriumiga koostööd, et siis vastav seadusemuudatus saaks jõustuda. Ehk et jah, et see on üks kohtadest kindlasti, mis tuleks enne, kus tuleks nagu edasi liikuda, enne kui me inimestele saaksime laialt selle mobiilirakenduse kätte anda, aga, aga ma kinnitan, et raha hirmsat moodi ei, et ei ole nii, et raha hirmsat moodi kulub ja me mitte midagi ei tee, et.
Liigume siis meie ka natukene edasi oma vestluses, et see dokument, mis meil korra käis siin läbi vestlusest, esiteks, kas selle nimi on dokument, on visiooni dokument, on ta valge raamat, on ta midagi muud?
Ta on valge raamat, et digiühiskonna arengukavaga, millest siin on juttu olnud, et tegelikult meil on ka digiühiskonna arengukava uuendamine praegu käsil, et järgmise aasta alguses on plaanis selleks ühele poole saada. Ja valged raamatud erinevad, mitte ainult personaalse riigi oma, vaid ka näiteks andmete valge raamat ja e -ID valge raamat saavad siis olema tegelikult üks osa siis sellest digiühiskonna arengukavast ja pärast digiühiskonna arengukava lisana täiesti eraldiseisvana ka loetav. Ehk et tegelikult nagu kui mõelda selle riigi nii -öelda planeerimise ja arengudokumentide hierarhia peale, et siis selle valge raamatu mõte paljuski on ju sellise mõtte selguse loomine, et me saaksime asjadest vähemalt ma ei saa ju alati öelda, et kõik inimesed mõistavad kõike ühtemoodi, aga me saaksime vähemalt sarnaselt aru, et edaspidi, kui me ütleme personaalne riik, okei, et siis see tegelikult tähendab seda, et see ei tähenda näiteks ainult proaktiivset teenust.
Kas sinna Valgesse raamatusse lähevad ka mingid teetähised paika, et on meil aasta veel on kaks tuhat kakskümmend kolm, kohe on kaks tuhat kakskümmend neli ja siis sealt edasi, et mis seal kõik järgnevatel aastatel hakkab toimuma?
Jaa, et selle struktuur ongi niimoodi, et esimene osa annab sellise selgema nagu raami personaalsele riigile ja teine pool siis ongi nii -öelda rakenduskava, et kuidas me seatud sihile hakkame lähemale jõudma, et kas see rakenduskava hakkab nüüd olema kahe aasta pikkune või kolme aasta pikkune, et seda me natukene siin vaatame, aga ilmselgelt iga aasta vaatame ka üle. Aga nagu ma ütlesin, et tegelikult juba on päris palju elemente, mida me teeme selleks, et olla personaalsemad, aga katsukski neid ühele pildile tuua ja vaadata, et need tõepoolest ühe eesmärgi suunas aitavad meil liikuda.
Millal see valge raamat valmib?
Järgmise aasta päris alguses.
Kohe esimesel jaanuaril siis?
Ei, esimesel jaanuaril mitte, aga aga ma julgeksin öelda, et esimese kvartali jooksul.
Aga kuidas me jõuame ka siin nüüd sinnani, et korra ma juba põhimõtteliselt analoogset küsimust küsisin, nüüd, nüüd siis tuleb seesama küsimus teises sõnastuses, rakenduskava. Kuidas me tagame selle, et see rakenduskava ei, ei jääks ainult sinna valgesse raamatusse, vaid saaks ka reaalsuseks?
No siin ongi tegelikult väga oluline see, et rakenduskava esiteks tuleb teha nendega, kes seda tegelikult päriselt rakendama peavad hakkama, et see tõepoolest mahuks siis kõikide nii IT -majade kui ka tegelikult siis äripoole tööplaanidesse. Et noh, ma arvan, et see on esiteks juba üks päris oluline võtmesõna ja teine asi on ka see, et see rakenduskava ei saa jääda lihtsalt reaks Wordi või Exceli dokumendis, vaid see tuleb ära siduda ka päriselt siis vajamineva ressursiga.
Aga ma tahtsin küsida, et aga mis siis, kui nagu raha ei ole? Rakenduskava ütleb küll, et me peame tegema seda, teist ja kolmandat, aga raha pole.
Aga noh, siin ongi ilmselgelt prioritiseerimise küsimus, et tõenäoliselt kõike korraga ei saagi teha, aga lihtsalt vaatame, et mis on need asjad, mis meile eelkõige väärtust loovad ja siis saab sammukese edasi. Ja teine asi on ka see, et lõpuks peab üle vaatama, et aga kas me, teised asjad, mida me teeme, kas alati on mõistlikud, et Et võib -olla siin ju ajakirjanduseski on praegu päris palju läbi käinud see, et riik on ju ette valmistamas nulleelarve projekti, ehk et tegelikult plaanis ongi teenustele laiemalt otsa vaadata, et millistel teenustel on mõte, millistel on vähem mõtet, mis dubleerib ja nii edasi, ehk et tegelikult need kaks asja peaksid praegu väga ühte sammu astuma.
Ehk siis samal ajal valmib ka nimekiri riiklikest e -teenustest, mida meil tegelikult vaja ei ole?
Mitte ainult e -teenustest, et ma ütlen, et me ei saa Eesti puhul rääkida e -teenus ja lihtsalt teenus, et tegelikult vaadatakse laiemalt otsa, et kas kõik teenused sellisel kujul näiteks on mõistlikud, kas nad on tegelikult vajalikud, võib -olla mõni teenus tegelikult dubleerib teenust, mis on kuskil mujal olemas, et.
Kas me saame täna näiteid ka tuua? Nii sel, selle poole pealt, et need teenused, mis on, tundub juba, et vaikselt ohus, et need võivad hakata ära kaduma, või siis ka need sinna rakenduskavasse jõudvad uued teenused või, või siis, et millised need teenused nii -öelda siis, kui nad on sellised personaalsed, proaktiivsed, millised nad siis välja näevad?
No tegelikult võib -olla üks hästi oluline asi, mis meil siin juba päris vestluse alguses ka läbi käis, oli see sündmusteenused. Ehk et üks asi, mis, mille, mida me oleme nüüd siin harjutanud igatepidi, ongi see, et esiteks me mõtestaksime oma tegevust väga selgelt inimesekeskselt läbi. Ehk et kui me paneme ennast inimese kingadesse ja mõtleme, et mingisuguse sündmuse peale, mis kas tema eraelus või ärielus on toimunud, ja mõtleme selle peale, et mis tal on selle raames vaja teha, et me mõtleksime tegelikult nendele teenustele sellest vaatepunktist. Ehk et tegelikult ma arvan, et see on kindlasti üks koht, mis aitaks meil senisest võib -olla mõistlikumalt toimetada. Ma ei oska siin praegu ühtegi konkreetset näidet tuua, et oi, et see, see asi nüüd ei kuulu enam toimetamisele või tegemisele, aga kui me mõtleme ka näiteks võib -olla laiemalt sotsiaaltoetuste peale, et võib -olla need peaksid olema senisest rohkem võib -olla vajaduspõhised, ehk et tegelikult personaalsemad. Et no siin selles mõttes on võimalik vaadata nii inimese elukaare lõikes kui ka tegelikult siis mingisuguse konkreetse rea vaates, et mis ja kas on vajalik.
Ja see pool oleks vist, ma eeldan, poliitikute otsustada just?
Kas poliitikud saavad vabalt ka otsustada seda, et kui see valge raamat on valmis, see rakenduskava on valmis ja Tuleb, kes iganes meil järgmisele nii -öelda valimised võidab ja ütleb, et teate, ei taha üldse neid, et jah, meil on neid teenuseid vaja, mida riik osutab ja pakub, aga jätame kõik selle digi ära ja niimoodi me hoiamegi raha kokku ja siis, ja siis ongi see, et me kasutame, võtame paberi ja pliiatsi jälle kasutusele ja hakkame niimoodi kasutama neid riiklikke teenuseid.
Ma väga tahaks loota, et et niimoodi ei juhtu, aga lõpuks on ju arengukavad, noh, mille osa tegelikult seesama valge raamat ka on, et on ikkagi rohkem sellised nii -öelda ühiskondlikud kokkulepped, mis ei ole koalitsioonilepe, ehk et arengukavad, seatud eesmärkide, sihtide muutmine ei peaks toimuma koos valitsuse muutusega.
Aga mis need sihide eesmärgid ikkagi on, et mida me saame seal kohe lähiaastatel niimoodi käega katsutavas kauguses on?
Ma tulen korraks jälle nende samade sündmusteenuste juurde, ehk et eelmise aasta lõpus, selle aasta algusest on ju, on kaks sellist sündmusteenust inimese vaates kasutatavad või vähemalt nende esimesed sammud siis on ju, abiellumine on oluliselt digitaalsem kui varasemalt. Ja lapse saamisega seoses on info ühte kohta rohkem kokku koondatud ehk et enam ei pea perekoolist või, või jumal teab kust kohast infot otsima, kui laps sünnib ja päris palju asju on automatiseeritud ka. Ja lisaks tegelikult sellel aastal, mis me tahame ära teha, on see, et ka näiteks ajateenistuse kohustusega täite, täit, ajateenistuse kohustuse täitmisega. Seotud info on ühest kohast leitav ja seda kuni selleni, kuni sinu reservteenistus lõpeb. Siis seoses lähedase surmaga tegelikult see asjaajamiste maailm on üsna keeruline, et ka see on koht, mida me nüüd lihtsustame. Ja kolmas asi ei tule praegu meelde.
Kas ka pensionini jäämine oli vist üks neist
või see on kaugem? Kaugem teema, et, et ühesõnaga, et sündmusteenused on kindlasti sellised nagu need kohad, kus inimestele juba tekib käega katsutav selline väärtus ja et nad saavad mingeid asju paremini, selgemalt võib -olla senisest kasutada. Aga võib -olla ka, mis on siin taustal hästi oluline, millest me ei saa ei üle ega ümber, kui me räägime personaalsest riigist, siis kõik andmetega seonduv, et kogu andmehaldus ja nii edasi. Et selles osas me, ma arvan, et me oleme ikkagi viimastel aastatel päris korralikke samme edasi astunud, aga samas päris pikk tee on minna. Et, et see on kindlasti see, millele me peame väga palju tähelepanu pöörama selleks, et inimene tõepoolest saaks selle oma parima, parima kogemuse riigiga suhtlemisel.
Kui meil praegu on olemas juba siis lapse sünniga seonduvad siis sündmusteenused, mida tõesti tegelikult igaüks saab ju, minu teada oligi riigiportaalis eesti .ee, tutvuda nendega, seal on nagu hästi palju koondavaid artikleid, et ei pea erinevatest fooriumitest lugema selle kohta, et mida, kuidas nii -öelda riik pakub ja võimaldab ja, ja kuidas näiteks lapsehoolduspuhkusele jääda ja, ja kõike seda kaasnevat. Aga kas meil annaks kuidagi olemasolevad need vähesed sündmuste teenused kuidagi liita koheselt juurde ka proaktiivsetele teenustele? Ma toon näite, kui meil on abielupaar, kes siis naispool on lapseootel, kas mitte ei võiks juba siit tulla see proaktiivselt, et kuulge, et väga, väga tore uudis, et näete, siit te saate juba eelnevalt enne lapse sündi tutvuda selle teise ja kolmandaga, ehk tuleks see teavitus juba enne lapse sündi. Et teil on nüüd olemas see koht, sest praegu on see, et sa pead iseseisvalt ikkagi otsima seda, seda riigiportaalist seda kohta taga.
Jaa, tegelikult praegu me oleme iseenesest või noh, Sotsiaalministeeriumi paljuski on koostööd teinud ämmaemandate ja siis haiglatega, et tegelikult nemad selles mõttes küll suunavad lapseootel peresid eesti .ee -sse infot, infot otsima või infot leidma, võib -olla nüüd oleks õigem öelda, seepärast nii väga otsida teda enam ei ole vaja. Aga jah, selline personaalne teavitus, miks mitte ja võib -olla tõesti, et just mitte, et mitte ainult naisele, vaid mõelda ka nagu pere peale laiemalt, et, et saaksid lugeda mõlemad osapooled.
Kas mulle endale väga meeldiks ka see ja ma justkui nagu suunasingi teid sinna suunas, et te räägiksite sellest, aga samas ma näen ühte potentsiaalset murekohta seal see, et just, et lapse ema, noh, meil on teada, kes see lapse isa on, seal võib olla ju küsitavusi, et, et ehk võib olla see, mis saab sellise, sellise proaktiivse teenuse puhul takistuseks.
Noh, andmed ongi tegelikult täpselt seesama võluvits, ehk et need andmed peavad olema tõepoolest õiged.
Aga samas isadust ei saa ju võtta omaks enne, kui laps ei ole sündinud.
Jaa, aga Eesti seaduste kohaselt on vist üks koht on lihtne, et kui vanemad on abielus, et siis on a priori juba selge, et... Ehk siis
abieluspaaride puhul on, oleks see teoorias võimalik?
Jah, kindlasti oluliselt lihtsamini teostatav, teistpidi nähtavasti lihtsalt ütluse põhjal, aga tõenäoliselt see võiks päris palju segadust tekitada.
Ma jään praegu selle sünni, sündmusteenuse juurde. Praegu hetkel veel ei ole nii, et koheselt, kui laps on sündinud ehk siis endale haiglasse isikukoodi saanud, et vanematele saadetaks e -kiri selle kohta, et kus öeldaks palju õnne ja et nüüd vaata, et mine sinna kohta, sealt sa saad selle kohta lugeda, siin on erinevad riigi poolt pakutavad toetused, sotsiaalteenused ja siin on ka kohaliku omavalitsuse omad. Kas see ei oleks ka nagu üks väga lihtne asi, mida saaks nagu kohe nagu nipsust ära teha, sest tegelikult süsteem põhimõtteliselt on olemas. Selline õnnitlusteavitus tuleb, aga see tuleb, kui see oli kuskil päev või kaks pärast seda, kui laps on sündinud, see võiks ju tulla nagu kohe sekundi pealt, isikukood on olemas, mis seal oodata?
Jaa, aga alati ei lõpe kõik lood õnnelikult või ei alga õnnelikult, et see on lihtsalt see koht, mille peale me oleme mõelnud, et täisautomaatsus ei saa alati tekitada, et inimlik pool on nagu seal alati juures.
Seda küll jah, aga siis lisad ikkagi juurde peale selle õnnitluse, mis seal praegu on, kõik, kõik see muu, mis ma kirjeldasin, sest praegu on ikkagi seda, et sa pead ise minema ja hakkama uurima.
Jah, aga no selle mõtte võtame siis kaasa. Samas on kindlasti väga tore see, et kui Sotsiaalkindlustusameti lehel on inimene ju andnud nõusolekut tõepoolest, et see sünnihüvitis, vanemahüvitis ja nii edasi, et kõik on nagu kena, et siis minu meelest on väga tore ka selles osas, et Sotsiaalkindlustusamet õnnitleb ja tuletab ka meelde, et millised on sinu kohustused lapsevanemana. Ehk et seal on juba väike selline teavituse moment juures olemas.
Kas nüüd, kui saab selle riikliku mobiiliäpiga need hetkel olevad nii -öelda murekohad lahendatud nii -öelda seadusandluspaika ja need dokumendid jõuavad sinna ja meil jõuab ka see äpp üks hetk kätte, loodetavasti järgmisel aastal ehk võib -olla. Kas siis põhimõtteliselt annaks need olemasolevad sündmusteenused, taas kord see sünni oma, toodud näiteks korduvalt, et saaks selle kohe sinna liita ja sisuliselt põhimõtteliselt sealtkaudu saaks selle teavituse kätte, et ei pea seda e -kirja ootama?
Jaa, selle teenuse saaks üsna lihtsasti sinna integreerida, aga see teavituste pool on natukene rohkem praegu tööd vajav, et see ei ole ainult mobiilirakenduse põhine teavitus, vaid tegelikult teavituste süsteem laiemalt, et tegelikult see on meil praegu uuendamisel.
Korra käis läbi ka see tulevikukindlus, sest praegu päevakajaline näide on siis patsiendiportaal või siis terviseportaal uue nimega, kus olukord oligi niimoodi, et see vana patsiendiportaal nagu sisuliselt peab jätma nagu minevikku ja täiesti nullist arendati uus lahendus. Jah, ma tean, nüüd öeldakse, et mitte päris täiesti nullist midagi taustal ikkagi on. Aga kuidas me nende personaalsete e -teenuste puhul, ütlen, mina ütlen e -teenused, kuidas me nende puhul saame selle tulevikukindluse tagada, et kui nad nüüd kaks tuhat kakskümmend neli tehakse valmis, et nad oleks kümne aasta pärast täiesti toimivad või töötavad või niimoodi arendatud ja loodud, et kui vahepeal on pandud sinna veel mingiseid kihte peale, et see süsteem toimiks, mitte ei laguneks kokku.
No ma arvan, et siin vist tõenäoliselt see väike võtmesõna on hajus arhitektuur, on ju, mille poole liigutakse, et et see on kindlasti üks asi, mille peale mõelda ja tegelikult tulevikukindlus tõenäoliselt laiemalt, et me oleme selliseid nii -öelda teenuse arendamise kümme käsku või kümme põhimõtet välja töötanud ja seal üks asi, tegelikult üks väga oluline komponent on ka see, et vaata tulevikku, et mida iganes sa teed, et Et kas üleüldse see tehnoloogiline lahendus, et kas ta näiteks ka aasta pärast on jätkusuutlik, mõnikord ei pruugi see isegi mitte niimoodi olla, ehk et natukene on vaja kaugemasse tulevikku kindlasti alati vaadata.
Üks selline imeline võlusõna, mis meil eksisteerib GDPR või siis eestikeelise lühend ICUM, kas see seab meile ka mõne piirangu nende personaalsete proaktiivsete sündmusteenuste puhul või, või seal nagu seda probleemi ei ole?
Kindlasti on, aga kas see nüüd on probleem või see on inimeste kaitsmine, et see on nüüd nagu noh, omaette küsimus, et kumba vaatenurga alt läheneda sellele. Et tegelikult üks asi, mida me personaalse riigiga seoses oleme mõelnud, et tegelikult inimeste privaatsus ja personaalsustaju ja vajadus on hästi erinevad. Ehk et tegelikult ideaalselt personaalses riigis ju võiks olla ka niimoodi, et ma ise tegelikult saan valida seda, kuivõrd personaalne see teenus mul on. Et võib -olla tõesti, et noh, minu puhul noh, ma ei tea, näiteks minu enda puhul ongi täiesti okei, et kui ma saaksingi nii -öelda väga personaalse pakkumise, mistahes teenuse puhul või minu eest isegi võib -olla justkui andmete põhjal midagi isegi natukene otsustatakse, et see oleks nagu täitsa okei. Aga kellegi teise jaoks ei see pruugi niimoodi olla. Ehk et tegelikult arvestades inimeste nagu personaalsust ja privaatsusvajadust, ehk et võiks siis olla nagu erinevad nii -öelda erineva personaalsusega teenused. Ja see, mis nüüd seadusandlust puudutab, et me peame seal ka tegelikult täpselt samamoodi sellega arvestama, et me ilmselgelt ei saa ilma, et inimene sellega nõus on, liigselt tema eraellu sekkuda.
Kas see tähendab seda, et üks hetk võib olla niimoodi, kui sa logid riigiportaali sisse, sul küsitakse nõusolekut, et kas sa tahad neid sündmusteenuseid, proaktiivseid teenuseid või mida veel? Just. Ja kui inimene ütleb, et tema ei taha, siis tema ongi see, kes kui laps sünnib, ta peab ise kõik nii -öelda käsitsi läbi tegema, panema kirja ja kõik nimed. Kui ma ei tea, kuidas üldse, aga kuidas nad siis teevad nagu, nagu reaalselt, kui nad soovivad lapsele nime panna, aga meil ongi praegu, see ongi ju nii nagu on öeldud, mitte ei ole nagu e -teenus, vaid see on teenus, mis ongi nagu digitaalne ainult.
Aga tegelikult on võimalik ju minna endiselt perekonna seisuametisse kohale, aga lihtsalt noh, inimesed võiksid sellel, sel juhul meeles pidada, et ka seal on andmed. Et andmed ei ole ainult digitaalsed andmed, et tegelikult ka need andmed, mis on, ma ei tea, võib -olla paberi peal või ka need andmed, mida sisestab tegelikult see ametnik, on täpselt samamoodi andmed. Et ja kas paberil olevad andmed on tegelikult paremini kaitstud kui digitaalselt olevad andmed, et need on lihtsalt võib -olla sellised mõtlemise kohad.
Me oleme juba üle poole tunni rääkinud sellest personaalsest riigis sündmusteenustest ja, ja kõigest sellest kaasnemast ja ma nüüd lõpetuseks küsiks hoopis seda, et kas praegu ongi siis, et digiriigi arenguosakonna teenuste valdkonna juhi töö, igapäevane energia, mõtted, kõik lähebki selle valge raamatu väljatöötamisele?
Oh ei, oleks see vaid nii, aga see kindlasti moodustab väga, väga suure osa, aga tegelikult meil teenuste valdkonnas või teenuste tiimis siis, et tegelikult toimetame oluliselt rohkemate teemadega. Et tegelikult seesama sündmusteenused, mis siit läbi käis, tegelikult üldse kõik need samad erinevad nii -öelda otsesed avalikud teenused, ehk et see koht, kus inimesel on väga selge isiklik kokkupuude riigiga, kui ta tahab mingisugust õigust realiseerida või kohustust täita. Et ka kõige selle koordineerimine kõlab muidugi võib -olla hästi üldiselt, aga tegelikult on samamoodi meie tiimi ja valdkonna ülesanne. Ja siis kõik, mis puudutab teenuse disaini, ehk et tõepoolest, et me selliseid kasutajakeskseid teenuseid, mitte ainult MKM -i valitsemisalas, vaid üle, üle riigi arendaksime, on meie mure ja rõõm. Ja lõpuks siis need kõik need kesksed komponendid, platvormid, mis siit läbi käisid, M -riik, Eesti, et realiseerijad küll RIA, aga, aga meie sellisel mõtte - ja rahajõul siis.
Väga hea, saime väga põhjaliku detailse ülevaate sellest või kindluse selles osas, et meie, ma jätan nüüd need e -d siis eest ära, kuigi ma tahaksin öelda, ütleme siis, et meie riik muutub personaalsemaks. Meil tuleb neid sündmusteenuseid juurde, ka proaktiivseid teenuseid ja, ja varsti loodetavasti ongi kõik see, mida meil praegu juba vaikselt räägitakse, et kui laps sünnib, siis kõik automaatselt juhtub nii ja naa, et see ka vastaks reaalsusele.
Jaa, ja muuseas, et noh, miks ei võiks juba ka enne lapse sündi olla, et näiteks ka riik pakuks sulle lapsele näiteks nime, et kui sul on endal mingisugune loominguline kriis või nii edasi, et, et siin on võimalusi on väga palju.
Aga riik ei tea lapse sugu esialgu?
Aga siis on valik lihtsalt ju andagi, et kas sa soovid mõnda head eestipärast poisi või tüdruku nime?
Et noh, siin on võimalusi on hästi palju ja noh, siin nalja, nalja on ka ju tehtud selle üle, et, et meil on siis on ju selline digitaalne abiellumise teenus, aga et noh, et tegelikult võiks ju olla seal nagu ees ka siis nagu selline riiklik tinder on ju, et kus riik aitab sul leida siis sobiva partneri, kellega päriselt abielluda, aga see on nali, ma igaks juhuks ütlen.
Aga see, kui, kui me nii -öelda jäime korraks sinna teema juurde pidama, siis lahutamise teema on kohe -kohe tulemas, et seal on veel mingid viimased
asjad. Jaa, arendustööd selles mõttes käivad, et see tehniliselt saaks valmis ja samamoodi siin peab arvestama sellega, et minu mäletamist mööda kakskümmend, kaks tuhat kakskümmend neli detsembris äkki jõustub see seadusemuudatus ka, mis võimaldab siis lahutada niimoodi, et inimesed ei pea minema ühte ruumi korraga kokku.
Loodame, et seda teenust siis mitte ükski eestlane mitte kunagi ei kasuta, samas elu pakub meile vingerpusse, nii et suure tõenäosusega see läheb, seda ikkagi vaja ja hea on teada, et riik ikkagi võimaldab selliseid võimalusi ka inimestele. Suured tänud Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumi digiriigi arenguosakonna teenuste valdkonnajuht Kaili Tamm saatesse tulemast. Ja nagu ma juba ütlesin, et tõesti saime selle, saime kindluse, et riik on meil personaalsemaks minemas üha oma teenustega. Suured tänud kuulamast, mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega juba uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT, päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]