Tere tulemast kuulama riigi IT podcast 'i järjekordset osa, kus uurime, miks seis meie e -Eestis on just selline, nagu ta on või mis seis meil üldse siin Eestis ka on. Tänases saates keskendume personaalsele e -riigile, millest on aastaid meil juttu olnud, et meil on vahvad ja toredad e -teenused, mis lähevad või muutuvad või arendatakse üha personaalsemaks. Vaatame, mis see hetkeseis on, sest tundub, et vot, aga nüüd ma jätan oma mõtte siia kinni, sest ma tahan, et me tänase saate jooksul saaksime teada, et kuidas tegelikult siis see olukord on või ta ei ole. Täna on saates külas Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumi digiriigi arenguosakonna teenuste valdkonna juht Kaili Tamm, tere.
Jaa, nendes on kindlasti erinevusi sees. Ja tegelikult võib -olla ma üldse ütleks, et me võib -olla ei räägi personaalsest e -riigist, et tegelikult arvestades seda, kui digitaliseeritud on Eesti, Et meil on tegelikult ikkagi elame juba mõnda aega digiühiskonnas ja see digi on saanud nagu niivõrd normaalseks osaks meie elust, et, et pigem ma arvan, et kohasem olekski kasutada sõna personaalne riik. Aga kas sündmusteenused, proaktiivsed teenused ja personaalne riik on erinevad mõisted? Jah, on küll, kuigi samas lõpuks on nad omavahel vägagi seotud.
Vot, see on nüüd, selles mõttes ma arvan, et mis on võib -olla oluline, ongi täpselt see, mis sa just, issand, kas ma võin sinatada? Jah. Jah. Ei. Just. Just ütlesid, et me oleme tegelikult nagu liikunud personaalse riigi suunas, aga noh, ilmselgelt ma arvan, et meil ei ole veel personaalset riiki, et ma arvan, et me oleme seal üsna esimesi samme astunud, astumas, et alustanud sündmuspõhiste teenuste arendamist, sotsiaalkindlustusamet pakub üha enam ja enam proaktiivseid teenuseid. Ja tegelikult ma arvan, et selline võib -olla kõige personaalsem teenus, mida ma ise olen viimasel ajal tarbinud, on tegelikult vana hea tuludeklaratsiooni esitamine. Sellepärast et see väga selgelt põhineb minu andmetel, väga selgelt ongi see minu jaoks suunatud, võtab ka arvesse seda, et mida ma võib -olla edasi oma selle tulumaksutagastusega sooviksin teha, et Ja noh, ma arvan, et see on tegelikult võib -olla selline tõenäoliselt üks personaalsemaid teenuseid, mida pea iga Eestis elav inimene on kasutanud.
Korra käis läbi siit, et Sotsiaalkindlustusametil on neid proaktiivseid e -teenuseid. Kuidas üldse üldisemalt nii -öelda riigi vaatest need proaktiivsed teenused, e -teenused, kuidas nendeni jõutakse? Kas see ongi näiteks Sotsiaalkindlustusameti puhul nende neid nii -öelda arendusi vist teostab TEHIK minu teada üldse jah, et kas see on TEHIK -u otsustada või on siin MKM on nii -öelda see üks suur teenäitaja, nemad ütlevad ette, et nüüd kõik te peate hakkama niimoodi tegema?
Kuidas me jõuame nüüd selleni, et kümne aasta pärast me ei oleks olukorras, kus maailmameedia on täis uhkeid või vahvaid artikleid, kuidas Eestis, ma ikkagi ütlen siis, on selline personaalne e -riik, et, et laps sünnib, kohe tuleb teavitus kuskile riigi äppi nii -öelda. Ja, ja seal on kõik nii -öelda sotsiaalsed teenused või, või toetused välja toodud ja, ja, ja nii edasi, kõik muud, mida meil riik veel pakub. Et kui rahvusvaheline meedia kirjutab, meil on, Eestis on kõik sellised asjad, aga reaalsus on midagi muud, nii nagu meil on läinud üleriigilise WiFi ühendusega, mille kohta räägiti väga pikalt, Eestis on igal pool kõikjal. Kui sa küsid mõne eestlase käest, siis kõik on nagu, mis asja, millest nad räägivad, ei ole meil mitte mingil ajalgi sellist, see on lihtsalt nagu tavaline sideteenuste poolt pakutud teenus, mis on kõikjal maailmas.
Jaa, see on selles mõttes väga asjakohane küsimus, et tegelikult ju, kui me räägimegi personaalsest riigist, et noh, siis tegelikult olekski väga hea, et meil ei ole ainult üksikud säravad näited, et tegelikult riik niimoodi Üldiselt toimub ka sellel põhimõttel, et inimene on kõige tähtsam ja me teeme tegelikult ju asju inimeste jaoks, on ju. Et tegelikult nüüd ongi see, et ühelt poolt meil annab juba praegu suunda see digiühiskonna arengukava, aga nüüd viimastel aastatel, just võib -olla viimase, päris viimase aasta jooksul, on hästi tugevalt seesama personaalne riik käibesse tulnud. Ehk et mis me praegu teeme, et panemegi kokku sellist personaalse riigi nii -öelda visioonipaberit, et me paneksime väga selged raamid sellele personaalsele riigile, et mida me siis tegelikult selle all silmas peame ja see ongi tegelikult suund, kuhu me nüüd tahaksime liikuma hakata. Aga ma arvan, et siin puhul ongi tegelikult hästi oluline see, et see nii -öelda personaalne riik või personaalsed teenused, et need ei saa olla nagu mingisugune uus eraldi kiht kõigi muude teenuste juures, et tegelikult me peaksimegi niimoodi nii -öelda täielikult personaalseks minema. Selleks, et, et see personaalne riik päriselt sündida saaks ja ka selleks, et ta ei oleks nii tohutult kallis, sellepärast et kui me ehitame mingeid uusi kihte, aga vanu jätame samamoodi alles, siis ma arvan, et see ei ole ülemäära jätkusuutlik. Ehk et kõigepealt on väga selge nagu nii -öelda plaan vaja paika panna ja me saame aru, et kuhu poole me siis kõik liigume.
Vaikselt oleme hakanud jõudma sinna personaalse e -riigi poole, kas sel põhjus ongi lihtsalt ainuüksi selles, et praegu need poliitikud, kes, kes nii -öelda saavad meie riigi e -käekäiku siis e -käekäigu osas otsuseid langetada, et nemad on lihtsalt seda nagu varasemalt öelnud, et personaalne riik, et me peame võtma selle fookusesse või on see selline loogiline teekond, kuhu me oleme jõudnud aastate jooksul?
Kas kõikide nende asjade kombinatsioon oleks omakorda siis palju räägitud, kritiseeritud riiklik mobiiliäpp, mis võiks kõiki neid erinevaid, erinevate riigiasutuste personaalseid teenuseid ühendada?
Jaa, riiklik mobiilirakendus kindlasti võiks olla üks nendest kanalitest, aga tegelikult ega rakendus ju iseenesest ei ole mingisugune nii -öelda võluvits. See on lihtsalt võimalus, kustkaudu inimene teenusteni saab, saab liikuda. Et ja samamoodi on ju see teine võimalus näiteks Eesti või noh, ega me ei saa ka lõpuks välja jätta neid muid kanaleid, näiteks telefoni teel teenuse tarbimine. Sellepärast et noh, mis minu arust on nagu just nagu võib -olla selles mõttes selline suurem arenguhüpe digiühiskond versus siis selline personaalne riik, on see, et personaalses riigis võib -olla ei eeldata sinust väga, sinult väga kõrget digipädevust. Ja noh, tegelikult ega ei peagi ju olema, aga samas see tähendaks seda, et ma saaksin ka vajadusel näiteks telefoni teel asjad hästi kenasti ära aetud, aga tehnoloogia tuleb appi. Tehnoloogia aitab tõendada, et okei, et tõepoolest, et mina olen Mari Murakas, AI abil näiteks, ja ma saan kõik täpselt sama lihtsalt tehtud, et ma ei pea küsima kellegi teise abi.
Ta on valge raamat, et digiühiskonna arengukavaga, millest siin on juttu olnud, et tegelikult meil on ka digiühiskonna arengukava uuendamine praegu käsil, et järgmise aasta alguses on plaanis selleks ühele poole saada. Ja valged raamatud erinevad, mitte ainult personaalse riigi oma, vaid ka näiteks andmete valge raamat ja e -ID valge raamat saavad siis olema tegelikult üks osa siis sellest digiühiskonna arengukavast ja pärast digiühiskonna arengukava lisana täiesti eraldiseisvana ka loetav. Ehk et tegelikult nagu kui mõelda selle riigi nii -öelda planeerimise ja arengudokumentide hierarhia peale, et siis selle valge raamatu mõte paljuski on ju sellise mõtte selguse loomine, et me saaksime asjadest vähemalt ma ei saa ju alati öelda, et kõik inimesed mõistavad kõike ühtemoodi, aga me saaksime vähemalt sarnaselt aru, et edaspidi, kui me ütleme personaalne riik, okei, et siis see tegelikult tähendab seda, et see ei tähenda näiteks ainult proaktiivset teenust.
Jaa, et selle struktuur ongi niimoodi, et esimene osa annab sellise selgema nagu raami personaalsele riigile ja teine pool siis ongi nii -öelda rakenduskava, et kuidas me seatud sihile hakkame lähemale jõudma, et kas see rakenduskava hakkab nüüd olema kahe aasta pikkune või kolme aasta pikkune, et seda me natukene siin vaatame, aga ilmselgelt iga aasta vaatame ka üle. Aga nagu ma ütlesin, et tegelikult juba on päris palju elemente, mida me teeme selleks, et olla personaalsemad, aga katsukski neid ühele pildile tuua ja vaadata, et need tõepoolest ühe eesmärgi suunas aitavad meil liikuda.
Kui meil praegu on olemas juba siis lapse sünniga seonduvad siis sündmusteenused, mida tõesti tegelikult igaüks saab ju, minu teada oligi riigiportaalis eesti .ee, tutvuda nendega, seal on nagu hästi palju koondavaid artikleid, et ei pea erinevatest fooriumitest lugema selle kohta, et mida, kuidas nii -öelda riik pakub ja võimaldab ja, ja kuidas näiteks lapsehoolduspuhkusele jääda ja, ja kõike seda kaasnevat. Aga kas meil annaks kuidagi olemasolevad need vähesed sündmuste teenused kuidagi liita koheselt juurde ka proaktiivsetele teenustele? Ma toon näite, kui meil on abielupaar, kes siis naispool on lapseootel, kas mitte ei võiks juba siit tulla see proaktiivselt, et kuulge, et väga, väga tore uudis, et näete, siit te saate juba eelnevalt enne lapse sündi tutvuda selle teise ja kolmandaga, ehk tuleks see teavitus juba enne lapse sündi. Et teil on nüüd olemas see koht, sest praegu on see, et sa pead iseseisvalt ikkagi otsima seda, seda riigiportaalist seda kohta taga.
Ma jään praegu selle sünni, sündmusteenuse juurde. Praegu hetkel veel ei ole nii, et koheselt, kui laps on sündinud ehk siis endale haiglasse isikukoodi saanud, et vanematele saadetaks e -kiri selle kohta, et kus öeldaks palju õnne ja et nüüd vaata, et mine sinna kohta, sealt sa saad selle kohta lugeda, siin on erinevad riigi poolt pakutavad toetused, sotsiaalteenused ja siin on ka kohaliku omavalitsuse omad. Kas see ei oleks ka nagu üks väga lihtne asi, mida saaks nagu kohe nagu nipsust ära teha, sest tegelikult süsteem põhimõtteliselt on olemas. Selline õnnitlusteavitus tuleb, aga see tuleb, kui see oli kuskil päev või kaks pärast seda, kui laps on sündinud, see võiks ju tulla nagu kohe sekundi pealt, isikukood on olemas, mis seal oodata?
Kindlasti on, aga kas see nüüd on probleem või see on inimeste kaitsmine, et see on nüüd nagu noh, omaette küsimus, et kumba vaatenurga alt läheneda sellele. Et tegelikult üks asi, mida me personaalse riigiga seoses oleme mõelnud, et tegelikult inimeste privaatsus ja personaalsustaju ja vajadus on hästi erinevad. Ehk et tegelikult ideaalselt personaalses riigis ju võiks olla ka niimoodi, et ma ise tegelikult saan valida seda, kuivõrd personaalne see teenus mul on. Et võib -olla tõesti, et noh, minu puhul noh, ma ei tea, näiteks minu enda puhul ongi täiesti okei, et kui ma saaksingi nii -öelda väga personaalse pakkumise, mistahes teenuse puhul või minu eest isegi võib -olla justkui andmete põhjal midagi isegi natukene otsustatakse, et see oleks nagu täitsa okei. Aga kellegi teise jaoks ei see pruugi niimoodi olla. Ehk et tegelikult arvestades inimeste nagu personaalsust ja privaatsusvajadust, ehk et võiks siis olla nagu erinevad nii -öelda erineva personaalsusega teenused. Ja see, mis nüüd seadusandlust puudutab, et me peame seal ka tegelikult täpselt samamoodi sellega arvestama, et me ilmselgelt ei saa ilma, et inimene sellega nõus on, liigselt tema eraellu sekkuda.
Kas see tähendab seda, et üks hetk võib olla niimoodi, kui sa logid riigiportaali sisse, sul küsitakse nõusolekut, et kas sa tahad neid sündmusteenuseid, proaktiivseid teenuseid või mida veel? Just. Ja kui inimene ütleb, et tema ei taha, siis tema ongi see, kes kui laps sünnib, ta peab ise kõik nii -öelda käsitsi läbi tegema, panema kirja ja kõik nimed. Kui ma ei tea, kuidas üldse, aga kuidas nad siis teevad nagu, nagu reaalselt, kui nad soovivad lapsele nime panna, aga meil ongi praegu, see ongi ju nii nagu on öeldud, mitte ei ole nagu e -teenus, vaid see on teenus, mis ongi nagu digitaalne ainult.
Oh ei, oleks see vaid nii, aga see kindlasti moodustab väga, väga suure osa, aga tegelikult meil teenuste valdkonnas või teenuste tiimis siis, et tegelikult toimetame oluliselt rohkemate teemadega. Et tegelikult seesama sündmusteenused, mis siit läbi käis, tegelikult üldse kõik need samad erinevad nii -öelda otsesed avalikud teenused, ehk et see koht, kus inimesel on väga selge isiklik kokkupuude riigiga, kui ta tahab mingisugust õigust realiseerida või kohustust täita. Et ka kõige selle koordineerimine kõlab muidugi võib -olla hästi üldiselt, aga tegelikult on samamoodi meie tiimi ja valdkonna ülesanne. Ja siis kõik, mis puudutab teenuse disaini, ehk et tõepoolest, et me selliseid kasutajakeskseid teenuseid, mitte ainult MKM -i valitsemisalas, vaid üle, üle riigi arendaksime, on meie mure ja rõõm. Ja lõpuks siis need kõik need kesksed komponendid, platvormid, mis siit läbi käisid, M -riik, Eesti, et realiseerijad küll RIA, aga, aga meie sellisel mõtte - ja rahajõul siis.
Loodame, et seda teenust siis mitte ükski eestlane mitte kunagi ei kasuta, samas elu pakub meile vingerpusse, nii et suure tõenäosusega see läheb, seda ikkagi vaja ja hea on teada, et riik ikkagi võimaldab selliseid võimalusi ka inimestele. Suured tänud Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumi digiriigi arenguosakonna teenuste valdkonnajuht Kaili Tamm saatesse tulemast. Ja nagu ma juba ütlesin, et tõesti saime selle, saime kindluse, et riik on meil personaalsemaks minemas üha oma teenustega. Suured tänud kuulamast, mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega juba uuel nädalal.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]