Tere tulemast kuulama podcast 'i kriitiline intsident, kus täna räägime sellest, et riik on asunud põhjalikult uuendama häirekeskuse ehk üks, üks, kahe toimimise loogikat. Kui seni on abi kutsutud peamiselt telefonikõne või siis ka SMS -i teel, siis nüüd otsitakse lahendusi, mis teeksid teenuse veelgi kättesaadavamaks palju laiemale ringile inimestele. Alates siis kuulmispuudega inimestest kuni lähisuhtevägivalla ohvriteni. Töös on nii videokõne, reaalajas tekstisuhtlus kui ka vaiksed hädaabiteated, mille abil saab abi kutsuda märkamata. Uurime tänases saates, miks selline lahendus vajalik on, kuidas see tööle hakkab, millised on tehnoloogilised ja õiguslikud väljakutsed ning milline võiks olla Eesti üks üks kahe teenuse tulevik. Sel teemal on stuudios meil külas Siseministeeriumi nõunik Rein Olesk, tere.
Ja CGI Eesti avaliku sektori ärijuht Liisa Abel.
Tere. See CGI pani ikkagi korraks mõtlema, kuigi me enne salvestust rääkisime, kuidas öelda, kuidas hääldada, siis ikka see on selline, et kuidas ma nüüd ütlen, kas oli õige?
Väga hästi. Jah, põhjus, nii nagu selles põgusas tutvustuses sai öeldud, on siis see üks, üks, kaks, kõik need muudatused, mis seal on tulemas, mis on seal töös. Nii et alustame algusest. Miks me siin oleme? Kus kohast siseministeerium leidis CGI, mida CGI hakkab tegema, mida te olete enne seda teinud, kui te leidsite neid ja nii edasi?
Ja hakkame võib -olla niimoodi kaugelt tulema ja jõuame vaikselt detailide juurde lähemale. Kui seda olukorda kaugemalt kirjeldada, siis ma hakkaks sellest peale, et, et kui me kujutame ette seda, et kui mina näiteks helistan numbrile üks üks kaks, siis tavaliselt, mis siis juhtub? Ma räägin päästekorraldajale, mis on minuga juhtunud või, või mida ma mingisuguses sündmuskohas näen. Siis ma kuulan, mida päästekorraldaja minult täiendavalt juurde küsib või missuguseid soovitusi ta mulle annab või mis soovitusi annab mulle häirekeskuse meedik. Ja üldiselt ma pean ka olukordi nägema, et ma suudaksin neid kirjeldada. Aga nüüd probleem tuleb siis, kui me mõtleme, et kõikidel inimestel ei ole võimalik kas näha, kuulda või rääkida. Mis tähendab, et nende jaoks ei ole see üks, üks, kaks teenus võrdväärselt kasutatav, nagu ta on näiteks minule. Ja see ongi see, mida me soovime lahendada ja et, et ka nendel oleks siis see üks, üks, kaks teenus võrdväärselt kasutatav. Ja, ja me näeme, et tehnoloogia saab meile siin appi tulla. Et kui inimene näiteks ei näe, siis saame võtta kasutusele videopildi, et siis see sündmuspaik pildi teel viia kohale häirekeskuse päästekorraldajale. Ja selleks, et, et neid tehnoloogilisi võimalusi kasutusele võtta, et analüüsida, mis üldse on võimalik ja, ja mida me saame häirekeskuse süsteemidesse üle tuua. Selle jaoks me alustasime juba mitu aastat tagasi sellise projektiga nagu uue põlvkonna üks, üks, kaks, mille teise etapiga me just praegu hakkame pihta. Esimene etapp on meil juba läbi ja mõlema etapi puhul siis on meie hea partner CGI Eesti. Nii et see on võib -olla see sissejuhatus ja võib -olla selline üleüldine probleemi kirjeldus.
Lähme korraks sinna esimesse etappi. Selle esimese etapi puhul, nii palju, kui ma olen natukene siin eeltööd teinud, riigihange oli, huvilisi tegelikult seal oli ja rohkem kui üks, rohkem kui see üks ettevõte, kelle esindaja meil täna stuudios on, mille põhjal just CGI valiti välja. Kas lihtsalt nemad tegid kõige soodsama pakkumise või oli seal mingi teine põhjus ka?
Noh, hangetel on üldiselt enne ette pandud hindamiskriteeriumid, mille järgi siis see kõige edukam pakkuja välja valitakse ja, ja CGI pakkumus siis nendele kriteeriumitele kõige paremini vastas, kui lihtsalt öelda.
Ja see oli tõepoolest selline hange, mis võib -olla eristus tavapärastest, kuivõrd ei ostetud ainult hinda, vaid vaadatigi, väga suur rõhk oli just visiooniplaanil, ehk et mis see on, mida te lubate, et te selle analüüsi tulemusena siis meile pakute. Ehk et meie ülesanne oli siis väga täpselt kirjeldada, kuidas me näeme, et riik võiks siin selle nii -öelda esialgse vaate saada. Ja tõepoolest neid konkurente oli seal päris palju.
Et see põhjus, miks just te olete tänasel päeval siin mikrofoni ees, on see, et me oleme jõudnud juba sinna teise etappi, me hakkame selle kallal töötama, aga natukene veel esimese etapi kohta, millal ajaliselt see toimus, mis selle raames tehti?
Jaa, et me alustasime siis eelmise aasta maikuus ja me lõpetasime septembris. Ja tegelikult siin on veel selline laiem taust ka, et loomulikult on ülioluline, et ühiskond oleks kõikidele oma liikmetele võrdselt kättesaadav ja avatud, aga see mure ei ole üldse mitte ainult meil siin Eestis, vaid see mure on palju laiem. See on tegelikult Euroopa -ülene ja meil on ka kaks Euroopa Liidu direktiivi, mis tegelikult ka muuhulgas kohustavad meid selleks, et me selle avaliku ruumi ja kõik tema teenused kõikidele inimestele võrdselt kättesaadavaks teeksime. Ja tegelikult see esimene etapp oli selline noh, äärmiselt üldine ja selle mõte oligi aru saada, et mis see tänane olukord on, mis see äs siis täna on. Ehk et mis on see, mida me peame üldse tegelikult detailsemalt analüüsima, me tol hetkel ei teadnud isegi seda. Ehk et kõik need erinevad seitse erinevat alamteemat, mis tulevad nüüd käesolevas etapis siis analüüsimisele, on tegelikult välja võrsunud sellest esimesest etapist, kus me vaatasimegi, milline on tänane õigusruum, milline on täna meie tehniline võimekus, mida me saame, mis on kindlad mingisugused välistused, mis meil on. Ehk et see oli väga üldine ja tänane etapp on siis detailsem, oluliselt detailsem analüüs ja seda me teeme üheksa kuud.
Ja ma võib -olla lisan nii palju, et mis oli veel esimese etapi hästi oluline väärtus, oli see, et, et CGI Eesti uuris ka erinevates sihtrühmade seas, milline on nende jaoks see olukord täna üks -üks -kaks teenuse kasutamisel ja mis on nende ootused, et kuidas see teenus siis peaks arenema, muutuma. Et, et nemad saaksid seda teenust võrdväeselt kasutada.
Just, et meil ongi kaks eesmärki, et kõige olulisem ongi see, et kõik, mida me loome, oleks võimalikult nagu inimesesõbralik, võimalikult lihtne inimese jaoks. See on, see on nagu see absoluutne prioriteet. Ja teine on see, et kõik, mis me siin teeme, ta peab olema võimalikult tehnoloogia neutraalne. See tähendabki seda, et me peame mõtlema välja sellised lahendused, et kui me soovime olla innovaatilised, kui me soovime tuua turule uusi kihvte, ägedaid lahendusi, mis, mis on inimeste teenistuses, et me ei peaks minema iga kord selleks seadust muutma, et me ei seo ennast ühe kindla tehnoloogiaga, ühe kindla platvormiga, rääkimata tootjatest, eks. Et ta kõik on noh, võimalikult laialt kasutatav, et see on see mõte võimalikult tehnoloogia neutraalne, et seda sinnapoole me püüdleme.
Mul on väga hea meel näha seda või siis kuulda seda, et, et me sellele ligipääsetavusele, ligipääsetavusele mõtleme, aga samas me mõtleme Euroopa Liidu tasemel ehk siis siseministeeriumist nii -öelda selle direktiivi väliselt ei läinud kuskil peas nii -öelda lamp põlema, et kuulge, et võiks sellele ligipääsetavusele natuke rohkem mõelda.
Ma, ei, mina ütleksin selles mõttes, et see meie praegune projekt ka, millega me tegeleme, et me ei täida direktiivi nõudeid, me kõigepealt kuulasime, mida me inimestel vaja on ja me tegeleme nende asjadega, mida, mis on inimeste ootused, et me, me üldse kohe kindlasti ei sea endale raame, mis on kuidagi direktiivist tulenevad, vaid me tahame ikkagi tegeleda sellega, mis on inimestel vaja.
Just, seda tõendab jube hästi ka tegelikult see, et ega täna ei ole ka ju meie inimesed, kellel on mingisugune erivajadus, abivajadus, puue, ega nad ei ole ka täna kuidagi ilma abita, et ka täna on üks -üks -kahel neid võimalusi, näiteks SMS saatmise võimalus, kontekstiteabe edastamise võimalused, väga mitmed võimalused on ka täna olemas, aga me tahame need saada olulisemalt laiemale ringile, teha need, need võimalused kättesaadavamaks.
Sai öeldud, et on väga mitmeid võimalusi, aga näide oli üks ehk siis SMS -i saatmine. Mina tean, et saab SMS -i saata, saab helistada. Kas on veel praegu tänasel päeval olemas mingit muud lahendust, mis on juba töös?
Näiteks, kui me räägime, me peame vaatama, siin on hästi palju erinevaid alamteemasid, et üks, millest me hakkame täna rääkima, on kõik, mis puudutab näiteks lähisuhtevägivalda. Et täna on meil ka ju ohvri abil näiteks üleriigiline abiliin, töötab kakskümmend neli seitse, kuhu näiteks ohvril on võimalik pöörduda ja mille kohta on ka väga palju ikkagi teavitust tehtud. Et tegelikult neid lahendusi meie nii -öelda abivajajatele sõltuvalt sellest, millist kasutajagruppi me vaatame, et neid on erinevaid. Aga üksus kahe puhul tõepoolest meil on täna see SMS variant, kus on siis muuhulgas võimalik ka enda kontekstiteave edastada sellele päästekorraldajale. Me hiljem hea meelega selgitame, miks see nii oluline on, mida me tahame siin paremaks teha ja mida abivajajad on ise välja toonud.
No ühe näite toon veel, mis täna osaliselt katab ka näiteks inimesed, kes suhtlevad viipekeele abil. Et meil paraku ei ole seda võimekust, et häirekeskust mehitada selliselt, et igas vahetuses oleks kakskümmend neli seitse olemas inimene, kes suudab ka viipekeeles abivajajaga suhelda. Ja see selgus ka sellesama hanke esimesest etapist, et meil ei ole ka riigis sellist ressurssi, et selliseid, et meil oleks piisav arv selliseid inimesi. Aga mis on sellise osaliselt aitab kaasa, on see, et meil on olemas kaugtõlketeenus ja selline lahendus just kasutavate inimeste jaoks ja selles rakenduses on olemas ka selline hädaabinupp, mis võimaldab üks üks kahega siis kiirkorras ühendust saada, et nad saavad siis endale sellise vahendaja, kes aitab seda suhtlust üks üks kahega pidada. Aga see ei ole muidugi selles mõttes piisav ja ideaalne, seal on kindlad ajad, millal see teenus on kasutatav, et seetõttu see teema vajab kindlasti edasi arendamist.
Ja, ja tegelikult, mida ta kindlasti ka veel vajab, noh, siin on üks hästi oluline asi. See kõik peab olema, mida me täna teeme, peab olema nagu võimalikult jätkusuutlik. Et mida me tegelikult esimesest etapist õppisime, oli see, et ja me räägime, et meil on üks -üks kahele võimalik saata SMS koos kontekstiteabega. Mis asi on konteksti teave, see on igasugune lisainfo, mis aitab, aitab seda päästekorraldajat, et see inimene saaks kiiremini abi. See on teave tema meditsiinilise seisundi kohta, tema abivajaduse kohta, selle kohta, kuidas temani üldse pääseda. Võib -olla selle kohta, et tal on orgaaniline ajukahjustus, mis tähendab, et ta ei ole võimelinegi kõnelema. Et see on see, kõik see info, mida inimene on ise, saab anda ennetavalt juba üks -üks -kahele, et kui tema selle SMS -i saadab, siis see automaatselt, see konteksti teave läheb temaga kaasa. Aga kaks tuhat kolmteist alates me saame seda enam -vähem teha ja saame neid sõnumeid me saata, eks. Aga mida me nägime? Teadlikkus ülimadal. Ülimadal ehk et see on ju nendele mõeldud, aga kui nad sellest ei tea, siis sellest siis kasu on.
Aga siis tõstame seda teadlikkust veel selle SMS -i osas. Kas iga siis inimene nüüd tänasel päeval saab sinna saata sõnumit? Ma lihtsalt kirjutan mida iganes, mul on vaja abi, saadan üks, üks, kaks selle sõnumi. Kas siis on see hetk, kus mulle ikkagi helistatakse ja küsitakse, aga mis abi sa vajad? Aga oletame, ongi see lähisuhtevägivalla näide siis ja ma ei saa vastata, ma ei saa öelda, kuulge, mul siin kaasa teeb minuga seda, teist ja kolmandat. Aga ma saaksin sõnumiga vastata, et mul on lähisuhtevägivalla olukord siin ja mul on vaja abi.
Ma võin, kui lubab, ma toon kaks tuhat kakskümmend kolm statistikat, et meil oli, kui ma nüüd ei eksi, kuus tuhat viissada SMS -i umbes ja kaks tuhat viissada nendest olid sellised, mis läksidki nii -öelda arenesidki vestluseks ja, ja seda abi väljasaatmist ei tulnud ette nagu väga palju. Aga mõte on selles, et täna me oleme ka selles olukorras, et meil on tegelikult väga suur hulk inimesi, kes muuhulgas mitte mingisugusest näiteks erivajadusest tulenevalt, vaid ka näiteks puhtalt suhtluseelistuse tõttu ei soovi kõneleda ja need on meie noored näiteks. Ja mul on väga kahju, et seda konkreetselt just seda noorte nii -öelda võimetust või ebamugavust vestelda on nii vähe uuritud, et meil on suhteliselt vähe nagu teaduskirjandust selle kohta, et me ei saa siin väga selliseid paikapanevaid nagu järeldusi teha, aga, aga ma loodan, et me jõuame ka just noorte osas siin nagu sammu lähemale, et miks see täna nii on, et nad ei suuda vestelda ja nad soovivad noh, rahvakeeles chat 'ida, onju.
Just, aga jah, et kui küsimus oli, et kas täna kõik saavad SMS -e saata üks üks kahele, siis jah, saavad küll ja kõiki neid selles mõttes menetletakse. Nii nagu ka tavalisi kõnesid, ta on kindlasti ajaliselt kulukam, kuna sa pead selle sõnumi läbi lugema ja siis saad ka vastuse. Ja noh, me täna saame rääkida veel sellest, et, et üks lahendus, mida me soovime arendama hakata ja millele me oleme tegelikult juba päris lähedal. On, on see, et tekiks lisaks SMS -i saatmisele ka reaalaja tekstiedastus, selline võib -olla kohmakas pikk termin. Aga et selline funktsionaalsus, mis võimaldab üks üks kaks numbrile helistades ka sellises vestlusaknas hakata kirjutama seda, mis on juhtunud, kui sul rääkida näiteks ei ole võimalik. Ja see reaalaja tekstiedastus tähendab seda, et, et nagu see nimi viitab, et kõik tähed, mis ma kirjutan, jõuavad siis tähthaaval päästekorraldajale reaalajas kohale. Samamoodi päästekorraldaja saab siis ka vastata selles samas reaalaja tekstiedastuse nii -öelda formaadis. Ehk siis ta võimaldab võrreldes SMS -iga tegelikult kiiremini kirjalikult kontakti hoida ja infot ka edasi anda. Ja, ja tegelikult ütleme, et kui meil siis tuleb see kõne sisse, kus reaalaja tekstiedastuse teel siis inimene kirjeldab mingit olukorda, siis ka see annab ju tegelikult päästekorraldajale indikatsiooni, kui see kirjutamine näiteks poole lause pealt jääb pooleli. Et inimene võib -olla viitab, et mul on mingisugune terviseseisund.
ju. Just täpselt ja järsku see kirjutamine saab läbi, siis ka see võib olla ju sõnum päästekorraldajale, et midagi on juhtunud.
Kas kui sõnumiga saata, mul on rinnusalu, kohe saadetakse kiirabi välja?
Noh, sul on vaja ikkagi ka sinna natuke infot juurde, et kus see sündmus on juhtunud, et, et päästekorraldaja ka SMS -i teel teeb oma tavapärased nii -öelda menetlustoimingud läbi, et selle ohuhinnanguni täpselt jõuda ja, ja prioriteedi ja, ja väljasaatmiseni jõuda.
Just, et aru saada, kelle me üldse peame neile välja saatma, keda, keda see inimene vajab.
Nüüd siin käis see reaalaja teksti edastus, seda kohta ma veel soovin küsida, aga ma natukene püsiks selle SMS -i juures, mis, mis tegelikult noh, on töös ja kõike seda, et ta ei ole päris see õige fookus, mis meil täna pidi olema siin saates, aga nii nagu see sai öeldud, siis see teadlikkus ei ole nii kõrge, kui ta võiks olla. Kui ma helistan telefoniga üks, üks, kaks, siis sellest on aastaid räägitud, et minu GPS -i koordinaadid edastatakse ka automaatselt häirekeskusesse, kus kui ma saadan SMS -i, kas siis toimub samamoodi see GPS -koordinaatide saatmine või mitte?
Tead, see on väga hea küsimus, millele ma kohe praegu puusalt ei julge vastata, me saame selle üle kontrollida ja siis teada anda.
Aga isegi näiteks kõne puhul on ju, siis ta ei ole ikkagi piisavalt täpne.
Seda olen isiklikult kogenud, kui olen häirekeskusesse helistanud, küsitakse, kus ma asun. Minu vastus ongi, kuna aastaid tagasi ma kirjutasin artikleid selle kohta, aga te ju näete, te ju teate minu GPS -i asukohta ja siis mulle teatatakse vahest, et ei, me ei näe üldse, mis on minu jaoks veelgi kummalisem. Sest kui ma teen kõnega veel auto vahendusel, siis sealt peaks ka kuidagi veel info edastama, jõudma sinna, nii et.
Olete näiteks kortermajas, kõrge kortermaja, palju kortereid, on ju, ja ütleme, seal raadius on võib -olla, ma ei tea, näiteks nelikümmend meetrit, on ju, et me ei saa tegelikult täpselt aru, kus te asute ja selleks see konteksti info ongi nii oluline. Aga noh, selleks on ka eraldi selline veebileht, kus teave enda kohta tuleb siis esitada, et mul on selline, selline meditsiiniline, meditsiiniline seisund, näiteks mul ongi, ma ei tea, kõnehalvatus näiteks on ju, et ma ei ole võimeline vestlema. Või näiteks, et inimesel ongi intellektipuue, on ju, et siis päästekorraldaja juba, juba näeb seda infot kohaselt, kui see SMS siis sisse tuleb.
Aga see asukoha info jah, selles mõttes, et on paar erinevat meetodit, kuidas häirekeskus selle info kätte saab. Ta ei ole meetri pealt täpne,
see oleneb paljudest asjadest, et kui täpne see info on ja häirekeskuse töötaja alati küsib üle, kus te asute, et me ei saa jääda abi väljasaatmisel ainult tehnoloogiale tuginema. Alati on päästekorraldaja see, kes ka oma küsimuses küsib ära, kus te olete, et ka siis need kaks infot omavahel kokku panna.
Just, et päästekorraldajal on oma protokoll, mille alusel tema töötab, on ju, ja oma sellised nii -öelda ohuhinnangu manuaalid, et mille alusel nad töötavad.
Ja nii nagu meil käis ka läbi, et siis noored, noortele ei meeldi kõneleda, et helistada, aga noortele ei meeldi tegelikult ka SMS -e saata. Nad ei saada ju tekstina, et kuule, mul on abi vaja, nad panevad sulle ühe emoji, mingi punane stoppmärk või mis iganes, kas häirekeskuses nad oskavad siis nagu emoji'dest ka aru saada, et no nüüd ikkagi on vaja abi?
Mulle väga meeldib, väga huvitav asi, mida küsida ja välja tuua. Tegelikult kogu selle hanke, noh, võime rääkida, mis ongi need suured eesmärgid, et selgitada äritellija vajadused ja kontrollida andmekaitse nõude, kõike seda. Aga tegelikult üks hästi oluline aspekt kogu selle hanke juures on ka siis, kui me oleme need tulemused saanud, ongi tegelikult ka töötajate koolitamine, aru saada, mis on see koolitusvajadus. Ja täpselt see minu meelest vastab ka sellele küsimusele. Et väga võimalik, et see ongi midagi, mida, kuidas, kus me peamegi hakkama oma päästekorraldajaid koolitama, et see tähendabki seda ja teine tähendab teist, on ju. Me tõenäoliselt võimegi sinna, sealt olukorrast ennast nagu leida.
Nii palju kui mina tean, siis häirekeskuses on neil välja prinditud NATO tähestik, ehk siis nüüd peab siis kõrvale printima välja emoji -de tähestikku, et mida siis mingine emoji tähendab?
Ma muidugi selle peale nagu lootma ei jääks, sest et tõsi on see, et inimesed kasutavad emoji'sid teinekord väga erinevates kontekstides, erinevad emoji'sid, et see võib -olla jääb natukene spekulatiivsele tasemele, nii et ma ei kutsuks kedagi üles saatma üksikuseks numbrile emoji'sid ja siis eeldada, et päästekorraldaja nüüd täpselt teab, mis selle sõnumiga peale hakata. Nii et kui te SMS -i saadete, siis proovige ikkagi võimalikult täpselt ja faktiliselt kirjeldada, mis teil juhtunud on ja ärge neid emoji'sid sinna, minu arvates pange.
Aga üks asi veel seoses noortega või siis pigem lastega. Et meil ju tegelikult koolidest hakatakse, ma eeldan esimesest klassist rääkima, et kuidas helistada häirekeskusse, kõik seda vanemad niikuinii kodus ka seda teevad. Aga aeg -ajalt ikka me kuuleme kuskilt meediast, et jälle keegi kuskil laps, pigem laps, tegi nalja, helistas üks -üks -kahte ja seal teeb mingi niimoodi. Aga sõnum, sõnumist, kui seal ongi, ütleme, et vot see on selline super laps, et ta kirjutab kasvõi sinna romaani valmis. Ma ei pane ühtegi emoji'd, kõik komad, kõik punktid, kõik on õiged ja ta kirjutabki ilusti mingisse teksti, mul on vaja abi ja nii edasi, mul on rinnus valu ja kõike seda, tegelikult ta teeb nalja. SMS -iga seda tegelikult aru ei saa ju.
Ega sa ei saa ka ju kõne, aga tegelikult häirekeskuse töötaja ei saa kunagi ka kõnes lõpuni sada protsenti olla kindel selles, et kas helistaja, see, mis ta talle räägib, on õige või mitte. Aga häirekeskus, häirekeskuse töötajad usaldavad seda, mida inimesed talle räägivad ja selle põhjal saadavad abi välja. Aga mina, kui ma praegu su küsimust ja seda sissejuhatust kuulasin, siis ma pööraksin ka siia sellise teise vaate, et me iga aastaga tunnustame lapsi, kes teevad väga hästi üks, üks, kaks kõnesid, kes on väga eeskujulikud selles. Ja tegelikult teevad silmad ette ka täiskasvanutele, sest nad kuulavad, mida küsitakse, nad selgitavad väga hästi. Et ma kindlasti ei tahaks kuidagi seda narratiivi siin nagu suurendada, et lapsed kasutavad üks -üks -kaks teenust nagu ebaotstarbekalt, et nad on sellest tegelikult väga tublid.
Ja laste osas võib -olla siin ongi hea just rääkida, et kui me tegelikult soovimegi nii -öelda selle uue hankega väga täpselt aru saada, et milline peaks tulevikus see tervikvestlus olema, kus me räägime siis kõne pluss reaalajas tekst, eks ju, pluss siis video. Et, et siin on näiteks üks fookus ongi just needsamad lapsed, on ju, et kui see laps helistabki, et, et mul isa kukkus, on ju, isa ei reageeri, ma raputan teda, siis päästekorraldaja saabki paluda nagu seda pilti, et mis seal kodus siis täpselt toimub, et see võiks väga palju ka tegelikult just lapsi abistada muuhulgas.
Just ja päästekorraldaja on ka ise seda välja toonud, et, et see videopilt kahesuunaline võiks lastega suhtluses tõesti abiks olla, sest et sa saad ka küll video teel, aga sa saad siiski mingisuguse silmside tegelikult seal helistajaga, sa saad paremini teda hoida enda juures, et, et siis võimalikult kiiresti abi saaks välja.
Tulen nüüd natukene tagasi teema juurde, millega me alustasime, oli see Euroopa Liidu direktiiv. Kas mu kõrvad too hetk olid lukus kinni, ma ei kuulnud või seda ei kõlanud? Kas Euroopa Liidu direktiiv ütles ette, et nüüd vot need asjad te peate tegema ja selleks kuupäevaks võtma kasutusele või see oligi, et te peate hakkama mõtlema nende asjade peale ja nüüd katsetage, testige ja nii edasi, kõike seda?
Direktiiv annab küll teatud ajaraamid ette funktsionaalsustele, just ligipääsetavatele funktsionaalsustele, mis peavad olema tagatud. Aga, aga ta jätab ka selles mõttes sellist üleminekuaega ja ta ei, see ei ole niimoodi kirjeldatud, et te peate tegema täpselt sedasi, et riikidel on selles mõttes siin ka väga palju oma otsustusruumi, et kuidas sellele läheneda, et oluline on see, et asjad oleksid ligipääsetavad.
Selle täpselt sedasi ma mõtlesin nii -öelda tehnoloogiliselt jah, ei öelda ette, et mida peab tegema, aga see, et nii -öelda eesmärk, see on näide, et oleks see videokõne teel võimalus suhelda. Kas kuidagi see on pandud kuupäevaliselt paika?
Ja see on kaks tuhat kakskümmend seitse on see aasta, mis ajaks peaksid olema liikmesriigid siis, kui operaatorite võrkudes ja seadmetes on videokõne toetatud kahesuunaliselt, siis peaks ka häirekeskus samas formaadis olema võimeline neid kõnesid vastama, kui hästi sellises direktiivi keeles rääkida.
Ja see väljakutse on ju selles mõttes, nagu ma enne ka ütlesin, Euroopa -ülene, et kõik liikmesriigid peavad siis neid võimalusi oma ühiskonna liikmetele tutvustama. Ja tegelikkuses kaks tuhat kakskümmend seitse, nad ei tundu väga reaalne, et olles ise ka pikalt Euroopas, Euroopa, nii -öelda Euroopa Liidu Nõukogu erinevates töörühmades olnud, et see tehniline võimekus riigiti, noh, ta on niivõrd erinev. Ja need väljakutsed erinevate riikide vaates on niivõrd erinevad, et meie oleme selline väga tekst -sävi riik, on ju, ja ma usun, et me oleme väga eesrindlikud ja, ja meil on palju võib -olla teistele siin õpetada. Aga et kaks tuhat kakskümmend seitse kogu Euroopa Liit suudab tutvustada tervikvestlust oma liikmetele, noh, see on minu jaoks hetkel väheusutav.
Esimeses etapis te siis küsisite sihtirühmadelt ootusi ja ka lootusi, ma eeldan. Millised need olid neil?
Oi, neid oli palju ja me täna jätkame kõikide nendega ka tööd. Meil oli noh, niivõrd suur hulk erinevaid kasutajagruppe, kellega me koostööd tegime ja kõik me võtame nad partneritena kaasa järgmisesse faasi. Ja ma isegi mõtlen, kus me alustame, Rein? Kust alustada?
alustada LSD -st, kust, kust üldse alustada?
Neid jah, neid ootusi tegelikult on palju, et, et aga võib -olla sellised kaks funktsionaalsust, mis meil on olnud praegu väga selgelt prioriteetsed, üks, üks, kaks teenusel on seesama reaalaja tekstiedastus kui ka videokõnevõimekus kahesuunaliselt. Ja need mõlemad funktsionaalsused on sellised, mis tegelikult väga paljude erinevate siis erivajadustega või puuetega inimeste sihtrühmade seas on sellised, et nad ütlevad, et nende jaoks üks üks kaks teenus muutub oluliselt kättesaadavamaks või mugavalt kasutatavamaks, kui videokõne ja tekstiedastus sinna juurde tekib. Et, et noh, mingid näited võib -olla juurde, et ütleme, et inimene, kes ei näe, ta kuuleb, et koridoris toimub midagi, ta tunneb mingit lõhna, ta kuuleb mingisugust häält, mis on natukene armeeriv, et midagi võib seal juhtuda, olla toimunud, aga ta ei saa päästekorraldajale kirjeldada, mis on juhtunud. Videopilt annaks selles mõttes jällegi, nagu ma alguses ütlesin, päästekorraldajale tegelikult silmad, et ta saaks ise video teel tuvastada olukorra, mis on juhtunud. Ja samamoodi, kui me räägime näiteks tekstiedastusest, et inimene, kes ei kuule, et tekstiedastus annab talle võimaluse päästekorraldajaga laibis olla kontaktis selle kirjutamise meetodi teel, et need on väga sellised selged vajadused, mis aitaksid üks -üks -kaks teenust neile ligipääsetavaks teha.
Need asjad on kõik omavahel seotud, et Rein kirjeldab praegu siin seda reaalajast teksti saatmist, on ju, et ütleme ongi näiteks vaegkuulja selle teksti saadab, on ju, aga temaga koos lähekski kohe kontekstiteave kaasa, oleme vaegkuulja, on ju, ust ei ole vaja maha murda, on ju, et ma ei kuule, kui sa koputad näiteks, et kui see päästekorraldaja tuleb, on ju, lihtsalt nagu näitena.
Ja see kontekstiteave oli väga paljude sihtrühmade puhul lause selline tingimus tegelikult, et üks -üks -kaks teenust kasutada. Et see tähendabki seda, et kui päästekorraldaja vastab kõnele, siis ta juba kõnele vastates näeb, et, et helistaja puhul on näiteks tegemist, kellel on, kes on vaegkuulja. Et, et see saab, annab talle kohe selge signaali, kes tal teisel pool toru on ja kuidas ta saab siis seda inimest võimalikult hästi aidata ja toetada, et nad jõuaksid ka abi väljasaatmiseni võimalikult kiiresti. Ja
ma arvan, et podcast 'i kuulajate jaoks on tegelikult oluline info ka see, et, et noh, mis numbritest me siis räägime, on ju, et, et tegelikult räägime, et me räägime konkreetselt nagu puuetest, siis me räägime umbes kümnest protsendist kogu riigi elanikkonnast, on ju. Ja, ja erivajadust esineb ju veelgi laiemalt. Ehk et me räägime väga -väga suurest hulgast inimestest, keda need muudatused täna mõjutavad ja puudutavad. Noh, väga otseselt, eks.
Te ütlesite, et nad, need sihtrühmad või kasutajagrupid nii -öelda võetakse kaasa ja te teete nendega veel jätkate. Kuidas see siis välja näeb, et kord kuus on teil mingine kohtumine ja siis jälle te presenteerite, mille kallal te olete töötanud, nemad annavad tagasisidet või kuidas see toimub?
Meil on, meil on väga erinevad meetodid, mida me kasutame igasugused süvaintervjuud, töötoad, üks -ühele intervjuud, siis on erinevate, ma ei tea, Pimedate Liidu esindaja, ütleme esindusorganisatsiooni, katusorganisatsiooni esindajaga läbirääkimised, et me läheneme hästi individuaalselt. Ja ega me ei räägi ju ainult selles mõttes abivajajate endiga, me räägime ka noh näiteks Lõuna -SV teemas kindlasti plaanime rääkida president Kaljulaid Fondiga, kellel on väga hea vaade, me räägime KOV -idega, et noh, et asjasse puutuvaid osapooli on nii -nii palju, rääkimata politsei, pääste, kiirabi, sotsiaalkindlustusamet, et see puudutatud isikute ring, noh, ta on ikka väga. Ja
asutuste ring on väga -väga lai, et ainuüksi tellijaid tegelikult sellel projektil, meie oleme tehnoloogiline partner kaasas, aga tellijate ring on väga lai, meil on, võib -olla sa Rein soovid rääkida, kui lai see tellijate ring tegelikult
on. Selles mõttes ta ei piirdu ühe asutusega, et meil on siseministeerium, meil on häirekeskus, meil on SMIT, mis on siis siseministeeriumi IT -maja, riigikantselei on seotud osapool, et selles mõttes, et ei ole, et üks asutus paneb kirja, mida on vaja, vaid ka see on juba selles mõttes kamba peale kokku kirjeldatud vajadusi. Ja võib -olla lisan, mis Liisa enne ütles, et, et see kaasamise pool, et, et selles kogu analüüsimise ja disainimise protsessis on vaja kaasata erivajadustega inimesi ja ka nende katusorganisatsioone, mida Eestis tegelikult on küllaltki palju. Ja, ja meil on ka kokkulepe see, et, et kui me nüüd nende uute lahendustega hakkame jõudma turule, et siis me ka nendesse testimistesse esialgu kaasame just erivajadustega inimesi. Et nad saaksid anda oma tagasiside, et, et kuna need funktsionaalsused on ennekõike nendele mõeldud, et nad saaksid siis anda märkud, kuidas need toimivad, mis, mis saaks paremini teha ja nii edasi, et, et siis selleks hetkeks, kui see asi laivi läheb. Et siis ta on meil niimoodi suures ringis läbi katsetatud.
Minu kõrvu jäi üks lühend, LSV, mina ei olnud varem kuulnud, aga ma sain nüüd aru, kui president Kaljulaidi fondi mainis, et lähisuhtevägivald.
Ehk siis jätta LSV meelde ja üks, üks, kahele saab saata sõnumi, LSV ja siis nad saavad aru, millest, milles teema on. Loodame, et nad saavad aru.
See teema on tegelikult palju suurem ja selles hanke teises etapis, kuhu me nüüd, millega me nüüd just tegelikult alustasime, siis üks eraldi eesmärk selles hankes ongi see, et meil tekiks võimalus teha vaikne hädaabiteade. Ja see on mõeldud just lähisuhtevägivalla ohvritele. Ja mida me selle all silmas peame, on see, et, et inimene saaks vaikselt, ilma et ta peaks hakkama päästekorral selgitama, mis on juhtunud, kus on juhtunud ja nii edasi, et ta saaks selle kiiresti, vaikselt ja võimalikult märkamatult ära teha niimoodi, et päästekorraldaja teiselt poolt saaks kohe aru, et tegemist on vägivalla ohvriga, kes vajab kiiresti abi. Et see peab olema tõesti kiire lahendus, erinevaid siukseid lahendusi on maailmas olemas, aga, aga me nüüd liigume ka selles suunas.
Just, ilm, see peab olema äärmiselt diskreetne kuni selleni välja, et tegelikult ideaalis ei jää märki ka maha, et see ohver on helistanud.
See eeldab koostööd seadmete tootjatega ka ju?
Jaa, eeldab, kindlasti eeldab ja, ja võib -olla selle, selle LSV kontekstis, et me praegu vaatame. Võtame kindlasti fookuses üks, keda me kindlasti lähemalt vaatame, on Austria, teine on Suurbritannia. Et me vaatame, mida on teistes riikides tehtud, et mis oleksid sellised nagu head lahendused vägivalla ohvritele. Et üks, mis täna noh meie jaoks selgelt eristub, mida, kuhu me kindlasti rohkem sisse vaatame, on kõik, mis on seotud näiteks mingi kindla numbri kombinatsiooniga, ala näiteks Suurbritannias valibki viis -viis on ju, päästekorraldaja juba saab aru, tegemist on lähisuhtevägivalla kõnega. Jube kihvt näide on tegelikult Koreast. Koreas on nokk -nokk, selle kohta on väga palju sotsiaalmeedias ka kampaaniaid tehtud. Et kui siis vägivalla ohver helistab hädaabiliinile, siis ta lihtsalt nagu teebki, vajutab mingisugust numbrit seal kaks korda, on ju. Ja sellele järgneb see, et päästekorraldaja saadab talle lingi. Ja selle lingi abil ta valideerib siis oma nii -öelda selle asukoha, selle abil läheb väga täpne asukoht, kus see ohver asub ja ongi kõik ja abi juba sõidab kohale. Ehk et ka selleks tegelikult, et ei oleks neid nii -öelda väärkasutusi, et võib -olla mul kogemata läks mingi numbrikombinatsioon, on ju. Et see on hästi populaarne Koreas, et peale just neid Covid karantiine tegelikult me nägime, samamoodi ka Eestis nägime statistiliselt, et oluliselt teatamine vähenes koduvägivalla või ütleme lähisuhtevägivalla juhtumitest see teavitamine vähenes ja, ja Koreas oli täpselt siis sama teema.
Aga kuritegude statistika näitab selles mõttes väga kurba pilti, et lähisuhtevägivalla siis sündmusi leiab Eestis väga palju aset, et pea pooled vägivalla sellistest kuritegudest on seotud just täpselt lähisuhtevägivalla sündmustega, et, et paraku need numbrid ei, ei kuku.
Ja seal on noh, ta on ju latentne kuritegu, on ju, ja seal on tegelikult väga palju. See ei ole lihtsalt puhtalt see, et me tahame, seal ongi nüüd erinevad aspektid. Üks on see, et me tahame videovõimekust, et see ohver saab näidata, mis tema ümber toimub, on ju. Teine on see, et me tahame seda diskreetset kõnet, kuidas edastada vaikne hädaabiteade, on ju. Siis need on nagu sellised kaks hästi olulist asja, on ju, mis peavad juhtuma kohe. Aga meil on olemas ka need paanikanupud. Me räägime siin kontekstist, me räägime vanuritest täpselt samamoodi, me räägime tegelikult LSV ohvritest, on ju. Et kuidas need paanikanupud oleks ühendatud häirekeskusega selliselt, et näiteks ta vajutab nuppu ja nupu vabastamise järgselt, kui seda koodi inimese poolt ei järgne, näiteks ta on sul juba vastu seina tõugatud, tal ei ole võimeline, ta ei ole võimeline seda koodi sisestama, siis juba üks, üks, kaks reageerib. Et kõik sellised asjad, et, et kõik need teemad ja alamteemad, nad on niivõrd põimunud omavahel. Et ei ole niimoodi, et paanika on peakatele, videokõne LSP ohvritele, ei. Et sõltuvalt kontekstist, sõltuvalt sündmusest, milline kõneliik teenib kõige paremini seda ohvrit selles või seda abivajajat selles olukorras.
Aga kui ma nüüd võtan lahti Geenuse portaali konkreetsemalt siis meie digigeenuse väljaande, ma leian eelmise aasta oktoobrist artikli, kus on, pealkirjaks on üks, üks, kahe numbrile, saab peagi teha videokõnesid, käisime vaatamas, kuidas lahendus toimib ja kellele sellest kasu on. Ja seal minu kolleeg käis Kadi Luht -Kallasega kohtumas ja talle demonstreeriti kõike seda, töötas ja ei töötanud, kõik saavad artiklist täpsemalt lugeda. Mis mulle jäi sealt silma artiklist, on niimoodi, kuidas Luht -Kallas ütles, et siseministeeriumist teeb kõik endast oleneva, et iOS -i kasutajad saaksid kahe tuhande kahekümne viienda aasta suvel hakata seda lahendust juba kasutama, ehk siis seda videokõnete lahendust. Ja tsitaat on see, et hetkel peame läbirääkimisi Apple 'iga ja ollakse lootusrikkad. Siin saates me oleme varem ka rääkinud sellest, kuidas meie Eesti avalik sektor teeb Apple 'iga, Google 'iga nende suurte tehnoloogiagigantidega koostööd, näiteks meil ka e -valimiste kontekstis, et me saaks mobiilis hakata üks hetk hääletama, valimistele häält andma. Meil praegu kalendrist, vist nii -öelda kalendri mõttes vaatab suvi vastu, aga tegelikult me kõik oleme juba nii -öelda sügise mõtetes ja videokõne ei ole tulnud ju. Kas Apple ütles teile, et see üks koma kolm miljonit, kes teil seal on ja nendest ainult vot selline lõviosa kasutab ainult neid iOS -i seadmeid, et te ei paku meile huvi või milles see põhjus on?
Ja selle kaks tuhat kakskümmend viis suve tähtajaga olen ma mõistagi väga hästi kursis. See oli tõesti tegelikult see esialgne plaan, millal videokõne kasutusele üks -üks -kaks teenusele võtta. Mis on tõesti tänaseni mure, on see, et meil on küll olemas tehnoloogia, mis toimib, et saaks teha üks -üks -kaks numbrile kõne, käivitada ka videokõne, ilma et me kasutaksime eraldi mingisugust brauserit või äppi. Aga seadmetes ei ole need toetatud ja kummalisel kombel on erisus ka selles, et, et kui näiteks Androidi seadmed omavahel võimaldavad sellist videokõne teha, siis üks, üks, kaks ehk siis hädaabinumbril need funktsionaalsused on justkui kinni keeratud. Ja täna meil käibki selline aktiivne töö selle nimel, et, et seadmete poolne tugi ikkagi saavutada, et see videokõne võimekus nii, nii Google 'i kui ka Apple 'i puhul tekiks. Täna paraku tõesti me veel nii kaugel ei ole.
Ütleme nendest numbritest võib -olla mõnda kuulajat huvitab, et need Androidi kasutajad on meil kuskil selline kuuskümmend neli protsenti.
Ja, ja Apple 'it on siis, eks ju, kolmkümmend kuus, et need on need viimased numbrid. Protsent
ehk siis nii -öelda nutiseadmete kasutajatest.
Ja kas siin on ikkagi takistuseks siis saanud see meie Eesti väiksus või tegelikult võiks ju eeldada, kuna siin kõik see on seotud Euroopa Liiduga, Euroopa Liit tuleb ja ütleb, et kuulge, me peame sellise asja tegema, meie Euroopa Liidu, meie suure Euroopa Liidu rahvaarv on palju suurem ja see võiks ju Apple 'ile, Google 'ile rohkem korda minna.
Siin on jah, selles mõttes olukord selline, et meie oleme võib -olla pisut kiiremad ja tahame kiiremini asju kasutusele, kasutusele võtta, kui võib -olla keskmine Euroopa riik, mistõttu meil on vaja jah, sellist sõnale kaalu natukene rohkem juurde saada, et seadmete tootjad pardale saada. Aga me sellega tegeleme ja loodame, et me ikkagi lähiajal, et see perspektiiv meil ikkagi tekiks, et see videokõne selliselt saaks tööle hakata. Kas
see tähendab seda, et meil ei olegi, Eestil ei ole võtta näitena mõnda teist riiki, kus me saaks kopeerida kõike seda asja üle?
Täpselt nii, täpselt nii, see, mida me loome, ongi täiesti nagu ainulaadne, see on väga innovaatiline, sellest ka selline rahastusfoor. Et sellist asja ei olegi maailmas täna olemas. Just seda, sellist, ei olegi täna maailmas olemas seda nii -öelda tervikvestlust, kus on kõik kolm funktsiooni, videokõne ja, ja siis reaalajasteksti saatmise võimalus.
Jah, et seda on küll siin -seal, et töötab videokõne ühesuunaliselt. Näiteks me oleme olnud, ise on olnud mitu korda kontaktis kolleegidega USA -st ja USA -s kasutatakse küll videokõne üks -üks või üheksa, üks -üks on seal, eks. Aga seal see töötab jah selliselt, et, et häirekeskuse töötaja saab siis teha selle ettepaneku, et käivitame videokõne ja siis ainult helistaja saab oma videopilti näidata, aga häirekeskuse, häirekeskuse pool ennast ei näita. Aga meie soov on jah see, et, et kui, kui helis, et helistaja saaks esiteks selle videokõne ettepaneku ise teha ja käivitada. Sest jällegi ütleme, et inimene, kes, kellel ei ole võimalik kõneleda, kuidas ta siis alguses seal audiokõnes üldse päästekorraldajale selgitab, et tal on videokõnet vaja. Et see nii -öelda ettepanek peaks tulema helistajalt ja, ja see peaks olema kahesuunaline. Et seda funktsionaalsust, mis oleks ka ilma äppideta, täna meie, meile teadaolevalt kuskil ei ole veel jah.
Mul on enda arvates, minu arvates on väga hea küsimus. Ma mingil põhjusel juba eeldan, et ütlete, et vot tänasel päeval me ei oska või ei saa või ei taha sellele vastata. Et kui see videokõne ükspäev tuleb, ma teen sinna häirekeskusse, oletame, et see on kuskil avalikus kohas. Meil on isikuandmete kaitse üldmäärus ja see ütleb ette, et keda ja kus ma tohin pildistada, videot teha, ma ei tohi niisama kuidagi jagada ja talletada, kõike seda. Kas selle küsimuse peale on ka juba täna mõeldud või see on pigem niimoodi, et vaatame seda tehnoloogilist lahendust, siis hakkame kunagi mõtlema sellele ja siis me läheme Andmekaitse Inspektsiooni juurde ja hakkame mõtlema üheskoos.
Suurepärane küsimus, see on konkreetselt selle hanke fookuses, kõik, kõik, mis puudutab andmekaitset ja loomulikult plaanime ka kaasamist, et selles Andmekaitse Inspektsiooni kaasamist, see on kõik selle hanke fookuses.
Jah, seda ma võin ka öelda, et, et häirekeskus ei hakka kindlasti videopiltide salvestisi endale kuskile talletama, ilma et, et see oleks õiguslikult õige
Just, et see esimeses etapis me vaatasimegi, analüüsisime Eesti õigusruumi, et kas põhimõtteliselt need uued võimalused, videokõne, reaalajas teksti saatmine, et kas nad Eesti õigusruumi sobituvad, sobitusid väga hästi, selleks suuri seadusemuudatusi vaja ei ole. Aga noh, täna me lähemegi rohkem detaili, et saadagi aru, et mis on täpselt kõik see, kogu see andmekaitse pool on ju. Et esimesed viis kuud lihtsalt ei võimaldanud nagu ressursi mõttes seda. Et üheksa kuu pärast oleme targemad, et mida me siis täpselt vajame ja võimalik, et siis tulevad ka ettepanekud nii -öelda seadusandluse muutmiseks.
Natukene nüüd minus on seda segadust, et kas neid videokõnesid siis üldse ei salvestata või, või kuidas see siis välja peaks nägema?
Kuniks õiguslikult see ei ole lubatud, siis me neid ei salvesta, et ütleme, et kui tekibki olukord, kus videokõne funktsionaalsusena, et me saame selle kasutusele võtta, nii nagu me tegelikult praegu loodame ja selle nimel tööd teeme, siis esialgu me neid videopildi salvestisi endale ei talleta, jätkame audio salvestistega, nagu see ka täna tohib, töötab.
See ongi noh tehnoloogiapartnerina, ma lihtsalt pean sellise vahemärkusena ütlema seda, et, et, et üks asi on see, et see inimene, et me räägime sellest, et see inimene saab pilti näidata ja helistada, on ju. Ja mina siin istun ja mõtlen, et tegelikult siin taga on nagu terve maailm, on ju. Päästekorraldaja, ta peab saama selle kõne vastu võtta, pausile panna, kerida seda, edastada seda. Ta peab saama info, ma ei tea, andmekogust kätte, on ju. Ja täpselt ja see info, mida ta kuuleb, salvestub siin andmekogusse omakorda, et seal taga on tegelikult terve nagu maailm, aga kuna tegemist on kriitiliste infosüsteemidega, noh, loomulikult me siin seda, seda täpsemaks siin minna ei saa, aga, aga siin on nii palju erinevaid aspekte, mis tegelikult on sellesse hankesse nagu kriitilised ja, ja olulised. Kõik, mis puudutab kasutajaliidest, mis on see, mida see päästekorraldaja täna üldse näeb. Kui te olete käinud häirekeskuse ruumides, suured ekraanid igal pool, aga ekraanipiiril on ka, ekraanidel on ka ju piirid. Ühest hetkest ongi see, et mis on see info, mida me seal siis kuvame, see kõik peab sinna kuidagi ka ära mahtuma ja see kõik on meie välja mõelda või, või räägime, ma ei tea, teenusdisainist, on ju. Et, et mina siin alguses alustasin sellega, kuidas kõik peab olema inimese jaoks võimalik, võimalikult intuitiivne, võimalikult lihtne, võimalikult inimesesõbralik, on ju. Aga see kõik tuleb meil täna välja mõelda, et milline see teenuse disain siis on, et sellest hetkest, kui mina selle kõne teen ja, ja kui see abi lõpuks minuni jõuab, et mis kõik peab siis seal vahepeal nagu juhtuma selleks, et ta vastaks nendele siis meie poolt seatud eesmärkidele.
Kujutan ette, et häirekeskuse jaoks üks selline lihtne videokõne oleks see, et keegi, ütlemegi siis, et laps teeb videokõne ja näitab, et mul on siin kuskil jalal on haav, et kas see on tõsine ja kas mul on kiirabi vaja ja selle saab väga lihtsalt ära lahendatud. Aga samas videokõne, ma kujutan ette, tuleb väga kasuks elustamise puhul. Elustamise teema, ma kujutan ette, et häirekeskuse jaoks väga suur väljakutse, sest et kui see päästekorraldaja lihtsalt istub seal oma toolil ja siis nüüd ütleb, nii, nüüd pumpa, nüüd tee seda, siis see inimesel ei pruugi nii hästi kohale minna. Aga kui temal on see nukk on kõrval ja ta saab seal näidata seda, kuidas see, see on nagu kuidagi palju elulisem, see võib ju palju kiiremini seda teavet kohale viia. See vist on küsimus Airi keskusele üks hetk.
See on väga õige teemapüstitus, et me sellest oleme ka mitme riigi esindajaga rääkinud, kus videokõne ühesuunaliselt täna on olemas. Et elustamise nii -öelda õnnestumiste protsent videokõnega kasvab, sest et meedik näeb, kuidas inimene elustab abivajajat ja saab vajadusel kas rütmi või, või mis iganes metoodik, metoodiliselt juhendada, et see elustamine oleks edukas, et see on, see on üks väga hea näide sellest, miks videokõne on päriselt praktiliselt väga, väga, väga vajalik.
Kuulge, me oleme väga -väga palju rääkinud juba nii ajaliselt kui ka sisu mõttes, aga tegelikult sealt teisest etapist on veel igasugu asju, mis on rääkimata ju. Kahjuks selline aeg hakkab meile otsa saama, aga kui me peaks nagu kuidagi põgusalt veel kokku võtma, mis sealt teisest etapist veel on tulemas? Meil käis üks pressiteade, mida mina nägin sel teemal. Tehisaru oli mainitud, see kõige -kõige populaarsem asi, mis ma siis võtan nüüd selle Google 'i või JätkpT lahti, sealt saan ka, ütlen, et olen Eestis, noh, ta teab, ma olen Eestis, ma ütlen, et üks, üks, kaks ja mida iganes ja tema juba tegeleb minu eest kõige sellega või mida see veel ette kujutab.
No tehisearu puhul üks, mida me tahame täna analüüsida, ongi see, et kas tehisearust võiks olla abi siis ohuolukordade hindamisel, ehk et me täna teame, et väga palju infot jõuab politseisse, jõuab juhtimiskeskustesse, jõuab häirekeskusesse, jõuab politseisse. Ehk et kas, kui tehisearu rakendada, nii nagu näiteks turvafirmad täna rakendavad, kas me võiksime saada juba ennetavalt mingit infot potentsiaalse ohu kohta ja tänu sellele jõuda kiiremini päästma inimeste elu ja vara, on ju. Et aga see on midagi, mis vajab analüüsimist ja loomulikult ka ühiskondlikku debatti, kui peaks, peaks selguma, et tõepoolest tehisaru väga palju võimaldaks kas kiiremini, kuidagi efektiivsemalt, on ju, või pakuks mingisuguseid paremaid lahendusi välja. Et täna turvafirmad eraettevõtluses ju põhjuga, põhjusega seda tehisaru kasutavad.
Just. Ja teine näide, kus tehisaru kaasame ja piloteerime, on, on see, et me tahame minna appi päästekorraldajale. Et päästekorraldajal tekiks üks üks kaks kõnest live 'is, reaalajas transkriptsioon sellest kõne sisust, mis tal parasjagu siis kõrvas on. Ja see aitab tal siis ka mingisuguseid detaile kirjalikus vormis üle kontrollida ka kõne ajal. Ja kui me räägime võõrkeelsest kõnest, esialgu on meil fookuses vene, soome ja inglisekeelsed kõned, et siis nendest kõnedest see transkriptsioon oleks tõlgitud jälle reaalajas ka eesti keelde, et päästekorraldaja siis keelebarjääri korral saaks kohe kõne ajal teksti kujul veenduda selles, mida helistaja talle on öelnud. Et, et see on ka selline oluline osa sellest hankest, kus me siis jah, soovime päästekorraldajat toetada.
Ja noh, kui unistada tohib, on ju, siis ühel päeval oleks väga kihvt, kui me saaksime rääkida ka sellisest kõnede sünteesist, on ju. Aga, aga see on kindlasti noh, see on ikkagi mitmete ja mitmete aastate perspektiiv, et täna me sellest kõnede sünteesist sellisel kujul kahjuks veel rääkida ei saa. Tehnoloogia lihtsalt ei ole veel sellel tasemel.
Jah, et see kõnesüntees, et kui võib -olla kuulajale selgitada, et, et see põhimõtteliselt tähendab seda, et ütleme, et häirekeskuse töötaja vastab eesti keeles, aga helistaja ise räägib näiteks hispaania keelt. Ja siis see süntees tõlgib nii -öelda hääl kujul selle häirekeskuse töötaja eestikeelse jutu hispaaniakeelseks ja nii -öelda justkui robotkõnena tuleb sulle vastu. Aga mulle tundub, et see on praegu natukene riskantne, sest et päästekorraldaja töö on tegelikult, päästab elusid ja kui seal läheb tõlkes midagi kaduma, et siis see on väga ohtlik.
Head kuulajad, üks, üks, kaks on teenus, millel on otsene mõju meie igaühel tervisele ja ka turvalisusele. Mul on väga hea meel tõdeda, nii nagu me tänases saates kuulsime, et Eestis siin mõeldakse selle tuleviku peale väga palju. Tulevik on meil lootusrikas, loodame, et kõik see, millest me rääkisime, saab ühel päeval ka teoks. Ja siis ka selgub, kas Eestis saab tõesti selline üks esimesi riike maailmas või Euroopas, kuhu saab üks, üks, kahele korraga nii -öelda helistada tavalise kõnega, videokõnega, samal ajal siis seal nii -öelda chat 'ida. Ja meeletuletuseks siis kõigile, et SMS -iga saab juba täna suhelda häirekeskusega. Ma tahtsin öelda, proovige, aga proovige ainult siis, kui on nagu päriselt vaja ka, et ärge hakake niisama nalja tegema, nagu me kuulsime, lapsed ei tee nalja, võtame lastest eeskuju. Jah, meelespeaga tõesti üks, üks, kaks töötab kakskümmend neli, seitse ka, et ärge kartke seal midagi siis. Saatesel olid teemad tutvustamas Siseministeeriumi nõunik Rein Olesk ja CGI Eesti avaliku sektori ärijuht Liisa Abel. Mina olen saatejuht Ronald Liive. Aitäh, et te kuulasite. Kui sulle see saade meeldis, siis jaga seda sõpradega, kolleegidega või kasvõi vihavaenlastega, sest üks, üks, kaks on meie kõigi jaoks ju oluline. Ja kui sulle tõesti podcast meeldis, siis igast podcast 'i äpist leiad meid üles, võid subscribe 'ida või tellida. Ja teiega, head kuulajad, kohtun järgmisel korral.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]