Tere tulemast kuulama kriitilise intsidendi järjekordset uut osa. Mina olen saatejuht Ronald Liive ja võõrustan täna stuudios verivärsket digiriigi asekantslerit. Ehk sisuliselt siis võiks öelda Eesti riigi IT -juhti, kelleks on Lauri Luht, tere.
Tänases saates siis üritame välja uurida, puurida selle, et mida üldse üks digiriigi asekantsler teeb. Kuhu Eesti teel on, mis hakkab toimuma, mis on toimumas, kui palju üldse saab üks selline ametnik midagi ise otsustada, kui palju talle öeldakse mujalt ette. Ja nüüd tuleb see kõige keerulisem küsimus, enne salvestust sai küsitud, et noh, et mis see, mis see esimene küsimus on, millega ma alustan. Aga palun, Lauri, tutvustage ennast, kes te olete, kust te tulete, kuidas te saite üldse Eesti riigi IT juhiks?
Ja no sellele viimasele osale on ju väga lihtne vastata, et, et see valik ikkagi tuli riigi tippjuhtide komisjoni poolt vastata niimoodi bürokraatlikult, aga, aga miks küsimusele vastata või kuidagi tähendab, et kes ma ise olen. Ma pean ennast, ütleme, et ma olen tõepoolest olnud väga pikalt riigiteenistuses väga mitmekesistel ametikohtadel, minu enda taust läheb väga palju turvalisuse julgeoleku poole peale. Mul on olnud privileeg töötada kas täiesti uute algatustega või siis algatustega, mis, mis vajavad väga suurt muutmist. Olgu selleks näiteks minu üks kõige viimane ametikoht Kiievis peaaegu kaks aastat Tallinna mehhanismi ja, ja selle rahvusvahelise digikoalitsiooni või küberkoalitsiooni käimalükkamisel. Kus siis nüüd on kaksteist riiki aitamas Ukrainat nende küberülesehituses. Või siis varasemalt ka Riigikantseleis riigisituatsiooni keskust korraldades COVID -i ajal, Ukraina täiemahulise sissetungi ajal. Varasemalt erinevates rollides küberturvalisuses, defineerides Eesti küberturvalise kriisikindlust, kui ka samm -sammult oma superkolleegidega tehes nõndaviisi, et me suudaksime ka, sellest on väga ammu möödas muidugi juba, et, et kui me hakkasime väga teadlikult arendama Eestit ka selles suunas, et lisaks tohutule digiinnovatsioonile, saaks Eestis ka väga, väga selgelt süsteemne ja väga küberturvatud. Riik. Et mul on tõesti olnud luksus töötada väga ägedate teemade, väga ägedate inimestega ja, ja, ja nendel ametikohtadel kutsuda esile teatud muutusi, mis, mis ma loodan, on ikkagi Eesti riiki väga tugevamaks teinud.
Te mainisite, et te olite nüüd viimased kaks aastat Ukrainas ja olles nii -öelda kätt pulsil hoidnud sellel, kui digiarenenud on Ukraina võrreldes meiega või siis kui vähe digiarenenud meie oleme võrreldes Ukrainaga, siis kuidas, kuidas see nagu läks seal, kas pigem teie käisite ikkagi neile rääkimas ja näitamas, et mida me kõik Eestis oleme teinud omal ajal? Et te saate ka nüüd nii teha või oli seal see, et aga mis meil siin ikka teha, et meie võtame nüüd teie Tiia, kopime kõik endale üle ja meil on olemas kõik väga vahva süsteem nüüd tänu teile.
No selge on see, et, et üksteiselt tuleb alati õppida ja, ja Ukraina silmis vaadat, vaatamata sellele, et, et Eesti Ukrainaga võrreldes on noh tohutult väike riik ikkagi, et, et me räägime Ukraina riigist, kus on üle kolmekümne viie miljoni inimese. Me räägime territooriumilt riigist, mis on Euroopa suurim riik. Ja, ja selle riigi vingus näitab ka see, et, et nad alates väga teadlikult aastast kaks tuhat üheksateist on täies oma e -riiki, oma digiriiki viinud süsteemselt täiesti uuele tasemele. See, selle teekonna juures on jällegi, ma arvan, Eesti ekspertidel olnud au ja privileeg osaleda just nimelt selles samas suunamises. Teenused ja süsteemid, mida Ukraina on ellu viinud, on Ukraina riigi mõttes ilmselgelt esmakordsed. Nad on ammutanud väga palju teadmist ja see on väga uhke öelda, Eestist. Nad ise ütlevad ka seda, et nad on vaadanud meie lahendusi. Väga konkreetne näide on ka sellest, kui nüüdseks siis esimene asepeaminister Mihhailo Fjodorov, tema esimene välislähetus muidu oligi Eestisse kaks tuhat üheksateist. Ja kui ta nägi seda, et, et kuidas Eesti digiriik toimib ja kui, ja mida me saame piltlikult öeldes arvutis kodanikena, ettevõtjatena nii lihtsalt korda ajada, vot siis tal tekkis peas, et oot -oot -oot, ta tahab täpselt sama asja, aga vot see peab olema nüüd selles noh, nii -öelda käeskantavas seadmes on ju, viilis, et ja nõndaviisi nad ongi erinevaid teenuseid endal digitaliseerinud. Ja väga äge on seda olnud ka kõrvalt näha, kuidas, kuidas ka sõja ajal nad ei ole seda peatanud, vaid nad on nende teenuste puhul tekitanud selle olukorra, kus nad on ka sõja ajal kasutatavad, kus need on aidanud tegelikult seda ühiskonna sidusust ja ühiskonna poolt tarbitavaid teenuseid on ju just nimelt noh, nende kaudu hoida seda riiki toimimas. Ja nüüd seda öeldes, noh, see oli provotseeriv küsimus alguses, et, et kas siis, et, et kas, kas kuidagi meie digiirik on siis kuidagi peaks vaatama nüüd, et mujal on hoopis asjad paremini. Ma võin väga julgelt öelda ja ma olen seda korranud igal hetkel, et teate, Eestit on väljaspoolt ikkagi niivõrd vinge tegelikult vaadata. Me ise igapäevaselt ei taipa seda, et, et mis meil tegelikult käes on. Väga paljud asjad, mida meie ei märka, on teistes riikides kas a -füüsiline või ka digitaalne protsess, mida inimene peab ikkagi kuskile minema, niimoodi arvuti taha, kuskilt niimoodi klõbistama ja kuskilt kätt saama, mis meelde nagu automaatikaga näiteks ja, ja üks asi, mis mulle endale on tekitanud selle äratundmise, et, et miks me aeg -ajalt ei märka enda digiriiki, ongi see, et, et see eesmärk, mida me omal ajal hakkasime taotlema kahe tuhandendatel juba. Et ma oma elus kulutaksin minimaalselt aega või kõige vähem aega riigiga suhtlemisel, on teatud kohtades meil tegelikult õnnestunud. Ma olen veendunud, et kui me peaksime mingisugused asjad realiseerima näiteks tagasi füüsilisse maailma, olgu see kasvõi sündmusteenuse mõttes, et, et alates lapse saamisest, et missuguseid pabereid teistes riikides, elukoht, tähendab, ütleme lapse sünnist kuni, kuni elukohateatiste ja, ja koolide, lasteaedadeni tuleb füüsiliselt korda ajada. Me peaksime selle tagasi tooma ja füüsilisse ellu, siis ma arvan, et me läksime lolliks, milline ongi. Seda meil ei ole ja, ja Ukraina juurde tagasi tulles nad on teinud esimesed väga kõvad sammud, kus nad on enda füüsilised teenused tõesti viinud, mitte nüüd kõik on ju, jällegi suur riik ja, ja väga, väga palju on ju ka, ka teist laadi on ju juhtimismudel, et, et seal on ka väga tugev keskvalitsus, seal on väga tugev ka regionaalne. Ehk siis oblastide tase, kus, kus on täiesti omad teenused, väga palju erinevaid, erinevate suurustega sihtrühmi, on ju. Aga mõte nagu selles, et, et, et me, need asjad, mida nemad on teinud, on justkui need asjad, mida, mida meie oleme kas juba mõnda aega tagasi saavutanud. Ja väga paljud asjad, mida nad ka praegusel hetkel oma innovatsioonis panevad, käiku. Noh, olgu siis tehisintellekti kasutamisega teenustes, need on, nad on jõudnud väga palju sarnasele arengutasemele meiega ja nad on jõudnud, ületanud väga paljusid teisi riike väga kiiresti oma arengutasemelt. Mis paneb meid järjest enam ka meid, tekitab meil endal soovi koos nendega areneda ja ka tegelikult õppida ka nende lugudest, et kuidas on võimalik ka mingitele probleemide lahendamistele teistmoodi väheneda. Nii et, et see on igatahes väga hea partnerlus ja, ja üks, üksteiselt õppimise suhe.
Siin kuulajatele üks huvitav tähelepanek siin, otseselt küsimust ei ole peidus, aga mainin ära, et Eesti riigi siis endine digiarengu asekantsler, riigi IT -juht Lukas Ilves, kui tema ametist lahkus, siis tema on potsatanud ju tegelikult ka Ukrainas Kiievis täpselt samamoodi. Siis sama minister, keda te mainisite, mainisite, nende IT minister, nende, tema juures ta töötab siis ka nõunikuna. Et selline huvitav kuidagi, et tema lahkus Eestist, läks Ukrainasse ja nüüd hakkab seal Ukrainas ehitama siis huvitavat uut digiriiki üles või aitab seda teha ja siis nüüd teie tulite sealt ära, tulete tagasi Eestisse ja siis teete Eestis ka nüüd huvitavaid asju.
Ja no mitte ja see on, see on ja mitte ainult Luukas, meil on ka väga teisi säravaid inimesi, kes ka aitavad, aga Luukas loomulikult on hästi, noh, Luukas käivitas väga süsteemse ja väga lähedase koostöö Eesti riigi ja Ukraina vahel. See, see on selgelt, see oli üks tema suundasid, mida ta tabas ära, et, et, et see on koht, kuhu ressurssi panna. Ma olen tohutult tänulik selle eest, et need sillad on ehitatud ja siit pealt on ainult hea edasi minna. Aga tuues näiteid näiteks see samas digikoostööst ega meie arengukoostöö raames ka Estev panustab väga palju Ukraina digiprojektidesse, olgu see siis haridustehnoloogiate arendamisele. Nimetatud Lukas koos Simsikutiga, samamoodi Eesti arengukoostöö raames teevad praegusel hetkel digi -siirde ministeeriumil Ukrainas tehisintellekti innovatsiooniprogrammi strateegiat. Ja neid näiteid, kus Eesti koostöö Ukrainaga erinevates liinides nii arengukoostöö kui ka kahepoolsetes suundades on väga tihe, sest neid on, neid on, neid on mitmeid ja mitmeid ja, ja, ja kõik see toobki kaasa väga palju õppimist. Noh, rääkimata siis kogu, ütleme siis laiemast tehnoloogiast, et kogu see, no kuidas me nimetame, sõjalise tehnoloogia pool, kogu see droonindus, kogu see robootika, kus ka meie ettevõtjad teevad koostööd Ukraina ettevõtetega. See on, see on, see on, ütleme see sõda, mis see tohutult kurb sõda, mis, mis toimub, on, on mõneti olnud ka mingite täiendavate valdkondade, tehnoloogia valdkondade kokkusaamiseks tohutu katalüsaator. Ma ei saa seda esitada ainult positiivses võtmes paraku, sellepärast et sõda on tohutult õudne asi. Aga, aga noh, seda enam ma arvan, et, et meie kahe riigi suhted ja, ja, ja koos tegutsemine on, on ilmselgelt leidnud palju tihedamat, palju tihedamat läbikäimist ja, ja, ja, ja uusi võimalusi ja uusi horisonte tekitanud meie riik, riigiga koostöös kui ka ettevõtte ettevõttega koostöös, ettevõtte riigi koostöös, et, et need on, need on suurepärased. Et võimalused, mis, mis on tekkinud, noh, kui seda sõna suurepärane tohib sellises kontekstis kasutada.
Tulles tagasi korra selle ühe algupärase küsimuse juurde, et jah, te olete pikaajaline riigiteenistuja olnud, see on, tundub neil, teil veres olevat, aga mis ikkagi ajendas teid, et viis selle mõtteni, et vot nüüd ma kandideerin ja nüüd ma tahan saada Eesti riigi IT juhiks?
No ma ei tea, kas see on olemas niisugune nagu klassikaline riigiteenistuja, et jällegi nagu ma alustasin, mul on olnud privileeg tegeleda riigis väga -väga erinevate valdkondadega, väga erinevate teemadega. Mul on olnud võimalus riigis noh, tõesti mitme, mitmekesiselt toimida, on ju, et, et ja miks, miks ma nüüd siis sellele ametikohale, aus vastus on, on see, et, et ma ühel hetkel tabasin ennast seda, seda, sellelt mõttelt. Et meil mingid asjad riigis võiksid ju olla veelgi ägedamad. Meil mingisugused noh, jah, välismaal olles on ju ka, et, et kus, kus vaatad jällegi oma väikest Eestit, vaatad seda, et, et ja, ja näed ka seda, et, et väga paljud asjad on suurepärased, siis sa tabad nagu seda mõttelt, et, et aga, aga äkki saaks veelgi enam midagi teha. Niimoodi, et me suudaksime jätkuvalt maailmale pakkuda seda ägedat innovatsiooni, mida me oleme siiamaani pakkunud teenustega, mida me oleme pakkunud kogu selle digiriigi poole pealt ja siis mõtelge, et aga, aga millisel ametikohal seda siis veel rohkem saab teha, kui just nimelt digiriigi asekantsleri koha pealt, et see on absoluutne võimalus realiseerida ja algatada mingisuguseid protsessid, mis ühelt poolt on ju meie riiki ehitavad tugevamaks ja ägedamaks. Ja teistpidi anda võimalus ka selle kaudu meie enda ettevõtetele tekitada suuremat ekspordipotentsiaali on ju väljapoole, et me oleksime jätkuvalt maailma tipus, mida me muuseas jätkuvalt ka oleme. Et, et siin ei ole, siin ei ole seda küsimust, meile meeldib endal, vabandust, ma lähen natuke kõrvale võib -olla nüüd asjast, aga, aga meil nii meeldib endal öelda kogu aeg seda, et, et oh issand, need lahendused, mida me oleme teinud, need on ju vanad ja loomulikult meil on olemas oma taakvara, meil on need tekkinud ka esimestena maailmas. Muide need taakvarad sellel tasemel, sellepärast et me olemegi oma digiriiki maailma esimesena väga kaua teinud. Järelikult nende probleemide ületamisel me oleme ka esimesed. Jällegi teised tulevad vaatama, et kuidas te olete midagi muutnud, on ju. Aga me tihtipeale, meil meeldib ka emotsionaalselt pisendada oma enda edulugusid, mis ei vasta tegelikult kuidagi tõele. Ma ei taha nimeliselt öelda, et kes see inimene oli, aga, aga seesama lugu tuleb, tuleb mul Ukrainast ja see on väga, väga isiklik lugu. Üpriski kõrge, kõrge tegelane, kellega ma lõunat sõin seal, enne kui ma Ukrainast hakkasin ära tulema, siis ta küsis niimoodi, et Lauri, et, et miks te häbenete aeg -ajalt välismaal julgelt välja öelda, et, et te oletegi maailma parim digiriik, sest te ju tegelikult olete, meie vaatame teile ju otsa. Maks mõtlemata tõepoolest, et vaatan Eestis noh, kas blogisid või meediakajastust, et jälle midagi kuskil katki ja, ja siis jälle ei toimi ja, ja väga paha ja kas tiiger lonkab ja kõik sihukesed hädad. Mõtled, aga, aga, aga võrreldes sellega, mida mujal absoluutselt ei ole, seda, et pagan, tegelikult on asjad nii mõnedki asjad hästi, mis ei tähenda nüüd seda, et me peaksime nendel loorberitel puhkama jääma, et see, see ei tähenda absoluutselt seda. Aga me aeg -ajalt peame ka ise uskuma sellesse, et, et meil on baas nii super, et siit pealt on võimalik ainult edasi minna, mitte ei ole mõtet halada seda, et, et kuidas me peaksime, ma ei tea, ma ei tea, kuhu jõudma siis, et, et ikka edasi, loomulikult.
See vist on kivi siis Eesti riigi turundajate kapsaaeda, et miks me ei räägi kuskil CNN -is igal pool, et me oleme maailma parim digiriik. Et sellele küsimusele vist tegelikult või seda nii -öelda turunduslikku poolt Eesti riigi IT juht ju ei halda, et see on nagu teiste inimeste pärusmaa ja teiste ametkondade pärusmaa.
Ma arvan, et seda hoiakut haldab, mitte vastutust pannes loomulikult, aga seda hoiakut haldab iga Eesti inimene, kes välismaal käib. Ja läbi aastakümnete, kui ma ka enda tutvusringkonnas kuulen või olen kuulnud või oma oma sõpradega käinud, siis need lood, et issand, miks siin need asjad nii on, meil on ju küll hoopis paremini, on ju. Et tegelikult on iga Eesti inimene välisriik, me oleme nii väike riik, et, et, et iga, iga meie Eesti inimene, kes, kes kuskil välismaal elab. Ja, ja, ja mul on ka need lood tagasi tulnud aastatega, et, et kiruvad seda, et, et kuidas pagan küll on võimalik nii keeruliseks ajada mingisugused lihtsad elu võimaldavad protsessid välismaal, on ju, et, et meil Eestis on palju lihtsamaid asju. Et maailma teisel me oleme kõik oma digiriigi saadikud. Ütleme nüüd poliitika ja, ja sellise, ütleme, reaalsete tegevuste suunajatena, ma ei võta seda vastutust endalt kuidagi väiksemaks. Loomulikult olen ka mina üks Eesti riigi, digiriigi eeskõnelejatest, nii nagu minu väga paljud kolleegid ka teistes ministeeriumites, olgu see kas välisministeeriumis, olgu see majandus -kommunikatsiooniministeeriumis, olgu see ettevõtlus, innovatsiooni tihtasutuses. Meil ei ole luksust öelda seda, et vot see, see, seda teemat teie hallake ainult seal, ei, need lood peavad olema ühtsed, need lood peavad olema kõik need, mis aitavad meie riiki tervikuna edasi kanda.
Te ütlesite, et üks ajend nii -öelda kandideerimiseks oli see, et äkki saab veel midagi teha siin Eesti, Eestis ära selle digiriigi vaatest. Kas kandideerimise protsessis te pidite ka mingi see essee näiteks kirjutama, kus te panite oma mõtted kirja, et vot ma tahan teha nüüd need viis punkti ära järgmise kogu oma siis nii -öelda ametiaja jooksul? Ja, ja kui see vastus on, et jah, siis kohe palun, mis need viis punkti olid?
Ma võtan need viis punkti kokku sellise kolme, jah, ilmselgelt jah, ma pidin ja, ja, ja ma tahtsin seda teha ja, ja eks ma pakusingi välja. Ma võtan need kolm punkti, või tähendab nüüd need punktid kolme olulise märksõna alla kokku, et, et esimene ja mis on A ja O ja mis peab Eesti riigis kindlasti. Ma vaatan nüüd, see on nüüd riigisektori sees, on ju, kindlasti, aga hõlmates ka loomulikult ka erasektorit seal, aga, aga riik sisemiselt peab juhtimise korda saama. Ja juhtimine tähendab seda, et me, me peame liikuma rohkem kesksemaks oma vahendite kasutamisel, me peame kasutama ära neid tehnoloogilisi lahendusi, mis on olnud edukas mingisuguses valdkonnas, olgu see üks järelevalve, infosüsteem või menetlus, infosüsteem või mis tahes rakendus, mis sobivad ka teistele, ka neid rohkem kasutusele võtma, et meil, meil ei ole seda luksust igal pool sarnaseid arendusi, teenuseid teha, et me peame leidma siin kindlasti sünergiat. Ja ilmselt, ja sellest tulenevalt üks tugevamaid asju, mida, mida ma ka oma kirjutised välja tõin, on suurem vajadus keskse juhtimise rahastamismudeli järgi. See on ilmselgelt riigihalduse mõttes ka üks keerulisemaid asju, aga kui ma vaatan ka seda, et, et kui ma käisin komisjonis ja ma sellest peamiselt keskselt rääkisin ka, Siis mõni nädal hiljem mul oli tegelikult väga hea meel vaadata, et, et need punktid, mis puudutavad seda juhtimist ja, ja, ja säästliku noh, ütleme opereerimist on ju, kajastusid ka vabariigi valitsuse tegevusplaanis, et mitte, et see oleks sünkroniseeritud, sünkroniseeritud olnud, aga no tõesti oli hea, et, et iganes. Teine asi, mis on meil ju seoses meie enda geopoliitilise olukorraga ja, ja vahetu naabruskonnaga seotuna. Me peame igapäevaselt tõstma oma digitaristu huku kindlust. Me peame suutma enda teenuseid, me peame suutma oma teenuseid tekitada pilvekõlblikuks, me peame suutma nad, neid opereerida ka väljaspool Eestit, mistahes kriiside korral. Me peame tagama selle, et, et meie teenused, mida me arendame, on piisavalt robustsed selles mõttes, et, et nende kasutusala on kujundatav ja kasutatav ka selliste lahenduste ja selliste teenuste puhul või selliste, ütleme, vajaduste puhul, milleks me tänasel hetkel ei tea, et, et iga, iga arendus, mis teeme, peab võimaldama ka selle teenuse kasutuselevõttu mingisugusel muul otstarbel, milleks ta algselt on mõeldud. Ehk siis noh, sellised dualius lahendused, kõik, kõik võimalused seda tehnoloogiat kasutada mitme, mitmeotstarbeliselt on, on tohutult olulised väljakutsed, ehk siis see digiriigi huku kindlus on ka kindlasti seal A ja O tähesid, tähtede sees, et mida tuleb teha. Seda on tarvis, see ei ole, see ei ole mingisuguse ainult Ukraina sõja pärast, see on ka igapäevane vajadus, kui me vaatame seda, et, et milliseks kujunevad ja milliseks on kujunenud ka küberründed, on ju, siis me peamegi, me peamegi oma tehnoloogiamuudatustega liikuma sinna, et, et, et me teemegi teatud uuendused ära, mis meie süsteeme, noh, toimekindlamaks on ju, muudavad nii, nii on ju taristut kui ka, kui ka teenuseid, on ju. Ja kolmas märksõna, mis on minu jaoks tohutult oluline, seondub kogu nüüd tehisaruga, tehisaru innovatsiooniga, nende võimalustega, mida tehisaru pakub. Ma arvan, et me oleme selle teekonna alguses. Seda öeldes jällegi, kui ma vaatan erinevaid indekseid, meil ei ole sugugi häbeneda midagi, on ju, kui me vaatame oma noh, teisi riike maailmas ja Euroopas, et, et loomulikult on neid riike, kes on, kes on teatud ütleme arengutes võib -olla kiiremat, Aga kui ma vaatan seda, et, et mis meil, mis meil on ka tulevased võimalused meie enda baastaristu ja baasteenuste pinnalt võimalik rakendada, sellepärast et meil on sada protsenti Eesti riigiteenustest, ma võiks öelda, et kas see on üheksakümmend üheksa või üheksakümmend üheksa, pole vahet, on ju. Et aga sada protsenti riigiteenustest on digitaalsed, meil on, pakub see tehisintellekti rakendamine tulevikus tohutuid võimalusi veelgi optimaalsemaks asju saada. Veelgi rohkem kujundada seda inimkeskset digiteenust, mida, mida inimestele pakkuda. Ja, ja, ja ma siin leian, et, et meie enda praegune positsioon enda digiriigi arendus, arengus on piisavalt võimas selleks, et muutuda ja kasvada atraktiivseks kompetentsikeskuseks nii Euroopa kui maailma mõttes. Kus tõmmata erinevad riigid, teadusasutused, ettevõtted võimalikke lahendusi on ju katsetama, meie enda ettevõtlusega sünergiasse looma, et neid eksportida mujale maailma, et, et ma, ma olen, ma olen tohutut innovatsiooni usku, loomulikult minu enda taustale turvalisusest küll, aga, aga uskuge mind, ka turvalisuses on olemas ka tohutut innovatsiooni, et, et, et see, need ei ole omavahel vastandlikud, ütleme maailmad. Aga noh, ütleme jah, see, see tehisaru poolt pakutavad innovatsioonilahendused, see on, see on riikide mõttes veel siiamaani väga, ma arvan, et me oleme selle teekonna alguses ja mitte ainult Eesti, vaid, vaid, vaid kõik on selle teekonna alguses. Küsimus on, et kes suudab tekitada parima kombinatsiooni erinevatest tarkadest inimestest ja lahendustest ja kes suudab defineerida järgmise globaalset arengut selles valdkonnas.
Tehisaruga seoses on üks selline hästi lihtne, lühikene, kiire küsimus, kiire vastusega. Kas teie arvates kõik nii -öelda Eestiga seotud andmed, mida me siin ise kogume ja niikuinii ka nii -öelda teeme avalikult kättesaadavaks kõigi jaoks, kas nad peaksid olema kõigi tehisarude jaoks ka kättesaadavad? Ehk siis olgu need meie seadused, meie kohtumenetlused, kõik avaandmed, mis meil on.
Me peame tagama selle, et me suudaksime andmeid, andmeid kasutada ka inimestele usaldusväärselt, seda öeldes ei, ma ei leia kindlasti seda, et delikaatsed andmed, mis inimese privaatsust määravad, peaksid olema kuskil teadmata.
Ega ma mõtlen need andmed, mis niikuinii meil on juba avalikud.
Jah, avaandmetest näiteks.
Avaandmete pinnalt on võimalik loomulikult päris palju kasutada, aga noh, tegelikult me räägime väärtuse tekitamisest ju nende andmete pinnalt ka ühel hetkel, et, et mis, mis hetkel noh, ei, mida ei ole võimalik sellisel viisil töödelda nagu avaandmeid, on ju. Et kõik andmed, mis on avalikud ja mis on a priori seadusega lubatudki olla avalikud, et neid me peame maksimaalselt ära kasutama selleks, et jällegi kas mingid teenused optimeerida, mingisuguseid noh, jällegi automatiseerimise jaoks, on ju. Me ei, meil ei ole seda luksust, et, et ka lihtsalt koguda avaandmeid niimoodi, et me neid ei kasuta, see on, see on, see on raha raiskamine ja, ja noh, põhimõtteliselt andmemajanduses on nagu ka, nagu ka võib -olla mõnes muus valdkonnas on ju põhimõte, et kui sa, kui sa ei tea, kuidas neid kasutada, mida sa kogud siis neid on ju. Et loomulikult jah, avaandmete pealt tekitada uusi võimalusi ja uusi lahendusi inimeste elu paremaks muutmiseks on apriooril kindlasti oluline. Keerukam on jah siis nende andmetega, kus tuleb tagada selget privaatsust, on ju, noh kõige klassikalisem ei näita muidugi meditsiiniandmed, on ju, et, et need ei tohi mitte mingil juhul kuskile pillapalla on ju mööda maailma saada, nii et me ei tea, kus kohas neid töödeldakse, kui millega need kombineeritakse, kus see on, see on absoluutselt välistatud. Ja eks selle suveräänsetehisharu, suveräänsetehisharu kasutuselevõtt on, on kindlasti üks lähiaja olulisi väljakutseid. See on kindlasti ka selgelt prioriteetne, on prioriteetne Euroopa Liidus, see on prioriteetne Eestis, et, et me peame leidma ka need lahendused, kus me suudaksime läbipaistvalt, usaldusväärselt ka inimeste andmeid kasutada. Ütleme siis ka neid andmeid kasutada tehisaruvõimalustega, mis annaksid inimestele piisava usaldusväärsuse ja läbipaistvuse nende kasutamise.
Aga asjade keskselt tegemine, see on ju tegelikult, mulle meenub Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumist juba aastad tagasi, et hakkame vaikselt asju keskselt tegema, see on ka üks põhjus, miks riigi IT -keskus sai loodud, et siis teine teema on see, et meil andmesaatkond on olemas. Ja selle puhul on ka nüüd peale siis Ukraina sõja mitte siis puhkemist, aga suurema, suuremat algust sai nii -öelda uue hingamise sisse. Ei kasutatud küll seda sõna hukukindlus, mis mulle väga meeldib, aga räägiti küll see, et me ka oma andmesaatkonnana, et me peame ikkagi tegema, võimaldama selle, et me saaks vajadusel mingeid e -teenuseid reaalselt sealt ka töös hoida, et meie Eesti riik jääks toimima. Kui siin füüsilises mõttes kineetiliselt toimub midagi, mille pärast me ei saa neid siit Eesti pinnalt pakkuda, siis ehk siis mõneti nagu needsamad asjad, mida me oleme teinud. Kas, kas on ka midagi, no okei, see tehisarve asi tõesti, seda nagu varasemalt pole nagu sellises valguses või sellises mahus nagu olnud. Kas, kas nii -öelda uutest asjadest ongi see tehisarve, on see peamine asi siis?
Üks peamistest asjadest kindlasti, jah. Aga tulles tagasi selle juurde, et keskel tegemine, noh, jällegi selleks, üks asi on nagu need asjad välja mõelda ja teine asi on hakata tegema, nüüd me teemegi. Ja nüüd ongi see moment, kus, kus tõepoolest, kui me varasemalt me oma andmesaatkonnas, noh, ütleme, varundasime mingisuguseid andmeid, siis praegusel hetkel kogu selle pilvetehnoloogiate peale, noh, reaalselt praegu me liigumegi, on ju, pilvetehnoloogiate kasutamise peale. See tähendab ka seda, et, et meie teenused oleksid ülepiiriliselt käideldavad. Jah, see ongi see praegu mitte ainult suund, vaid see ongi see praktiline tegevus, mis praegusel hetkel juba käib. Rääkides jällegi konkreetne näide siis sellest keskelt tegemisel ja eriti puhul jah, arvutitöökohtade riigis arvutitöökohtade keskeks viimine ongi nüüd see uus reaalsus. Et tulebki ära. Ja samamoodi ka samm -sammult erinevate muude teenustega liigume sinnamaale, et, et kuidas me, kui me vähegi leiame seda, et on olemas kas alates ühest mingist komponendist, mis on võimalik taaskasutada või terve teenuse kaupa tekitada erinevatele valdkondadele vajalik väärtus ära, siis me teemegi seda. See suund on praeguselt väga selge ja, ja, ja see on ka defineeritud. Noh, see on ka jah defineeritud niimoodi, et, et, et olgu see siis tehtud. Ja, ja ma ütlen, kui poliitiline mandaat on siin nüüd olemas. Sinnani läks võib -olla natukene aega, et jõuda, aga praegusel hetkel need, need asjad meil ongi töös, ega see sama, et ma räägin, on juhtimisest on ju, juhtimise rohkem tsentraalseks muutmiseks niimoodi, et ka. Aga noh, ma ütlen bürokraatia keeles, et ka baaseelarvetes ka oleks võimalik teha neid, ütleme siis mõistlikumaid ja, ja ühtsemaid valikuid, see on praegu see suund, kus, mida me välja töötame. Et, et nüüd on see küsimus, kuidas seda teha, on ju, ja noh, seda lahendust me praegu loome.
Saate salvestusele eelnenud päeval te käisite Kadriorus ja mitte niisama siis Kadrioru pargis jalutamas, vaid juhtumisi president Alari Kari seal külas ja mitte siis üksinda, vaid koos ministriga. Mis te seal tegite? Mis te presidendile rääkisite?
Rääkisime sarnastel teemadel nagu ka siin praegusel hetkel. Rääkisime samamoodi sellest, et kuidas andmepõhiselt, kuidas targemini kasutada andmeid. Kuidas me võiksime jõuda, tähendab jällegi eesmärgipäraselt, et kuidas me jõuame tehisaru targema rakendamise kasutamiseni meie digiteenustes, mis muide juba on tegelikult sees, ega, ega meil on üle kahesaja või circa kakssada teenust, mis seda tehisaru kasutavad. Aga kuidas me veelgi rohkem teeme edasi? Me rääkisime sellest, kuidas me tulevikus seda innovatsiooni võiksime ka rohkem defineerida, juhtida, et, et siin seoses selle tehisaru gigatehase ambitsiooniga liitudes, millest on, mis, mis on jällegi selline tunduvalt niisugune äge praktiline asi, et, et mis, mille, milles, milles me saame kindlasti enda jaoks riigina uued võimalused, on ju. Kui me siia Reisalu, selle gigatehase või haru saaksime Eestis, on ju, asutatud. Täpselt samad teemad ja, ja eks see, kõik see digiriigi toimekindluse temaatika samamoodi.
Mõni aeg tagasi käis meediast läbi teema, kuidas saadakse ligi inimeste pangaandmetele. Ja see taaskord tõi päevavalgele meil sellise asja nagu andmejälgija, mis justkui on nagu selline hea, tore, kena asi, aga reaalsus on see, et meil Eestis on sadu ja sadu e -teenuseid, aga andmejälgijaga on liidestatud ainult kuusteist. Ehk me kunagi ka siin turundasime ennast, meil on üleriigiline WiFi, meil on see andmejälgija, et me alati saame näha, et kui keegi kuskile andmeid vaatab, mäletan väga hea, kunagi oli Trevor Noah oli üks selline talk show host ja siis käis toonane peaminister Taavi
Taavi Rõivas jah, kuidas ma peaministri nime unustasin, käis seal ja siis ta nagu seal ka nagu see teema tõstatus, et ütles, login sisse eesti .ee -sse, ma näen, et vot vot see tegelane vaatas minu andmeid. Aga esiteks, me ei näe seda väga paljude nende e -teenuste kohta ja kui me ka näeme, siis see on selline mitte midagi ütlev. Meil siin aeg -ajalt ikka nagu iga paari nädala tagant me toimetuses ka siin jälle vaatame oma andmejälged kõiki, siis ütleme, kuule, miks see kohalik omavalitsus vaatab mulle seda teist ja kolmandat, miks mul mingi see ettevõte vaatab, et kus kohas ma jälle elan ja kõike seda. Ehk siis see info, mis seal kuvatakse, see ei ole ka nagu selline tavalisel inimesel midagi ütlev. Mida me selle andmejälgiga just nüüd teeme, kas meil nüüd on kohustus nagu kõik need asjad, kõik e -teenused, mis meil on, sinna liidestada, et inimesed saaksid rohkem nii -öelda avatumalt näha, kes mida vaatab ja kas seal tehakse korda seda, et tavaline inimene saaks aru, et mida on vaadatud ja kes on vaadanud? No
vastus on selge jah, on ju, et, et eristame nüüd kaks asja ära, et, et andmejälg jagab ütleme neid, nendel asutustel, noh, ütleme räägime uurimisasutustel või, või, või julgeoleku seotud asutustel, kellel, kellele kehtivad erandid, seadusest tulenevad erandid, on ju, et, et noh, neid ilmselgelt kuritegude uurimisel, noh, neid, neid ei kuvata, on ju. Aga küll, aga on, vastab tõele ka see, et, et on asutusi, kes on olnud tublimad seal rakendamisel ja on asutused, kes võiksid olla tublimad seal rakendamisel. Ministeeriumitele on antud korraldused teha ära teekaardid. Kuidas kõik tõepoolest need päringud, mida, mida tehakse, kuidas see jõutakse sinna, et andmejälgijaga siis enne liidestutakse. Ja need liidestumised peavad toimuma juba lähiajal, nii mõnelegi teenusele rakendub tähtaeg kahekümne kolmas veebruar kaks tuhat kakskümmend neli. Ja ehk siis see ei ole mingisugune asi, mida me jätame venima siin niimoodi aastateks, et ei, selle e -riigi usalduse ja läbipaistvusega tuleb tegeleda, see veendumus on vaja inimestele anda. Mina kodanikuna tahan ka teada, et, et kas keegi on minu elukohandmeid või, või muid pärinud, et see, see, ma arvan, et kõik inimestena tahame seda teada, noh, kus mul õigustatud huvi on. Ja selle poliitilise prioriteedi on minister seadnud. See on selgelt kommunikeeritud. Ja ma tahaks loota, et, et see teema saab universaalset korda ikka üsna pea.
Ja väike täpsustus, kaks tuhat kakskümmend kuus, mitte kaks tuhat kakskümmend neli. Meil on kaks tuhat kakskümmend viis juba siin.
Kaks, kahekümne kuuendal aastal loomulikult, aga no vaata jällegi, et nagu selle e -riigiga on, et me tahaksime kõik asjad, et oleks tehtud juba eile. Jah.
Aga kas selle teekaardiga ei ole niimoodi, nii nagu on väga paljude näiteks valgete raamatutega, et tehakse valmis, pannakse paika, mida me hakkame tegema, kuidas me hakkame tegema, see on meie visioon, nägemus ja siis hakkame sõitma, aga me ei sõida niimoodi, nagu me tahtsime sõita.
No neid asju, mida me ei kavatse teha, neid pole mõtet ju teha, on ju, et, et pole olemas ebaefektiivsemat asja, kui tegeleda suure entusiasmiga, asjadega, mida, mida keegi ei kavatse teha ega, ega ole prioriteetsus, see on ilmselgelt defineeritud prioriteedina ja, ja, ja, ja nende teekaartide valmimise tagajärjel siis tekivad ka praktilised jood on meil ikkagi liitumisel.
Üks suur asi ka, mis on meid Eestis siin vaevab, mida me juba põgusalt puudutasime ka, ongi see taakvara. Ehk siis me kunagi oleme arendanud valmis need vahvad e -teenused, aga nüüd enam aastal kaks tuhat kakskümmend viis, et nagu on ajale jalga jäänud. Mida me tegema peame, et me saaks taakvaraprobleemid lahendatud niimoodi, et maksumaksja ei peaks liialt oma rahakoti raudu avama ja see oleks ka selline lahendus, et me ei tule sellesama probleemi juurde tagasi viie või kümne aasta pärast.
Nojah, vastab tõele. See on väljakutse, see ei ole sugugi soodne või odav väljakutse. Esimene samm on, et need, tähendab esiteks on see, et väga paljud meie teenused ju ei olegi pilvekõlblikud näiteks. Et, et nad on vaja pilvekõlblikust teha ja pilve ilmselgelt kui me, mida rohkem me pilve kasutame, seda ütleme seal uuemad tehnoloogilised lahendused on võimalik rakendada ja, ja seetõttu juba sellest taakvarast. Kui noh, teenused, mis on nagu muudetakse pilvekõlblikuks, noh, lahendavad tänase taakvara probleemid on ju ka ära, mitte ainult, aga jah. Üks asi, mis on ka selge ja ma olen seda ja seda ütleb personaalselt muidugi Lauri Luht, praegusel hetkel on see, et, et surnud hobuseid kinni maksta pole mõtet, on ju, et, et me peame vaatama. Noh, mis ma rääkisingi, et selles mõttes juhtimismudelis, et tuleb vaadata see üle, et, et kas need probleemid, mis on tekkinud näiteks ühel pool taakvaraga, on võimalik lahendada mingisuguse teise lahendusega, mis on kuskil teises valitsemisalas tehtud on ju, et või kas on võimalik võtta täiel määral mingisugune teenus kasutusele või seal komponentselt on ju. Mingitel juhtudel ongi vaja teha ära see tehnoloogia muudatus, mis ühel hetkel võib tunduda kulukas. Aga pikemas perspektiivis, kui me jätkaksime selle surnud hobuse kinnimaksmist ja lõpuks ikkagi teeksime midagi uut, on ju, noh, oleks, oleks see mudel tunduvalt kallim, kui, kui me lihtsalt paneme raha kuskile sisse, kus seda, ütleme seda lootust, et, et me sellest taakvarast lahti saaks, ei tekigi. Nii et eks ongi muutuse elluviimine ongi vaadata vaja, et, et mis on võimalik taaskasutada kuskilt mujalt komponentsena või tervikuna. Ja mingisuguste asjade puhul ongi tarvis teha siis uuem, lihtsam, soodsam lahendus, mis, mis nagu näitab ära siis mingite aastate perspektiivis seda, et, et kogu kulu tuleb väiksem. Selge on see, et vana tehnoloogia peal lõputult ei jätka, lihtsalt sellest tuleb aru saada. Teine pool, me peame nüüd aru saama ka sellest, et, et see IT on ikkagi vahend. IT ei ole lahendus, IT ei ole eesmärk. Ja me peame vaatama selgelt otsa väga paljudele äriprotsessidele. Me peame vaatama nendele protsessile otse sellise pilguga, et kas üldse mingisugust protseduuri on tarvis. See on esimene asi, et, et kas saaks lihtsamini, kas on võimalik midagi optimeerida, ära kaotada ja, ja see hakkab sellest peale. Meil ei ole mõtet lahendada IT -ga. Noh, kuidas ma ütlen, ma ei tea, kuidas, kuidas, meil ei ole mõtet ju digitaliseerida rumalust, sest mida me saame sealt, me saame selle digitaliseeritud rumaluse kätte, pole mõtet. Ehk siis ka kõik äriomanikud, noh, riigis ka erinevad ametiasutused, kes oma teenust ju avalikkusele pakuvad või mingit teenust käituvad, peavad kogu aeg igapäevaselt vaatama seda, et kas midagi annaks teha lihtsamalt. Tihtipeale ei seisne lahendus tehnoloogia väljavahetamises, või tihtipeale vaid seisneb lahendus ka selles, et võib -olla mingi regulatsioon ära muuta, kus võib -olla mingit protsessi polegi enam tarvis, on ju. Et, et me peame saama lahti sellisest arusaamast, et, et me IT -ga lahendame ära võlad enda, ütleme siis asutuse korralduses. Et, et see lahendus hakkab ikkagi mujalt disaini poolt pihta. Ja teisalt me peame nagu aru saama ka sellest, et, et kui mingisugused noh, seda ma ütlesin, et kui mingid lahendused ei tööta, on ju, siis tulebki leida need uued võimalused ja, ja kombineerides kellegi teise lahendustega on, on asjad saavutatavad. No ma toon ühe hea näite tegelikult. See, see läheb väga varasse. See on üle kümne aasta tagasi, et, et aga minu jaoks on see küllaltki geniaalne näide, mis ta on üle kümne aasta tagasi praegu, kui omaaegsed peadirektorid, Maanteeameti peadirektor Aiv Adamson ja peadirektor politseist tol hetkel Elmar Vaher, vaatasid peale, ma tundsin hästi lihtsustatud selle näite on ju, vaatasid peale sellele protsessile, mis seondus siis juhilubade väljaandmisega. Kus selleks, et juhiluba saada, sa pidid minema kindlasti Maanteeameti teeninduspunkti, seal laskma eraldi pildi teha, seal tegema eraldi taotlusi, mis iganes. Ja siis küsimus tekkis ka milleks, et tegelikult politsei andmebaasis on need pildid olemas. Miks sa pead käima seal kodanikuna kogutamas, et kui on tegelikult võimalik volitada seesama pilt, panna juhiloale, juhiluba saadetakse postiga koju, kui ma ei eksi, siis kolmsada tuhat töötundi leiti maast üles, vot see ongi see sääst. Ma, ma väidan, et see ei ole üksikjuhtum, neid, neid, tegelikult neid lugusid on muidugi aastatega meil veel olnud, et aga me vot nendest kohtadest me leiamegi tegelikult selle säästu ja, ja isegi kui me mingisugusel hetkel näeme seda, et, et taakvarast vabanemiseks me teeme, teeme ühel hetkel korraks suurema investeeringu, aga me peame suutma näidata seda ka, et, et kus me tegelikult see kokkuhoid tekib, on ju. Siis, siis see on see lahendus ka, kuidas me saame enda riigi oluliselt säästlikuma.
Ma siis toon ka ühe näite, sest see on mulle jäänud meelde. See oli väga nagu ilmekas näide, et kunagi mulle räägiti niimoodi, et meil teadupärast nagu olümpiavõitjad saavad pensionit, tuuvad Eestile mingi kulla ära, siis neil on mõningane sissetulek on kuni nende siitilmast lahkumiseni on tagatud. Aga see, et nad selle pensioni nii -öelda või toetusega sõnastame, kuidas me soovime, kätte saaksid, siis tegelikult iga kuu on üks reaalne inimene, kes käib, vaatab Excelis, nii, vot see, see, see, nüüd vot selline summa peab minema. Kas meil on mõtet riigina kulutada see rahasumma, ma ei kujuta ette, kui suur see võiks olla, et teha mingi automatiseeritud tööriist. Me teame ju, olümpiavõitjad jäävad selleks samaks, keegi sealt ära ei kao, võib ainult juurde tulla, aga selle mulle tundub, nagu saaks ära automatiseerida ikkagi.
Neid näiteid leiab ju erinevatest valitsemisaladest, erinevatest protsessidest ja, ja vastab ju tõele see, et, et sul ei ole mõtet mingisugust teenust digitaliseerida, kui see tegelikult toob ju kaasa kallimad kulud. Kui selle teenuse digitaliseerimisega suudetakse saavutada automatiseerimine ja see kaotab ära mingisugused ebavajalikud protsessid või, või, või suudab suunata need töökohad, mis on mingi teise väärtuse tootmise peale, mida me senimaani pole teinud. Ma meelega kasutan sellist väljenduslaadi, sellepärast et eesmärk, ka AI eesmärk ei ole inimesi töötuks jätta. Ka omaaegne tehnoloogiline revolutsioon on ju juba sada viiskümmend aastat tagasi, ei olnud selle eesmärgiga, et inimesed töötuks jätta, vaid, vaid suunata inimese targema ja suuremat väärtust tekitavale tööle. Kui inimene, kes on hõlmatud sellega, et ta peab tõesti tegema ise tabelis kontrolli, mida suudab teha tarkvara, siis selle inimese potentsiaal ja ressurss on meil kasutamata. Ja me peame suutma väikese riigina tekitada seda, kus, kus me, kus meil on inimesed tegelevad suurema lisandväärtusega tööde ja asjadega. Asjad, mis viivad meie riiki edasi tugevamalt, mis tähendab seda, et, et tõepoolest tuleb optimeerida sellist lihtsat käsitööd, tuleb saada vähemaks selleks, et teha uusi ja, ja noh, kasuda uueid asju.
Neid kodanike poolt vaadates lihtsad käsitööd on jäänud meil vähemaks tänu proaktiivsetele e -teenustele. Kas seal vallas on ka midagi, mida teil mõlgub peas, et no vot see asi on see, mis ma tean, et võiks ka olla selline proaktiivne e -teenus või nüüd tänu sellele, et meil on siin isegi tead, okei, see ei ole proaktiivne e -teenus, aga saab ka lahutada juba.
Jah, need kuuluvad sündmusteenuste alla, aga kas, kas sellised proaktiivsed e -teenused on, midagi mõlgub, et peas?
No ja nüüd veel omaette küsimusena, et, et kas seda, et kas need, ma lähen korraks nüüd natuke teoritseerima, on ju, et, et me peame, noh, et siin on valikuvariant, on ju. Meil on olemas inimesed, kes rõõmuga, mitte meil, kogu maailmas, on olemas inimesed, kes rõõmuga annavad enda andmed kellegi kasutada selleks, et nad saaksid midagi mugavamalt kätte. Noh, nii üldistatud ütlengi seda. Me anname iga kord, kui me läheme kuskil veebilehtedele või kasutame mingisugust sotsiaalmeediakanaleid või, või, või tasuta meili teenuseid, me oleme pidevalt mingisuguseid teenuseid vabatahtlikult, noh, selleks, et meile midagi mugavamaks tehakse, on ju. Nüüd. Nüüd on meil suur valik selles, et, et kas, kas me tahame seda, et meie eest riik ka midagi ära teeb, nii et ma ei peaks selle riigiga päriselt asju ajama. Et, et mulle need asjad, mis mulle on ette nähtud, on ju, riigis, olgu see mingi toetus või olgu see mingisugune protsess, mida ma muidu peaks läbima, aga, aga kas ma niikuinii läbiks selle, et, et riik põhimõtteliselt on võimalik näiteks seda ära automatiseerima. On olemas neid inimesi, kes seda toetavad. Ja siis teisalt on muidugi, me peame respekteerima seda, et on olemas inimesi, kes ei taha, et riik võtab nende andmed ja riik neid andmeid kasutab. Ja see privileeg peab inimestel olema. Me ei saa vägivaldselt võtta inimeste andmeid ja, ja suruda neid mingisugusesse protsessi, mida inimene ei taha tegelikult. Kui inimene ei taha saada seda toetust enda privaatsuse säilitamise hinnaga näiteks, siis ta ei pea saama seda toetust, on ju, et, et inimese või vaba ühiskonnas toimimise ka üks kriteerium on see, et, et mina ise ütlen seda, et kuidas ma siin riigis oma andmetega, kuidas minu andmetega riik käitub, on ju. Et see on ju minu vaba valik, et millist arstiabi ma tahan ja millise arstiabi peab vastu võtma. Kas ma volitan selle nimel arsti nägema minu andmeid või ma volitan? See on, see on inimese privaatne autonoomia, see on see vabadus, mis on, on ju. Mis nüüd puudutab, on ju neid sündmuste ja, ja noh, ongi siin nüüd küsimus, et automatiseerimise teel, kas, kas me tahame inimestele seda mugavamaks teha või mitte. Nendele, kes tahavad, ma tahaks jõuda sinnamaale, et need, kes tahavad enda elu, et, et nende elukorraldus oleks ütleme riigiga asjaajamises optimeeritud ja nad ei taha riigiga asja ise füüsiliselt ajada, et neil peaks see võimalus tegelikult tekkima, et, et see on ka nende inimeste noh, ütleme siis noh, soovi austamine, on ju. Küll aga, mis on tõesti äge, on see, et, et kui me võtame nüüd nüüd erinevad sündmusteenused, mida teha, mida on praegu mälu järgi ütlemist kaheksa, noh, seal ongi need abielu, lahutus, üleskäitluse
ja pension, Eestis kohanemine on, siis on püsiva tervisekahjustusega lapse siis selle teekonna toetamine. Kaitseväe kohustuse täitmine on need, kes mul praegu nüüd meelde tulid. Et siis seal tegelikult on ju suurepärane näide sellest, kuidas mina kodanikuna ei pea välja mõtlema nüüd seda, et oota, nüüd see laps sündis, mis ta nüüd ütles, et oota, et kellele ma nüüd helistan? Et, et mis see järgmine samm, oi see samm jäi tegemata, oota, kas ma saan nüüd trahvi või? Et, et noh, et, et on olemas tõesti mingisugune lihtne jada erinevatest teenustest, on ju, et, et noh, ma võin siin saate alguse poole sai ka öeldud, et, et noh, laps sünnib, on ju, talle tuleb see isikukood, ta saab dokumendid, ta saab on ju registreeritud, ta saab selle vastava toetuse kätte, noh, et, et, et kõik see on, ongi tehtud selleks, et, et inimene, kes soovib seda kasutada, et olekski võimalikult lihtne seda kasutada. Ja selliste teenuste puhul me peaksime tegelikult rohkem püüdlema, kus, kus ma tõesti enda aega, ma räägin nüüd tõesti Lauri Luhtina, kus mina enda aega kodanikuna ei taha panna, vaid, vaid need on asjad, mida riik mulle ju tegelikult võiks ära anda, mis mulle on määratud, on ju, noh.
Olles just värskelt käinud ühes pulmas, siis kuulsin pruudilt seda, et ikkagi ta peab omal uued dokumendid ise nagu taotlema ja, ja talle siis need saadetakse, et sellist proaktiivset e -teenust meil ei olegi, et nimi küll jah, kui sul on nii -öelda see abielu on ära vormistatud juriidilises mõttes, siis nimi automaatselt muutub, perekonnanimi siis, kui, kui on siis sellel paaril olnud selline soov. Aga see, et ta nüüd saaks endale uue nimega ID -kaardi või siis juhiloa siin, midagi veel annab meil ära teha.
Ja jumala eest, et meil neid väljakutseid ikkagi natukene veel on, et, et aga loomulikult jah, igal pool on neid kohti, kus me saame jällegi midagi automaatsemaks teha. Ma antud kaasusega täpselt ilmselt kursis ei ole, on ju, aga, aga sisse vaadatud asjadele ma usun, et, et ka samm -sammult ka need asjad võiksid riigis paraneda.
Üks asi, mille kohta ma tahtsin veel küsida, on kuna meil on valimised ukse ees ja e -hääletamise võimalus on meil olemas olnud juba pikalt. Meil siin mõlgutatakse mõtteid, et saaks ka mobiiliga hääletada. Aga ma küsin, kuna te olete ise tänases saates mitu korda öelnud, et see on minu isiklik arvamus, milline teie isiklik arvamus on, kas mobiiliga saaks, peaks saama hääletada valimistel või mitte?
Selliselt viisilt küsimusele loomulikult ma oleksin kodanikuna väga tänulik, kui mul see lihtne variant oleks olemas, jah. Et see siin, siin kodanikuna minult personaalselt on, on ilmselgelt see vastus, jah.
Ja teineteist vastust selles mõttes ei ole, et, et küsimus on ka nii, et, et valimised on ilmselgelt demokraatia üks kõige olulisemaid protsesse, kõige, see peab olema inimeste jaoks selgelt usaldusväärne protsess, siin on hunnik erinevaid protseduure, vahet pole, kas see valimine on digitaalselt, kas see on interneti teel või see, või see on füüsiliselt. Et, et demokraatia kui ühiskonna kõige olulisemaid demokraatia alas tänav protsess on valimised, on ju. Me oleme suutnud aastatega, me oleme suutnud aastatega tekitada selle, kus, kus Eesti on noh, tõesti siin, siin noh, maailmas unikaalne riik, kus, kus on võimalik interneti teel valida. Millega me suudame, millega me suudame tegelikult hõlmata väga suure osa elektoraadist, kes, kes võib -olla muidu ei, noh, ei tuleks niimoodi, aga me suudame neid võimalusi pakkuda. Ja, ja seda öeldes, et mida rohkem me suudame pakkuda neid turvalisi e -lahendusi, kuidas inimesi veelgi hõlmata nendesse demokraatilistesse protsessidesse, peab olema selgelt meie, noh, minu hinnangul jah, peaks olema meie eesmärk ikkagi.
Tulles tagasi meie vestluse algusesse, siis kui te peaksite võtma telefoni kätte ja seal avama Eesti riigiäpi või siis Ukraina Tiia äpi, siis kumb on kasutajasõbralikum?
ei ole saanud. Ei, ma ei saa kasutada ju Tiiat. Mul ei ole välisriigi kodanikuna, ega mul ei ole võimalik Tiiat kasutada.
Et isegi see, kui te seal töötasite, mingit võimalust kuidagi ei olnud.
Ma tegin küll ettepaneku seda, et, et kus siis vaadati, et, et oo, päris äge, on ju, aga paraku jah, Eesti riigi kodanikuna töötades Ukrainas, mul ei ole seda, kui ma oleksin residendiks seal hakanud sisse, tõenäoliselt oleks see võimalus mul avanenud. Küll aga mul on olnud võimalus näha kõrvalt, kus mul on kolleegid ja, ja, ja, ja ongi kolleegid ju näidanud seal, et, et kuidas see on, et kus ongi seesama, et sul on olemas erinevad dokumendid, on ju, seal, sul on olemas erinevad transaktsioonid, mida sa saad teha, sa saad seal erinevaid, noh, sa saad põhimõtteliselt seal mobiilis enda, enda erinevaid teenuseid ja, ja, ja siis seda, noh, ongi sealt mingisugused, mingisugused asjaajamised seal on ju ära teha, et, et. Aga noh, ma toon teile näite, et ukrainlastel on ka väga palju erinevaid dokumente, on ju, mis ka, vabandust, Ukrainastel on väga palju erinevaid dokumente. Aga Eestis mitu dokumenti mul siis tegelikult erinevaid vaja on, on ju, et kui ma olen tuvastatav ja nüüd ma olen tuvastatav siis ka on ju siis sellesama Eesti äpi kaudu. Et noh, vahet pole, võtame, võtame siis negatiivse kaasuse näiteks, kus ma pean olema tuvastatav, on see, et, et kui ma panen toime liiklusrikkumise, on ju. Ja kas mul on vaja Eestis päriselt, et mul see juhiluba kaasas oleks? Ei ole, me saame, politsei saab suurepäraselt hakkama, kui on mingisugunegi muu tuvastusvahend on ju olemas, ID -kaart on ju. No palun, nüüd on siis ka see mobiilis onju. Et see on jälle nüüd üks selline näide, mida ma tahaks öelda, et hästi, et see on nüüd naljaga öeldud, et, et kas ma peaksin olema hästi kurb selle üle, et, et mul ei ole hästi palju eriliigilisi ja, ja noh, dokumente seal selles äppis. Meil on need asjad nende dokumentide taga läbi erinevate registrite, infosüsteemide seotud. Et minu ideaal oleks see, kui, ja ma siin parafraseerin ühte head kolleegi, et ma, see, see ei ole otseselt minu lause, aga, aga mulle hakkas see tegelikult väga meeldima, et tõepoolest, et, et minu personaalse kodaniku, inimese elu muutub selle tõttu palju lihtsamaks, et kui mul on kaasas, mul ei ole vaja enam kaasas kanda, on ju, ammu juba pangakaarti. Ja ma olen väga õnnelik, et ma saan pangakaardiga, ma ei tahaks teid üldse maksta, aga noh, kui peab maksma, siis, siis ta on mul olemas seal telefonis, on ju. Ja teine asi, nüüd ma ei pea ka seda, ütleme ID -kaarti ka kaas kandma, mis tähendab seda, et tegelikult see füüsiline rahakott tegelikult võib muidugi koju jääda, on ju, et, et noh, kuidas tulla raha või mis iganes. Et jällegi üks võimalus mugavamalt asjad ära ajada. Ja noh, ütlemegi, et jällegi võrdlusena erinevad, et, et Ukraina, mis on oma tugeval teekonnal digiteerimisele, on paljud teenused on ju muutnud digitaalseks, mis ongi väga -väga vinge areng olnud. Aga näiteks seda, et kas paljude teenuste puhul, kas, kas sul on ka seal taga sellisel viisil suhtlusregistrite vahel üle X -tee nagu meil näiteks, et noh, seda, seda kõik sellisel kujul seal veel, veel ei ole. Ma arvan, et, et ühel hetkel ka seal on ju, see muutub ja, ja noh, siis, siis nad juba saavad juba näha palju optimeeritumat lahendust, aga, aga iseenesest samm, et saad digitaalselt oma erinevate identiteetide kaudu, Digitaalsete identiteetide kaudu on ju asjad ära ajada riigiga on ülimalt tunnustamiste ja, ja austusvärvi samm jah.
Kas teie digi, digiarengu asekantslerina saate teha ka midagi selle nimel, et meie helget pead ei läheks nii -öelda raha jahtima, ehk ei läheks kuskile uhketesse idufirmadesse tööle, vaid nagu näeksid, et tegelikult riigi heaks oleks ka mõistlik töötada ja teha siin riigis ära tõesti need väga vinged ja vahvad e -teenused. Olla siin mõned aastad ja siis minna seda raha jahtima kuskile majale.
Ma ei vastanda seda poolt päriselt, et lõppeks iga inimene peab tegelema nende asjadega, millega ta päriselt tahab ja, ja millega tal on kutsumus tegeleda. Ma täitsa varjamatult ütlen seda, et, et jah, ma toongi oma loo. Kui me riigi infosüsteemi ametis töötasin, siis nii mõnedki kolleegid tulid ka idufirmadest ja, ja, ja väga edukatest firmadest, kus, kus nad tegelikult teenisid rohkem, tulid ka meile tööle. Siis ma mõne käest küsisin ka, et, et miks sa seda tegid? Tead, see on nii palju, see tundub mulle hetkel nii palju põnevam. Ta teab seda, et, et ta mõni aasta, ta, ta teeb need mingid asjad ära, mida ta nägi näiteks ettevõttes töötades probleemina. Ta püüab nagu need, ütleme, mingisugused lahendused on ju leida riigis selle probleemi või lahendamiseks ja ta saab alati minna sinna ettevõttesse tagasi. Ma ei ütle seda, et, et riik on nüüd see sotsiaalne töökoht, et kus, kus olekski niimoodi, aga mulle iseenesest see lugu meeldis, see lugu, et ja, ja see ei saa olla konkurents. Riik ei tohiks ja, ja, ja, ja ma ütlen ka praktiliselt ka ei, ei saa kunagi konkureerima noh, selliste ütleme tippettevõtete või iduettevõtetega, kes inimesele maksavad kõrgemat palka. Riik ei tohiks olla küll nüüd see koht, kus inimene jätab sellepärast tulemata, et, et noh, ütleme väga, jällegi mustvalged näited on ju, et, et ma tuleksin küll, aga ma lihtsalt ei ela ära, on ju, et, et noh, et see, see on ka kurb, et kui me ei suuda häid ajusid niimoodi kaasata. Küll aga mis on veel võimalus, ega siis riik ei ole mingisugune kapseldunud ökosüsteem, kus, kus ainult riik iseendaga tegeledes peab leidma iseenda lahendused. Meil on suurepärane ettevõtete kogukond, meil on olemas, meil on olemas IT -ettevõtted, meil on olemas tehnoloogiaettevõtted, meil on olemas tõesti innovatsiooniga tegelevad teadusasutused. Ja noh, minu mõte ja, ja mida ma olen püüdnud ka erinevatel ametikohtadel alati mitte ainult edasi kanduda, rakendada, on see, et, et meil on võimalik tekitada täiesti teistmoodi partnerlusi. Me ei pea tingimata selleks võtma inimest ilmtingimata on ju palgale selleks, et saada mingisugune hea nõu ja mingi lahendus ja mida on võimalik siis on ju rakendada juba kuskil mujal on ju. Ehk siis lõppeks on küsimus võrgustiku kaasamises ja selle võrgustiku parimas, parimas hõlmamises, et, et muutused esile kutsuda. Ega see digiriik ei ole mingisugune mingi kookonis asi, mis, mis ongi tõesti elab, elab kuskil niimoodi, et ärge, ärge nüüd puutuge seda, et, et ei, vastupidi, et see on kogu see ökosüsteem ja kogu see, kogu see Eesti, milles me nüüd tegutseme. Nii et ja siin on, me eile alles kohtusime ITL -i juhatusega ja, ja, ja sellised mõttevahetused ja, ja kõik asjad, millest me räägime, et, et mida kuskilt on, on võimalik võib -olla efektiivsemaks teha, milliste teenuste peale peaksime mõtlema, et, et rohkem erasektorit kaasata, mingisugused õigusaktid ja nendele tagasiside andmised ja mis parajasti on ju käimas. See on ju tegelikult seesama ajutrust ja ressurss, mida, mida me selle riigina saamegi ju kasutada, meie enda inimesed, kes töötavadki ettevõtetes. Tõsi on loomulikult see, et, et mingi asja ära tegemiseks on ka tõesti vaja noh, selliseid kolleege nagu ma enne kajastasin, kes siis oma aega annavad ka riigile. Aga kindlasti mina ei näe seda mingisuguse konkurentsina ja ütleme seda, et, et riik peab hakkama maksma kõikidest kõrgemat palka. Sest no vabandust, kuhu see siis meie ettevõtlusega huvib, et, et ja, ja kas me siis, kas me niimoodi suudame siis pikaaegse ja säiliva toimimismudeli töötada, ma ei usu sellesse.
Head kuulajad, kuna salvestus on kestnud juba omajagu aega, ehk siis ka see saade on kestnud ja täna ei ole eesmärk teha meie kõige pikem saade üldse, siis paneme siia punkti. Tänases saates oli külas Eesti Riigi IT juht Lauri Luht, kes rääkis meile digiriigi tulevikust, tehisintellekti kasutamisest ja tahaks loota, et vastutustundlikkust kasutamisest ja kuidas meiega saame oma Eesti e -edulugu jätkata. Ja tegelikult me ei pane punkti, vaid me paneme sellise mõttepausi siia, sest ma eeldan ja arvan, et me kohtume veel kunagi siin mikrofoni ees, sellepärast et näiteks küberjulgeolekust me just väga detailselt ei rääkinud. Jah, me korra puudutasime seda teemat, et, et meie e -teenused oleksid riigiväliselt siis kasutatud, et nende andmed oleksid kuskil mujal olemas, et kui peaks turvaliselt olema see. Üks sõna oli see, hästi ilus minister, kuidas te ütlesite?
Jah, huku kindluse, vot see mulle väga -väga -väga meeldis. Aga head kuulajad, kui sulle see saade meeldis, siis jagage seda enda sõprade -tuttavate -kolleegidega, kommenteerige ja kindlasti tellige endale Spotifyst, Apple Podcastist või kust iganes te oma podcaste kuulate. Mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega järgmisel korral.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]