No selge on see, et, et üksteiselt tuleb alati õppida ja, ja Ukraina silmis vaadat, vaatamata sellele, et, et Eesti Ukrainaga võrreldes on noh tohutult väike riik ikkagi, et, et me räägime Ukraina riigist, kus on üle kolmekümne viie miljoni inimese. Me räägime territooriumilt riigist, mis on Euroopa suurim riik. Ja, ja selle riigi vingus näitab ka see, et, et nad alates väga teadlikult aastast kaks tuhat üheksateist on täies oma e -riiki, oma digiriiki viinud süsteemselt täiesti uuele tasemele. See, selle teekonna juures on jällegi, ma arvan, Eesti ekspertidel olnud au ja privileeg osaleda just nimelt selles samas suunamises. Teenused ja süsteemid, mida Ukraina on ellu viinud, on Ukraina riigi mõttes ilmselgelt esmakordsed. Nad on ammutanud väga palju teadmist ja see on väga uhke öelda, Eestist. Nad ise ütlevad ka seda, et nad on vaadanud meie lahendusi. Väga konkreetne näide on ka sellest, kui nüüdseks siis esimene asepeaminister Mihhailo Fjodorov, tema esimene välislähetus muidu oligi Eestisse kaks tuhat üheksateist. Ja kui ta nägi seda, et, et kuidas Eesti digiriik toimib ja kui, ja mida me saame piltlikult öeldes arvutis kodanikena, ettevõtjatena nii lihtsalt korda ajada, vot siis tal tekkis peas, et oot -oot -oot, ta tahab täpselt sama asja, aga vot see peab olema nüüd selles noh, nii -öelda käeskantavas seadmes on ju, viilis, et ja nõndaviisi nad ongi erinevaid teenuseid endal digitaliseerinud. Ja väga äge on seda olnud ka kõrvalt näha, kuidas, kuidas ka sõja ajal nad ei ole seda peatanud, vaid nad on nende teenuste puhul tekitanud selle olukorra, kus nad on ka sõja ajal kasutatavad, kus need on aidanud tegelikult seda ühiskonna sidusust ja ühiskonna poolt tarbitavaid teenuseid on ju just nimelt noh, nende kaudu hoida seda riiki toimimas. Ja nüüd seda öeldes, noh, see oli provotseeriv küsimus alguses, et, et kas siis, et, et kas, kas kuidagi meie digiirik on siis kuidagi peaks vaatama nüüd, et mujal on hoopis asjad paremini. Ma võin väga julgelt öelda ja ma olen seda korranud igal hetkel, et teate, Eestit on väljaspoolt ikkagi niivõrd vinge tegelikult vaadata. Me ise igapäevaselt ei taipa seda, et, et mis meil tegelikult käes on. Väga paljud asjad, mida meie ei märka, on teistes riikides kas a -füüsiline või ka digitaalne protsess, mida inimene peab ikkagi kuskile minema, niimoodi arvuti taha, kuskilt niimoodi klõbistama ja kuskilt kätt saama, mis meelde nagu automaatikaga näiteks ja, ja üks asi, mis mulle endale on tekitanud selle äratundmise, et, et miks me aeg -ajalt ei märka enda digiriiki, ongi see, et, et see eesmärk, mida me omal ajal hakkasime taotlema kahe tuhandendatel juba. Et ma oma elus kulutaksin minimaalselt aega või kõige vähem aega riigiga suhtlemisel, on teatud kohtades meil tegelikult õnnestunud. Ma olen veendunud, et kui me peaksime mingisugused asjad realiseerima näiteks tagasi füüsilisse maailma, olgu see kasvõi sündmusteenuse mõttes, et, et alates lapse saamisest, et missuguseid pabereid teistes riikides, elukoht, tähendab, ütleme lapse sünnist kuni, kuni elukohateatiste ja, ja koolide, lasteaedadeni tuleb füüsiliselt korda ajada. Me peaksime selle tagasi tooma ja füüsilisse ellu, siis ma arvan, et me läksime lolliks, milline ongi. Seda meil ei ole ja, ja Ukraina juurde tagasi tulles nad on teinud esimesed väga kõvad sammud, kus nad on enda füüsilised teenused tõesti viinud, mitte nüüd kõik on ju, jällegi suur riik ja, ja väga, väga palju on ju ka, ka teist laadi on ju juhtimismudel, et, et seal on ka väga tugev keskvalitsus, seal on väga tugev ka regionaalne. Ehk siis oblastide tase, kus, kus on täiesti omad teenused, väga palju erinevaid, erinevate suurustega sihtrühmi, on ju. Aga mõte nagu selles, et, et, et me, need asjad, mida nemad on teinud, on justkui need asjad, mida, mida meie oleme kas juba mõnda aega tagasi saavutanud. Ja väga paljud asjad, mida nad ka praegusel hetkel oma innovatsioonis panevad, käiku. Noh, olgu siis tehisintellekti kasutamisega teenustes, need on, nad on jõudnud väga palju sarnasele arengutasemele meiega ja nad on jõudnud, ületanud väga paljusid teisi riike väga kiiresti oma arengutasemelt. Mis paneb meid järjest enam ka meid, tekitab meil endal soovi koos nendega areneda ja ka tegelikult õppida ka nende lugudest, et kuidas on võimalik ka mingitele probleemide lahendamistele teistmoodi väheneda. Nii et, et see on igatahes väga hea partnerlus ja, ja üks, üksteiselt õppimise suhe.
Siin kuulajatele üks huvitav tähelepanek siin, otseselt küsimust ei ole peidus, aga mainin ära, et Eesti riigi siis endine digiarengu asekantsler, riigi IT -juht Lukas Ilves, kui tema ametist lahkus, siis tema on potsatanud ju tegelikult ka Ukrainas Kiievis täpselt samamoodi. Siis sama minister, keda te mainisite, mainisite, nende IT minister, nende, tema juures ta töötab siis ka nõunikuna. Et selline huvitav kuidagi, et tema lahkus Eestist, läks Ukrainasse ja nüüd hakkab seal Ukrainas ehitama siis huvitavat uut digiriiki üles või aitab seda teha ja siis nüüd teie tulite sealt ära, tulete tagasi Eestisse ja siis teete Eestis ka nüüd huvitavaid asju.
No ma ei tea, kas see on olemas niisugune nagu klassikaline riigiteenistuja, et jällegi nagu ma alustasin, mul on olnud privileeg tegeleda riigis väga -väga erinevate valdkondadega, väga erinevate teemadega. Mul on olnud võimalus riigis noh, tõesti mitme, mitmekesiselt toimida, on ju, et, et ja miks, miks ma nüüd siis sellele ametikohale, aus vastus on, on see, et, et ma ühel hetkel tabasin ennast seda, seda, sellelt mõttelt. Et meil mingid asjad riigis võiksid ju olla veelgi ägedamad. Meil mingisugused noh, jah, välismaal olles on ju ka, et, et kus, kus vaatad jällegi oma väikest Eestit, vaatad seda, et, et ja, ja näed ka seda, et, et väga paljud asjad on suurepärased, siis sa tabad nagu seda mõttelt, et, et aga, aga äkki saaks veelgi enam midagi teha. Niimoodi, et me suudaksime jätkuvalt maailmale pakkuda seda ägedat innovatsiooni, mida me oleme siiamaani pakkunud teenustega, mida me oleme pakkunud kogu selle digiriigi poole pealt ja siis mõtelge, et aga, aga millisel ametikohal seda siis veel rohkem saab teha, kui just nimelt digiriigi asekantsleri koha pealt, et see on absoluutne võimalus realiseerida ja algatada mingisuguseid protsessid, mis ühelt poolt on ju meie riiki ehitavad tugevamaks ja ägedamaks. Ja teistpidi anda võimalus ka selle kaudu meie enda ettevõtetele tekitada suuremat ekspordipotentsiaali on ju väljapoole, et me oleksime jätkuvalt maailma tipus, mida me muuseas jätkuvalt ka oleme. Et, et siin ei ole, siin ei ole seda küsimust, meile meeldib endal, vabandust, ma lähen natuke kõrvale võib -olla nüüd asjast, aga, aga meil nii meeldib endal öelda kogu aeg seda, et, et oh issand, need lahendused, mida me oleme teinud, need on ju vanad ja loomulikult meil on olemas oma taakvara, meil on need tekkinud ka esimestena maailmas. Muide need taakvarad sellel tasemel, sellepärast et me olemegi oma digiriiki maailma esimesena väga kaua teinud. Järelikult nende probleemide ületamisel me oleme ka esimesed. Jällegi teised tulevad vaatama, et kuidas te olete midagi muutnud, on ju. Aga me tihtipeale, meil meeldib ka emotsionaalselt pisendada oma enda edulugusid, mis ei vasta tegelikult kuidagi tõele. Ma ei taha nimeliselt öelda, et kes see inimene oli, aga, aga seesama lugu tuleb, tuleb mul Ukrainast ja see on väga, väga isiklik lugu. Üpriski kõrge, kõrge tegelane, kellega ma lõunat sõin seal, enne kui ma Ukrainast hakkasin ära tulema, siis ta küsis niimoodi, et Lauri, et, et miks te häbenete aeg -ajalt välismaal julgelt välja öelda, et, et te oletegi maailma parim digiriik, sest te ju tegelikult olete, meie vaatame teile ju otsa. Maks mõtlemata tõepoolest, et vaatan Eestis noh, kas blogisid või meediakajastust, et jälle midagi kuskil katki ja, ja siis jälle ei toimi ja, ja väga paha ja kas tiiger lonkab ja kõik sihukesed hädad. Mõtled, aga, aga, aga võrreldes sellega, mida mujal absoluutselt ei ole, seda, et pagan, tegelikult on asjad nii mõnedki asjad hästi, mis ei tähenda nüüd seda, et me peaksime nendel loorberitel puhkama jääma, et see, see ei tähenda absoluutselt seda. Aga me aeg -ajalt peame ka ise uskuma sellesse, et, et meil on baas nii super, et siit pealt on võimalik ainult edasi minna, mitte ei ole mõtet halada seda, et, et kuidas me peaksime, ma ei tea, ma ei tea, kuhu jõudma siis, et, et ikka edasi, loomulikult.
See vist on kivi siis Eesti riigi turundajate kapsaaeda, et miks me ei räägi kuskil CNN -is igal pool, et me oleme maailma parim digiriik. Et sellele küsimusele vist tegelikult või seda nii -öelda turunduslikku poolt Eesti riigi IT juht ju ei halda, et see on nagu teiste inimeste pärusmaa ja teiste ametkondade pärusmaa.
Ma ei vastanda seda poolt päriselt, et lõppeks iga inimene peab tegelema nende asjadega, millega ta päriselt tahab ja, ja millega tal on kutsumus tegeleda. Ma täitsa varjamatult ütlen seda, et, et jah, ma toongi oma loo. Kui me riigi infosüsteemi ametis töötasin, siis nii mõnedki kolleegid tulid ka idufirmadest ja, ja, ja väga edukatest firmadest, kus, kus nad tegelikult teenisid rohkem, tulid ka meile tööle. Siis ma mõne käest küsisin ka, et, et miks sa seda tegid? Tead, see on nii palju, see tundub mulle hetkel nii palju põnevam. Ta teab seda, et, et ta mõni aasta, ta, ta teeb need mingid asjad ära, mida ta nägi näiteks ettevõttes töötades probleemina. Ta püüab nagu need, ütleme, mingisugused lahendused on ju leida riigis selle probleemi või lahendamiseks ja ta saab alati minna sinna ettevõttesse tagasi. Ma ei ütle seda, et, et riik on nüüd see sotsiaalne töökoht, et kus, kus olekski niimoodi, aga mulle iseenesest see lugu meeldis, see lugu, et ja, ja see ei saa olla konkurents. Riik ei tohiks ja, ja, ja, ja ma ütlen ka praktiliselt ka ei, ei saa kunagi konkureerima noh, selliste ütleme tippettevõtete või iduettevõtetega, kes inimesele maksavad kõrgemat palka. Riik ei tohiks olla küll nüüd see koht, kus inimene jätab sellepärast tulemata, et, et noh, ütleme väga, jällegi mustvalged näited on ju, et, et ma tuleksin küll, aga ma lihtsalt ei ela ära, on ju, et, et noh, et see, see on ka kurb, et kui me ei suuda häid ajusid niimoodi kaasata. Küll aga mis on veel võimalus, ega siis riik ei ole mingisugune kapseldunud ökosüsteem, kus, kus ainult riik iseendaga tegeledes peab leidma iseenda lahendused. Meil on suurepärane ettevõtete kogukond, meil on olemas, meil on olemas IT -ettevõtted, meil on olemas tehnoloogiaettevõtted, meil on olemas tõesti innovatsiooniga tegelevad teadusasutused. Ja noh, minu mõte ja, ja mida ma olen püüdnud ka erinevatel ametikohtadel alati mitte ainult edasi kanduda, rakendada, on see, et, et meil on võimalik tekitada täiesti teistmoodi partnerlusi. Me ei pea tingimata selleks võtma inimest ilmtingimata on ju palgale selleks, et saada mingisugune hea nõu ja mingi lahendus ja mida on võimalik siis on ju rakendada juba kuskil mujal on ju. Ehk siis lõppeks on küsimus võrgustiku kaasamises ja selle võrgustiku parimas, parimas hõlmamises, et, et muutused esile kutsuda. Ega see digiriik ei ole mingisugune mingi kookonis asi, mis, mis ongi tõesti elab, elab kuskil niimoodi, et ärge, ärge nüüd puutuge seda, et, et ei, vastupidi, et see on kogu see ökosüsteem ja kogu see, kogu see Eesti, milles me nüüd tegutseme. Nii et ja siin on, me eile alles kohtusime ITL -i juhatusega ja, ja, ja sellised mõttevahetused ja, ja kõik asjad, millest me räägime, et, et mida kuskilt on, on võimalik võib -olla efektiivsemaks teha, milliste teenuste peale peaksime mõtlema, et, et rohkem erasektorit kaasata, mingisugused õigusaktid ja nendele tagasiside andmised ja mis parajasti on ju käimas. See on ju tegelikult seesama ajutrust ja ressurss, mida, mida me selle riigina saamegi ju kasutada, meie enda inimesed, kes töötavadki ettevõtetes. Tõsi on loomulikult see, et, et mingi asja ära tegemiseks on ka tõesti vaja noh, selliseid kolleege nagu ma enne kajastasin, kes siis oma aega annavad ka riigile. Aga kindlasti mina ei näe seda mingisuguse konkurentsina ja ütleme seda, et, et riik peab hakkama maksma kõikidest kõrgemat palka. Sest no vabandust, kuhu see siis meie ettevõtlusega huvib, et, et ja, ja kas me siis, kas me niimoodi suudame siis pikaaegse ja säiliva toimimismudeli töötada, ma ei usu sellesse.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]