Ja no sellele viimasele osale on ju väga lihtne vastata, et, et see valik ikkagi tuli riigi tippjuhtide komisjoni poolt vastata niimoodi bürokraatlikult, aga, aga miks küsimusele vastata või kuidagi tähendab, et kes ma ise olen. Ma pean ennast, ütleme, et ma olen tõepoolest olnud väga pikalt riigiteenistuses väga mitmekesistel ametikohtadel, minu enda taust läheb väga palju turvalisuse julgeoleku poole peale. Mul on olnud privileeg töötada kas täiesti uute algatustega või siis algatustega, mis, mis vajavad väga suurt muutmist. Olgu selleks näiteks minu üks kõige viimane ametikoht Kiievis peaaegu kaks aastat Tallinna mehhanismi ja, ja selle rahvusvahelise digikoalitsiooni või küberkoalitsiooni käimalükkamisel. Kus siis nüüd on kaksteist riiki aitamas Ukrainat nende küberülesehituses. Või siis varasemalt ka Riigikantseleis riigisituatsiooni keskust korraldades COVID -i ajal, Ukraina täiemahulise sissetungi ajal. Varasemalt erinevates rollides küberturvalisuses, defineerides Eesti küberturvalise kriisikindlust, kui ka samm -sammult oma superkolleegidega tehes nõndaviisi, et me suudaksime ka, sellest on väga ammu möödas muidugi juba, et, et kui me hakkasime väga teadlikult arendama Eestit ka selles suunas, et lisaks tohutule digiinnovatsioonile, saaks Eestis ka väga, väga selgelt süsteemne ja väga küberturvatud. Riik. Et mul on tõesti olnud luksus töötada väga ägedate teemade, väga ägedate inimestega ja, ja, ja nendel ametikohtadel kutsuda esile teatud muutusi, mis, mis ma loodan, on ikkagi Eesti riiki väga tugevamaks teinud.
No selge on see, et, et üksteiselt tuleb alati õppida ja, ja Ukraina silmis vaadat, vaatamata sellele, et, et Eesti Ukrainaga võrreldes on noh tohutult väike riik ikkagi, et, et me räägime Ukraina riigist, kus on üle kolmekümne viie miljoni inimese. Me räägime territooriumilt riigist, mis on Euroopa suurim riik. Ja, ja selle riigi vingus näitab ka see, et, et nad alates väga teadlikult aastast kaks tuhat üheksateist on täies oma e -riiki, oma digiriiki viinud süsteemselt täiesti uuele tasemele. See, selle teekonna juures on jällegi, ma arvan, Eesti ekspertidel olnud au ja privileeg osaleda just nimelt selles samas suunamises. Teenused ja süsteemid, mida Ukraina on ellu viinud, on Ukraina riigi mõttes ilmselgelt esmakordsed. Nad on ammutanud väga palju teadmist ja see on väga uhke öelda, Eestist. Nad ise ütlevad ka seda, et nad on vaadanud meie lahendusi. Väga konkreetne näide on ka sellest, kui nüüdseks siis esimene asepeaminister Mihhailo Fjodorov, tema esimene välislähetus muidu oligi Eestisse kaks tuhat üheksateist. Ja kui ta nägi seda, et, et kuidas Eesti digiriik toimib ja kui, ja mida me saame piltlikult öeldes arvutis kodanikena, ettevõtjatena nii lihtsalt korda ajada, vot siis tal tekkis peas, et oot -oot -oot, ta tahab täpselt sama asja, aga vot see peab olema nüüd selles noh, nii -öelda käeskantavas seadmes on ju, viilis, et ja nõndaviisi nad ongi erinevaid teenuseid endal digitaliseerinud. Ja väga äge on seda olnud ka kõrvalt näha, kuidas, kuidas ka sõja ajal nad ei ole seda peatanud, vaid nad on nende teenuste puhul tekitanud selle olukorra, kus nad on ka sõja ajal kasutatavad, kus need on aidanud tegelikult seda ühiskonna sidusust ja ühiskonna poolt tarbitavaid teenuseid on ju just nimelt noh, nende kaudu hoida seda riiki toimimas. Ja nüüd seda öeldes, noh, see oli provotseeriv küsimus alguses, et, et kas siis, et, et kas, kas kuidagi meie digiirik on siis kuidagi peaks vaatama nüüd, et mujal on hoopis asjad paremini. Ma võin väga julgelt öelda ja ma olen seda korranud igal hetkel, et teate, Eestit on väljaspoolt ikkagi niivõrd vinge tegelikult vaadata. Me ise igapäevaselt ei taipa seda, et, et mis meil tegelikult käes on. Väga paljud asjad, mida meie ei märka, on teistes riikides kas a -füüsiline või ka digitaalne protsess, mida inimene peab ikkagi kuskile minema, niimoodi arvuti taha, kuskilt niimoodi klõbistama ja kuskilt kätt saama, mis meelde nagu automaatikaga näiteks ja, ja üks asi, mis mulle endale on tekitanud selle äratundmise, et, et miks me aeg -ajalt ei märka enda digiriiki, ongi see, et, et see eesmärk, mida me omal ajal hakkasime taotlema kahe tuhandendatel juba. Et ma oma elus kulutaksin minimaalselt aega või kõige vähem aega riigiga suhtlemisel, on teatud kohtades meil tegelikult õnnestunud. Ma olen veendunud, et kui me peaksime mingisugused asjad realiseerima näiteks tagasi füüsilisse maailma, olgu see kasvõi sündmusteenuse mõttes, et, et alates lapse saamisest, et missuguseid pabereid teistes riikides, elukoht, tähendab, ütleme lapse sünnist kuni, kuni elukohateatiste ja, ja koolide, lasteaedadeni tuleb füüsiliselt korda ajada. Me peaksime selle tagasi tooma ja füüsilisse ellu, siis ma arvan, et me läksime lolliks, milline ongi. Seda meil ei ole ja, ja Ukraina juurde tagasi tulles nad on teinud esimesed väga kõvad sammud, kus nad on enda füüsilised teenused tõesti viinud, mitte nüüd kõik on ju, jällegi suur riik ja, ja väga, väga palju on ju ka, ka teist laadi on ju juhtimismudel, et, et seal on ka väga tugev keskvalitsus, seal on väga tugev ka regionaalne. Ehk siis oblastide tase, kus, kus on täiesti omad teenused, väga palju erinevaid, erinevate suurustega sihtrühmi, on ju. Aga mõte nagu selles, et, et, et me, need asjad, mida nemad on teinud, on justkui need asjad, mida, mida meie oleme kas juba mõnda aega tagasi saavutanud. Ja väga paljud asjad, mida nad ka praegusel hetkel oma innovatsioonis panevad, käiku. Noh, olgu siis tehisintellekti kasutamisega teenustes, need on, nad on jõudnud väga palju sarnasele arengutasemele meiega ja nad on jõudnud, ületanud väga paljusid teisi riike väga kiiresti oma arengutasemelt. Mis paneb meid järjest enam ka meid, tekitab meil endal soovi koos nendega areneda ja ka tegelikult õppida ka nende lugudest, et kuidas on võimalik ka mingitele probleemide lahendamistele teistmoodi väheneda. Nii et, et see on igatahes väga hea partnerlus ja, ja üks, üksteiselt õppimise suhe.
Ja no mitte ja see on, see on ja mitte ainult Luukas, meil on ka väga teisi säravaid inimesi, kes ka aitavad, aga Luukas loomulikult on hästi, noh, Luukas käivitas väga süsteemse ja väga lähedase koostöö Eesti riigi ja Ukraina vahel. See, see on selgelt, see oli üks tema suundasid, mida ta tabas ära, et, et, et see on koht, kuhu ressurssi panna. Ma olen tohutult tänulik selle eest, et need sillad on ehitatud ja siit pealt on ainult hea edasi minna. Aga tuues näiteid näiteks see samas digikoostööst ega meie arengukoostöö raames ka Estev panustab väga palju Ukraina digiprojektidesse, olgu see siis haridustehnoloogiate arendamisele. Nimetatud Lukas koos Simsikutiga, samamoodi Eesti arengukoostöö raames teevad praegusel hetkel digi -siirde ministeeriumil Ukrainas tehisintellekti innovatsiooniprogrammi strateegiat. Ja neid näiteid, kus Eesti koostöö Ukrainaga erinevates liinides nii arengukoostöö kui ka kahepoolsetes suundades on väga tihe, sest neid on, neid on, neid on mitmeid ja mitmeid ja, ja, ja kõik see toobki kaasa väga palju õppimist. Noh, rääkimata siis kogu, ütleme siis laiemast tehnoloogiast, et kogu see, no kuidas me nimetame, sõjalise tehnoloogia pool, kogu see droonindus, kogu see robootika, kus ka meie ettevõtjad teevad koostööd Ukraina ettevõtetega. See on, see on, see on, ütleme see sõda, mis see tohutult kurb sõda, mis, mis toimub, on, on mõneti olnud ka mingite täiendavate valdkondade, tehnoloogia valdkondade kokkusaamiseks tohutu katalüsaator. Ma ei saa seda esitada ainult positiivses võtmes paraku, sellepärast et sõda on tohutult õudne asi. Aga, aga noh, seda enam ma arvan, et, et meie kahe riigi suhted ja, ja, ja koos tegutsemine on, on ilmselgelt leidnud palju tihedamat, palju tihedamat läbikäimist ja, ja, ja, ja uusi võimalusi ja uusi horisonte tekitanud meie riik, riigiga koostöös kui ka ettevõtte ettevõttega koostöös, ettevõtte riigi koostöös, et, et need on, need on suurepärased. Et võimalused, mis, mis on tekkinud, noh, kui seda sõna suurepärane tohib sellises kontekstis kasutada.
No ma ei tea, kas see on olemas niisugune nagu klassikaline riigiteenistuja, et jällegi nagu ma alustasin, mul on olnud privileeg tegeleda riigis väga -väga erinevate valdkondadega, väga erinevate teemadega. Mul on olnud võimalus riigis noh, tõesti mitme, mitmekesiselt toimida, on ju, et, et ja miks, miks ma nüüd siis sellele ametikohale, aus vastus on, on see, et, et ma ühel hetkel tabasin ennast seda, seda, sellelt mõttelt. Et meil mingid asjad riigis võiksid ju olla veelgi ägedamad. Meil mingisugused noh, jah, välismaal olles on ju ka, et, et kus, kus vaatad jällegi oma väikest Eestit, vaatad seda, et, et ja, ja näed ka seda, et, et väga paljud asjad on suurepärased, siis sa tabad nagu seda mõttelt, et, et aga, aga äkki saaks veelgi enam midagi teha. Niimoodi, et me suudaksime jätkuvalt maailmale pakkuda seda ägedat innovatsiooni, mida me oleme siiamaani pakkunud teenustega, mida me oleme pakkunud kogu selle digiriigi poole pealt ja siis mõtelge, et aga, aga millisel ametikohal seda siis veel rohkem saab teha, kui just nimelt digiriigi asekantsleri koha pealt, et see on absoluutne võimalus realiseerida ja algatada mingisuguseid protsessid, mis ühelt poolt on ju meie riiki ehitavad tugevamaks ja ägedamaks. Ja teistpidi anda võimalus ka selle kaudu meie enda ettevõtetele tekitada suuremat ekspordipotentsiaali on ju väljapoole, et me oleksime jätkuvalt maailma tipus, mida me muuseas jätkuvalt ka oleme. Et, et siin ei ole, siin ei ole seda küsimust, meile meeldib endal, vabandust, ma lähen natuke kõrvale võib -olla nüüd asjast, aga, aga meil nii meeldib endal öelda kogu aeg seda, et, et oh issand, need lahendused, mida me oleme teinud, need on ju vanad ja loomulikult meil on olemas oma taakvara, meil on need tekkinud ka esimestena maailmas. Muide need taakvarad sellel tasemel, sellepärast et me olemegi oma digiriiki maailma esimesena väga kaua teinud. Järelikult nende probleemide ületamisel me oleme ka esimesed. Jällegi teised tulevad vaatama, et kuidas te olete midagi muutnud, on ju. Aga me tihtipeale, meil meeldib ka emotsionaalselt pisendada oma enda edulugusid, mis ei vasta tegelikult kuidagi tõele. Ma ei taha nimeliselt öelda, et kes see inimene oli, aga, aga seesama lugu tuleb, tuleb mul Ukrainast ja see on väga, väga isiklik lugu. Üpriski kõrge, kõrge tegelane, kellega ma lõunat sõin seal, enne kui ma Ukrainast hakkasin ära tulema, siis ta küsis niimoodi, et Lauri, et, et miks te häbenete aeg -ajalt välismaal julgelt välja öelda, et, et te oletegi maailma parim digiriik, sest te ju tegelikult olete, meie vaatame teile ju otsa. Maks mõtlemata tõepoolest, et vaatan Eestis noh, kas blogisid või meediakajastust, et jälle midagi kuskil katki ja, ja siis jälle ei toimi ja, ja väga paha ja kas tiiger lonkab ja kõik sihukesed hädad. Mõtled, aga, aga, aga võrreldes sellega, mida mujal absoluutselt ei ole, seda, et pagan, tegelikult on asjad nii mõnedki asjad hästi, mis ei tähenda nüüd seda, et me peaksime nendel loorberitel puhkama jääma, et see, see ei tähenda absoluutselt seda. Aga me aeg -ajalt peame ka ise uskuma sellesse, et, et meil on baas nii super, et siit pealt on võimalik ainult edasi minna, mitte ei ole mõtet halada seda, et, et kuidas me peaksime, ma ei tea, ma ei tea, kuhu jõudma siis, et, et ikka edasi, loomulikult.
Ma arvan, et seda hoiakut haldab, mitte vastutust pannes loomulikult, aga seda hoiakut haldab iga Eesti inimene, kes välismaal käib. Ja läbi aastakümnete, kui ma ka enda tutvusringkonnas kuulen või olen kuulnud või oma oma sõpradega käinud, siis need lood, et issand, miks siin need asjad nii on, meil on ju küll hoopis paremini, on ju. Et tegelikult on iga Eesti inimene välisriik, me oleme nii väike riik, et, et, et iga, iga meie Eesti inimene, kes, kes kuskil välismaal elab. Ja, ja, ja mul on ka need lood tagasi tulnud aastatega, et, et kiruvad seda, et, et kuidas pagan küll on võimalik nii keeruliseks ajada mingisugused lihtsad elu võimaldavad protsessid välismaal, on ju, et, et meil Eestis on palju lihtsamaid asju. Et maailma teisel me oleme kõik oma digiriigi saadikud. Ütleme nüüd poliitika ja, ja sellise, ütleme, reaalsete tegevuste suunajatena, ma ei võta seda vastutust endalt kuidagi väiksemaks. Loomulikult olen ka mina üks Eesti riigi, digiriigi eeskõnelejatest, nii nagu minu väga paljud kolleegid ka teistes ministeeriumites, olgu see kas välisministeeriumis, olgu see majandus -kommunikatsiooniministeeriumis, olgu see ettevõtlus, innovatsiooni tihtasutuses. Meil ei ole luksust öelda seda, et vot see, see, seda teemat teie hallake ainult seal, ei, need lood peavad olema ühtsed, need lood peavad olema kõik need, mis aitavad meie riiki tervikuna edasi kanda.
Ma võtan need viis punkti kokku sellise kolme, jah, ilmselgelt jah, ma pidin ja, ja, ja ma tahtsin seda teha ja, ja eks ma pakusingi välja. Ma võtan need kolm punkti, või tähendab nüüd need punktid kolme olulise märksõna alla kokku, et, et esimene ja mis on A ja O ja mis peab Eesti riigis kindlasti. Ma vaatan nüüd, see on nüüd riigisektori sees, on ju, kindlasti, aga hõlmates ka loomulikult ka erasektorit seal, aga, aga riik sisemiselt peab juhtimise korda saama. Ja juhtimine tähendab seda, et me, me peame liikuma rohkem kesksemaks oma vahendite kasutamisel, me peame kasutama ära neid tehnoloogilisi lahendusi, mis on olnud edukas mingisuguses valdkonnas, olgu see üks järelevalve, infosüsteem või menetlus, infosüsteem või mis tahes rakendus, mis sobivad ka teistele, ka neid rohkem kasutusele võtma, et meil, meil ei ole seda luksust igal pool sarnaseid arendusi, teenuseid teha, et me peame leidma siin kindlasti sünergiat. Ja ilmselt, ja sellest tulenevalt üks tugevamaid asju, mida, mida ma ka oma kirjutised välja tõin, on suurem vajadus keskse juhtimise rahastamismudeli järgi. See on ilmselgelt riigihalduse mõttes ka üks keerulisemaid asju, aga kui ma vaatan ka seda, et, et kui ma käisin komisjonis ja ma sellest peamiselt keskselt rääkisin ka, Siis mõni nädal hiljem mul oli tegelikult väga hea meel vaadata, et, et need punktid, mis puudutavad seda juhtimist ja, ja, ja säästliku noh, ütleme opereerimist on ju, kajastusid ka vabariigi valitsuse tegevusplaanis, et mitte, et see oleks sünkroniseeritud, sünkroniseeritud olnud, aga no tõesti oli hea, et, et iganes. Teine asi, mis on meil ju seoses meie enda geopoliitilise olukorraga ja, ja vahetu naabruskonnaga seotuna. Me peame igapäevaselt tõstma oma digitaristu huku kindlust. Me peame suutma enda teenuseid, me peame suutma oma teenuseid tekitada pilvekõlblikuks, me peame suutma nad, neid opereerida ka väljaspool Eestit, mistahes kriiside korral. Me peame tagama selle, et, et meie teenused, mida me arendame, on piisavalt robustsed selles mõttes, et, et nende kasutusala on kujundatav ja kasutatav ka selliste lahenduste ja selliste teenuste puhul või selliste, ütleme, vajaduste puhul, milleks me tänasel hetkel ei tea, et, et iga, iga arendus, mis teeme, peab võimaldama ka selle teenuse kasutuselevõttu mingisugusel muul otstarbel, milleks ta algselt on mõeldud. Ehk siis noh, sellised dualius lahendused, kõik, kõik võimalused seda tehnoloogiat kasutada mitme, mitmeotstarbeliselt on, on tohutult olulised väljakutsed, ehk siis see digiriigi huku kindlus on ka kindlasti seal A ja O tähesid, tähtede sees, et mida tuleb teha. Seda on tarvis, see ei ole, see ei ole mingisuguse ainult Ukraina sõja pärast, see on ka igapäevane vajadus, kui me vaatame seda, et, et milliseks kujunevad ja milliseks on kujunenud ka küberründed, on ju, siis me peamegi, me peamegi oma tehnoloogiamuudatustega liikuma sinna, et, et, et me teemegi teatud uuendused ära, mis meie süsteeme, noh, toimekindlamaks on ju, muudavad nii, nii on ju taristut kui ka, kui ka teenuseid, on ju. Ja kolmas märksõna, mis on minu jaoks tohutult oluline, seondub kogu nüüd tehisaruga, tehisaru innovatsiooniga, nende võimalustega, mida tehisaru pakub. Ma arvan, et me oleme selle teekonna alguses. Seda öeldes jällegi, kui ma vaatan erinevaid indekseid, meil ei ole sugugi häbeneda midagi, on ju, kui me vaatame oma noh, teisi riike maailmas ja Euroopas, et, et loomulikult on neid riike, kes on, kes on teatud ütleme arengutes võib -olla kiiremat, Aga kui ma vaatan seda, et, et mis meil, mis meil on ka tulevased võimalused meie enda baastaristu ja baasteenuste pinnalt võimalik rakendada, sellepärast et meil on sada protsenti Eesti riigiteenustest, ma võiks öelda, et kas see on üheksakümmend üheksa või üheksakümmend üheksa, pole vahet, on ju. Et aga sada protsenti riigiteenustest on digitaalsed, meil on, pakub see tehisintellekti rakendamine tulevikus tohutuid võimalusi veelgi optimaalsemaks asju saada. Veelgi rohkem kujundada seda inimkeskset digiteenust, mida, mida inimestele pakkuda. Ja, ja, ja ma siin leian, et, et meie enda praegune positsioon enda digiriigi arendus, arengus on piisavalt võimas selleks, et muutuda ja kasvada atraktiivseks kompetentsikeskuseks nii Euroopa kui maailma mõttes. Kus tõmmata erinevad riigid, teadusasutused, ettevõtted võimalikke lahendusi on ju katsetama, meie enda ettevõtlusega sünergiasse looma, et neid eksportida mujale maailma, et, et ma, ma olen, ma olen tohutut innovatsiooni usku, loomulikult minu enda taustale turvalisusest küll, aga, aga uskuge mind, ka turvalisuses on olemas ka tohutut innovatsiooni, et, et, et see, need ei ole omavahel vastandlikud, ütleme maailmad. Aga noh, ütleme jah, see, see tehisaru poolt pakutavad innovatsioonilahendused, see on, see on riikide mõttes veel siiamaani väga, ma arvan, et me oleme selle teekonna alguses ja mitte ainult Eesti, vaid, vaid, vaid kõik on selle teekonna alguses. Küsimus on, et kes suudab tekitada parima kombinatsiooni erinevatest tarkadest inimestest ja lahendustest ja kes suudab defineerida järgmise globaalset arengut selles valdkonnas.
Rääkisime sarnastel teemadel nagu ka siin praegusel hetkel. Rääkisime samamoodi sellest, et kuidas andmepõhiselt, kuidas targemini kasutada andmeid. Kuidas me võiksime jõuda, tähendab jällegi eesmärgipäraselt, et kuidas me jõuame tehisaru targema rakendamise kasutamiseni meie digiteenustes, mis muide juba on tegelikult sees, ega, ega meil on üle kahesaja või circa kakssada teenust, mis seda tehisaru kasutavad. Aga kuidas me veelgi rohkem teeme edasi? Me rääkisime sellest, kuidas me tulevikus seda innovatsiooni võiksime ka rohkem defineerida, juhtida, et, et siin seoses selle tehisaru gigatehase ambitsiooniga liitudes, millest on, mis, mis on jällegi selline tunduvalt niisugune äge praktiline asi, et, et mis, mille, milles, milles me saame kindlasti enda jaoks riigina uued võimalused, on ju. Kui me siia Reisalu, selle gigatehase või haru saaksime Eestis, on ju, asutatud. Täpselt samad teemad ja, ja eks see, kõik see digiriigi toimekindluse temaatika samamoodi.
Ma ei vastanda seda poolt päriselt, et lõppeks iga inimene peab tegelema nende asjadega, millega ta päriselt tahab ja, ja millega tal on kutsumus tegeleda. Ma täitsa varjamatult ütlen seda, et, et jah, ma toongi oma loo. Kui me riigi infosüsteemi ametis töötasin, siis nii mõnedki kolleegid tulid ka idufirmadest ja, ja, ja väga edukatest firmadest, kus, kus nad tegelikult teenisid rohkem, tulid ka meile tööle. Siis ma mõne käest küsisin ka, et, et miks sa seda tegid? Tead, see on nii palju, see tundub mulle hetkel nii palju põnevam. Ta teab seda, et, et ta mõni aasta, ta, ta teeb need mingid asjad ära, mida ta nägi näiteks ettevõttes töötades probleemina. Ta püüab nagu need, ütleme, mingisugused lahendused on ju leida riigis selle probleemi või lahendamiseks ja ta saab alati minna sinna ettevõttesse tagasi. Ma ei ütle seda, et, et riik on nüüd see sotsiaalne töökoht, et kus, kus olekski niimoodi, aga mulle iseenesest see lugu meeldis, see lugu, et ja, ja see ei saa olla konkurents. Riik ei tohiks ja, ja, ja, ja ma ütlen ka praktiliselt ka ei, ei saa kunagi konkureerima noh, selliste ütleme tippettevõtete või iduettevõtetega, kes inimesele maksavad kõrgemat palka. Riik ei tohiks olla küll nüüd see koht, kus inimene jätab sellepärast tulemata, et, et noh, ütleme väga, jällegi mustvalged näited on ju, et, et ma tuleksin küll, aga ma lihtsalt ei ela ära, on ju, et, et noh, et see, see on ka kurb, et kui me ei suuda häid ajusid niimoodi kaasata. Küll aga mis on veel võimalus, ega siis riik ei ole mingisugune kapseldunud ökosüsteem, kus, kus ainult riik iseendaga tegeledes peab leidma iseenda lahendused. Meil on suurepärane ettevõtete kogukond, meil on olemas, meil on olemas IT -ettevõtted, meil on olemas tehnoloogiaettevõtted, meil on olemas tõesti innovatsiooniga tegelevad teadusasutused. Ja noh, minu mõte ja, ja mida ma olen püüdnud ka erinevatel ametikohtadel alati mitte ainult edasi kanduda, rakendada, on see, et, et meil on võimalik tekitada täiesti teistmoodi partnerlusi. Me ei pea tingimata selleks võtma inimest ilmtingimata on ju palgale selleks, et saada mingisugune hea nõu ja mingi lahendus ja mida on võimalik siis on ju rakendada juba kuskil mujal on ju. Ehk siis lõppeks on küsimus võrgustiku kaasamises ja selle võrgustiku parimas, parimas hõlmamises, et, et muutused esile kutsuda. Ega see digiriik ei ole mingisugune mingi kookonis asi, mis, mis ongi tõesti elab, elab kuskil niimoodi, et ärge, ärge nüüd puutuge seda, et, et ei, vastupidi, et see on kogu see ökosüsteem ja kogu see, kogu see Eesti, milles me nüüd tegutseme. Nii et ja siin on, me eile alles kohtusime ITL -i juhatusega ja, ja, ja sellised mõttevahetused ja, ja kõik asjad, millest me räägime, et, et mida kuskilt on, on võimalik võib -olla efektiivsemaks teha, milliste teenuste peale peaksime mõtlema, et, et rohkem erasektorit kaasata, mingisugused õigusaktid ja nendele tagasiside andmised ja mis parajasti on ju käimas. See on ju tegelikult seesama ajutrust ja ressurss, mida, mida me selle riigina saamegi ju kasutada, meie enda inimesed, kes töötavadki ettevõtetes. Tõsi on loomulikult see, et, et mingi asja ära tegemiseks on ka tõesti vaja noh, selliseid kolleege nagu ma enne kajastasin, kes siis oma aega annavad ka riigile. Aga kindlasti mina ei näe seda mingisuguse konkurentsina ja ütleme seda, et, et riik peab hakkama maksma kõikidest kõrgemat palka. Sest no vabandust, kuhu see siis meie ettevõtlusega huvib, et, et ja, ja kas me siis, kas me niimoodi suudame siis pikaaegse ja säiliva toimimismudeli töötada, ma ei usu sellesse.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]