No ja nüüd veel omaette küsimusena, et, et kas seda, et kas need, ma lähen korraks nüüd natuke teoritseerima, on ju, et, et me peame, noh, et siin on valikuvariant, on ju. Meil on olemas inimesed, kes rõõmuga, mitte meil, kogu maailmas, on olemas inimesed, kes rõõmuga annavad enda andmed kellegi kasutada selleks, et nad saaksid midagi mugavamalt kätte. Noh, nii üldistatud ütlengi seda. Me anname iga kord, kui me läheme kuskil veebilehtedele või kasutame mingisugust sotsiaalmeediakanaleid või, või, või tasuta meili teenuseid, me oleme pidevalt mingisuguseid teenuseid vabatahtlikult, noh, selleks, et meile midagi mugavamaks tehakse, on ju. Nüüd. Nüüd on meil suur valik selles, et, et kas, kas me tahame seda, et meie eest riik ka midagi ära teeb, nii et ma ei peaks selle riigiga päriselt asju ajama. Et, et mulle need asjad, mis mulle on ette nähtud, on ju, riigis, olgu see mingi toetus või olgu see mingisugune protsess, mida ma muidu peaks läbima, aga, aga kas ma niikuinii läbiks selle, et, et riik põhimõtteliselt on võimalik näiteks seda ära automatiseerima. On olemas neid inimesi, kes seda toetavad. Ja siis teisalt on muidugi, me peame respekteerima seda, et on olemas inimesi, kes ei taha, et riik võtab nende andmed ja riik neid andmeid kasutab. Ja see privileeg peab inimestel olema. Me ei saa vägivaldselt võtta inimeste andmeid ja, ja suruda neid mingisugusesse protsessi, mida inimene ei taha tegelikult. Kui inimene ei taha saada seda toetust enda privaatsuse säilitamise hinnaga näiteks, siis ta ei pea saama seda toetust, on ju, et, et inimese või vaba ühiskonnas toimimise ka üks kriteerium on see, et, et mina ise ütlen seda, et kuidas ma siin riigis oma andmetega, kuidas minu andmetega riik käitub, on ju. Et see on ju minu vaba valik, et millist arstiabi ma tahan ja millise arstiabi peab vastu võtma. Kas ma volitan selle nimel arsti nägema minu andmeid või ma volitan? See on, see on inimese privaatne autonoomia, see on see vabadus, mis on, on ju. Mis nüüd puudutab, on ju neid sündmuste ja, ja noh, ongi siin nüüd küsimus, et automatiseerimise teel, kas, kas me tahame inimestele seda mugavamaks teha või mitte. Nendele, kes tahavad, ma tahaks jõuda sinnamaale, et need, kes tahavad enda elu, et, et nende elukorraldus oleks ütleme riigiga asjaajamises optimeeritud ja nad ei taha riigiga asja ise füüsiliselt ajada, et neil peaks see võimalus tegelikult tekkima, et, et see on ka nende inimeste noh, ütleme siis noh, soovi austamine, on ju. Küll aga, mis on tõesti äge, on see, et, et kui me võtame nüüd nüüd erinevad sündmusteenused, mida teha, mida on praegu mälu järgi ütlemist kaheksa, noh, seal ongi need abielu, lahutus, üleskäitluse