Head kriitilise intsidendi kuulajad, väga hea meel on tõdeda, et olete taas kord oma podcast 'i äppidest leidnud uue osa üles. Nii nagu meile aeg -ajalt meeldib ikkagi oma kuulajaid kostitada väga huvitavate, põnevate teemadega. Oleme ka sel nädalal stuudiosse palunud kaks väga huvitavat külalist, ühe väga huvitava teemaga. Ja külalisteks on meil täna Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juhataja Enel Pungas, tere.
Ja SMIT -i rahvastikuregistri tootejuht Peeter Mäeker, tere.
Mina olen endiselt saatejuht Ronald Liive ja nii nagu sellest sissejuhatusest võis juba aru saada, teemaks on rahvastikuregister. Teema, millest me oleme siin saates varem ka rääkinud, aga nüüd noh, hiljaaegu mitte, ehk siis on ka põhjust uuesti rääkida neil teemadel. Rahvastikuregistrisse on aegade jooksul tulnud igasugu uusi lahendusi juurde ja minu teada vist midagi ära ei ole sealt läinud. Tegelikult äkki alustakski sellisest küsimusest, kas aastate jooksul nüüd võtame mingised viimased viis aastat näiteks, on mingi asi ka rahvastikuregistri puhul olnud, mis on sealt ära võetud?
On küll jah, ma ei mäleta, kas see on nüüd viis aastat, aga kui alustati rahastikuregistiga, siis tegelikult hakati koguma ka tegevusala andmeid. Et selline sotsiaalmajanduslik, kuidas ta hõivatud on, kas töötu, töötav, aga saadi ühel hetkel aru, et seda ei suudeta aktuaalsena hoida ja selle kogumine on lõpetatud.
Ja see on üks ja ainus selline asi, mis on?
No ütleme, et detaile on veel noh, nüüd kohegi on jõustumas seadus, kus me mingite andmeväljade sees kogumise lõpetame siin näiteks alaealistel kontakte enam ei kogu, sest ei ole mõistlik, sest vanemad on tegelikult nende meilide saajad nagunii, et me nagu ütleme, timmime andmete sees.
Aga alustame sellest, et näiteks sündmusteenused. Väga palju, väga pikalt on meil seda abiellumise teemat olnud, nüüd on seda lahutuse teemat ka olnud juba mõnda aega. Tuletame meelde, millal see esimene kuupäev oli, millal sai hakata nii -öelda digitaalselt lahutama siis.
Ma arvan, et nüüd on aasta täis, jah.
Aasta on täis. Vaat see on vist üks teenus, mille puhul nagu ei taha populaarsust, aga kas see on populaarne?
Et üsna samasugune nagu abieluavalduse esitamine üle poole, üle poole avaldustest esitatakse digitaalselt. Et nüüd ma arvan, et selle kohta, et ei ole ju mingit megareklaami ja kõik kindlasti ei tea, kes seda vajavad, et see võimalus üldse on, siis selle kohta on see väga hästi.
Kas mingit nagu erinevust on kuidagi silma jäänud selle lahutuse puhul siis, et kuidagi ma ei tea, tuleb ikkagi, kui sa füüsiliselt hakkad seda protsessi ajama, siis sa ei saa ju täiesti suvalisel kellaajal öösel minna. Kas lahutamise puhul on näha, et nagu ma ei tea öösiti kell kolm, tead see, tead statistika läheb üles?
Ei ole jälginud, ma ei tea, kas Mitt ka vist ei jälgi seda.
Me päris otseselt niimoodi ei jälgi, aga noh, ma kujutan ette, et hea lihtne on peale tööd ju näiteks ära teha, et, et käid, teed rahulikult oma töötoimetused ära ja siis õhtul vaatad, toitad lapsed ära ja siis teed selle lahutusevärgi ära, et.
No ma tuletan meelde, et me saame ainult avaldust esitada praegu, et me tegelikult, kui me räägime tulevikust, siis hiljem võiks rääkida ka sellest, mis plaanid meil sellega on.
Aga miks hiljem? Räägime kohe siis.
Okei, me tegelikult unistame täis digitaalsest, nii abielust kui lahutusest, võib -olla natukene töötame selliste inimeste mõtteviisi vastu, sest kui me räägime abielust digitaalselt, no näen, meie saatejuht raputab juba. Et see on selline nagu maailma muutmine või natuke nagu paradigma muutmine, eks ole. Aga samas miks mitte anda võimalust nendele, kes tahavad, et nooremad inimesed, nende jaoks tundub see ilmselt normaalne, nad ei ole harjunud vaatamas, kuidas kõik pika kleidiga, pikka kleiti ei ole ju keelatud. Et me anname tegelikult uusi võimalusi, et kui sa digitaalselt ära sõlmid, siis mine ja tantsi ja laula, sa ei pea nõudma ühtegi kallist ametnikku endaga kaasa. Et idee mõttes tahaks väga sinna liikuda ja ma arvan, et see maailm lõpuks sinna liigub, aga küsimus, kui kiiresti see õnnestub.
Aga kas mingi selline enam -vähem aeg on paigas, et nüüd aastaks kaks tuhat kolmkümmend võiks see olemas olla?
No ma arvan, kaks tuhat kolmkümmend võiks küll olemas olla.
Kas SMITi vaatest selline sajaprotsendilisest digitaalne abiellumine on tehnilises mõttes nagu väga lihtne arendus või on seal midagi, mingeid keerukusi ka? Või seal ongi lihtsalt PIN kahe panevik ja kõik on kinnitatud ja nii on?
Noh, üldiselt lihtne või keeruline, ta on, ütleme meie jaoks juba täna tavaline arendus, et me oleme loonud ju täis automaatse elukohateate, kus, kui kõik on hästi, elukoht läheb peale. Oleme loonud sünni, automaatse sünnimenetluse, eks sinna taha jääb ikkagi menetlus ja oma reeglid ja asjad, aga ütleme, ta ei, tõenäoliselt ei erine mitte millestki praegu juba täna tehtavatest asjadest, et.
Tahan oponeerida, sest sa pole kuulnud meie ideed. Mina tegelikult kujutan oma peas ette, et me võiks lõua, kuna täna ju abiellumine on see, kaks inimest tulevad kohale ja kolmas küsib, kas sa tahad jah või ei, on ju. Siis mis inimeste peas ongi keeruline mõelda, et kuidas need kaks inimest nüüd üksinda või kahekesi vajutavad neid nuppe ja seal ei ole kedagi, kes küsib jah. Ja see ei ole nagu see abielu üldse. Siis äkki, no fantaseerime, mõtleme mõne ulmefilmi peale, sul arvuti ekraanil hüppab ringi ametnik, hüppab ringi, on võib -olla ebaviisakas, aga noh, siia valid, niisugune see ametnik on ilus kole mees, naine ja küsib su käest ja me salvestame selle, teeme sellest video, et see on see, mis minu peas praegu on. Aga see kaks tuhat kolmkümmend ja seepärast Peeter ütles, et, et ei, ei noh, see, mis teha ei ole, aga ega on küll, kui selle peale mõtlema hakata.
Mina olin üheksa aastat tagasi sellises olukorras, kus ma abiellusin ja siis oli minu jaoks, ma siis kutsun ennast nii -öelda nooreks inimeseks, kuigi noh, passi vaadates enam vist mitte nii väga, siis minu selline mõttekäik oli tõesti see, et, et noh, miks seda kõike, seda füüsilist paberit ja niimoodi, sest noh, mina olen maast madalast harjunud kõike nii digitaalselt tegema kui üldse võimalik. Ehk siis praegu selle abiellumisega sa saad digitaalset avaldust avaldada, esitada, siis on see kuu aega, on see ooteaeg, kus sa saad ümber mõelda täpselt nii nagu lahutuse puhul. Aga kui see nii -öelda stsenaarium muutuks realistlikuks, et saab nagu digitaalselt abielluda, eelduslikult see kuu aeg jääks ju endiselt alles sinna. Ehk siis tegelikult selle kuu aja jooksul ju nii -öelda see ametnik saaks keegi kuskil juba nii -öelda oma eeljahhi ära öelda ka. Et siis ei pea ju niimoodi, et, et me ikkagi ühel kindlal kuupäeval nüüd me siis selle lõppvormistuse teeme ära.
Kui andmed on korras, siis ma ei näe üldse ametniku vajadust, nagu me täna sünnis oleme ametniku tegelikult üheksakümnel protsendil e -avaldustest ära noh, kaotanud, sest andmed on selged, mida see ametnik vaatab oma käega ja vajutab. Seda ametnikku ei ole vaja. On olukordi, kus on vaja, kus on vaja hinnata, kus on vaja andmeid sisestada. Aga reeglina ei ole, kui mina läheksin uuesti abielluma, kui ma enne lahutaksin, siis mul on ju kõik andmed näha, mis siin küsida on ametnikul vaadata.
Kas lahutuse puhul oleks ikkagi see, et ta jääb nii, nagu ta on, sest see kuidagi abiellumine, noh see on ilus sündmus ja, ja kõik, kes seda nagu teevad, no see on sajaprotsendiliselt kõik on läbimõeldud. Lahutamine, negatiivne sündmus, läbimõeldud, ta võiks ikkagi olla sellest hoolimata. Aga kuidagi jääb seal ikkagi õhku see küsimus, et noh, et kui see kuidagi teha nagu sada protsenti digitaalseks, no ei tea, kas see oleks nagu hea mõte. Kas selle puhul pigem ta jääb nii, nagu ta on, või seal ka nagu siseministeerium mõtleb selle peale, et tegelikult võiks ka see sada protsenti digitaalne olla?
Ikka seega sada protsenti ja ma arvan, et selle vajadus on veelgi suurem, sest reeglina tihti, et inimesed ei taha üksteist näha, nad ei taha koos olla, mis on praegu nagu nõue, et te peate veel koos tulema kohale, te ei taha üksteist näha, vajutage neid jahe siis eraldi oma nuppudega kustahes. Ainuke probleem, mis praegu tuuakse välja, et tegelikult kardetakse, ma ei tea, kui võimalik see on, just seda digiinditeedi rikkumist, et mina tean sinu pinne, mina tean, kus su ID -kaart on ja lahutan ära, aga samas selle protsessi käigus me saadame inimesele meile, ütleme, sul on see kuupäev, sa pead, siis toimub see toiming, noh, ja kui sa siis oled juba selle teise poole meilid ka ise ära muutnud oma pinnidega. No siis ma ütlen, et lollist tulebki lahutada.
Väga huvitav. Ei, kõik on lubatud ja lihtsalt ma mõtlen, noh, minu mõttekäik läks ka sinna, et, et keegi võib mõelda niimoodi, et tõesti need pinnid on varastatud, tegelikult see on kõik seadusevastane, sa ei tohi mitte kellegi teise eest seda allkirja niimoodi ära panna, et siis saab kohtusse minna ja, ja kõik selle kadalipu läbi käia. Samas on lahendused ju juba ka täna olemas, et kui me ostame kinnisvara ja me soovime kaugtuvastuse teel siis notari visiidi teha, siis seal tegelikult ei piisa ainult sellest, et sa selle PIN kahe paned, vaid seal on ka see, et sul kaamera peab olema töötama. Ehk siis kaamera kaudu nii -öelda nähakse ära, jah, ikkagi see inimene on seal olemas, eks lahendused tegelikult on ju ka seal olemas, mida saaks nagu üle tuua sellisesse lahutus sajaprotsendilistele digitaalsele lahutusprotsessile.
Aga seal ei ole ju siis ilma ametnikuta, sest praegu on
ametnik ja tahaks ikkagi ametniku ära jätta ja selleks võib -olla see video, kus tehakse, videos saab teha pärast tõestatavat, kas olid sina või mitte, on nagu tugevam mõte.
Üks asi, mida ma tean, mille kallal Rahvastikuregistri puhul ka veel töötatakse, on nimevahetuse või nime muutmise teema. Ja mis mulle tuli nagu väga suure üllatusena, kui ma sellest artikli kirjutasin, siis oli lugejate poolt tagasi, et no ei, vot see ei tohiks küll nii kiire ja automaatne olla, et isiklikult ma ei tea, mulle tundub jälle nii, et nagu kui midagi saab teha paremaks, kiiremaks, siis jah, teeme. Ma saan aru, SMIT ja siseministeerium, mõlemad te olete maha istunud, mõelnud plaani paika ja see on üsna kaugele juba jõudnud see mõte.
No see on üsna lähedale jõudnud, see on selle aasta lõpuga juba laivis, selles mõttes. Ja mina ka ei saa aru, miks me kardame, miks me kaitseme inimesi iseenda eest. Et tegelikult me ütleme põhimõtteliselt, et kui me ei luba ja ütleme, et oi -oi, nii ruttu, siis me peame inimesi rumalateks, kes ei tea, mida nad tahavad. Tõenäoliselt nad ikka saavad aru, mida nad teevad enamasti. Aga
mida see endast siis ette kujutab SMITi vaatest, et login Rahvastikuregistrisse sisse, ütlen, et vot ma leidsin endale sellise ilusa nime, ma tahan nüüd seda, mis kontrollid, asjad teie vaatest seal tööle hakkavad, et ma saaksin endale sellist nime panna.
Äkki Enel vastab sellele kontrollile ka, see on ikka sisuline küsimus rohkem, et.
Ja tegelikult needsamad, meil on kaks etappi selles, kõigepealt läheme nagu nii, et see avaldus liigub ametnikule, me kontrollime, kuidas ma seda ütlen nüüd, et tegelikult inimene sisestab kõigepealt, oletame, ta tahab perekond nime muuta, ta sisestab oma nime Mets, mida ta tahaks saada. Siis me teeme nii -öelda taustal kontrollid, et kas see on tema nii -öelda lubatav nimi, millel me ei pea üldse küsima, et kas sul mingit põhjust on, näiteks ta on abikaasa nimi või ema nimi või vanaema nimi. Ja sellisel juhul ta ei pea üldse ütlema, miks ta tahab. Ja tegelikult me ütleme talle, kui me nüüd automaadi järgmisel aastal ka käivitame, siis me ütleme talle jah, võta, tehtud, nagu me sünniga ütleme tehtud. Kui see on selline nimi, kus me saame aru, et ta peab põhjenduse ütlema, siis saadame selle ametnikule, kes teeb tavapäraseid protseduure. Aga tehniliselt me läheme nii -öelda oma tavalist e -teenuse rada.
Ma just mõtlen tehnilises mõttes seda, et, et kui ongi nii -öelda siis ema nimi või midagi sellist, et, et nii -öelda digitaalne sugupuu on justkui nagu olemas kuskil seal rahvastikuregistris ja süsteem siis automaatselt vaatab, et jah, et nii oli ta siis ema või vanaema või kuskilt sealt liini pidi veel kaugemalt. Et selline kontroll siis on olemas, jah.
Jah, neid saab automaatselt teha üle Eesti teenuste, suhtlevad andmed omavahel või andmekogud omavahel, rakendused.
Kuidas ja kes ja kas on selle paika pannud, et kust läheb see piir, et noh, et nüüd on juba nii mitu põlvkonda mindud tagasi, et enam enam pole mõistlik nagu seda lubada.
Nimeseadus ütlebki, see ütleb praegu kolm põlvkonda, et need reeglid on üsna selged ja ka praegu kõik õigusaktid peavad, kui me teeme mingeid automaatseid otsuseid, me peame ära kirjeldama õigusaktides, et mis alusel me teeme või kui me kellegi välja jätame e -teenusest, miks me välja jätame, et see peab olema üsna rangelt piiritletud, et kellelegi liiga ei tehtaks.
Kas sellise e -teenuse puhul on keegi välja jäetud?
Jah, me jätame välja, no ma kohe mõtlen, et me jätame mingisugused teovõime küsimused välja, et inimene, kelle eest tuleb seista, siis need kohad, kust lapsega tuleb vestelda, et me alla kolmeaastasel lapsel laseme nii -öelda seal esitada, aga ülejäänud juhtudel ta peab lapsega vestlema ja aru saama, kas lapse tahe on ka, et need jäävad ka välja.
Aga kui olen korda saatnud mingise väga võika teo kunagi?
Täna veel ei ole, aga see on Riigikogus kohe -kohe vastuvõtmisel, kus ühe teo puhul tuleb piirang sisse tulevikus.
Tulen selle eelmise küsimuse juurde tagasi, kas see tähendab seda, et praegu siis rahvastikuregistris on olemas juba nii -öelda kolme põlvkonna jagu seda sugupuu andmeid?
Me ei saa isegi nimetada seda sugupuuks, põhimõtteliselt see asi on saanud alguse selle, et me oleme sisestanud rahvastikuregistrisse tagantjärgi aastast tuhat üheksasada kakskümmend kuus kõik Eesti perekonna sündmused ehk kõik sünnid, surmad, abielud, lahutused. Ehk siis üle noh, nüüd ongi sada aastat, sada aastat erinevaid perekonnasündmusi ja ta teatavasti need sugupuud tulevadki sellest, et kes on kelle ema, kes on kelle isa ja siis edasi järjest ronibki see. Aga
kui ma täna login Rahvastikuregistrisse sisse, ei näita.
Sest need ei ole sinu andmed. Sinu andmed on sinu, sinu vanemate, sinu laste, sinu abikaasa andmed. Aga edasi ta läheb järjest niimoodi sammudena. Masin teab, aga sina ei näe.
Aga kui mina inimesena login sisse ja ma ütlen, et jah, ma olen valmis selleks, et minu sugupuuga saavad ka minu sugulased tutvuda.
Ei ole sellist seadust praegu, ei luba.
Aga tehnilises mõttes nagu SMIT oleks valmis ja kui seadusandja tuleb ka järgi ja ütleb, et jah, teeme niimoodi, siis oleks
tehtud. Jah, me leiame üles saja aasta jagu sinu eel, eelkäijaid ja sinu järeltulijad.
Oleks ju päris tore mõte, et siin anname poliitikutele mõtteid, et mida, mida võiks veel teha ära, kuigi meil on neid asju, mida siin riigis teha, väga -väga -väga palju.
Ma juba hakkasin mõtlema, kui palju riigile aju võiks selle eest võtta.
Kas valimiste osas, ma ei tea, ma ei kujuta ette, nagu Rahvastikuregistis kõik need andmed on juba olemas, kogu aeg palutakse mingi regulaarsuse tagant, et uuendada ka oma andmeid, et, et enne valimisi ju saadetakse see info nii -öelda välja, et nüüd te saate seal valida või kus te olete, seal mingeid muudatusi toimumas?
No valimiste puhul on see muudatus toimunud eelmistest KOV valimised nüüd teist korda juba, meil on need elektroonilised valijate nimekirjad ja siin on pigem tehniline töö, et siin sisulisi muudatusi pole olnud.
Kas seal oleks ka võimalik teha nii, et kui ma ütlen, et ma olen teadlik valija, ma tean, ma elan seal maakonnas, ma ei ole ära kolinud, et siis mul ei tule seda teavitust. Sest see on nagu, nagu natukene digitaalne prügi ikkagi mõnes mõttes ka ju.
Jah, mina pean jälle vastama, sest see on seadusest oluline kohustus, et Siseministeerium peab saatma selle teabelehe, kahjuks me oleme küll püüdnud seda muuta, sest ma arvan, järjest vähem omab see väärtust, sest igaüks saab vaadata, meil on valimiste andmed eesti .ee -s, rahastuste .ee -s. Aga täna on jah, meil kohustus veel saata.
Noh, ju sa pead mingi avalduse siis selleks tegema, et sa ei soovi seda saada.
Ei ole isegi seda võimalust. Ei
noh, seda võimalust ei ole, aga tehniliselt, teoreetiliselt, kui nagu hakata noh, kaasa mõtlema või filosofeerima, et logidki ennast Rahvastikuregistri eesse sisse ja ütled mingil hetkel, et ma ei soovi seda. Aga täna jah, sellist võimalust ei ole.
Mulle jääb väga mulje see, et nii -öelda võimalusi, mida teha, on väga -väga -väga palju. Aga siis ongi see, et kas meil praegu seadus lubab seda ja kas meil ka siis nii -öelda poliitikud üldse soovivad mingeid selliseid asju teha.
Ma tooks seda veel laiemaks, need kaks asja kõigepealt, aga teine asi ka meie raha on kindlasti, mis on piirav, ideid on meil piisavalt, meie raha, meie ressurss, meie võimekus, meie teadmised, eks neid piirajaid on palju, võib -olla Peetril lisaks veel.
Nojah, et minul kangastub kohe see, see suund, et kas me küsime, kas sa tahad oma last vaktsineerida? Noh, et, et kustpoolt nagu seda arutada, et kas sa tahad, et sulle tuleks see valimisleht või sa ei taha, et sulle tuleks see valimisleht ja noh, me peame lähtuma kuskilt nagu ühe selle printsiibi nagu võtma ja aluseks ja sellest nagu lähtuma, et kui me muudame seda teistpidi, siis.
Aga seda on katsetatud. Seda ju katsetati meie eesti .ee meiliaadressidega. See ju sai alguseks, et kas sa tahad suuna ise niikaua, kuni me jõudsime selleni, et rahastikkuks võeti enamuse inimeste meiliaadressid ja kõigil on suunatud automaatselt. Sest inimesed, inimestel on muudki teha kui käia ja öelda igal pool asju. Nii
et selliste andmete nii -öelda jagamist SMIT -i ja RIA ja kõigi vahel toimub väga palju.
Ja meil on täna hetkel nii -öelda olemasolevatest teenustest umbes sada nelikümmend X -tee teenust, mille kaudu tehakse, tehti kaks tuhat kakskümmend neli aastal, noh, selle aasta statistika veel puudub, sest aastal läbi, aasta ei ole läbi. Aga tehti umbes kakssada viiskümmend miljonit päringut aastas, aasta jooksul, et see teeb umbes noh, tööpäeval umbes miljon päringut päevas.
Kas kõik need rahvastiku, tähendab, kui ma login nii -öelda inimesena sisse, siis ma eeldatavasti riigiportaalis olevast andmejälgest ma näen, et ma olen rahvastikuregistrisse sisse loginud, kas kõik muu, kui keegi vaatab rahvastikuregistrist minu andmeid, kas see kõik kajastub andmejälges või mitte?
Ta kajastub, jah, lihtne vastus on jah, ta kajastub andmejälgijas. Kui sama ametnik vaatab sinu andmeid mitu korda sama päeva jooksul, siis need täna koondatakse kokku üheks vaatamiseks. Et noh, kui ta teeb mingi ühe toimingu raames kakskümmend päringut rahvastikuregistrisse näiteks, no mingil põhjusel on vaja tal teha seda. Siis seda näidatakse ühena, aga põhimõtteliselt kui mingi ametnik või mingi asutus on vaadanud kellegi andmeid rahvastikuregistris, siis see kuvatakse andmejälges välja.
Aga nii nagu ma näen praegu riigiportaalist, siis andmejälges olev see kirjeldus, päringu nimetus on siin, kuidas seda öeldakse, on ikkagi õnneti üsna lakooniline. Kas seda on plaanis muuta?
Seda, sellega tegeletakse üsna aktiivselt praegu ehk et me just tootestasime oktoobris uued REST teenustel põhinevad X -teenused isiku detailandmete, isiku muudatuste vaatamiseks. Ja rahvastikuregister .ee võtab ise need teenused kasutusele hiljemalt järgmise aasta jooksul ja vaadatakse üle kõik kohad, kus ka siis need põhjuse kirjeldused, miks need päringud tehti.
Kas te oskate mulle ka seda öelda, et kui inimene leiab andmejälgijast just rahvastikuregistri puhul mõne sellise sissekande, mida on mõni eraettevõte teinud, mille puhul Jah, kirjeldus, nimetus on küll justkui nagu olemas, tundub nagu loogiline ja vaadates seda valdkonda ka, milles see ettevõte tegutseb, et noh, okei, võib -olla neil oli nagu nii -öelda õigustatud huvi, aga samas ei ole vot selle ettevõtte teenuseid üldse kasutanudki. Kas kuskil, kuidas peaks selline isik käituma?
Esimene asi on, tuleks sellesama ettevõtte käest küsida, et ainult nemad oskavad vastata ja siis, kui seal on vaidlus, siis alati saab meie juurde tulla, kuigi me alati ikkagi eeldame, et see asutus ise põhjendab. Kui nüüd inimene rahul ei ole ja siis mõnikord pöördutakse ka meie poole ja küsitakse, et aga mis alusel üldse see asutus minu andmetele ligi saab, siis me anname välja näiteks selle õigusakti, mille alusel ta on saanud. Ja põhimõtteliselt on see ikkagi vaidlus selle inimese ja selle asutuse vahel.
Lihtsalt väga huvitav tähelepanek praegu, kuna ma siin vaatasin, siin on isegi siis, kui inimene on häirekeskusse helistanud, isegi selline asi kajastub seal ja üsna, üsna vist detailselt ka siin, ma ei hakka praegu ikka läbi lugema, mis siin kirjas on, aga jah, et, et on kirjeldatud, et mis põhjusel nagu on helistatud ka, et see tundub küll väga huvitav edasiarendus, kuigi see vist, kui kaua selline lahendus seal olnud, olemas on?
Tegelikult tehniliselt saab igale päringule kaasa panna põhjuse, miks see päring tehti ja see on, see ongi iga pärija nagu oma otsus, kui detailselt ta selle paneb ja mida detailsemalt ta paneb, seda vähem ta päringut pärast saab, et miks, miks seda päringut tehti.
Aga häirekeskus jah, et nemad on selle nii täpselt ajanud täpselt sellepärast, et inimesed küsisid, et ma ei ole ju helistanud häirekeskusesse, aga tihti on samanimelised saavad pihta, eks ole, kui mina ütlen, mul on mitu samanimelist, sest inimene helistab, ta ütleb oma nimega, see käib ju kõigi vastu. Et selle hädaolukorras inimesed võivad ajada pada ka.
Ja siin on hea nipp Häirekeskuse helistajatele. Öelge oma isikukood, mitte nimi, noh mina olen seda teed läinud, kuna minu nimest mingil põhjusel võib -olla minu diktsiooni tõttu ei saa ta alati aru, siis kõige lihtsam on öelda isikukood, et neid numbreid sassi ajada, on väga palju keerulisem. Andmejälgijast me rääkisime, aga andmetest jätkame, aga räägime nüüd andmevahetusest Eesti ja Soome vahel. Kas Rahvastikuregistri vaatest liiguvad kõik andmed ilusti?
Me alles alustame, selles mõttes me oleme esimese etapi lõpetanud, meil nüüd sorm, surmaandmed liiguvad ilusti kevadest saadik. Kohe detsembri alguses läheb meil nii -öelda riikide vahel rändajate andmevahetuse protsess lahti, see on pikk teema, millest võib, ma arvan, saab kaks saadet teha ja siin on ka esimesed uued teenused soomlastega meil.
Jah, needsamad uued REST XT teenused on ka arendatud sellest ajendatuna, et me saaksime selle uue Soome andmevahetuse käivitada uutel ja moodsatel teenustel, kaasaegsetel.
Ja mis need uued moodsad kaasaegsed teenused on?
No need on, me oleme lähtunud seekord teenustest, et kui siiamaani on pigem arendatud teenuseid lähtuvalt andmesaajast või tema vajadustest, siis nüüd me oleme lähtunud moodsast sõnast äridomeen. Kus siis, kus siis antakse isikuandmeid, dokumendiandmeid, isikumuudatusi ja nagu sellest, sellest lähtuvalt ja need on, see annab eelise, väga tugeva eelise veel detailsemalt ja veel paremini piirata seda, vähendada andmeliiasust, et väga detailselt määrata, mis andmeid keegi vajab ja mis andmeid keegi ja pärija saab piirata siis, mis andmeid keegi soovib. Ja me saamegi neid teenuseid kasutades öelda, et soomlased täna saavad ainult isikute surmasid. Noh, seal nimi, isikukood ja surm. Et kui tulevikus läheb terve, noh, etapiti läheb järgmised andmevahetuse tasemed, noh, järgmistel tasemetel andmevahetus käima, siis me saame öelda, et no nüüd ta saab elukohtasid, nüüd ta saab sugulasi, lapsi.
Aga põhimõtteliselt see on ikkagi väga äge, et soomlastega saame X -tee peal andmed vahetada, sest Läti ja Leeduga me maadleme siin failidega ja tegelikult käsitööd ja arvestades, kui palju meil Soomes inimesi on, siis see on ikka suur võit mõlema riigi jaoks.
Ehk siis tulevikus on see, et kui Soomes, tuues nii -öelda elulisi näiteid, esiteks jah, see surma teema, et kui keegi eestlane sureb seal, keegi soomlane sureb siin, siis need infod kõik liiguvad
automaatselt. Nii kui meil on registris, on neil registris.
Ja ka siis, kui keegi abiellub seal.
See on tulevik, jah. Ja just.
Aga seda nii -öelda Soome poolt ka natukene ääri -veeri kokku puutununa sellega, siis üks väga suureks teemaks on see, et, et Soomes on selline asi nagu automaks, mis meil ka nüüd on olemas siin mõnda aega olnud, väga suurt poleemikat pakub, aga Soomes ma tean seda, et on küll jagu eestlasi, kes nagu käivad seal tööl. Ja on oma elu ka sinna suuresti sisse seadnud, aga automaksu nad nagu väga maksta ei taha, ehk siis nad sõidavad seal oma Eesti numbrimärgiga autoga, kuigi seadus seal ütleb, et vist oli äkki kolm kuud see, et periood, kui sa tohid seal olla ja siis sa pead juba kirja panema. Kas, kas kuidagi see selline andmevahetus, et kui teie näete, et inimene noh, ta on seal ja tal on siin on auto, kuidagi selline info ka liigub sealt?
Auto otseselt ei liigu, aga põhimõtteliselt sa said pihta meie kõige suuremale probleemile, et meil on inimesed kahes riigis korra kirjas. Kuigi Eesti on kasutanud juba kakskümmend aastat Soome andmeid, ega siis inimesed on nupukad, kuna Soome ei kasutanud, siis Soomes meie kandsime ära endale Soome aadressi, et inimene on Soomes, inimene tuli siia ja vahetas selle Eesti vastu ja ta oli ikkagi Eestis Eesti, Soomes Soome. Ja nüüd me siis selle teisest detsembrist alustamegi andmevahetust, kohe alustame sellest, et paneme kokku oma baasid, vaatame, kes on topelt ja nendega tegeleme eraldi, siis anname inimestele valiku valida ja kui nad ei vali, siis otsustame ise. Nii et põhimõtteliselt see on nüüd see kohe -kohe detsembris, jaanuaris toimub. Aga
mida see nagu reaalselt neile inimestele tähendab, kelle elu on niimoodi Eesti ja Soome vahel ära jagatud?
Mitte midagi ei tähenda teistmoodi kui need inimesed, kes korralikud on juba kakskümmend aastat seda teinud, sest tegelikult see andmevahetus on ju kakskümmend aastat kestnud ja lihtsalt inimesed on saanud petta kohati, nüüd enam ei saa.
Aga no nii, kui ma ei ole see korralik olnud, mis see minu jaoks tähendab?
Sa mõtled praegu, kui me hakkame muutma, see tähendab seda, et tal on põhimõtteliselt ühes riigis ainult elukoht, midagi muud ta kaasa ei too, kui lihtsalt elukohaandmed rahast ristis, mis võib kaasa tuua sellesama automaksu teema. Et ta peab tegelikult valiku tegema, kumma, kumma teenuseid ta siis võtma hakkab.
Okei, me jõuame nii -öelda nagu tänapäeva kõigis nendes lahendustes, nii nagu kuidas ta tegelikult võikski unistustes olla nagu ja mitte ainult Soomega, vaid vähemalt siis kõigi nende riikidega, kus eestlasi kipub nagu rohkem elama kui, kui, kui jah, ma ei tea, kuskil mujal siis.
Ära Euroopa ustava, see suretab need kõik välja, sest see võrdlus teiste riikidega lihtsalt ei kannata ära praegu.
Aga Belgiaga võiks ka olla, meil on ikkagi nii palju inimesi ju, eestlasi ka seal.
Meid on palju Norras, meil on palju Rootsis, aga kui teine pool ei ole huvitatud väiksest Eesti riigist, kus on mõned rootslased, mõned belglased, mõned norrakad, siis ei tule teie pool vastu.
Asjad, millest mõned võivad olla väga huvitatud, mõned võib -olla mitte, on murdekeele esitamine rahvastikuregistris. No mina ühtegi murdekeelt otseselt ei räägi, noh, nii -öelda uussaarlane ma olen, võib -olla ma kuidagi sinna natukene ööd võin panna rohkem, pigem teevad seda mu lapsed. Aga on neid murdekeeli, on nii -öelda tugevamaid ja rohkem, kes on juba nii -öelda põlvkondade, mitmed põlvkonnad siis nagu räägivad ka seda, nüüd siis avanebki selline võimalus, et panen kirja, et see on minu nii -öelda esimene keel või kuidas siis?
See on nüüd meil umbes kumb kuu aega vana teema ja me tegime selles mõttes säästulahenduse. Et me ei teinud mingit eraldi andmevälja, et ütleb meile oma murdekeel, vaid tegelikult on meil muudetud nüüd Statistikaameti poolt keeleklassifikaatorit meie jaoks või noh, ütleme eraldi klassifikaator selle jaoks. Ja kui me jõuame eesti keeleni, eesti keelte juures seda ei ole, siis tuleb kõigepealt eesti keel ja muud midagi ja siis hakkavad tulema eesti keel seto, eesti keel võro, et sa valid siis klassifikaatoris nii -öelda eesti keele mitte üks kord, vaid palju kordi ja siis on murdekeel seal taga, mingi kaksteist rida siis ühesõnaga eesti keelt.
Kas kuskilt tuli karjuv vajadus sellise lahenduse järele?
See, see vajadus on nende samade inimeste poolt, kes neid murdeid oskavad ja nende, nad tahaksid välja paista ja et nad oleksid nähtavad ja see on see võimalus nüüd ennast nii -öelda väljendada, avaldada.
Kas see piirdub seal või minnakse seal ka edasi, et kui inimene on valinud omal murdekeele, siis kui toimuvad järgmised kohaliku omavalitsuse valimised, mis ju puudutab seda kohalikku piirkonda just, siis on Schmidt palganud endale mõne tõlkija, kes on selle teksti seal ära tõlkinud ja, ja teavitus tuleb juba võru keeles siis.
Ei, keeleseaduse mõttes see murdekeel ei ole võrdne keelega, et ta on ikkagi murre, et ta on natuke teine tase, et eesti keel jääb ikkagi nii -öelda ülemkeeleks.
Ehk siis see on nii -öelda mõnes mõttes lihtsalt annab ühe lahenduse juurde, aga midagi, midagi suurt seal nagu juurde ei tule sellega.
Statistikaamet saab ka teha mingit statistikat selle pealt, et võtab andmed rahvastikuregistrist, et mida inimesed on öelnud.
Ja siis lihtsalt Statistikaamet peab eeldama, et kui inimene sinna midagi on seal väitnud oma murdekeele oskuse kohta, siis see vastab ka tõele, et, et nii -öelda valeinfot ei ole vaja sinna sisestada.
See on üks pool, aga teine asi, me võime minna andmekogumismeetodite juurde, siis tegelikult Statistikaamet noh, ei saa, see ei ole võrreldav uuringuga, rahastisse andmete esitamine on nagu teistsugune meetod, millal inimesed satuvad rahastisse, kui palju nad selle esitavad üldse. Et millal sa ise viimati käisid vabatahtlikult seal esitamas, mitte tööalaselt, ei puutu kokku, on ju. Ja sa ei tule selle pealegi, et selles mõttes me ei pruugi saada väga head tulemust, et nüüd üle riigi mingit tulemust anda.
Ega jah, niisama nagu väga ei satu rahvastikuregistrisse ja kõige rohkem, mis mulle meenub, kui kui ma sinna satun, iga kord küsitakse, et palun sisestada või noh, kontrolli oma andmeid, vaata üle. Seal vist on mingine kindel ajavahemik, millal seda küsitakse.
Kolm kuud vist on, eks ju. Et iga kolme kuu tagant me soovime, et sa vaataksid oma andmed üle.
Kas mõne inimese puhul on ka niimoodi, et kui ta ei ole nagu ikka väga -väga -väga pikalt sisse loginud, et siis kuidagi tuleb talle teavitus kuskile noh, riigiportaaliga näiteks?
Täna ei tule meil sellist asja.
Kas selline vajadus üldse on?
Noh, me ju saadame neid noh, nagu sa ise mainisid enne valimisi, me saadame ju kirju, et palun vaatame andmed üle, et sul oleksid andmed nagu õiged, et me teeme nagu noh, vajaduse või kampaaniate korras seda.
Üks muudatus, mis on, millest ma ütlen ausalt, ma ei saa aru, et selles mõttes, et sündi siis ei saa tulevikus enam panna kõigis omavalitsuses kirja, kuidas see nagu?
Ja meil nüüd on seitsekümmend kaheksa kohalikku omavalitsust ja kuna meil tuli see elukoha registreerimise e -teenus, meil on üle kaheksakümne protsendi avaldustest esitatakse juba nii -öelda kodust ehk ametnikuni jõuab mingi kümme protsenti avaldusi ja nendest kaheksakümnest üle üheksakümne protsendi teeb automaat. Et põhimõtteliselt me oleme jätnud ametnikud selle sünni registreerimise puhul väga tööta. Ja kuna kohalikus omavalitsuses sünnib vähe lapsi, siis me lõpuks ütleme nii, et sul on omavalitsus, kus ametnikul on kümne inimese jagu tööd, siis ei ole sellel asjal mõtet ja sellepärast me koondasime nad kuueteistkümnesse kohta Eestis kokku. Et kes peab ametniku juurde jõudma, peab siis kuueteistkümne kohaga hakkama saama.
Kas sünni puhul on endiselt nii, et kui teada vastsündinud lapse isikukoodi, saab selle igaüks tippide sisse ja saab vastuseks kohe lapse ema nime?
Ma mäletan meie dialoogi sel teemal vastus on, et jah, ära sellest rohkem räägi, keegi pole kuritarvitanud.
Ma siis räägin sellest rohkem, kuna keegi ei ole kuritarvitanud, et, et kes iganes, kas seal pidi olema ka meesterahvas see pool, kes seda nii -öelda sisse tippis? Ei
pea olema, alati ei ole ju mehi. Ehk
siis kõik kuulajad, kes te olete mingil Rahvastikuregistrisse, hakake isikukoode testima läbi tänase kuupäeva, kui te seda saadet kuulate. Kui te satute puhtjuhuslikult mõne päris inimese päris vastsündinud isikukoodi otsa, siis teile vaatab vastu, et kes selle lapse ema on. Ja noh, ma, ma ei tea, kas keegi, mitte ükski seadus ei saa meile ette panna ju seda, et ei tohi nüüd selle lapse ema nime guugeldada. Ja väga tihti võib sattuda sellise ema otsa, kes nii -öelda sotsiaalmeedias või kuskil ei ole üldse välja hõiganud, et tema on lapseootel on ja siis saab sellest informatsioonist teistpidi teada ja kui hakata seal mõtlema igasugu stsenaariumi, siis avaliku elu tegelased võiksid olla sellised, kes ei ole huvitatud, et selline lahendus oleks olemas.
Jah, ilmselt peab see otsija olema ise väga huvitatud, sest saada pihta niimoodi avaliku elu tegevusele, kui sa tead, et Mari Metsavoole on kuskil lapse saanud ja sa ei tea sellest inimest midagi, mis seal ikka siis on ju. Vaatad ajalehtedes ilmus laps, keegi ei erutu, et ma arvan, et see on selline võimalus tõepoolest, aga mitte väga, mitte väga midagi kaasatoov võimalus.
Üks asi, mida ma tean, mille kallal te olete veel töötanud, mis ma saan aru, vist on nüüd pidurit tõmmatud, sest et mingil hetkel keegi nägi, et vist ikka ei saa seda teha. Ma ei tea, kui palju see täpselt meie tänase temaatikaga Rahvastikuregistriga seostub, aga on noh, ta seostub küll selles mõttes, et praegu saab ju surmafakti vaadata läbi Rahvastikuregistri, logid sisse, jälle paned isikukoodi, saad selle vaste, et kas ja mis kuupäeval siis see inimene on meie seast siit lahkunud. Üks hetk oli mõte see, et teha ka selline info avaandmetes kõigile automaatselt kättesaadavaks. Mis seis sellega on?
See on tegelikult meil järgmise aasta tööplaanis. Meil on natuke olnud siin probleeme, me oleme arutanud andmekaitseinspektsiooniga, et kas me võime seda teha. Siin on väiksed erinevad arvamused, aga me siiski ilmselt oleme järgmisel aastal seda lahendamas. Et me ei näe, et siin oleks väga suurt probleemi. Noh, eile just meil oli üks dialoog, et mis siis saab, kui ma vaatan seda andmetest ja saan teada kahekümne eile surnud inimese nime. Nii. Ja võib -olla on see hea. Mis, mis saab selles halba olla? Et me ei kujuta lihtsalt praegu ette, et võib -olla me ei oska neid riske ette näha.
Kas see oleks ka midagi, kus nojah, ma juba tean vastust, et kui seadusandja ütleb, et niimoodi teha, siis me teeme, et ühesõnaga SMIT oleks valmis ka tegema nii, et kui ma login Rahvastikuregistrisse sisse, ma ütlen, et jälle, ma ei tea, minu sõber, vot see, et kui ta sureb, siis tuleks automaatne teavitus mulle.
Hetkel me ei ole loonud veel selliseid proaktiivseid teenuseid, aga samas meil on teavitussüsteem, sa ei pea isegi sisse logima, et, et saad meili, et.
Ja kui su sõber on surnud.
Ei no see on teoreetiliselt oleks võimalik, aga ma kohe mõtlesin selle lõivu peale, mis selle eest panna.
Ei, lihtsalt kuule, et mõelda kaasa sinuga, et, et miks mitte, on ju, aga ma ei kujuta ette, et kust tuleb see ootuse huvi, et ma ootan ja ootan ja ootan, et mis see, ma ei kujuta selle teenuste tarbijaskonda.
Jah, sellist isiklikust vaatest taaskord jah, mitte väga, aga noh, nii palju, nii palju või vähe, kui ma olen sellise asjaga nagu surm kokku puutunud, siis. Minu jaoks suur, suure üllatusena ka suurettevõtted ei kasuta siis väga agaralt seda surmafakti küsimistest. Ka meediast meil ju mingi hetk ikkagi tuleb sellised artiklid jälle, et näed, et suri juba vot nii ammu aega tagasi, aga ikka tulevad arved, et see tundub mulle nagu enne arve saatmist kord kuus võiks ju raamatupidamine, keegi käia üle, vaadata, kas kõik meie kliendid on veel ikkagi elavate seas või mitte. Kui ei ole elavate seas, siis noh, me ei saa ju talle arvet, siis saate ka enam ju.
Ma ei tea, ma võiks seda nimetada ihmuseks, oma raha kokkuhoidmiseks, sest natuke tuleb sellisel juhul nendel suurettevõtetel rahastustele maksta, seda raamatupidaja ei pea midagi vaatama, see on lihtsalt selline öine kontroll.
No see on just, et, et kaks varianti, et kas ta läheb, klapab nagu Ronald ütles, et käib rahvastikuregister .ee -st läbi kõik need oma töötajad ja vaatab üle, aga teine variant on tõesti, et ta võib ju kasutusele võtta rahvastikuregistriks tee teenused. Ja noh, mis seal salata, et suurettevõttele see ei ole väga suur põnts rahakotile, et saada mingit üle sellest.
Kui ma olen nii -öelda väikeettevõtja ja, aga mul on neid andmeid ja ma tahaksin olla ikkagi see selline, et kes ei tee, sest et olgem ausad, see on ka lähedastele tegelikult ebameeldiv kogemus ju. Kui tuleb see, peale inimese surma tuleb veel mingine arve ja niimoodi hakatakse, et nagu kuulge, et see võib ju tulla tegelikult sellele lähedasele alles kolm või ma ei tea, kuus kuud hiljem, et siis kui on nagu ettevõte vaatab, et ei ole makstud, nüüd me hakkame vaatama, mis siis toimub. Kas seal on ka mingit sellist mehhanismi, kus ettevõte, eraettevõte võiks pöörduda SMITi poole öelda, et kuulge, me tahaks seda X -tee lahendust, aga meie tehnilistest peadest see läbi ei käi, me ei saa mitte midagi aru, kuidas seda teha. Kas keegi annab nõu ja ütleb, et mida ja kuidas teha?
Ma arvan, et tegelikult RIA ju aitab, kui on X -tee teenustele juurdepääsu küsimus, et su küsimus hõlmas ilmselt seda automaatset asja. Ma arvan, et see tavaliselt jääbki selle taha, et nende tehniline võimekus, et me oleme selleks loonud automaat, ametniku nii -öelda ametniku vaate nimetuse all, siis nüüd ettevõtja vaade vist RIA pool.
Just, noh, me nimetame teda ikka ametniku portaaliks, et see on siis ametniku või ettevõtja aken rahvastikuregistrisse Eesti portaalis, kus ta saab ka vastavalt õigustele pärida isikute andmeid. Ja noh, väikeettevõttel on võib -olla vähem siis kliente, aga samas ikkagi noh, ma jälle hakkan siin mõtlema kohe lahendustele, eks ju. Et samas siis ta saab ju ka käia selle ja selle surmafakti päringuga ära kontrollida oma andmed.
Ja uutest lahendustest ma saan aru, et automaatselt hakkab nüüd siis kuni kümne aastatel lastel ka nende haridustase tulema rahvastikuregistrisse.
Jah, see on selline elupöörasusest tulnud lahendus, sest inimesed solvusid või ütleme, ütlesid, et no see ei ole normaalne, et ma pean oma kolme, seesama aken, millest sa enne rääkisid, tulene ette, viskab lapse kohta, hakkab andmeid vaatama, tuleb ette, täida andmed. Ütle, mis ta haridustase on, on ju. No kuule, kuidas ta käib mul lasteaias, mis haridustase? Et see, ja siis kirjutati sinna doktor ja mis iganes, et, et lihtsalt kätte maksta nagu selliste rumalate küsimuste eest. Päriselt, selliseid asju oli päris palju. Ja siis me otsustasime, et noh, tõepoolest alla mingi vanuse laps ei saa olla doktor. Ta on kõik, tal on väga kindne klassifikaatorist tulenev haridustase ja nüüd me paneme kõigile neile alla kümneaastastele lastele selle haridustase. Vanemad ei saa muuta. Kui seal tõesti keegi saab doktori kuueaastaselt, siis nad pöörduvad eraldi ja tegeleme sellega.
Noh, kui ta saab Eestist doktori, siis saadab EHIS need andmed ju.
Aga muidu tulevad need andmed EHISest automaatselt siis?
Ja meil ongi see andmeväli on nagu miksitud, et seal on, EHIS täidab ja, ja inimene ise saab täita, sest meil ei ole ju välismaaga andmevahetust ja EHISes ei ole välismaa andmehariduse andmeid. Ja kui keegi saab doktori siis nii -öelda, ma ei tea, välismaal, siis ta saab tulla ise öelda, sest tal ei ole mujalt siit tulemas.
Kas meil on Rahvastikuregistri puhul veel mingeid käegakatsutavaid lähiaja uuendusi toimumas?
Meil tuleb siin aasta lõpus mitu laivi, ma arvan, et on pigem sellised ametnikku puudutavad sellised hästi pisikesed detailid, mis nagu üldrahvalikku huvi ei paku seal mingisugustes menetlustes, muudetakse mingeid andmeid, aitavad kaasa, ma ei tea, kodakondsuse määramisel, sünni ja selliseid väikseid asju. Eks me teeme pidevalt, et meil on kogu aeg mingid seadusemuudatused lauas, aga meil tegelikult noh, Peeter küll alustas juba natuke, et meil on tegelikult plaanis kogu see asi paremaks teha.
Just, et ühe suure, suure projektina muude selliste muudatuste kõrval, millest me täna oleme rääkinud, uuendame ka kogu rahvastikuregistri kui andmekogu tehnilist stack 'i või, või sellist siis noh, tehnilist poolt. Ehk et ehk et võtame kasutusele kaasaegsed pilvetehnoloogiad, infrastructure as code, me tehnoloogiad ja nii edasi ja mikro, mikroteenused, mikro front -end 'id, sellised kaasaegsed ja kõlavad asjad on päriselt ka kasutusele. Oleme kasutusele juba võtnud teatud nüanssi, teatud aspektides ja läheme sellega ka edasi väga jõudsalt.
Kas see pilvetehnoloogia tähendab ka seda, et neid andmeid varundatakse ka kuskil mitte füüsiliselt Eestis asuvates pilveteenustes?
Aga see mikro front -end, see nagu viitab sellele, et mingeid nii -öelda lisavõimalusi, funktsioone on tulemas ka juurde, mida, millega siis nii -öelda need tavainimesed saavad kokku puutuda?
Mikro front -end tehnoloogial hetkel ei ole see meie rahvastikuregister .ee, millega siis kodanik kokku puutub, mikro front -end võimekas. Aga me liigume ka selles suunas, et ka see saaks mikro front -end tehnoloogiatele lahendatud. Aga noh, ütleme sellist inimesele käega katsutavat uuendust siin hetkel ei paista. Noh, mikro front -end tehnoloogia annab võib -olla sellise eelise, et me saame Eesti ees kuvada mingit rahvastikuregistri siis front -end 'i või kasutajaliidest ja, või siis, või siis, mis on, mis on hetkel töös, noh, mida rahvastikuregister hetkel ei saa kasutusele võtta, kuna ta ei ole mikro front -end võimekas. Aga uuemad portaalid võtavad postkast kaks punkt nulli, mis ei ole küll meie kui SMIT -i ka Rahvastikuregistri projekt, aga see on RIA projekt, et riiklik postkast uus võtavad selle kasutusele, et seda saab siis ka kasutada mikro front -end 'ina siis oma, oma siis portaalis.
Kas kõik see, mis just praegu sai kirjeldatud, see, mis nüüd saab üles ehitatud, kõik see uus, kas see tähendab, et nagu olemasolev suuresti visatakse prügikasti ära ja hakatakse nagu nullist pihta?
Tehniliselt on Rahvastikuregister viisteist aastat vana, ta live oli vist
Kaks tuhat kümme juulikuus ehk et ja ta on noh, tehnoloogiliselt ikkagi väga vananenud, noh, üsna vananenud asi, lahendus ja põhimõtteliselt tehnilises osas küll me kirjutame ta uude keelde, uute, uutel arendus, uute arendusvahenditega, uute arenduspõhimõtetega.
Ehk siis seeläbi lahendati ära potentsiaalse taakvara probleemi, mis võib kunagi tekkida?
Jah, me lahendame, me proovime, see ongi üks nagu ajend selleks, miks seda teha, ongi see taakvara oht.
Mis juba ju ei ole enam oht.
Noh, selles mõttes, et, et tehnoloogiliselt noh, ta oma olemuselt ei ole taakvara, et ta on taakvara nagu selles oma olemuselt selles mõttes, et. Et, et tehnoloogiad, mida me kasutame, et seda, see ei ole Eestis absoluutselt ega ka maailmas väga levinud ja meil ei ole spetsialiste kuskilt leida, seda tehnoloogiat edasi arendada.
Peeter räägib progressist praegu.
Kas teil on midagi olulist veel rääkida, öelda?
Me ei ole üldse rääkinud andmelaost, et meil on mingisugune, nüüd on juba aasta -poolteist, kaks, suurusjärk aeg läheb ruttu ja täiesti oma andmeladu. Aga ta on selles mõttes nii -öelda suletud süsteem. Me ka enne tootsime nii -öelda statistilisi tabeleid kohalikele omavalitsusele, kes on nii -öelda meie andmeandjad ja meie menetlustarkvara otsas, et nende jaoks, nende vajaduste jaoks, nende menetlused, nende rahvaarud, nende jaoks juhtimislaud, meil on täiesti eraldi andmeladu, mis siis on nii -öelda litsentseeritult kättesaadav kohaliku omavalitsuse ametnikele. Ja me ise maksame nende litsentside eest, et siis Rahvastikuregistri küljes kasutab nii menetlusi kui ka Rahvastikuregistri muid andmeid, et mis iganes meil vaja on, et me töötame nagu andmelaoga peal andmete ülevaadete mõttes.
Ja see siis teeb kohaliku omavalitsuse tööd kuidagi lihtsamaks, kiiremaks, paremaks?
Kohalikud omavalitsused ju tahavad ülevaadet, mis inimesed neil on ja nii edasi, et me oleme natuke siin praegu sellel teel, kus me tegelikult peame Statistikaametiga arutama, et ja kes mida teeb, sest Statistikaamet ju avaldab ka kohalike omavalitsuste andmeid. Probleem on lihtsalt selles, et kohalik omavalitsus saab maksud rahvastikute andmete pealt, aga Statistikaamet teeb nii -öelda võib -olla õigemat statistikat, võib -olla neil on õigemad numbrid, aga mis siis nüüd on see huvi, millal mingeid andmeid kasutada? Ja noh, et selles mõttes see asi on meil olemas ja eks me sellega saame ka vaadata, kuna me jõuame avalikku vaatesse, sest see on jälle tehnoloogia küsimus.
Head kuulajad, tänases saates me saime väga -väga põhjaliku ülevaate rahvastikuregistrist, sellest, mis seal hakkab toimuma, muutuma lähivaates ja tegelikult mina panin kõrva taha ka seda, et mis sealt pikemalt kunagi võib -olla ehk võiks tulla. Siin pigem ei ole tehnoloogilised küsimused õhus, vaid, vaid nii -öelda juriidilised küsimused, kas meie seadusandja soovib selliseid asju või mitte, nii et pange kõrva taha, et kui teil mõlgub mõte peas abiellumise osas, aga te tahate teha seda ikka täitsa digitaalselt, siis noh, oodake veel natukene ja kui teil mõlguvad mõtted lahutuse osas, siis ärge oodake, tehke ära, et seda, seda otsust ei tasu vist edasi lükata, et kui see, kui see ikkagi mõlgub mõttes niimoodi. Tänases saates olid külas Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juhataja Enel Pungas ja SMIT -i tooteomanik Peeter Mäeker. Mina olin saatejuht Ronald Liive. Tänan teid kuulamast. Kui teile tänane saade meeldis, pange like ja share kindlasti, jagage oma sõpradega. Öelge, et vot see on see saade, mida te peate kindlasti kuulama. Ja mina kohtun teiega juba järgmine kord.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]