Tere tulemast kuulama podcast 'i kriitiline intsident, kus me räägime sündmustest, hetkedest ja muudatustest, mis tõeliselt muudavad meie elu siin Eestimaal. Olgu tegu siis elektrooniline valimine, ohuteavituse süsteemid või midagi muud. Täiskasvanud inimeste, kes juhtuvad ka lapsevanemad olema isiklikus elus, on üldjuhul alati number üks murekoht nende lapsed. Lapsevanema jaoks on üks selline vaieldamatult raskem hetk see, kui arsti kabinetis peaks kõlama sõna diagnoos ja sinna ette või taha käib ka veel mingine lisa, mis annab välja sõnumi, et sinu lapsel on püsiv terviseprobleem või erivajadus. Tegu on hetkega, kus lapsevanema elu võib täiesti pea peale olla pööratud. Hea meel on tõdeda, et Eestis on käivitunud uus sündmusteenus, kus infovahetus tervise ja sotsiaalsüsteemi vahel toimub automaatselt. Eesmärk tundub olevat lihtne, kuid märgiline, et ükski pere ei jääks murega üksi ega peaks ise abi otsima, vaid abi leiaks neid endid üles. Kõnealusteemat aitab meil tänases saates avada Sotsiaalkindlustusameti toote omanik Aika Kaukver. Tere päevast!
Ja mina olen endiselt saatejuht Ronald Liive. Ja nii nagu sellest lühikesest terest võis juba kuulda, siis tänane saade on meil salvestatud distantsilt, nii et kui kvaliteet on natukene kehvem kui tavapäraselt, siis kannatage see ära, head kuulajad. Aga asumisteema juurde, selline huvitava nimega sündmusteenus nagu, mina tean, et selle nimi on, püsivat, tugev, vajava lapse toetamise sündmusteenus. Esiteks, kas ma eksisin nimes või ei eksinud. Ja kui ei eksinud, siis mida see sündmusteenus endast ette kujutab?
Ja no me omavahel siin kõikide heade kolleegidega, kes selle sündmusteenusega seotud on, ütleme, et heal lapsel mitu nime, sest see nimi ongi läbi selle teenuse arengu väga palju muutunud ja võib -olla tänaseks on see väga täpne nimetus terviseseisundi tõttu püsivat tuge vajava lapse toetamise sündmusteenus. Aga kuna tihtipeale ametlikud nimetused kipuvad lohisema, siis, siis et suupärane oleks, siis me nimetame seda terviseprobleemiga lapse toetamise sündmusteenuseks.
Kes on need lapsed, kes vajavad sellist sündmusteenust?
Eelkõige siis on selle, selle sündmusteenuse sihtrühm, need pered, kus paraku laps siis on saanud sellise diagnoosi, kus, kus on juba teada, et, et nii ravivajadus võib olla pikaajaline ja püsiv kui siis ka sellest terviseprobleemist tulenev muu toe vajadus. Ja hetkel siis on kokku lepitud ja ka määruse tasandil ära nimetatud kuus sellist suurt disaini, disaini, vabandust, diagnoosigruppi, mis siis selle nii -öelda selle püsiva toe vajadusega seisundi alla kuuluvad. Hetkel on nad kokku lepitud nii -öelda ühtemoodi, aga kui meil nüüd kogu see protsess päriselt toimima hakkab, see andmevahetus alles nüüd käivitus, millest me edaspidi rohkem räägime, et on, on ka alati võimalus, et võib -olla mõned diagnoosigrupid lisanduvad. Et praegu siis kõige, kõige suuremad on, on vaimse alaarengu diagnoosi grupid, siis on vähidiagnoosi grupid, on mõlema silma pimedus, on Downi sündroom ja võib -olla natukene vähem levinud, aga samavõrra keerulised on Reti sündroom ja siis ka mõned harvikhaigused. Ehk et tõesti need terviseseisundid, mis on väga -väga keerulised ja mille puhul on kindlasti vaja palju abi ja tuge.
Ehk kui minna oma lapsega arsti juurde ja siis üks neist ette loetletutest kõlab, siis arsti poolt see diagnoosina, siis kuskil automaatne süsteem läheb tööle, nii -öelda bitid, baidid liiguvad ja, ja kuskil läheb lipuke püsti. Ja kohe, kui ma lahkun arstikabinetist, mulle tuleb telefonikõne ja öeldakse, et, et halloo, tere, siin olen mina sellest, kellest kohast ja helistan, et pakkuda teile tuge. Kas see on nii?
No päris suures pildis, jah, ütleb, et on nii, aga kindlasti nüüd see ajaline järgnevus ei ole päris see, et, et astun arstikabinetist välja ja kohe saan telefonikõne. Aga põhimõtteliselt tõesti, et kui varasemalt on see olukord olnud niiviisi, et, et tervisesüsteemis on juba info olemas tervise valdkonnas, et laps vajab abi ja korraldatakse ravi ja, ja, ja pakutakse raviteenuseid. Siis see, et, et, et sama pere ja lapse toetamiseks on ka hoolekandesüsteemis võimalusi, et see info siis jõuaks ka ükskõik kas siis hoolekande poolt pakutavast abist pereni või sellest abivajavast perest info hoolekandesüsteemi. Ja seal võis olla nagu päris -päris pikk ajaline vahe vahel ja, ja mis, mida see sündmusteenus nüüd pakub, siis ongi see tõesti, et kui nüüd see diagnoosiinfo on raviarsti poolt tervise infosüsteemi ehk meie teise suurde, teise selles mõttes, et kuna mina olen hoolekande valdkonna infosüsteemi tooteomanik, siis TIS ehk tervise infosüsteem seal kõrval on, On nii -öelda siis teine süsteem minu jaoks. Et kui on tervise infosüsteemi see diagnoos sisestatud, siis tervise infosüsteem kontrollib, kas see on nüüd nendesse diagnoosigruppidesse kuuluv diagnoos ja kui on, siis käivitab automaatselt andmevahetuse. Ehk et saadab info sotsiaalhoolekande siis kohaliku omavalitsuse tasandi infosüsteemi, mis on staar. Ehk et inimesele, perele kõige lähem olev selline abi pakkuv organisatsioon, asutus ehk et tema enda kohalik omavalitsus ja, ja lastekaitsetöötaja nii -öelda digitaalsele töölauale tuleb teada. Sinu piirkonnas on laps, kes oma terviseprobleemi tõttu võib vajada abi ja ei liigu mitte diagnoosiinfo, vaid liigubki lihtsalt info, et on laps, kes võib oma terviseprobleemi tõttu vajada abi. Et see kuus diagnoosigruppi on avalik, see on teada, aga konkreetse lapse diagnoosi siis lastekaitsetöötaja ei saa. Ja siis on tõesti juba tema võimalus võtta perega ühendust, et pere ei pea jääma nii -öelda ekslema, ise infot otsima, kuhu ma veel pean minema, mida, missugust abi mul veel on võimalik saada. Vaid, vaid selle teeb andmevahetus ära.
Kes ja mille põhjal otsustas just need diagnoosid esialgu välja valida?
See oli väga suur, pikk ja vaidlusterohke protsess, kuhu kuulusid nii arstide esindajad, nii lastega töötavate spetsialistide esindajad. Et see, see vaidlus oli tõesti väga pikk, sest erinevaid terviseseisundeid, mis on keerulised, mis põhjustavad pikaajalise toe või, või sekkumise vajadust, neid on loomulikult palju. Aga et jõuti lõpuks selle konsensuseni, et, et need võiksid olla sellised diagnoosigrupid, mille puhul tõesti esiteks prognoos, et see seisund kas paraneb päris ära või et seda on võimalik tugiteenustega nii palju siis kompenseerida, et, et nii -öelda see abivajadus väheneb. Et nende puhul see pigem on vähem tõenäoline, et need on tõesti keerulised seisundid.
Millised ja kui mitu diagnoosi jäi nii -öelda joone alla?
Kümneid ja sadu. Ehk et tõesti, kuna, kuna diagnoosid tulevad, meil on suur rahvusvaheline klassifikatsioon, seal on sadu diagnoose, siis, Siis noh, põhimõtteliselt oli see protsess selliselt, et võeti erinevad nii -öelda suured blokid, et meil ongi füüsiliste nii -öelda probleemidega seotud diagnoosid ja, ja kuivõrd nad on siis kas progresseeruvad või kuivõrd nad on nii -öelda ravitavad ja kompenseeritavad. Mina ei ole tervise valdkonna spetsialist, et mina olen taustalt sotsiaaltöötaja. Et, et siis selles osas ma ilmselt kõige pädevam ei ole kommenteerima, aga, aga ma olin nende arutelude ja vaidluste juures ja, ja julgen öelda, et jah, see, see lõppkokkuleppeni jõudmine ei tulnud mitte üleliia lihtsalt ja ma arvan, et selles mõttes on see selline päris hea lõpptulem.
Te natukene juba puudu, puudutasite seda teemat, et kuidas see info edasi liigub, aga natukene täpsustage, et siis diagnoosi infot, et see, et nüüd ongi vaimne alaareng, siis sellel konkreetsel lapsel diagnoositud, seda see kohaliku omavalitsuse töötaja kätte ei saa, aga lihtsalt see info, et noh, et vajab võib -olla abi, ma kujutan ette, et seal nagu võib -olla tekkida olukord, kus sotsiaaltöötaja võtab telefoni kätte, helistab oma valla elanikule ja ütleb, et kuulge, Teie lapsel on midagi, et kas ma saan teile abi pakkuda ja siis on nagu, on segadus on kohe lahti, et miks te niimoodi helistate, te ju teate, mis on või siis ühesõnaga, seal võib tekkida ju väga palju segadust.
Ja, ja selle jaoks on ka meil omakorda nii -öelda tugi ja, ja juhendid ja, ja sellised näpunäited, kuidas, kuidas selle perega ühendust võtta, sest tõesti olukord on ju delikaatne ja, ja pere võib olla väga tõrjuv igasuguse suhtluse suhtes ka siis, kui, kui selle eesmärk on abi pakkuda. Mis selle olukorra natukene lihtsamaks muudab, on see, et sarnane selline natukene nii -öelda ennetav või, või tänapäeval levinud ja, ja kasutatav väljend proaktiivne abipakkumine on tegelikult paar aastat toimunud juba sellisel puhul. Kui lapsel on tuvastatud puue, mis on nüüd natukene teistsugune protsess, mis ei ole, ei pruugi olla seotud üldse mingisuguse konkreetse diagnoosiga, vaid lihtsalt teatud funktsiooni piiranguga. Aga, aga sellisel puhul juba paar aastat, samamoodi toimub andmevahetus, et sotsiaaltöötaja saab info ja, ja saab perega ühendust võtta, et vot teie lapsel on nüüd puue tuvastatud, kas, kas omavalitsus saab ka kuidagi abiks olla, kas teil on mingit abi vaja? Lihtsalt nüüd on see info liikumine toodud mitu sammu veel ettepoole, sest diagnoosi saamisest puude määramiseni võib ka minna tükk aega ja, ja senikaua võib -olla ka ei jõudnud see info sellest abivajavast lapsest, tema perest üldse, üldse lastekaitseni, kohaliku omavalitsuseni. Aga et nüüd on siis see info liikumine toodud mitu sammu ettepoole ehk et kohe tõesti diagnoosi nii -öelda määramise järel. Ja, ja eks, eks see ongi nii -öelda lastekaitsetöötajate professionaalsus ja kogemus, et, et selles olukorras võimalikult peret toetavalt ja, ja delikaatselt ühendust võtta. Aga kuna me teeme ka päris palju sellist teavitust nii, nii üldiselt inimestele, kes, kes võib -olla ei puutugi sellega kokku, aga ka läbi spetsiifiliste ja konkreetsete erialaliitude, huvialaliitude või huvikaitseorganisatsioonide ehk et ka erinevatel haigustel on oma sellised liidud, ühingud. Et, et võimalikult jõuaks info nendeni, kes siis võivad kokku puutuda, et ahah, vot nüüd, nüüd ma sattusin sellisesse olukorda ja mulle tegelikult võidakse tulla seda abi pakkuma. Aga eks see kipub pigem olema nii, et kuniks sa ei ole sellega kokku puutunud ise sisepruugiga teada kogu seda tausta, mis toimub tervisemaa või tervise valdkonnas, hoolekande valdkonnas. Ehk et enamasti see ikkagi tuleb üsna ootamatult ja, ja ka see taustainfo, isegi kui need uudised siin kuskil liiguvad, siis sa lihtsalt ei pane neid tähele, kui, kui tundub, et see sind ei puuduta.
Kas ma sain korrektselt aru, et tervise infosüsteemist, kust tegelikult see diagnoosiinfo võetakse, seal on olemas andmeväli, kus on see diagnoos on kirjas, aga kas see staar, see infosüsteem, seal nagu lausa puudub, selline andmeväli, kuhu saaks seda diagnoosi kirjutada? Ehk siis tähendabki, et delikaatsed isikuandmed ei liigu selle kohaliku omavalitsuse töötaja kätte.
Absoluutselt, et, et mina julgeks öelda, et juba see muudatus, mis nüüd siis üleeile hommikul kell üheksa käivitus, et need andmevahetused käima lükati. Juba see on väga -väga märgiline, et meil tervise valdkonnast automaatselt info abivajava isiku kohta liigub hoolekandesüsteemi. Sest me kõik saame aru, et terviseandmed on väga delikaatsed andmed, me keegi ei taha, et, et need oleksid kuskil nii -öelda pillapalla laiali. Aga samas olukordades, kus on vaja kiiresti abituge pakkuda, on see põhjendatud ja see on, mina julgeks öelda, et esimene selline nii -öelda andmevahetus, kus meil tõesti automaatselt andmed liiguvad. Loomulikult varasemalt oli ka võimalus ja, ja väga hästi paljudes piirkondades toimus koostöö tervisevaldkonna, hoolekande valdkonna vahel. Andsid raviarstid, perearstid teada, kui oli keegi patsient, kelle puhul oli näha, et võib -olla oleks vaja ka hoolekande sekkumist või vastupidi sai sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja võtta ühendust arstiga. Aga see oli pigem selline noh, nii -öelda juhtumipõhine või konkreetse olukorraga seotud. Aga nüüd nii -öelda see, et tõesti ilma, et isik ise peaks kuhugi minema, et keegi peaks veel täiendavalt kuhugi märku andma. Me teame, et nende diagnooside puhul on olukord väga raske ja liigub info. Ja tõesti nii nagu, nagu sai öeldud, et, et TIS -is on tõesti nii -öelda andmeväli, kus on diagnoosiinfo ja selle pealt käivitub andmevahetus, aga see diagnoosiinfo ei liigu, vaid liigub reaalselt tõesti ainult lapse põhiandmed nimi ja tema elukoht, sest see peab jõudma õige piirkonna lastekaitsetöötaja töölauale. Ja, ja siis liigub info ka selle kohta, kes siis on lapse lapsevanem või nii -öelda ametlikus kõnepruugis lapse seaduslik esindaja, hooldusõigusega isik. Et need andmed võetakse ka rahvastikuregistrist taustal oleva päringuga kaasa, ehk et kui lastekaitsetöötaja selle teate saab, siis ta juba näeb, et on see laps, on tema vanemad, seal on kontaktandmed ja ta saab ühendust võtta.
Aga siin tuleb ikkagi mängu see, et noh, ma saan aru, inimesi on erinevaid lähenemisi, nii -öelda abi vastuvõtmisel on ka erinevaid. Isiklikult mulle tunduks selline lähenemine, et kui ikkagi, kas see peab just olema telefonikõne, aga kui see esimene kontakt toimub, et, et juba teataks, et mis põhjusel, siis kui ma peaksin saama näiteks e -kirja, kus noh, ma ei tea, ma ütleks, et kõik need diagnoosid on pigem nii -öelda negatiivsed siis. Aga ikkagi, et kui, kui on nagu, ma tean, et mu lapsel on üks diagnoos, aga mulle saadetakse kiri, kus on loetletud üles igasugu kõike muud ka veel, siis ma hakkangi mõtlema, et oot -oot -oot, et äkki ma seal arstikabinetis nüüd, kui mulle öeldi, vot see üks asi välja, see jäi mulle kõrvu, aga kõik muud ma unustasin ära, et kas, kas see on lihtsalt seetõttu niimoodi, et, et sotsiaaltöötajad saaksid oma tavapärast tööd teha, nii nagu nad ikkagi teevad, või siis mingil muul põhjusel?
No üldiselt see põhjus, et diagnoosi info ei liigu, on põhimõtteliselt ikkagi seesama, et terviseandmeid tõlgendavad tervishoiutöötajad ja sotsiaaltöötaja ei ole saanud arsti väljaõpet. Ehk et konkreetse diagnoosi nii -öelda teadasaamine võib -olla ei ole sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja vaatest nii primaarne. Ja kindlasti ei ole see tööprotsess selline, et, et kuidagi võetakse ühendust kujul, olgu see telefonikõne või, või e -kiri või mis iganes muul viisil, et, et teie lapsel võib olla üks nendest ja siis on loetelu, on ju, et, et äkki te nüüd vajate abi. Vaid eelkõige see ikkagi peabki olema see, et, et andmevahetusega on info, et teie lapsel on raske terviseprobleem. Tõenäoliselt võiks teil vaja olla ka täiendavat abi hoolekandesüsteemist. Kas te soovite abi ja, ja on võimalus siis anda ülevaade, millist tuge saab omavalitsus pakkuda? Et, et see on nagu nii -öelda lastekaitse ja hoolekande vaates, siis tegemist on abivajava lapsega ja see, milline see diagnoos täpselt seal taga on. Loomulikult ravi jaoks on see ülioluline, aga selle hoolekande poolt toe ja, ja nii -öelda abi pakkumiseks see võib -olla ei olegi nii oluline. Ja nii nagu ma korra enne ütlesin ka, et ka meie lastekaitsetöötajate jaoks on selline abimaterjal või tugimaterjal, kus tegelikult on siis väga sellises inimkeeles mõistetavalt ka need peamised diagnoosigrupid natukene lahti selgitatud, et mis see üks või teine haigus siis, sündroom, seisund, mis see nagu kaasa toob. Ja eks see on siis juba pere otsustada, et kui palju nad konkreetselt seda terviseinfot siis lastekaitsele jagavad.
Kas kuskil Sotsiaalkindlustusametis oli, on mingine mõõdik, mis ütles teile, et vot just sellise automaatse sündmusteenuse järele on vajadus, et kuskil on pered, kes on, kelle puhul on näha, et peale diagnoosi saamist Nad ei ole nagu sotsiaalsüsteemilt mitte mingisugust abi palunud, saanud, proovinudki saada. Ja siis mõõdik ütles teile, et no peaks asjale nüüd uue pilguga otsa vaatama või teise pilguga otsa vaatama. Ja vaatama, et ehk saab pakkuda kuidagi ise neile abi.
Mõõdikut ei ole, aga oli väga pikk eeltöö, sest ega see andmevahetus ei, ei tekkinud nüüd niiviisi, et ahah, vot oligi see mõõdik ja hakkame tegema. Tegelikult on kogu see sündmusteenus, mis puudutab siis seda tervisemurega, terviseprobleemiga lapse toetamist, osa suuremast erivajadustega laste toetamise reformist, mis on sotsiaalministeeriumis juba mitu aastat käimas. Ja, ja see saigi alguse just selle tõttu, et, et väga tihti või, või väga palju jõudis neid signaale, et need lapsed, kes oma mingisuguse erivajaduse tõttu vajavad rohkem abi, rohkem märkamist, rohkem toetamist, et nad ei saa seda nii, nagu võib -olla oleks mõistlik ja mugav. Ja selle andmevahetuseni me jõudsime nüüd selle aasta lõpus, aga juba kaks tuhat kakskümmend üks olid selline nii -öelda teenusedisaini protsess, kus kohtuti väga paljude peredega, kus kasvavad erivajadusega lapsed, et saada teada, mis on nende jaoks nagu, mis on hästi, mis võiks paremini olla, kus on tänased kitsaskohad. Ja juba sellest protsessist tuli väga palju, nendest intervjuudest väga palju tagasisidet. Info ei liigu. Me ei tea, kuidas, kuidas toimetada, kuhu ma peaksin pöörduma, miks ma pean mitu korda erinevat, erinevates asutuses, organisatsioonides sama juttu rääkima. Et sealt tuli nii -öelda esmane sisend, siis me jätkasime. Ja, ja sealt nagu kooruski see, et, et aga võib -olla me saame siis, kui, kui see nii -öelda sündmus on toimunud, see laps on saanud diagnoosi, kas sealt on võimalik tekitada siis sellist protsessi, mis. Mis, mis ei jää ootama seda, millal lapsevanem ükskord suudab selles erineva abi rägastikus õige ukse üles leida, vaid et saab nii -öelda ennetavalt juba kõrvale tulla ja tuge pakkuda. Jätkasime juba konkreetsemalt nii -öelda siis IT -lahenduste võimalusi analüüsides eelanalüüsiga ja, ja sealt samamoodi väga palju kohtumisi erinevate peredega, lapsevanematega. Kus kõlas jälle seesama, et, et kas, kas saab nii, et info liiguks, et kas, kas võiks olla, et kui kuskil süsteemis on juba mingid andmed olemas, siis need jõuaksid ka järgmise osapooleni, kes samamoodi saaks abi pakkuda. Kas mingid andmed võiks olla eeltäidetud, et kas ma pean iga kord alustama nullist mingisuguse taotluse täitmist, kas ma üldse pean taotlema, kui teil on ju see info olemas? Ehk et mitte ei olnud konkreetne mõõdik, vaid oli väga pikk ja, ja mitmetasandiline eeltöö ja, ja, ja see sisend on ikkagi tulnud nendelt peredelt endilt. Ja, ja see protsess tõesti on kestnud läbi mitme aasta. Et see andmevahetus on nüüd selle sündmusteenuse vaates tegelikult juba teine etapp. Sest eelmisel aastal, umbes täpselt samal ajal ehk et kolmteist detsember eelmisel aastal käivitus infoteenus, mis nüüd ei ole selline personaalne, et kellegagi isiklikult võetakse ühendust või kellegi nii -öelda konkreetse elusündmuse põhjal hakatakse abi pakkuma. Aga meil on riigiportaalis eesti .ee juba päris mitmed sündmusteenused eraisikutele kättesaadavad. Lapse sünd ja, ja abiellumine ja Eestis kohanemine ja, ja ka näiteks samamoodi selline keeruline elu hetk, lähedase surm. Et kus siis on olemas selline info koondatud sammude kaupa, sest nii nagu ka selle terviseprobleemiga lapse puhul, see ei tähenda ainult ravi, see ei tähenda ainult hoolekannet, lapse puhul on ka haridusteenused. Kui ta saab juba kuusteist pluss, siis on ka juba otsas tööturuteenused, kohaliku omavalitsuse abi, riigi tasandi abi, ehk et väga -väga palju erinevaid etappe, erinevaid samme, erinevaid organisatsioone. Noh, mis oligi see teadmine, et, et abi on, aga seda on väga palju, infot on väga palju, keeruline on orienteeruda, et, et eelmisel aastal siis käivitasime infoteenuse. Ja, ja seal on tõesti ka siis nii -öelda loogiliselt niivõrd -kuivõrd saab seda nii -öelda ajaloogikat väga erinevate inimeste lugusid arvestades kirjeldada. Aga, aga siis on tõesti, et, et kui saad diagnoosi, mis, mis siis on need järgmised sammud, mis, mis siis on oluline tähele panna, mis on järgmised võimalused, kuidas omavalitsus saab sind aidata, mis on riigi poolt pakutav abi. Mida haridussüsteemist pakutakse, kui laps hakkab juba täisealiseks saama, tuleb tööhõive, tuleb eestkoste seadmine. Ehk et kogu see oluline info on toodud nagu nii -öelda ühte kohta kokku. Ja, ja see on avatud kõigile. Nii nendele peredele, kes on juba selles keerulises olukorras, kelle laps on saanud erivajaduse või, või mingisuguse diagnoosi. Aga on ka võimalik näha spetsialistidel, erinevatel haridustöötajatel, tervishoiutöötajatel, hoolekandetöötajatel, et kes saavad samamoodi seda, seda infoteenust vaadata, lugeda, tutvuda. Ja, ja, ja võib -olla ka sellist suuremat pilti, et ahah, mina tegelen selle tükiga, aga tegelikult on võimalus veel sellist või sellist abi, et saab ka samamoodi pere toetada ja, ja võib -olla suunata, millised võimalused veel on. Nii et, et see protsess on tegelikult selleks, et, et me jõudsime selle andmevahetuseni, see protsess seal ees on olnud tegelikult väga pikk, väga mitmeetapiline ja, ja eks, eks ta areneb ajas edasi.
Kas ma sain nüüd korrektselt aru või mitte, parandage mind, kui ma eksin, et sellele Star infosüsteemile pääsevad rohkemad inimesed ligi kui, kui vaid siis sotsiaaltöötajad, lastekaitsjad?
Ei, sellest nüüd on küll natukene, siis läks midagi tõlkeskaatsi. Star on konkreetselt hoolekande infosüsteem ja seda kasutavad sotsiaaltöötajad, lastekaitsetöötajad sealhulgas ja sotsiaalteenuste osutajad ka vähesel määral.
Okei, käime läbi korra natukene, mitte natukene, vaid väga palju, väga detailselt olete rääkinud sellest, et mis siis nagu hakkab juhtuma, kuidas see kõik see info liigub ja mis ei liigu ja kõike seda. Aga kas kuskil on pandud ka ikkagi paika see, et kui see diagnoos tuleb, et millise aja jooksul ta sinna süsteemi läheb, et kas seal on mingi pandud nagu ooteaeg kakskümmend neli või nelikümmend kaheksa tundi? Sest võib ju ikkagi juhtuda nii, ma saan aru, et esimese viie minuti jooksul seda telefonikõne või e -kirja ei tule, aga et mõni töötaja tõesti kuskil mõnes väiksemas kohalikus omavalitsuses on hästi agar, võtab hommikul hommikukohvi kõrvale selle staari lahti ja vaatab, et ohoh, nüüd ongi üks uus asi, aga see võibki olla nagu väga värske. Et ka need pered võib -olla ju vajavad natukene aega, olgu see siis nädal või natukene rohkem või vähem. Et kas kuskil on see ka pandud paika, et mis hetkel siis see inimene võtab nendega ühendust?
See, mis hetkeks peab olema võetud, on väga selgelt lastekaitseseaduses, mis ütleb, et kümne päeva jooksul. Et see on nagu nii -öelda infosüsteemi mõttes, see kontroll on meil ka süsteemi sisse ehitatud, et kui nüüd see teade on tulnud ja kümne päeva jooksul ei ole spetsialist midagi teinud, siis lähevad nii -öelda tuled vilet tööle ja, ja tekstid punaseks ja meeldetuletused, et palun toimeta. Aga infovahetus toimub kord ööpäevas ehk et tegelikult on see võimalus, et kui eelmisel päeval on see diagnoos TIS -i sisestatud, siis järgmisel hommikul on see STAR -i töölaual olemas. Teadmata nüüd jälle päris täpselt nii -öelda arsti tööpõldu, aga erinevate kohtumiste, arutelude, vaidluste juures olles, ka seda andmevahetust ette valmistades, siis üldiselt on ikkagi ka nii, et, et diagnoos ei teki esimese konsultatsiooni pealt, vaid enamasti just ka sellised väga keerulised diagnoosid, nendele eelneb uuringuid, nendele eelneb analüüse. Ehk et, et see nüüd ei, enamasti ei ole nii, et mul on kahtlus, et mu lapsel on mingi mure, ma käin arsti juures ära ja sellesama kohtumise lõpuks on see diagnoos seal infosüsteemis ja juba jõuab lastekaitsetöötajani ja juba tullakse mulle abi pakkuma. Reeglina seal ees on ikkagi ka tõesti nii -öelda see diagnoosi väljaselgitamise protsess. Aga jälle, olenemata ise tervishoiu taustaga, siis, siis ma sinna rohkem detailis ei läheks. Aga, aga mis ma tahan öelda, on just see, et, et kui see diagnoosi info nii -öelda, see, see diagnoosi sisestus tissi jõuab, siis reeglina ikkagi pere on juba mõnda aega olnud ilmselt selle teadmisega, et on mingi probleem.
Korduvalt on käinud läbi sõna lastekaitse. See võib paljude jaoks panna kuskil ka mingid häirekellad tööle, sest see seostub mingil põhjusel laste äravõtmise või probleemsete peredega. Kas ja kuidas üldse seda saab nii -öelda maandada, et inimesed saaksid aru, et tegelikult siin on olukord selles, et proovitakse abi pakkuda, et inimestel, neil peredel oleks elu lihtsam, kergem, tulla keerulise situatsiooniga toime või see on lihtsalt see, et ühiskond peab nii -öelda arenema ja saama aru, et sõna lastekaitse ei tähenda alati halba.
Ma arvan, et see viimane lause võttiski väga hästi kokku selle, et kuidas see võiks olla. Ja ma arvan tegelikult, et seesama see ülesanne, mida lastekaitsjad nüüd läbi selle andmevahetuse peavad täitma, saavad täita ehk et võtta peredega ühendust, pakkuda abi. Võib -olla see aitab ka ikkagi kaasa sellele, et lastekaitse ei ole mingi hirmus koll, vaid lastekaitse ongi, kui me selle sõna peale mõtleme, lastekaitse. Ehk et kui laps on olukorras, et ta võib vajada kaitset, abi ja tuge, siis lastekaitsetöötaja ongi see, kes saab seda pakkuda. Jah, mõnes omavalitsuses juba on ka kasutuses termin laste heaolu spetsialist. Et võib -olla kõlab natukene pehmemalt, aga tegelikult ongi ju see, et lastekaitse ei ole mingi karistus, salk, vaid, vaid lastekaitse saabki pakkuda abi. Kui laps seda mingil põhjusel peab vajama ja kui ta vajab seda oma terviseprobleemi tõttu, siis samamoodi saab just lastekaitsetöötaja olla see, kes sellel kõige esimesel tasandil oma elukoha juures kõige, kõige lähemal nii -öelda jah, kõige, kõige lähemalt pakkuda seda, et oleks, oleks abi olemas.
Kas sellest hoolimata, et eesmärk on üllas, et tahetakse nii lapsele endale kui ka perele üldisemas mõttes või laiemas mõttes abi ja tuge ja head teha, kas lapsevanemal või siis sellel eestkostjal või kuidas see õige termin nüüd ongi, on ka võimalus öelda, et tänan ei, ma saan ise hakkama, ma tulen toime või siis ka öelda, et kui te mulle veel helistate, siis ma lähen kuskile kaeban, et kas on võimalus keelduda sellest abist?
Jaa, absoluutselt, et kuigi see esmane andmevahetus on automaatne, et seal me ei küsi nõusolekut, et kui raviarst selle diagnoosi TIS -i sisestab, siis ta ei küsi, et kas me võime seda edastada. See on seadusest tulenev nii -öelda õigus kõikvõimalike instantsidega, sealhulgas andmekaitse ja, ja kõik muu läbi nii -öelda vaieldud. Aga kui nüüd sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja võtab perega ühendust, siis tõesti, perel on absoluutselt võimalus ka öelda, et ei, me ei soovi mingit abi. Ja sellisel juhul vastava märke, et pere ei soovi sekkumist, saab spetsialist teha sinna Star infosüsteemi ja selle juhtumi lõpetada ja rohkem sellega mitte toimetada. Kui, kui just pere ise ei võta uuesti ühendust, sest alati on võimalik ka oma nii -öelda see nõusolek siis kas uuesti anda või kui esialgu anti nõusolek ja pärast selgub, et aga ma ikkagi ei soovigi, et, et see võimalus on kindlasti olemas. Ja mis, milleni me veel ei ole nagu jõudnud, et tegelikult sellel andmevahetusel on kaks poolt, et üks on see, et, et info sellest, et laps oma terviseseisundi tõttu võib abi vajada, jõuab sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja töölauale. Aga teine, kus siis nii -öelda seda abi pakkudes on võimalik ka perele veel toeks olla, on see, et kuna need tõesti on keerulised diagnoosid ja tihtipeale need lapsed jõuavad lõpuks ka puuet taotlema puude raskusastme tuvastamiseni. Siis teine osa sellest andmevahetusest on see, et, et lastekaitsetöötaja saab ka pakkuda, et kui pere seda soovib, siis on võimalik automaatselt algatada ka see puude taotlemise protsess, mis tähendab põhimõtteliselt kahte klikki lastekaitsetöötaja poolt selles staari infosüsteemis. Üks klikk, et jah, pere on nõus ja teine klikk, et saada andmed siis juba selleks puude taotlemiseks, puude taotlemise algatamiseks. Ehk et nii -öelda tegelikult see andmevahetus toimub kolme suure infosüsteemi vahel. Tervise infosüsteem, siis on see kohaliku omavalitsuse tasand, staar ja siis on juba sotsiaalkaitse infosüsteem ehk SKAIS. Et, et mis, mis annab nagu selle võimaluse, et millest ka juba on juttu olnud, on ju, et, et see lapsevanem muidu peab ise otsima, kuhu ma veel pöördun, millisesse keskkonda ma sisse login, millise taotluse ma kuskilt otsin, kuhu ma selle esitan. Et siis nüüd on võimalik ka see puudetaotlus nii -öelda automaatselt juba käivitada ja, ja siis seal juba on ka see automaatika taga, et, et see lapsevanem, kelle andmed siis nii -öelda edastati. Saab oma meilile teate, et vot see taotlus on nüüd loodud. Vaata üle, kas kõik andmed on õiged ja esita, ehk et ta ei pea hakkama ise otsima, et kuhu ma lähen, millist taotlust ma täidan. Et, et minu arust nagu just see pool, et, et esiteks peale selle diagnoosi saamist ei pea ise hakkama otsima, vaid tullakse pakkuma abi. Jah, on võimalik loobuda sellest, keelduda, aga, aga vähemalt see võimalus on olemas. Ja teiseks see, et sa saad ka juba mingi järgmise sammu kohta, et aga me saame selle ka ära teha, et me saame ka selle lihtsamaks teha, et ja, ja miks just sellised sammud, et need tulidki samamoodi nendest eelnevatest vestlustest, kohtumistest, intervjuudest peredega, et, et need on need kohad, kus nagu see, see tugi aitab nagu kõige rohkem.
Võttes arvesse, et see uus teenuslahendus käivitus kaheksandal detsembril ja seal on sisse ehitatud küll see nii -öelda automaatne süsteem, mis kümne päeva jooksul siis paneb viled kellad tööle, kui ei ole midagi lastekaitsetöötaja poolt või ütleme siis sotsiaaltöötaja poolt ette võetud, siis mida peaksid tegema need lapsevanemad, kes said diagnoosi seitsmendal detsembril ja tänaseks päevaks, mille saade eetrisse läheb, Mitte keegi ei ole nendega ühendust võtnud. Kas nemad peavad ikka tavapärast viisi ise hakkama endale abi otsima?
Ja paraku nüüd küll, et tõesti kuskilt tuleb see joon tõmmata ja, ja uued asjad valmivad ühel ajahetkel ja sealt edasi saab neid rakendada. Et, et kõik need, kõik need olukorrad, mis nüüd on siis enne seda kaheksandat detsembrit, kui me saime selle nii -öelda piltlikult öeldes sisse lülitada, et, et siis on tõesti sellist proaktiivset tuge veel ei ole, et, et aga on võimalus ka ise siis julgelt oma piirkonna lastekaitsetöötaja poole pöörduda ja, ja nad igal juhul saavad, saavad seda infot anda. Aga tõesti seda esimest, esimest kontaktivõttu ei, ei tule nüüd nii automaatselt.
Aga nii -öelda üks murekoht, mis ma näen siin tekkimas, on see, et sotsiaaltöötajad saavad ühe väga suure lisakoormuse endale juurde, et enne kui neil ikkagi olid vaid need lapsevanemad, kes tõesti tundsid muret või, või tahtsid abi ja tuge, et nemad ise pöördusid, aga nüüd on nagu, et kõik tulevad. Et kõik, kõigiga peab tegelema. Kas see ei ole mitte niimoodi, et nad nüüd lihtsalt puht nii -öelda füüsilises mõttes selle kümne päeva jooksul ei jõua nende kõigiga tegeleda?
See mure oli meil tegelikult ja see kartus oli meil tegelikult paar aastat tagasi, kui käivitus siis see puude info automaatne andmevahetus. Sest kui neid konkreetseid diagnoose on ikkagi suhteliselt vähe, neid on võib -olla sadades, esmaseid diagnoose on võib -olla paarsada aasta jooksul kogu Eesti peale kokku. Need on väga keerulised diagnoosid ja me räägime siis esmastest diagnoosidest, siis puudega lapsi ehk lastelapsed, kellel on tuvastatud puude raskusaste, neid on igal juhul Eesti peale kokku tuhandeid. Ja, ja see siis oli tõesti eriti suuremates omavalitsustes see, et neid teateid võis tulla ikkagi päris, päris palju. Nii et selles osas ma julgeks öelda, et, et selle me elasime üle paar aastat tagasi ülemineku nii -öelda sätetega, et seal mõnel hetkel oli ka natukene rohkem aega kui ainult see kümme päeva, et jõuaks kõik need ära, ära menetleda või, või kontakti võtta. Et, et ma olen küll üsna kindel, et praegu nüüd see konkreetne andmevahetus nagu juhtumite arvu mõttes ei ole suur lisakoormus, vaid, vaid pigem on see ikkagi võimalus nende väga keeruliste juhtumite puhul abi anda, sest neid ei ole nii palju.
Aga mille põhjal nüüd ikkagi ja kes see vaatab seda, et kui üks hetk ütleme, et see staar ei saa nii -öelda, tulebki nii nagu te just kirjutasite neid sadu diagnoose, aga siis vaadatakse, et noh, et tegelikult sotsiaaltöötajad tulevad toime, saavad hakkama ja nüüd võiks neid diagnoose sinna veelgi lisada. Millal see hetk kätte jõuab?
Ma ei oska öelda, aus vastus. Aga tõenäoliselt eks see siis, kui, kui näiteks samamoodi nendelt peredelt tuleb tagasisidet võib -olla raviarstidelt, et aga meil on siin selle diagnoosi grupiga me ikkagi näeme ka, et siin see täiendav abi, hoolekandelise abi vajadus on ka väga suur. Eks see on selliste arutelude ja, ja, ja kokkulepete küsimus, et, et see määrus ei ole selles mõttes kivisse raiutud, et seda saab muuta, sealt saab juurde panna, saab ära võtta, aga, aga kuidas või millal see võiks toimuda, ma paraku seda ei oska öelda, et eks seda siis juba nii -öelda valdkonna eksperdid oskavad seda hetke prognoosida.
Praegusel juhul me oleme rääkinud siis peaasjalikult sellest nii -öelda teisest etapist, aga mis siis kolmas või neljas või viies etapp on, et mis siis tulevikus toimuma hakkab kõik?
Tõesti, on ka kolmas etapp juba niiviisi ideena kirjas. Et seda kirjeldada siis natukene sündmusteenusest üldisemalt, et, et sündmusteenus ju põhimõtteliselt on midagi sellist, mis käivitub sündmuse põhjal ja peaks siis aitama selle inimese, keda see sündmus puudutab, niiviisi sujuvalt selle sündmusega siis toime tulla, läbi selle sündmuse liikuda. Ja nagu juba jõudsin rääkida, siis see esimene etapp sündmusteenusel on alati selline noh, nii -öelda infoteenus ehk et selle sündmuse kohta kõikvõimalik info, aga see ei ole veel kuidagi personaalne. See võib olla nii -öelda, igaüks võib seda tutvuda sellega ja, ja see on nagu nii -öelda üldisem. Siis teine etapp nüüd ongi see, et me paneme juba päriselt mingisugused andmed liikuma ja mul on võimalik juba nii -öelda personaalselt saada ka mingit tuge, et see nüüd ongi see minu elu sündmus, minu elus toimuv. Ja, ja see on nüüd see, kus me selle terviseprobleemiga lapse puhul oleme jõudnud sellesse teise etappi. Aga veel nii -öelda personaalsem on see, kui, kui ma saan ka juba ise kas ette midagi vaadata. Mul on juba endal nii -öelda minu sündmusest tulenev selline ülevaade, info, meeldetuletused. Et, et kui täna see selle terviseprobleemiga lapse sündmusteenuse puhul jah, andmed liiguvad, aga isik ise sellest nii -öelda enne ei tea, enne ei näe, kui tõesti see lastekaitsetöötaja temaga ühendust võtab. Vot siis selle kolmanda etapi mõte on see, et mis iganes keskkonnas, ütleme näiteks, et see on riigiportaal, on mul võimalus sisse logida. Ja siis juba näha konkreetselt, et ahah, minu lapsel nüüd näiteks on, ütleme, et seesama alguspunkt on olnud, diagnoos on määratud ja ma juba näen, et aga minu omavalitsuses on võimalik selliseid, selliseid teenuseid või toetusi selles olukorras. Siis ma näen, et, et ma ei tea, haridusinfot oskab mulle anda see koht, saad sinna minna, ehk et see on juba nii -öelda minu personaalne töölaud. Aga nii nagu ma ütlesingi, et, et mingi keskkond, see on täna ideena. Me ei ole veel nii -öelda jõudnud väga konkreetsete sammudeni, et kuidas siis seda sellist personaalset, abistavat, toetavat töölauda tekitada, et, et sellega meil on võimalus edasi toimetada.
Head kuulajad, on julgustav tõdeda, et riik liigub üha enam personaalsuse ja automaatsuse poole. Nii nagu meil tänases saates Sotsiaalkindlustusameti tooteomanik Aika Kaukver rääkis oma põhjalikus ülevaates ja nagu me kuulsime, siis see uus automaatne lahendus on suurepärane näide sellest, kuidas tehnoloogia ei ole selline eesmärk omaette, vaid vahend, et pakkuda peredele vast kõige kriitilisemal hetkel just seda kõige kallimat vara, ehk siis turvatunnet ja teadmist, et neid on märgatud või nende lapsi on märgatud ja abi on olemas. Ja tuletan kuulajatele meelde ka seda, et kuigi automaatne süsteem rakendub praegu kindlate diagnooside puhul ja alates siis kaheksandast detsembrist avatud juhtumite puhul või diagnoosi määramise puhul, siis abi on olemas. Kui tunnete, et teie lapse murega, et olete üksi, vajate nõu, abi, tuge, mida iganes. Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefon üks üks kuus üks üks on kakskümmend neli seitse avatud, ma kordan, üks üks kuus üks üks. Helistage, saate nõu, abi ja tuge. Samuti leiab kogu info ka teenuste ja toetuste kohta riigiportaalist eesti .ee. On olemas tipiga otsingusse sisse kõige lihtsam leida terviseprobleemiga lapse toetamine ja siis te leiate juba detailsema info üles. Veel kord, suured tänud Aika Kaukverile väga põhjaliku ülevaate eest. Selline oli meie tänavu aasta viimane kriitiline intsident. Mina olin saatejuht Ronald Liive. Hoidke ennast, oma lähedasi ja kohtume juba uuel aastal.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]