Tere tulemast kuulamast georiitilise intsidendi verivärsket ahjusooja osa teemal, mis on väga päevakajaline, väga aktuaalne. Veel varem, jah, me oleme rääkinud valimistest sel ajal, kui valimised toimuvad, miks on meil e -valimised sellised, nagu nad on. Aga vot sellist teemat ma ikkagi ütleks, et see on, see on nii ahjusooja teema, et see on ikka väga natuke tuline isegi vist. Kuigi ma ei tea, kas niimoodi tohib öelda sellise teema kohta. Aga täna uurime seda, kuidas suhtleb Välisministeerium eestlastega olukorras, kui kuskil välismaal peaks midagi juhtuma ja see midagi kipub olemas pigem negatiivset. Ja ei pea olema geenius, et mõistmaks, et tänase saate ajend tuleneb konkreetselt Lähis -Idas toimuvast. See, mis seal on toimunud ja tundub, et vist ka jätkub. Saates on meil külas Välisministeeriumi konsulaarabibüroo direktor Margus Särglepp. Tere!
Ja mina olen endiselt saatejuht Ronald Liive. Aga alustamegi siis sellest Lähis -Ida teemast, et kui nüüd võtta kokku selline, et mis siin kõik toimus, siis kuidas Välisministeeriumi vaatest? See, kui enne kui raketid hakkasid lendama, droonid lendama, et mis, mis siis teie majas toimus, kas teie juba nii -öelda eelhinnang oli olemas, ohu hinnang oli olemas, te teadsite, et midagi vist võib juhtuda?
Noh, jaa, see olukord on seal, see pinge piirkonnas on kasvanud ju mitu kuud. Laia, laialdased protestid Iraanis algasid kahekümne kaheksandal detsembril ja osaliselt nende, selle protesti liikumise soov oli, et USA toetaks nende, nende püüdlusi režiimivahetuseks. Ja tähelepanelik lugeja on näinud, et USA on koondanud piirkonda päris märkimisväärse sõjalise jõu. Ja selles valguses ka Välisministeerium andis küll niisuguse suhteliselt leebe reisisoovituse, et inimesed oleksid teadlikud, et, et see päris tavapärane olukord seal ei ole. Et inimesed võiksid olla ettevaatlikumad. Siiski sellist indikatsiooni, et nüüd seal sõjaliseks tegevuseks läheb, meil, meil ette ei olnud. Ning see tabas meid ka mõnevõrra üllatusena. Kui nüüd üldse vaadata, et noh, et kui, kui ma kusagile reisima hakkan, et mis, mida ma peaksin üldse tegema. Siis ja et kas on ootus, et Välisministeerium kohe teab, kus ma olen ja, ja saadab mulle kohe teate, siis me oleme ikkagist ju kõik vastutustundlikud inimesed ja ei taha, et riik liiga palju vaataks seda, et kus ma liigun või mis ma teen või mis ma toimetan. Ja, ja sellest, nii on meie seadused tehtud, nii, nii me oleme kõik sellega oma tegevuse Välisministeeriumis üles seadnud, et me sunniviisiliselt kellelegi sõnumeid peale ei, ei saada. Vaid et me, me ootame, et kodanikud näitavad ise huvi üles, huvi üles selles mõttes, et nad annavad endast teada. Nad reisile minnes registreerivad ennast enne reisile minekut, uurivad, missugune on Välisministeeriumi soovitus selle konkreetse reisisihtkoha kohta. Uurivad järgi ka selle, kas sinna riiki minnes on vaja viisat, kui kaua peab pass kehtima ja võtavad endale mõistliku kattega reisikindlust. Niisugused neli põhilist asja, mis on olukord riigis, mis on reisitingimused, et on, on reisikindlustus ja et on reisi registreeritud.
Te ütlesite, et Välisministeerium andis leebe hoiatuse. Esiteks, millal see hoiatus anti ja teiseks, kas see oli nii -öelda hõlmas kogu suurt Lähis -Ida piirkonda või seal te andsite konkreetsemalt, et vot see riik nüüd või see emiraat ja see piirkond selles kohas?
Ma praegust, kuna mul ei ole, ma ühesõnaga vabandan, et ma ei, ma ei suuda kuupäevalise täpsusega ütelda, millal vastav riigi, riiki puudutav reisisoovitus viimasena enne nüüd seda kriisi puhkemist välja anti. Aga loogika on see, et me anname selle konkreetse riigi kohta meie portaalis reisitargalt .vm .ee. On, kui sinna portaali minna, siis on riigi täpsusega võimalik panna sisse otsing. Nüüd, kui mõnes konfliktipiirkonnas või mis on siin hiljuti olnud, see konflikt ei hõõlma kogu riiki, siis me loomulikult ei ütle, et ärge palun reisige kogu riiki, vaid, või üldse sinna riiki, vaid me ütleme, et Balti tegi näiteks mingit piiriäärset olukorda, piirkonda, kus, kus ikka mõistus, mõistuslikult, kus on, on oht suurem, sinna me soovitame mitte minna.
Aga kas me räägime siin, et see nii -öelda eelnev leebe hoiatus, kas see oli päevi enne, oli see nädalaid enne või see oli...
Okei, et päris kuudest me ka ei räägi, kuigi nagu, nagu sai öeldud, et Iraanis see olukord juba mitu korda varem läks selline pingelisemaks, aga ta ei olnud jah, teistesse riikidesse siis üle valgunud. Nii, aga kui me mängime kogu seda situatsiooni uuesti läbi, et kui see päris kineetiline tegevus hakkas pihta, siis mida Välisministeerium esimesena nagu tegi selles antud situatsioonis?
Jah. Olukorras, kus on kriis mõnes piirkonnas hakanud, puhkenud. See kriis võib olla inimtekkeline nagu praegust Lähis -Idas. See võib olla ka mõni, mõni loodus, loodusõnnetus, olgu see orkaanipurse või maavärin või, või orkaan. Siis esimese asjana me vaatame, aga ainult siis, kui palju inimesi ennast sellesse piirkonda on registreerinud ja, ja me saadame neile siis sõnumi SMS -i ja emailiga. SMS on selline tänuväärne vana tehnoloogia, mis tavapäraselt toimib ka siis, kui, kui näiteks internet on üle koormatud. Nüüd nädal aega tagasi laupäeval oli meil lapahommikul registreerunuid suurusjärgus viiskümmend. Selle tõttu andsime ka välja pressiteate, et inimesed registreeriks oma viibimise seal piirkonnas ning pühapäeva hommikuks meil oli registreerunuid suurusjärgus tuhat kolmsada. Mis, mis on, mind tahan ka kodanikke väga tänada, et nad olid nii vastutustundlikud ja, ja andsid endast meile teada. Sest meie võimalused ühendustustava kodanikega piirduvad või see, seda piirab see, kas, kas meiega on, on kontakti peetud või mitte.
See viiskümmend ja tuhat kolmsada, see käib konkreetselt siis Lähis -Ida piirkonna kohta, jah?
See puudutab lahe riike, jah. Eelkõige pea, peaasjalikult ühendamiraatides. Aga meil on üksikuid Kuveidis, Bahreinis, Kataris veidi rohkem, ka Omaanis. Ja, ja need olid meie, meie peamised, on siiamaani me, meie peamised niisugused murekohad, et sest nende, selle sõjategevuse algusega kehtestati piirkonnas lennukeelutsoon, Notam, mis tähendas, et ükski tsiviillend enam seal toimuda ei saanud. See mõjutas loomulikult kõiki neid inimesi, kes olid sinna riiki või nendesse riikidesse reisinud. Kui ka neid, kellel oli näiteks vahemaandumine mõnes, mõnes Pärsia lahe riigis. Ning teadupärast eelmine nädal oli ka koolivaheaeg. Nii et seal oli, seal oli väga palju inimesi, kes olid läinud oma lastega puhkust veetma, et see oli niisugune erakorraline olukord ka meie jaoks, et inimesi oli väga palju ja, ja see vajadus midagi teha oli, oli päris erakorraline.
Te ütlesite, et esimene asi oligi see, et reisitargalt kaudu te saite teada, kes need inimesed olid, jah, esialgu oli neid vähe, et hakkas neid aina juurde ja juurde tulema, saatsite neile siis mingi see SMS -i välja, et. SMS
Ja et, et mida nüüd edasi teha, kas, aga mida siis nad pidid edasi tegema, nad pidid ootama, seda me oleme meedias kuulnud. Aga üks asi, millele väga palju üle tähelepanu pöörata, on see, et siis ja ma eeldan ka, et seal tegelikult ju mingine suhtlus pidi hakkama toimuma nii -öelda rohkem reaalajalisem. Mitte lihtsalt see, et nüüd Välisministeerium jälle saatis mulle sõnumi, vaid ka selline võimalus, et inimene saaks ise kuidagi vastata. Kas tekkis mingine suhtluskanal selle jaoks või kuidas seda tehti?
Ja, ma võib -olla korraks, enne kui ma vastan küsimusele, ma taustaks ütlen juurde, et teiste nüüd viimase paari aasta kriiside puhul pärast Covidit, kui me vaatame ka Lähis -Idas, näiteks Iisraeli kahe tuhande kolmanda, kahekümne kolmanda aasta terrorirünnakute järgselt. Siis meil ei ole üheski kriisikoldes olnud sellist inimeste hulka, mistõttu tavapärased otsesuhtlused meiliga on täiesti olnud piisavad või on olnud täiesti piisav kanal selleks, et iga kodanikuga personaalselt suhelda. Eesti riik on, on piisavalt paindlik ja personaalne. Arusaadavalt, kui on vaja suhelda tuhande inimesega, siis sellist ressurssi meil ei ole ei Välisministeeriumis ega ega ka teiste riigiasutuste peale kokku. Ja siin me otsustasime teha niisuguse innovaatilise sammu, et me, me lõime WhatsApp grupi inimestele, kes, eestlastele, kes olid Araabia Ühendemiraatides, mis lõi ka suhtlusplatvormi kõigile selles, selles olukorras viibivatele, annaks võimaluse omavahel ühenduses olla ja saada reaalajas infot ka Välisministeeriumilt.
Et see omavahel ühenduses olemise soov või kas siis see soov, aga see, et neil inimestel tekiks see võimalus, see oli Välisministeeriumi enda nii -öelda mõte kohe alguses.
Ja kuidas siis esiteks, miks just Whatsapp, miks mõni muu äpp ei sobinud selle jaoks, neid suhtlusrakendusi on sadu või tuhandeid või, või lausa miljoneid? Ja kas nüüd tagantjärgi oli see Whatsapp hea variant?
Jah, noh, tehnoloogia paljusus on, on ju kõigile teada. See, nendest võimalikest valikutest, risk langes Whatsappi kasuks ilmselt seetõttu, et, et seal piirkonnas on, on see kõige töökindlam suhtlus, suhtlusäpp. Et on veel terve rida teisi suhtluskanaleid, mida või äppe, mida, mida kasutatakse erinevates piirkondades. Kõigi puhul ei ole, ei ole tagatud turvalisus samal tasemel. No ükski sotsiaalsuhtluskanal ei ole muidugi lõpuni turvaline, mis on laia tarbekaubana, aga. Aga, aga kõiki riske ja positiivseid, plusse ja miinuseid üles kaaludes jäi, jäi liisk selle peale.
Kuulge, aga selle, mina küll oma koolivaheaega ei veetnud Lähis -Idas, vaid, vaid täitsa Euroopas, kuigi kus nüüd on ka toimunud igasugu asju ja selle juurde ma veel saate jooksul jõuan ka. Aga ma soovisin oma küsimusega nagu rihtida sinna, et see WhatsApp. Olen kuulnud, et seal selles samas grupis läks ikkagi, jah, tekkis selline elav arutelu nende inimeste vahel, nende tuhande kolmesaja noh, ütleme siis tuhande inimese vahel. Ja, aga seal oli ka selliseid olukordi, et kui nii -öelda Välisministeeriumi poolt tuli mingine sisend ära, et nüüd on vaja teha seda, teist ja kolmandat, nüüd võtke see reisibüroo link lahti, pange ennast kirja, toimub erilend, saate selle bussiga sinna, tänna, teda, teda. Siis oli ka selliseid inimesi, kes hakkasid seal, et teate, mis, mis te jamate, ei, me ei usu teid ja te ei too meile siia ühtegi bussi ja ühtegi erilennukit ja vaid teeme hoopis nii ja naa, et tekkis selline natukene kuidagi hakati kritiseerima kõiki, kõiki nähes, kõiki kuuldes ja see tekitas omajagu segadust seal veel. Kas see vastab tõele või see on meelevaldne tõlgendus sellest, mis seal chat 'is toimus?
No proovime korraks panna ennast nende inimeste kingadesse, kes, kes olid võib -olla lastega reisinud oma arvates väga rahulikule puhku, puhkusereisile. Ja nad, järsku oli kõik, kogu elu paisatud segadusse, lennud olid tühistatud, ei olnud mingit selget väljapääsu sellest olukorrast. Ma täiesti mõistan, kui, kui sellises olukorras inimestel tekibki sügav kahtlus, tekivad igasugused võib -olla jah, kõhklused, hirmud. Ja, ja ma, ma, ma inimlikult saan sellest aru, et, et alati ei pruugi sellises situatsioonis iga inimene päris ratsionaalselt käituda. Aga valdav, valdav enamus meie inimestest, kes, kes olid sattunud sellesse keerulisse olukorda, käitusid väga -väga vastutustundlikult, väga toetavalt üksteise suhtes ka. Nende võib -olla kriitiliste sõnumite kõrval ma tooksin välja hoopis seda, et, et kõik üldse ei oodanudki, et riik peaks kuidagi neid aitama või toetama. Leiti omal käel võimalus piirkonnast lahkuda. Ning tunnustati, tunnustati riiki selle eest, et, et on, on ilmselge soov ja püüdlus aidata. Ning isegi, isegi juhul, kui, kui inimene ise seda, seda abi ei vajanud.
Ma saan aru, et see soov ja tahe oli nii -öelda hea, taheti teha head, aga ma ei saa kuidagi jääda mööda vaatamata sellest, et selline noh, ma ei tea, mida Andmekaitse Inspektsioon võiks öelda sellise grupi kohta, kuhu nii -öelda liidetakse, et ma juhuslikult olen ühes riigis ja seal nüüd toimub küll midagi, Välisministeerium tahab midagi head teha, aga nüüd mind pannakse gruppi, kus ma näen kõiki teisi inimesi, seda tuhandet inimest, kes on ka veel seal. Ma näen nimeliselt, ma näen nende telefoninumbrit, kõiki kontaktandmeid. Et kas te selle osa ka mõtlesite eelnevalt läbi, enne kui see grupp loodi, et kõik inimesed ei pruugi tahta, et päris võõrad inimesed teavad, et kus nad on ja mis on nende telefoninumber?
Arusaadav, seda tähendab, kui väga täpne olla, siis Välisministeerium ei loonud seda gruppi nõnda, et oleks sinna lisanud meelevaldselt inimesi. Vaid selle grupiga oli võimalik, anti võimalus liituda. Nii et see oli täiesti vabatahtlik ja iga inimene sai teha selle otsuse iseseisvalt, mida see grupp loodi ja siin jagati selle grupiga liitumise linki. Et võib -olla päris, päris täpne ja me võtame loomulikult andmekaitse peegleid väga -väga tõsiselt. Need on, need on meil ühiselt kokku lepitud ja me, me lähtume sellest, et igal inimesel peab olema õigus valida, missuguseid andmeid ta riigiga jagab. Seetõttu ka ei ole meil jälgimisühiskonda, kus me riigina saaksime, teaksime, et aa, sina, Margus, nüüd oled reisinud siin. Aa, ma vaatan, et sa oled juba mitu päeva teises riigis, et järelikult sa ilmselt reisid sinna. Ma saadan sulle sõnumi, sellist, sellist asja ei toimu, sellist, sellist võimekust riigil ei ole. Kui mina tahaksin riigile teada anda, et ma, ma nüüd reisisin siia ja andke mulle teada, siis ma pean ikkagist kõigepealt ise aktiivsust üles näitama. Samamoodi ka selle WhatsApp grupiga selle me lõime, kuid andsime ainult lingi, mille kaudu oli võimalik siis selle grupiga liituda või mitte. Need, kes, kes ei soovinud seda suhtluskanalit kasutada jätkuvalt, oli loomulik jätkata suhtlust personaalselt läbi, läbi meilide ja, ja seda ka paljud inimesed kasutasid.
Kas te oskate öelda mingit suurusjärku, et kui paljud liitusid selle grupiga, kui paljud otsustasid mitte liituda?
See seal grupiliikmeid oli tuhande, üle tuhande, nii et see valdav enamus siiski soovis sellega liituda. Üsna valdav enamus ise seal sõna ei võtnud, vaid, vaid passiivselt tarbis seda, seda infot, mis seal vahetati. Ja see on, see on ka okei.
Kas Välisministeeriumi siseselt otsustati ära, et kui see grupp loodi, et kuidas te seda üldse nii -öelda haldate, et jagasite mingid, tegite graafikud, et nüüd selles kellaajas selle kellaajani, vot sina nüüd vaatad sinna, kui tuleb mingi küsimus, mis on nagu selline päris küsimus, millele me peaks reageerima, siis nüüd kohe reageerime. Ja kui selline graafik tehti, kas see oli siis kakskümmend neli seitse oli nii -öelda monitooritud?
Noh, ma ei tea, kuidas väljapoolt paistab, aga hulk inimesi, kes, kes kogu selle kriisi haldamisega meil Välisministeeriumis tegeles, oli suhteliselt piiratud. Meil konsulaarosakonnas oli meid viis, avalike suhete osakonnas ka neli -viis inimest ja siis meie, meie saatkonnad piirkonnas Abu Dhabis ja, ja osaliselt ka Kairos. Et me räägime viieteistkümnest, kahekümnest inimesest maksimaalselt. Ja, ja siin me lihtsalt lähtusime mõistlikkusest ja, ja oma võimetest. Meie avalike suhete kolleegid tulid meie konsulaarvaldkonna inimestele appi sellega, et nad põhilise suhtluse selle, selle WhatsApp grupis võtsid enda kanda. Ning kõik need inimesed, kes pöördusid meie poole meilitsi konsul .mfa .ee aadressil, nendega tegelesid siis minu kolleegid, kes on, on igapäevaselt tegelevad konsulaarabi andmisega. Et see oli meie tööjaotus. Aga praktikas kujunes välja nii, et me siiski kakskümmend neli seitse seda tuge ei saanud pakkuda, kuna vahepeal oli vaja ka ise veidi sõba silmale saada. Küll aga lisaks on meil kakskümmend neli seitse konsulaarhädaabi telefoniteenus, mida me, mida meile pakub häirekeskus. Selle number on viis kolm null üks, üheksa, üheksa, üheksa, neli üheksa. Ning seal tõepoolest vastatakse ööpäevaringselt.
Kas see grupp tänaseks päevaks on toimunud nüüd juba päris mitu erilendu, millega on suurem enamus neid inimesi sealt ära toodud ja nii palju, vähemalt kui mulle meediast arusaam jäänud, siis need, kes on veel jäänud, nad põhjusel või teisel ei soovi hetkel vähemalt sellist abi ja erilende hetkel rohkem planeeritud ei ole. Kas see grupp toimib endiselt, on see alles või on see tänaseks päevaks suletud või kohe sulgemisel?
See grupp veel täna esmaspäeva, üheksanda märtsi seisuga on alles, aga sealt me oleme kutsunud üles inimesi vabatahtlikult lahkuma. Ma saan aru, et seal suhtlus veel siiski mõnevõrra jätkub, aga, aga see plaan on kindlasti plaanis grupp sulgeda, et see ei jää igavesti.
Meil on küll täna saates käinud läbi, et meil ei ole jälgimisühiskond ja me ei tea, et kus inimesed on ja kõike seda, aga, aga no tegelikult meil ju nüüd telefonis on seal olemas see Eesti riigi äpp. Ja no selle kaudu ju saaks näha ja teada, et kus kohas need eestlased on ja saaks ju ka teavitusi saata, kas selline asi käis ka laua pealt läbi, et ehk räägiks nende riigi äpi tegijatega ja kasutaks seda hoopis selliseks Jah, mitte siis suhtluskanaliks, aga vähemalt informeerimiskanalina.
Ja, meil kui, kui me sellest Reisitargalt portaalist räägime, siis ta loodi kaksteist aastat tagasi. Ja toona tegelikult oli, oli üks mõte ja üks, üks tegevussuund, mida, mida päris pikalt ka arendati. See oli eraldi äpi väljatöötamine, ütleme, et tarbijana neid iga, iga väikse asja jaoks eraldi äpi olemasolu on suhteliselt niisugust frustrat tekitav situatsioon. Ja siin tõepoolest eesti .ee äpp on, on selline kanal, mis oleks kõige loogilisem koht, kust, kust võiks tulu saada ka reisisündmuse teenuse näol. Ja meil praegust Välisministeerium, Riigi Infotehnoloogia Amet, Riigi
Amet. Ma vabandan, mul viimane vaba päev oli kakskümmend kaheksa veebruar. Mõni sõna läheb ehk, aga ma tänan, jaa. RIA -ga me oleme praegust välja töötamas ka sellist sündmusteenu, teenust, mis, mis hõlmabki just reisimist. Reisimist. Me esmajärjekorras kõiki funktsionaalsusi, mu hulgas niisugust teavitusfunktsionaalsust, sinna ehk ei suuda sisse ehitada. Aga me, me unistame suurelt ja tahaks, et, et selle personaalse riigi üks funktsioon võiks olla see, et, et kui ma lähen eesti .ee -le, autendin ennast, et siis ja ütlen, et ma tahan reisida riiki X. Siis, siis see keskkond ütleb mulle, kui sa sinna soovid reisida, siis pea meeles, et vaata sul pass hakkab aeguma. Ja seal peab olema näiteks pärast liigist lahkumist veel pass kehtiv uus kuud, et sul tasub enne, enne reisile minekut uus pass tellida või mingeid muid niisuguseid asju. Kui inimene annab näiteks nõusoleku, et ja see on ainult mõttetasandil, siin ei ole mingeid, mingeid konkreetseid plaane, aga seal võiks olla selline funktsionaalsus, et, et, et kui, kui ma annan loa, et, et see äpp jälgib minu asukohta. Ja ma olen ühes riigis juba, ma ei tea, üle, üle kuue tunni või üle kaheteist tunni. Et siis ta teeb ettepaneku registreerida seal viibimine. Võib -olla ma olen seal, seal reisil. Et siis teha see registreerimine kodaniku jaoks veel lihtsamaks.
Tore on näha, et on jõutud tagasi teemade juurde, mille, mida mainiti koroonakriisi ajal. Et siis oli, millal Reisi Targalt käis viimati niimoodi suuremalt läbi ja toona minu suureks üllatuseks oli see, et äpp oli olemas, aga see veeb oli küll selline, et näha, et polnud tükk aega uuendatud ja kui ma toona Välisministeeriumiga rääkisin, siis oli jah korra enne koroonakriisi, vahetult enne räägiti, et Reisi Targalt äppi arendatakse uus funktsioon, kus sa saad nagu anda märku, et kui sinuga kõik on hästi. Et kui on kuskil on kriis, aga põhjusel või teisel sa ei soovi, ei saa mis iganes lahkuda, siis, siis selline võimalus on. Tänaseks päevaks nagu jah, näha on, siis seda reisitargalt äppi enam ei ole, ainult see veebileht. Aga selle veebilehe kohta ma tahtsin veel seda küsida, et te korra mainisite, et neid andmeid te vaatasite alles siis, kui nüüd Lähis -Idas läks selleks, nii -öelda asi läks kineetiliseks, siis ütleme nii, otsesõnu. Aga kuidas need andmed üldse hoiustatakse, kuhu, millisesse andmebaasi nad lähevad, ma loodan, et see ei ole tavaline lihtsalt mingi Exceli tabel ja niimoodi, et siis keegi hakkab sealt käsitööd midagi tegema, vaid seal on nagu natukene rohkem sellist e -Eesti sugemeid ka mängus, et ikkagi e -riigile omaselt, et ja pluss siis see tõesti, et kui mingi olukord on lahenenud, kuidas need nimed sealt siis hakkavad ära kustuma?
Just. See kõik käib meie põhilise, konsulaarvaldkonnas meil on põhiline töövahend konsuli andmebaas, andmekogu ja selle, sellel on keerulise nimega pealkiri. Aga selle kohta on antud eraldi andmekogu põhimäärus, mis, mis hõlmab nende andmete liike, kategooriaid, andmekaitse erinevaid aspekte, mis, mis võimaldab ja piirab meie tegevust. See, see, seal, selles on paika pandud siis ka need põhimõtted, kui kaua andmeid säilitatakse ja, ja kuidas nendega. Ja, ja see on keskkond, kuhu, kuhu autoriseeritud kasutaja logib sisse neid meie digiidentiteeti kasutamise, autentimise vahendeid. Et seal on, seal on logid selle kohta, kes millal on midagi vaadanud. Selles mõttes nüüd me, seal on kõik, kõik turvaline, nii nagu me seda riigilt ka eeldame. See, see andmekogu, me kasutame teda, konsulaarvaldkond on lai. See hõlmab kõiki neid teenuseid, mida kodanikul võib tarvis minna, kui ta viibib välisriigis. Kas ajutiselt või püsivalt, olgu see siis uue passi taotlus, olgu see mõne tõendi saamine selle kohta, et näiteks mul on Eestis autojuhtimise õigus, aga, aga kuidas seda võib teada kohalike, kohalikud võimud, näiteks kui mul on juhul, kui mul on autojuhiload kaduma läinud. Sellesama andmekogu kaudu me korraldame ka konsulaarabi andmise, olgu see siis niisuguse massilise kriisi puhul või, või personaalse kriisi puhul, kus, kus näiteks on mul kadunud reisidokument. Või olen sattunud näiteks haiglasse või mingi muu tervisehäda või, või kui on näiteks mingisugune, olen sattunud kuriteo ohvriks, et kõikidel niisugustel puhkudel see on niisuguse personaalsema konsulaarabi andmiseks. Aga nagu öeldud, meil on seal eraldi kriisihaldusmoodul, mis võimaldab meil ka siis näha selle kriisi, kriisi puhkedes, kui palju ühes konkreetses riigis on registreerinud Eesti kodanikke ja määratlemata koda, kodakondsusega isikuid ning siis me saame, saame kalibreerida oma, oma tegevuse. Kui siin on mitmeid kriise olnud ka viimastel paaril aastal, kus kriis on olnud reaalne, aga tuleb välja, et seda, seda maailma nurka eestlased pole üles leidnud, siis me saame jääda rahulikuks.
Aga see tugineb endiselt sajaprotsendilisest ainult reisitargal põhjal, mida inimesed ise vabatahtlikult on üles nii -öelda andnud ja nii nagu see Lähis -Ida näide oli, et enne, enne kui asi läks hapuks, oli viiskümmend inimest või viiekümne inimese jagu siis andmeid sinna sisestatud ja pärast siis te saite tuhat kolmsada. Ehk siis tegelikult see võib kehtida ka nende piirkondade kohta, mis te ütlesite, et on olnud rahulikud vaiksed, et jah, seal kohapeal toimub midagi, aga eestlasi seal ei ole, reaalsus võib ikkagi midagi muud olla.
Täpselt nii, aga sellistel puhkudel me, me, me kellelegi näpuga ei näita, me pigem kutsume inimesi üles enda, ennast teadama, teada, endast teada andma. Ja kõige, kõige praktilisem ja kõige, kõige kiirem viis selle tegemiseks on reisitargalt lehel enda seal viibimise registreerimine.
Täpsustage palun veel korra üle see, et kui kiirelt need andmed seal kustuvad, sest et taaskord jälle tuues selle Lähis -Ida intsidendi näiteks siis võttes, et ütleme, et minu reis saab läbi, ma ei tea, suvaline kuupäev, esimene märts. Tegelikult ma ei saa riigist välja, ma ei saa ei mööda, mööda maadega ega lennuga, ma ei saa mitte kuidagi, ma ei saa välja ja minu reis pikeneb. Kas juba teisel märtsil on minu nimi sealt ära kustutatud ja siis arvatakse, et minuga on kõik okei või tegelikult seal veel noh, ma ei tea, on mingi lõtk on sees nädal või, või kuu või tegelikult meil on väga raske on öelda, et millal on selline hetk, kus võiks nüüd automaatselt ära kustutada selle nime ju.
Just. Meil selle põhimääruse, mida ma mainisin, põhimääruse järgi kõik andmed säilitatakse viis aastat. See on see andmete säilitamistähtaeg, nii et seda pole vaja karta, et kuigi ma märgin oma reisi kestvuseks nädal aega, et siis nädal pluss üks, siis keegi minust midagi ei tea enam.
Aga just seda karta te küll ütlesite, et logid on maas, aga ikkagi, et ma tulen ju reisilt tagasi. Ütleme, et selline mõistlik aeg, mõned kuud on möödunud, enam tegelikult otseselt neid andmeid ei vajata ju. Et, et siis võiksid kustuda. Näiteks, kas inimesel endal on võimalus võtta teiega ühendust ja öelda, et kuulge, olge nüüd palun hea, kustutage need sealt andmekogust ära, need andmed?
Jaa, see on andmekaitse, isikuandmete kaitseseaduse üks põhi, põhi, põhimõtteid ja, ja see on kodaniku õigus.
Üks teine asi, mis teil veel on, ma vaatasin, et Facebookis on ka eraldi siis leht on tehtud, mis kus on väga palju nagu väärtuslikku informatsiooni, aga mulle endale isiklikult tundus, et see informatsioon võiks kuidagi suuremalt kuskil olla mäng välja mängitud, sest seal on tõesti ma toon nüüd mängu mõned teised riigid, et kus siin oli Küprosel oli ka esines intsidente. Et tavaliselt Küprosele reisile, reisides ei teki nagu sellist mõtet, et noh, et seal, et ma nüüd vot reisitargalt on see koht, kuhu ma nüüd peaksin minema oma, oma reisi kirja panema. Siis oli ka jah, Maltal ei toimunud midagi, küll aga Maltal läheduses toimus midagi, et üha rohkem jääb selline mulje, et ka Euroopa Liidu liikmesriigid on sellised, kus peaks hakkama reisitargalt peale mõtlema. Esiteks, kas on nii, kas me tõesti peame hakkama nüüd, ma lähen, sõidan autoga Lätti, lähen Leetu, lähen Soome, panema sellist infot ka Reisi Targalt äppi kirja. Ja siis teiseks see informatsioon, mida te Facebookis jagate, kas on mõtteid, kuidas seda nüüd laiemalt ka veel jagada?
Me kõigepealt, me kutsume üles registreerima igat reisi, toon näite enda, enda varal. Möödunud aasta veebruari alguses reisisin töö lähetusse Brüsselisse ja mulle tuli meelde oma reisi, reisi registreerida alles siis, kui ma olin Brüsselis lennujaamas ja hakkasin sealt bussiga linna sõitma. See oli kohtumisele, kohtumine toimus hommikul, eelneval õhtul ma jõudsin sinna kohale. Ja järgmisel päeval tuli mulle teade, et Brüsselis on toimunud tulistamine metroojaamas. Ühistransport, ühistransport on pandud seisma, metroorongid ei sõida ja, ja, ja ju ei tundu, et, et Belgia oleks kuidagi ebaturvaline riik. Aga samas seda teavitust ma poleks saanud, kui ma poleks ennast registreerinud. Ma, mul oli paar päeva hiljem Riigi Tugiteenuste Keskusega kohtumine ja palusin neil statistilist väljavõtet, et kui palju näiteks selle intsidendi päeval viibis Eesti ametnike läheduses ja sealt seal Brüsselis. Minule lisaks nähtavasti seal veel kaheksakümmend kolm ametnikku. Aga see ilmestab seda tegelikult, võib -olla see oli natukene veel ekstreemne. Meil, me oleme võrrelnud registreerinud, registreerunute arve statistikaameti arvudega Eesti, Eesti reisijate kohta üle maailma. Ja niisuguse ümmarguse numbrina võib ütelda, et viis protsenti reisidest registreeritakse. Kas see on hea või halb, no mina professionaalselt loodaks, et see, see arv veel kasvab. Viimastel aastatel me oleme näinud, et või tegelikult viimasel aastal, aasta jooksul on, on rohkem ja rohkem seda registreerimise linki üles leitud ja selle eest ma muidugi tunnustan kaaskodanikke. Me püüame kasutada väga erinevaid kanaleid inimesteni jõudmiseks, aga siin ka meie, meie enda inimressurss seab piirid. Loomulikult erinevate inimeste meediatarbimine on väga erinev, võib -olla meie vanused veel kasutavad Facebooki, nooremad vaevalt enam. Et see kindlasti ei ole niisugune, noh, meedia, meedia valdkond ongi või meedia tarbimine on killustunud väga vanuseliselt ja, ja nõnda edasi. Me proovime kasutada neid erinevaid kanaleid, meil on, meil on Välisministeeriumi koduleht, meil on veebikonsul Facebookis. Ja need on meie peamised kanalid, kus ja Reisitargalt leht muidugi ise, kus me püüame selle, selle info välja saada. Aga, aga jah, meie võib -olla enda inimressurss peab, seab siin teatavad piirid, et kui palju me erinevaid kanaleid suudame üleval pidada.
Kas see Välisministeeriumi veebikonsul Facebookis on selline, kuna ma just vaatasin, et sõnumit saab sinna saata?
Kas seal siis jah, vastavalt teie võimalustele üks hetk keegi inimene vaatab ka reaalselt otsa ja siis vaatab, et mida selle sõnumiga teha või sealt pigem tuleb automaatne vastus, et vot ole hea, et kui sul on mingine kiire loomuline asi, siin on see telefon, helista sinna ja sa saad seda abi. Aga pigem nagu kasuta nagu mingeid teisi kanaleid meiega suhtlemiseks.
Ja me tööpäevadel vastame nendele pöördumistele, mis Facebook Messengeri kaudu tulevad, vastame vahetult, aga, aga seal on ka automaatvastus selle kohta, et, et saab saata e -maili või siis helistada viis, kolm, null, üks, üheksa, üheksa, üheksa, üheksa numbril.
Ma toon uuesti korra selle Küprose mängu. Mis hetkel, kui nüüd on inimesi, kes on enda olekust Küprosele andnud märku ja, ja ma kontrollin üle, et faktiliselt korrektne olla, teisel märtsil toimus seal intsident, kus siis Ühendkuningriigi sõjaväebaasi ju tabas droon ja, ja selline Võiks olla nagu informatsioon, millega võiks kursis olla, kui sa oled seal riigis. Kas Välisministeerium siis kohe vaataski jälle ära reisitargalt, kes seal on ja see info edastati neile või kuna see puudutas tegelikult ühte Ühendkuningriigile kuuluvat või nende kasutuses olevat sõjaväebaasi ja sellist tsiviilisikuid ta nagu otseselt ei mõjutanud, siis selle kohta teavitust ei saadetud.
Seal pigem on see, see teine, kuigi teatavasti Küpros on sellel poolaastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik, siis sellel, selle nädala esmaspäeval, nädal aega tagasi oli, oli kavandatud seal toimuva välisministrite kohtumine ning nädala jooksul veel palju teisi kõrgetasemelisi kohtumisi, mis, mis olid kõik sellest mõjutatud. Nii et me, ma ise vastasin ühtede teise ministeeriumi kolleegide küsimusele, et kas, kas endiselt on turvaline sinna reisida. Mulle praegust ei meenu, et me oleksime eraldi selle kohta, Küprose kohta saatnud välja sõnumit. Kuna me olime lihtsalt selle Lähis -Ida, Lähis -Ida kriisi haldamisega nii, niivõrd seotud, et see mitmik kriiside haldamiseks meil võib -olla me peame selle paremini läbi kaaluma, et kuidas, kuidas me nende, nendega toimetuleku tagame.
Ja kui me võtame oma vestluse kokku, et mis on siis selle Lähis -Ida kriisist tulenevalt just sellised suurimad õppetunnid olnud, et. Mul endale jäi kõrvu tõesti, et inimestele selline südamele, südametunnistusele koputamine, et reisi targalt, et õppige see pähe, kui kuskile minek on, pange ennast kirja, aga teie vaatest, mis need õppetunnid on?
Ma võib -olla siin kahjuks siin natukene vastuse võlgu. Me oleme teinud esialgseid aruteluid oma, oma keskis, aga nagu öeldud, me oleme töötanud alates esimesest märtsist kuni eilse õhtuni ilma pausideta. Ja selleks niisuguseks süga, süva analüüsiks või reflektsiooniks ei ole, ole paraku aega olnud. Meie, meie fookuses on olnud nende seitsme lennu ja ühe bussireisi korraldamine Kataris, seitsme lennu korraldamine piirkonnas siis kas Tallinnasse või Riiga ja ühe bussireisi korraldamine tuhastarihaadi, et meie inimesed saaksid vahetust ohupiirkonnast välja. Ma, meil on kindlasti parandamise ruumi, kuidas meie mõned tehnilised lahendused töötavad, et me, et me, nad oleks veelgi tõhusamad, me saaksime keskenduda just inimeste aitamisele ja vähem tehnilistele probleemidele või tehnilistele küsimustele. Mis tõite siin välja võib -olla mõningaid kriitilisi momente, mis, mis seal WhatsAppi grupis ka ehk teinekord kõlasid. Mis mind on, minu südant on väga -väga liigutanud, on tegelikult see ühtehoidmine, hästi ratsionaalne ja, ja, ja soe suhtumine, mida me oleme valdavalt näinud. Ja, ja üks üsna oluline moment ka. Kui ma mainisin, et varasemates kriisides on eestlaste hulk nendes kriisipiirkondades olnud suhteliselt väike, mistõttu me ei ole ka eraldi erilende korraldanud. Siis meie inimesed on ikkagist koju saanud eelkõige tänu sellele, et me oleme, me oleme abi saanud teistelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt. Kes on ise korraldanud neid erilende ja on, on meie kodanikke kaasa võtnud. Nüüd kuna seekord meie korraldasime erilende selliselt, et me kõige haavatavamad Eesti kodanikud tõime esmajärjekorras ära. Aga mingi hetk oli selge juba, et huvi on mõnevõrra väiksem, nii et meil tekkis ka võimalus abistada teiste liikmesriikide kodanikke. Et see niisugune õlg -õla küünarnuki tunne koos teiste samas paadis olevate riikidega oli, oli väga -väga tuntav. Ja meie, meie lendudega said koju ka Soome, Rootsi, Norra, Islandi, ka Leedu kodanikke. Et, et, et see, see tunne, et meie saime tagasi anda seda tuge, mida me oleme siin aastate vältel saanud kogeda, et see oli, see oli väga, väga meeldiv.
Väga meeldiv, et te tulite ka täna saatesse rääkimaks sellisel olulisel teemal, nagu ta on, et mitte, et ma tahaks saatekuulajatest tekitada veel sellist paanikat juurde. Elame ju niikuinii ärevatel aegadel, aga, aga nii nagu ma juba korra ütlesin, aga ma ei väsi siis kordamast, et reisitargalt on see nimi ja see lehekülg, mis tasub endale pähe õppida ja enne reisile minekut pange siis oma reis kirja, kuhu te lähete, kui kauaks te lähete ja kellega te lähete. Et olla selleks, kui peaks midagi hullu juhtuma, saab Eesti riik teiega ühendust võtta ja teid tagasi kodumaale toimetada. Loodame, alati loodame, et ei ole seda vaja mitte kunagi, aga nagu Lähis -Ida kriis praegu näitas, siis kasu võib sellest väga palju tulla. Suured tänu stuudiosse tulemast, Välisministeeriumi konsulaarabibüroo direktor Margus Särglepp. Head kuulajad, tõesti jagage seda tänast saadet, kuna väga palju olulist infot on siin, mida me saame kõrva taha panna ka edaspidiseks. Mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega järgmisel korral.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]