Jaa, nii, ma teen väikse, hästi kiire intro, et kuidas see praegu käib, eks ju, et e -residendiks saamine käib interneti teel, et noh, et alustad avalduse täitmist, see on juba Politsei - ja Piirivalveameti keskkonnas, nemad siis teevad taustakontrolli. Ja üheksakümmend, umbes üheksakümmend protsenti juhtudes siis Politsei - ja Piirivalveamet ütleb, et tere tulemast, te olete saanud e -residendiks. Ja nüüd siis trükitakse kaarte, kaart hakkab rändama diplomaatilise postiga sellesse Eesti Vabariigi saatkonda või esindusse, kuhu see e -resident selle tellis. Ja keskmiselt võtab see aega kuuskümmend neli päeva kogu see protsess. Ja see tegelikult on liiga pikk, et jah, et me ütleme küll, et Eestis saab luua ettevõtte viieteistkümne minutiga, aga noh, e -residendi jaoks on see ikkagi viisteist minutit pluss maksimaalselt kuuskümmend neli päeva. Nüüd see kuuskümmend neli päeva ongi see, mille osas e -residentsuse kasutajateekond ei ole muutunud üheteistkümne ja poole aasta jooksul ja mis ta siis nüüd alates järgmise aasta algusest peaks muutuma. Sul on täiesti õigus, et üks hange on juba väljas, selle võitis, selle on juba ka üks ettevõte võitnud ja töö käib. See on nüüd SMITi ehk siis Siseministeeriumi IT -maja hange, mis on meie rahastatud, meie töö. Ja seisneb see siis selles, et äpi kaudu saaks kaugtuvastada inimese. Et ta on selline lisaturvalisuse kiht, meie näeme. Seda saab teha ainult nende riikide kodanikega, kellel on biomeetriline pass, nii et me võtame väikse kaotuse sisse e -residentsuse müü, müümise osas, et me ei saa seda tulevikus enam müüa või noh, reklaamida, kutsuda siia isikuid riikidest, kellel ei ole biomeetrilist passi kasutusele võetud.
Jah, no ma olen ka tuvastanud, et, et igasuguste selliste tehniliste arenduste puhul arendajad ja ka tellijad tahavad alustada väiksemast ja minna siis suurema peale. Et alati on, räägitakse pilootidest, ilmselt, et noh, kui tehakse piloot, siis valitakse välja üks partner või mingi use case, on ju, et proovime, testime, kui töötab, on hästi, saab minna laiemaks ka. Nii et, et noh, meie ise leidsime, et kirjutame selle siia hankesse sisse, et me ei piiritle seda ära ainult e -residentidega, et kui on hea asi, et siis me oleme jälle hädas, et me ei tohi seda, me justkui nagu ei tohi seda kasutusele võtta teiste jaoks ka. Et mina tean, küllap PPA on seda tegelikult oodanud, et, et neil see võimalus tekiks, alternatiiv oleks lisaks ka sellisele inimtuvastamise aspektile. Ja endiselt, et ka, ka e -residentide puhul, et juhul kui peaks tekkima, ma ei tea, neil kahtlus või kõhklus, siis tegelikult PPA -l jääb õigus, jääb alles see õigus öelda, et teate, me soovime, et lisaks sellele kaugtuvastamisele käiksite siiski ka endale kõige lähemas saatkonnas ära, et me tahame, et seal ka veel inimene vaataks teid üle, nii et, et nagu turvalisuse mõttes on see nagu väga hea süsteem. Aga jah, et, et seetõttu ma ütlesin, et kui see kõik töötab, et kui see piloot õnnestub, kui PPA on rahul. Ja noh, vahel võib ju ka nii olla, et, et näiteks, et me ei ole rahul ja me teeme siis arendusi veel ja siis saab paremaks, on ju, et noh, ma julgesin välja reklaamida, et kaks tuhat kakskümmend kaheksa, esimene jaanuar, saame, saame kõik anda oma sõrmejäljed Politsei - ja Piirivalveametile läbi selle meie äpi, seetõttu.
Väga head, õiged küsimused, see küberturvalisus üldises mõttes on seal ka väga oluline teema, millele tähelepanu pöörata. Aga head kuulajad, nagu ma lubasin, siis tänane saade, kus esialgu me rääkisime hästi palju e -residentsusest, sai poole peal sellise pöörde ja no tõesti, käsi südamel oli ju huvitav, nagu päriselt ausalt, kõigil eestlastel oli huvitav teada saada, et, et mis sellest AI isikukoodi teemast saab. Tänases saates oli külas e -residentsuse programmi juht, ettevõtluse, innovatsiooni sihtasutuse juhatuse liige Liina Vahtras ja mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega järgmisel korral.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]