Tere tulemast kuulama riigi IT -podcast 'i Kriitiline intsident. Tegu on podcast 'iga, mis räägib Eesti e -riigist selle kõige laiemas mõistes ja seda lihtsas keeles, arusaadavas keeles, et ka tädimaali saaks aru, et miks meil on olemas ID -kaart, e -hääletamine ja kõik sellised asjad ja miks meil on olemas tehisaru ja miks seda tuleb aina üha rohkem peale Koolides kui ka kõikjal mujal, ehk siis räägi meie riigi muredest, valudest, rõõmudest, õnnedest ja kõigest veel. Tänase teema ajendiks oli Andmekaitse Inspektsiooni välja saadetud ringkiri koolidele, kus nad tuletasid meelde kõiksugu erinevaid asju, mida peaks üks haridusasutus teadma siis andmekaitse mõttes. Tänases saates on külas Andmekaitse Inspektsiooni koolitus - ja ennetustiimi jurist Keili Kepi, tere.
Ja ühtlasi on saates ka tiimhüppe projektijuht Laura Kalda, tere.
Ja mina olen endiselt saatejuht Ronald Liive. Ja alustuseks asumegi selle HAK -i ringkirja juurde, et tundub, et koolid siis, ma ei tea, ei saa aru, et mis toimub või niimoodi, et kogu aeg peab meelde tuletama neile, et mis asi on isikuandmete kaitse üldmäärus ja et mida selle asjaga üldse teha, kas on nii või?
Mõni see ei ütleks nii resoluutselt, et koolid üldse aru ei saa. Pigem ütleks nii, et kordamine on tarkuse ema ja, ja ennetustöös peab see eriti paika. Et tegelikult on tegemist ka sellise iga -aastase traditsiooniga, kus me siis ikkagi kooliaasta alguse puhul ringkirja välja saadame. Oleme teinud seda ka eelnevatel aastatel, eelnevatel, erinevatel teemadel, et ma nüüd kindlasti ei tahaks, et keegi siit välja loeks seda, et koolides on olukord nii, nii halb, pigem mitte. Vastupidi, me näeme, et koolid tunnevad selle teema vastu, andmekaitse vastu järjest rohkem huvi ja hoopis küsivadki meie käest järjest rohkem küsimusi. Et pigem on see tervitatav, et me lihtsalt toome selle teema siis nii -öelda ikkagi päevakorda teatud aja tagant.
Kas te selle kirja pealkirjaks panite ka, et kordamine on tarkuse ema, sest see on ju tegelikult see, mida koolis ju tehakse, et me aina kordame, kordame seni, kuni jääb see, see materjal meile pähe.
Ei pannud nii, et tuleb tunnistada, et, et seda mitte, aga, aga jah, minu meelest selles mõttes ei tasuks siit välja lugeda seda, et, et pigem mingid sellised suured probleemid on.
Sest minu teada, minu mälus vähemalt ei ole nii palju, kui ma olen kätt pulsil hoidnud AK -i tegemistel, teie ettekirjutustel ja kõigel muul kohtulahenditel, siis ühegi haridusasutuse nii -öelda siis vastu te ei ole ju läinud, ei ole ju öelnud ühelegi haridusasutusele, kuulge, et te nüüd postitate siin laste pilte, nende nimesid ja, ja mida kõike veel kuskilt avalikult ja te ei tohi seda teha ja nüüd tead, teid ootab mingi trahv või karistus selle eest.
Eks seal on ilmselt ka põhjus selles, et jah, tõepoolest kindlasti selliseid eksimusi juhtub, aga need on tihti sellised teadmatusest tulenevad eksimused. Et kui me nüüd mõtleme, kui palju tööd on õpetajatel, kõikidel teistel spetsialistidel, kes koolis töötavad, siis paratamatult kõige selle juures see viimane osa, et noh näiteks tuues selle pildi näite, et ma nüüd teen selle klõpsu ära ja kas ma selle nüüd postitan, et noh siis võib -olla seal see üks hetk jääb, kus enam siis võib -olla nii palju andmekaitsja peale ei mõelda. Et, et see on lihtsalt võib -olla selline natukene teadmatusest tulenev olukord ja, ja noh, sellisel juhul ei ole meie eesmärk kindlasti kedagi karistada, vaid kui tõepoolest meile selline, kas siis mingi märgukiri või kaebu õht tuleb, siis me noh, juhime kooli tähelepanu sellele, aga, aga jah, kohe karistama ei tõtta.
Kordamine on tarkuse ema. Ma arvan, kõik on nõus sellega, kindlasti haridusasutused on ka sellega nõus. Aga tänavuses ringkirjas, kui ma nagu lasen kiiruga silmaga sealt üle ja loen seda, siis ega te ülemäära palju just neile näiteks piltide teemale ju ei keskendunud seal, vaid fookus oli hoopis mujal. Millest lähtuvalt te siis sellise lähenemise võtsite, et jah, kordamine on tarkuse ema, aga me nüüd enam ei korda sel aastal seda, et Et millistel tingimustel tohib nendest lastest pilte avalikult postitada, nende nimesid ja kõike seda, vaid me võtame fookuse nii -öelda muude teemade peale.
Ma arvan, et noh, siin niimoodi otse ja lihtsalt öeldes, siis ega tegelikult see põhjus on lihtsalt selles, et mingi valiku peab tegema. Ja muidugi see valiku tegemine lähtub ka sellest, et mis on selline aktuaalsem teema, mille osas me näeme, et tuleb küsimusi. Et noh, see ei tähenda, et kuidagi need teised teemad oleks vähem tähtsad ja, ja väga palju neid sinu mainitud teemasid me oleme ka enda eelnevate aastate ringkirjades juba käsitlenud, et. Kas või kaamerate kasutamine, see, kuidas võtta nõusolekuid nõusoleku vormis, et mille jaoks üldse siis kool peaks võtma ja tohib võtta nõusolekut. Et ja sellest pildistamisest, et see käib ka kokku selle nõusoleku temaatikaga, et me oleme sellest tegelikult jah, eelnevatel aastatel rääkinud ja lihtsalt ei soovi ka väga palju jääda ühte asja kordama, et, et vahepeal peab ka teistest asjadest rääkima.
Kordame ühe asja ära, enne kui me läheme selle aktuaalse teema juurde. Just see nõusoleku küsimune, kas piisab sellest, kui haridusasutus küsib ühe korra lapsevanemalt nõusolekut ja, ja nii on, kui ütleme, et tegu on siis kooliga, kus ongi esimeses klassis kuni kaheteistkümnenda klassini ja seal vahepeal uuesti nõusolekut küsima ei pea.
See on üks hea näide ebakorrektsest käitumisest, et tegelikult ikkagi nõusolekut oleks väga hea uuendada igal aastal. Sest noh, kui me nüüd mõtleme selle väikse kooli juntsu peale, kes läheb esimesse klassi ja nüüd kaheteistkümnendas klassis käiva noore inimesega, kes on kohe sisenemas täiskasvanu ellu, et ilmselt ka tema enda soo on selle aja jooksul väga palju muutunud.
Nii et peaks iga aasta uuesti siis seda küsima nõusolekut?
Nii, ja nüüd see aktuaalne teema, et, et ei oleks niimoodi, et seitse minutit on meil juba saade kestnud ja teine külaline polegi sõna saanud tiivhüppe projektijuht Laura Kalda. Et põhjus oligi see, et HAK -i selles ringkirjas väga palju keskendatud just tehisarule ja ka üldiselt siis digirakendustel oli vist see sõna, mis seal välja toodi, ehk siis need on need, mitte päris need e -õppekeskkonnad, mitte e -koolide asjad, vaid siis need Kahootid ja kõiksugu sellised asjad, mida kasutatakse. Aga mul nagu selle peale, kui mina nii lapsevanemana kui neist teemadest nagu huvitunud inimesena, ma lugesin ja vaatasin ja siis mõtlesin, et oota, aga kas tiihüppetiim nagu ei tee juba kõike seda ära või, jah? Et ma ei tea, mulle jäi selline arusaam, nüüd te saate mind parandada, kui see nii ei ole, kuidas see on, et kas te teete koolide eest kogu selle andmekaitse teema juba ära või ei tee?
Et andmekaitset me selles suhtes, ma arvan, et miks D -hüpe on hea, et ta on sellise keskse algatusena riigis olemas, ongi see, et me tõepoolest oleme koolidele heaks partneriks ka nendel teemadel, mis puudutavad andmekaitset. Et me tõepoolest oleme siis niimoodi koolide ja siis teenuseasutajate vahel sellise sihtasutusena, kes siis toetab koole, et kui nad tahavad näiteks tehiselu rakendust kasutada, et siis me vahendame seda, me pakume ka tuge, me pakume omalt poolt koolitusi, abi nende asjade läbimõtestamisele, aga tõesti siis ka andmekaitseliselt kõik see mõjuhinnangute pool, see andmetöötluse pool, et me anname, oleme ise need asjad koostanud ja anname koolidele ka neid näidiseid ette. Et üks selline oluline asi, mida me tahaksime koolidelt paluda ja väga toetame neid ka selles ja, ja see on üks selline selle aasta eesmärke ka, on see, et tekiks selline tehisaru kasutamise kord koolides. Koolides, mis ühelt poolt tõesti puudutab neid andmekaitselisi aspekte. Aga teisalt ka selliseid käitumuslikke asju, et tõesti, et, et kuidas me siis otsustame, et me kasutame, et, et mida siis õpilased arvavad sellest, et, et kuidas õpetaja võiks kasutada, kuidas õpetaja arvab, et õpilased võiksid kasutada, et nad jõuaksid ühisele arusaamisele. Nii sellest, et, et, et kuidas see praktikas peaks siis välja nägema, need teemad jõuaksid koolides arutelu alla ja jõuaksid arutelu alla mitte nii, et ainult nüüd juhtkond istub maas ja vaatab need lepingud läbi, vaid siis tegelikult kogu koolipere ühiselt võtab selle tehisaru teema ette, närib seda natukene ja lepib kokku oma koolis need reeglid siis nii, nii ütleme, võtab need andmekaitse aspektid arvesse, aga siis ka laiemalt, et mis, mida me siis oma koolis selle teemaga peale hakkame.
See on T -Hüppe soov ja nägemus ja tegelikult see on ka HAK -i soov ja nägemus, sest et te näete nüüd ette, ma ei tea, mul on lihtsa, lihtne öelda nii -öelda väljast tulnud inimesena, et teie näite nüüd, näete nüüd ette selliseid reegleid ja tingimusi, aga mis tegelikult on, et te vist lihtsalt tuletategi, nii nagu me rääkisime, et kordamine tarkuse ema, kõike seda meelde, mis juba on kuskil seadustes regulatsioonides kirjas, et mida tegelikult peab tegema enne seda, kui mõni haridusasutus võtab selle näiteks tehisarvurakenduse võtta, ütlemegi sellele chat GPT, see on kõik saavad aru, millest on juttu, võtavad selle kasutusele. Ehk siis te ütlete, et näete, tegelikult siin on selline seadusepügal, te peate nüüd tegema nii -öelda, mida nad peavad tegema?
Kõigepealt ma korra tulen selle küsimuse juurde tagasi, et tõepoolest selles mõttes jah, ringkirja, et me ikkagi räägime kõigest sellest siis, mida erinevad õigusaktid ütlevad, mida peab tegema. Aga kui rääkida nüüd sellest, et kas alati on kuskil olemas mingi seadusepügal, siis sellega on natukene keerulisem. Et, et ma nüüd ei tahaks, et võib -olla kellelegi siit jääb see mulje, et kuskil on mingi paragrahv, mis väga täpselt ütleb, et nii peab tegema ja nüüd koolipidajal on väga lihtne ja minna vaadata see paragrahv üle ja nii teeb. Et noh, andmekaitse mõttes tegelikult see kõik ikkagi sellistele teatud põhimõtetele taandub ja nendest põhimõtetest tulenevalt siis need erinevad sellised nii -öelda soovitused on tulnud, et, et võib -olla selles mõttes alati ei ole nii, nii kerge öelda, et kuskil oleks mingi seadusepügal. Et, et siis jah, selle, sellega peab arvestama, et mis ma tahtsin ka siin veel lisada, et selles mõttes andmekaitseinspektsioon jah, tõepoolest saab anda suuniseid juhendada, samamoodi ka tiigihüppemeeskond. Aga üldine see põhimõte ongi see, et lõpuks kõik sellega, selle kaalutlusotsuse ja, ja otsused, kuidas ja mida tehakse, selle teeb ikkagi lõpuks kool ja see vastutus jääb koolile. Et, et see tähendab ka seda, et ükskõik mis digirakendusi kasutusele võetakse, et siis tegelikult ka kool peab selle iseenda jaoks läbi mõtestama.
Et kui on ütleme lihtsas maakeeles see arvutitund on ju, eks, ma saan aru, et erinevad koolid kutsuvad seda väga erinevalt on ju, et ei, ei ole arvutitund, see õige nimetus alati. Aga on siis see tund, on need Kahootid ja kõiksugu muud, mingisugused sellised saidid, sinna justkui nagu midagi erilist vist ei sisestata õpilase kohta, vist võib -olla äkki nimi või siis on õpilase enda otsustada. Kas selliste asjade puhul peaks ka nagu Aki hinnangul siis kool vaatama ikkagi, et noh, kuhu täpselt ja milliselt need andmed sealt edasi liiguvad, kas seal peetakse mingit logi, millises serveris nende hoiustatakse, kõike seda?
Absoluutselt, sellepärast et tegelikult ju noh, hoolimata sellest, et ma panen sinna, sisestan võib -olla teabe, et olen Peeter kuuendast B -st on ju, et noh, kui me näiteks nüüd räägime sellest olukorrast, et sinna tuleb sisse logida, kui tõepoolest on tegemist rakendusega, mida saab lihtsalt kasutada ja sinna sisse ei logita, siis see jälg on ilmselt tõesti väga -väga minimaalne. Aga kui me nüüd räägime sellest, et kool hakkab kasutama mingeid vabalt kättesaadavaid rakendusi ja, ja palub sinna õpilastel siis kasutajakonto teha, et hakkame seda kasutama, siis tegelikult kõige -kõige esimene küsimus haakub nüüd selle esimese teemaga, selle nõusoleku teemaga, et tegelikult kui tegemist on sellise. Mitte päris õppetööks vajaliku rakendusega, siis selle kasutamiseks peaks ikkagi ka nõusoleku võtma. Mitte nii, mida mina ka enda kooli praktikast mäletan, et lihtsalt mingit kasutajakontod kuhugi tehti, õpetaja ütles, nüüd me teeme. ja, ja kahjuks need kasutajakontod on ilmselt siiamaani kuskil alles ja ma ei saa neid isegi enam kustutada, sest põhimõtteliselt ma ei tõenda ära, et, et see minu kontogi seal on, aga need asjad on nähtavad internetis.
Kas tiihüppe tiim oli enne akiringkirja teadlik, et nõusolekut peaks ka küsima nagu selliste teemadega seoses?
Jah, et tiimhüppe tiim on tõesti siin ja noh, eelmisel juunil meie tegutsemist alustasime ja üsna esimeste nädalate jooksul juba kõik istusime Haki inimestega maha ja oleme neid asju tõesti väga põhjalikult läbi töötanud ja, ja ette valmistanud ka andmekaitse vaates. Et selles suhtes oleme hästi kursis, et mida siis D -Hüpe teeb, on ikkagi siis konkreetselt hetkel siis sel õppeaastal veel kahe tehisaru rakenduse litsentside vahendamine ja siis nende kasutamise toetamine, et siis nii -öelda need teised rakendused, mis siin kõrval on, et need nüüd D -Hüppe tegevustesse ei, ei puutu. Küll aga me ise väga loodame ka seda, et koolid siis tõepoolest, et kui nad nüüd nende teemadega hakkavad tegelema, ütleme siis tehisaru või, või muude rakendustega laiemalt, et siis noh, see on võimalus ka need, kogu see muu maailm korraks ette võtta, läbi mõelda, seda tõesti muutub ka kiiresti, et, et me mõistame, et see on ka keeruline maailm, kus siis opereerida. Ja aru saada täpselt, et mis, mis, kus juhtub see, noh, see maailm liigub ka ju andmekaitselises mõttes piltideni, mingite muude meediumiteni, et helifailideni, et ta, ta on selles suhtes kompleksne, noored on väga leidlikud ka nendes asjades, mida nad ise kasutavad või mida nad esitavad. Õpetajad tegelikult tahavad katsetada erinevate variantidega. Et see ei ole lihtne, aga selle jaoks tuleb see aeg lihtsalt leida ja, ja need asjad siis selgeks teha ja läbi mõelda. Et meie jah, oleme siis nii -öelda ise, ise kindlasti kursis täpselt siis selles oma, oma domeenis, et mis need, mis need riskid ja võimalused on ja, ja toetame siis parimal võimalikul viisil siis koole nende asjade läbimõtlemisel.
Nii, ja kuidas te kooli toetate, kui kool tuleb teie juurde, tulebki jutuga, kuulge, me saime AK -is selle kirja ja, ja siin on nüüd toodud selliseid asju välja, et mina ei oska neile vastata, mina lihtsalt teie tulite minu ukse taha, ütlesite, et kuulge, ma saan seda chat -kepetit kasutada, ma võtsin kasutusele, aga ma nüüd ei tea, et, et näiteks tahan Jüri või Mari kohta, on ju, et ta on mulle siin igasugu töid esitanud mitme aasta vältel, on ju, aga nüüd ta kuidagi Kõik on hüpoteetiline, on ju, nii saatekülaliste kui kuulajate jaoks, et väga hüpoteetiline olukord, me teeme mingit rollimängu praegu, nii nagu AI -ga saab väga palju teha. Et, et tahangi õpetajana anda talle ette näiteks, et esimesest kuni viienda klassini tema õppetase vot oli selline, tema tegi oma töid vot niimoodi, nüüd ma näen, et hüppeline kasv, et ma tahaks nagu teada saada, et kas ta on oma tööde tegemisel, kas ta kuidagi on näiteks tehisaru abi rakendanud, on ju, kas ta laseb oma töid tehisarul teha, või tõesti ongi õpilane lihtsalt saanud hulka targemaks. Et aga, aga nüüd ütleb mulle, et õpilaste hindamise puhul nagu ma vist ei tohiks seda kasutada või, või kuidagi tohib ja niimoodi, et mida te teete siis selle kooliga, kes niimoodi sellise jutuga tuleb?
No see on tõesti huvitav, selline olukord, sellist olukorda ei ole veel, ei ole veel ette tulnud, et noh, mis, mis, see, millele sa üritad siin võib -olla viidata, on ka selline pikem personaliseeritud nagu õpiteekond, eks ju, et, et see tõesti, et kui see laps nüüd me kuidagi monitooriks teda üle pikkade aastate ja siis teeksime mingisuguseid hindamisotsuseid, see tõepoolest ei ole, ei ole niimoodi lubatud automaatselt seda teha nendel rakendustel. Ja mis see hindamise puhul on siis oluline teada koolidel ja mille, mida me neile ka ütleme, on see, et tõepoolest, et kui õpetaja näiteks Noh, mingid sellised päris kasutusjuhud on ka võib -olla see, et ta on näiteks mingisugused hindamiskriteeriumid ise sisestanud rakendusse ja töid siis ilma isikuandmeteta näiteks mingit tekstilõiku sealt läbi jooksutab, et ta võib seda rakendust seal kasutada, et rakendus näiteks toob talle välja, et vot siin kolmandas punktis sellised teemad tõstatusid esile ja nii edasi ja nii edasi, aga ta, tema peab olema see, kes lõpuks selle üle kontrollib ja selle hinde paneb. See on see oluline osa siin ja see sõnum siis õpetajatele ka. Ja, ja noh, tegelikult me noh, õpetajate puhul ka, et, et sellist, see isikuandmete sisestamise pool on see keeruline osa ja nad tõesti otsivad ka lahendusi seda, seda vältida. Sest et mingitel juhtudel testida, noh, eriti kui ütleme mingites, ma ei tea, valikvastustega testides, et ta tõesti on ju väga suureks abiks ka need, need rakendused ja õpetaja töökoormust siis aitavad leevendada, aga siis see on see pool, mida nad peavad seal tõesti jälgima.
Et ma küll rõhutasin, et see on kõik hüpoteetiline, see minu vaatevinklist ta oligi hüpoteetiline, lihtsalt ajend tulenes taaskord Aki ringkirjast, kus see hindamise teema oli sees ja ma eeldan, järeldan, arvan, mis on väga halvad asjad, et ega päris tühjas kohas te ju oma ringkirja seda sisu nii -öelda ei koostanud, ehk siis see hindamise, õpilaste hindamise teema kuidagimoodi on teie töölauale ikkagi tulnud. Mis, mis kaudu?
Ütleme niimoodi, et võib -olla me pigem proovisime seal siis ennetada neid olukordi, sest teatavasti on meil siin juba juhtumas ka tehisintellekti määrus. Ja, ja tehisintellekti määrus ütleb seda, et tegemist on ikkagi siis kõrge riskiga tehisintellektiga sellisel juhul, kui siis haridusvaldkonnas kasutatakse seda hindamiseks. Ja, ja noh, seal on jah, siis väga palju selliseid erinevaid nii -öelda meetmeid, mida siis peab võtma, et üldse seda saaks teha, aga, aga noh, võib -olla mina selle fookuse suunaks ikkagi lõpuks sinna, et tõepoolest, et kas alati üldse neid isikuandmeid on vaja sisestada. Et siin on võib -olla ka selline suurem filosoofia küsimus, et noh, tehisintellekt on suurepärane, väga äge. Aga kui palju me nüüd tahame, et ta otsustaks võib -olla meie eest või, või teeks mingeid selliseid otsuseid, mis tõesti võib siis kuidagi, ma ei tea, lapse tulevikku mõjutada. Et ja kui palju me tahame selle võimu nii -öelda käest ära anda, et võib -olla ikkagi peaks mõtlema, et teatud kohtades võiks jääda see selline inimsekkumine ja et ta võiks olla väga hea abiriist, aga selle lõpliku otsuse teeb ikkagi inimene.
Üks asi, mida seal oli ka välja toodud, olid terviseandmed, et, et ka need ei tohiks siis sinna liikuda, kas tiivhüppe puhul teil on mingi nii -öelda kontrollmehhanism, automaatne kontrollmehhanism sisse ehitatud, et kohe, kui mõni õpetaja siis jagab mõne lapse eriliigilisi isikuandmeid, et siis ta paneb mingi see, näitab punast tuld, keelumärki, mida iganes, et siit edasi nüüd ei lähe. ja lisaks sellele, et ta seda keelumärki näitab, vaid ka need andmed päriselt siis chat -kept puhul on see Openai, et see info ei liiguks sellele ettevõttele ka mitte kuidagi edasi.
Meil on nüüd kaks sellist suunda, üks suund on tõesti see, et me vahendame litsentse õpetajatele Ja teisalt me teeme ka õpilastele oma õpirakendust, mis on selline tuutori tüüpi õpirakendus, mis siis teeb kõiki neid toredaid asju, mida me soovime ühes siukses tuutor suhtes näha, et motiveerib ja hoiab seda püsivust ja ja küsib siis ise küsimusi ja paneb ka õpilast kaasa mõtlema. Et meie selline põhirõhk selliste piirangute seadmisel on olnud selles õpilaste pooles. Ehk et kui see õpilane hakkab seal üldse mingi õppimisega mitte seotud teemaga vestlust arendama, siis tulevad kohe seal, et palun pöördu lasteabi, peaasjad, üks, üks, kaks, et kõik sellised kanalid, et me suuname nad kohe päris inimeste poole. Nii kui sealt mingisugune selline sel, seda tüüpi käitumine tuleb, et me väldime siis eriti just siis õpilaste puhul seda, et nad lihtsalt sinna vestlustesse üldse ei läheks.
Õpetajate puhul on nüüd tegelikult see rakendus on siis lihtsalt seesama nii -öelda plussversioon, tasuline versioon, mida igaüks saab endale ka ise osta. Et seal selliseid nii -öelda meie poolt etteantud ohutuse piiranguid selles tähenduses ei ole, et seal me tegeleme sellega, et me harime neid. Aga
piiranguid saab sinna kuidagi, kas teil on olemas siis sellesama maailmakuulsa Open .ai -ga mingine otsekontakt, et te saaksite öelda, et teate, et meil Eestis praegu haridusvaldkonnas on vot selline murekoht. Me tahame oma õpetajaid väga läbi selle, et, et kasutavadki teie chat -KPT -d, aidata, võimestada, toestada, kõike seda, aga meil on vot selline tingimus, et me tahame vot selliseid nii -öelda piiranguid seada, kas selline võimalus on teil täna olemas või see võimalus on lisandumas?
Meil on tihe koostöö tõesti hetkel siis nii Openai kui Google 'i meeskondadega ja noh, hetkel see fookus ongi olnud selles õpilaste suuna arendamisel ja siis sellel poolel, et, et seal need piirangud ka selliselt kehtivad. Miks nad seal saavad kehtida, nad on tehniliselt natuke teine lahendus. Et õpetajate puhul ta on nii -öelda eestindatav, et need piiraegud seal on, aga selle, sellises tähenduses sama, samaväärselt me neid sinna tänaste tehniliste lahenduste juures panna ei saa ja tegelikult ka ei soovi ja hetkel ka ei näe vajadust. Et me ikkagi näeme, et kuna need lahendused ka muutuvad, kuna õpetajad ka kasutavad erinevaid tehisintellekti lahendust, väga paljudele meeldib näiteks antroopiku klood, et meie peame oluliseks seda, et õpetaja siis täiskasvanud intelligentsia inimesena mõistab ise ja saab aru, et mis see, mis see nii -öelda tööriist on, mida ta võib seal teha, mida mitte, mitte siis hakata nii -öelda igat tööriista eraldiseisvalt kuidagi piirama.
Aga kui me võtame just, haridusasutused on meil ju täna teemaks ja niimoodi ehk siis see õpetaja võtab, ta saab T -Hüppe käest, saab endale selle ühe litsentsi kätte, milleks siis oli, tuletage nüüd uuesti meelde, oli chat GPT ja või Gemini, aga Clothi veel ei ole ja ei lisandu ka üldse mitte lähitulevikus või võib -olla lisandub?
Meil on siis see nii -öelda litsentside nii -öelda saamine käib hangete kaudu. Hetkel on meil olemas lepingud siis veebruarikuuni, nii et veebruarist siis selgub, kes meil järgmine teenuseosutaja on.
Nii, tuleb uus Jüri või Mari tuleb kooli, õpetaja saab. Nii -öelda saab iseloomustuse lasteaiast kaasa, kui me räägime oma õppeteekonna alguses oleva õpilase kohta. Ja ta nagu näeb seal mingeid asju, mis temas tekitavad näiteks õpetajana küsimusi, et kuidas ma võiksin vot sellele lapsele läheneda, kuidas ma võiksin teda siis harida niimoodi, et nii õpetajal kui ka õpilasel oleks naeratus näol, kõik oleksid rõõmsad ja õnnelikud. Täna võib võtta see õpetaja selle lasteaia kirjelduse, teeb jah, ta justkui nagu ei tohi teha, aga ta teeb copy paste 'i. Paneb see nimi on ka, võib -olla isikukood on ka ja lihtsalt paneb selle sinna D -hüppe poolt saadud äppi sisse ja mitte ükski kontrollmehhanism ei ütle, et kuule, tead, siin on delikaatseid isikuandmeid, et ma nüüd ei tegele selle asjaga. Ta saab ikkagi sealt selle vastuse, mida see tehisaru ütleb, saab ta kätte.
Jah, niimoodi on ja see on tõesti siis see nii -öelda ka kõige suurem nii -öelda liin, millega me tegelemegi, et tõesti, et neid isikuandmeid sinna sattuda ei tohiks, küll aga ta võib tõesti mingit ütleme iseloomustuse juppe ilma selle nimeta sinna sisestada, seal suurt sellist murekohta ei ole ja ja noh, mida me teame siis õpetajate kasutuspraktikatest, Et mida nad paljud teevad, on eelkõige ütleme ikkagi noh valdavalt õpetajad kasutavad seda õppimise jaoks, ülesannete jaoks, tunnikavade toetamise jaoks, aga hästi palju ka ülesannete diferentseerimiseks näiteks erinevatele õpilastele. Ja noh seal ei ole ka ütleme need tavalised juhud, milleks nad kasutavad, ei vaja mitte mingit isikuandmete sisestamist ja tegelikult lähtub õpetaja enda sellisest olemasolevatest materjalidest, tööpraktikatest. Et see mure ei ole täna meile teadaolevalt vähemalt ka väga suur. Et pigem, pigem see on jah teema, mida siis meie rõhutame, mis on ka tegelikult nendes lepingutes, mida me koolidega sõlmime sees, et, et koolid peavad siis ka toetama seda, et, et oma töötajaskonnas, et, et neid isikuandmeid sinna ei satuks. Aga jah, teisalt siis ütleme see risk, et nende isikuandmetega seal ka midagi juhtub, on tegelikult võrdlemisi madal, aga noh, sellegipoolest, et me proovime neid riske hästi minimaalseks viia ja, ja tõesti neid siis toetada.
Hästi palju jätku küsimusele, ma tahaks nagu niimoodi teha, teha, aga noh, ma ei saa, need on nii olulised küsimused. Aga kas te olete, Tii, hüppevaates siis loonud erinevaid skill 'e õpetajate jaoks, ma räägin siis selles keeles, kuidas tehisaru kasutavad inimesed teavad, mis need terminid tähendavad, erinevad oskused, mis seal on, et kus ongi tehisaru nii -öelda välja koolitatud, sina oled vot selle ala ekspert ja teada oskad seda, on ju. Kas te olete juba võtnud need põhilised teemad, mis meil praegu haridusasutustes on, ja andnud ette, et vot see skill on nagu selle jaoks, et kui sulle on vot sellistele kirjeldustele vastav õpilane, on ta siis alustab oma õpiteekonnal või kus iganes, mu õpilane on mulle rääkinud seda, teist ja kolmandat, et ma ei annagi talle ette, et see on see Jüri ja Mari, vaid ma ütlengi, et kuule, et palun nüüd nõu ja abi, mul on vot selline laps sellise kirjeldusega, et mida nüüd teha. Kas te sellise skill 'e olete loonud?
Meil käib see praktikate jagamine, ütleme siis on nagu õpetaja tööpraktika, et ta käib pigem niipidi, et õpetajad ise loovad neid asju, mida neil on oma tööks vaja ja meie siis kogume neid praktikaid kokku ja siis jagame teistele õpetajatele edasi, ütleme, et vot, et näete, et me oleme näinud siin, et õpetajad teevad seda ja teist, vaatame, mis nad on teinud, valime sealt sellised. põnevamad näited välja ja siis jagame tegelikult siis neid samu kogemusi, mida õpetajad ise on loonud, mis on ka need eeldatavasti, mis on neile kõige kasulikumad. Nüüd see skill 'ide teema, millest sa räägid, on tegelikult võrdlemisi uus tehnoloogiliselt ka, et seda me siin oleme siin katsetamas tegelikult, et mis need võimalused siin meil veel täiendavalt on. Et üks asi, mis on meie töölaual siis sihtasutuse poole pealt, on, on seal eestikeelsete õppematerjalide sidumine tervikuna. Need, mis on nii -öelda riigi poolt tellitud, et need nii -öelda sisupool on meil ka kasutamiseks mingis mahus olemas, et me tahame toetada ise siis seda, et need rakendused ka siis oleksid paremini Eesti õppekavaga vastavuses. Noh kõige tüüpilisem näide on siin ütleme siis need matemaatikas näiteks need valemid oleksid sarnasemad sellele, mida me Eesti õppekavas kasutame, siis kuigi ütleme vaikimisi nad võivad olla siin natuke ameerikapärased täna veel. Et selliste teemadega toetame meie sihtasutuse poolt neid rakendusi täna veel ennekõike, aga kuna nüüd see valdkond muutub nii kiiresti, need võimalused muutuvad nii kiiresti, et siis me siin ka kompame, et kus see kasutegur võib olla ja, ja proovime siis siin osalt õpetajate poolt ja siis osalt sihtasutuse poolt need asjad ja praktikad kokku tuua ja neid jagada.
Üks suur oluline küsimus, mis praegu tiivihüppe vaatest jäi vastamata, et kus kohas neid andmeid hoiustatakse, mis teil on siis nii õpilaste kui õpetajate kohta olemas, mida nad sinna promptivad, kirjutavad, et kus kohas see server asub?
See asub tõepoolest Euroopas, mis on siis see nõue ka siis erinevate õigusaktide poolt, et, et tõesti nad on Euroopa serverites, mitte Eestis.
Aga see oli ka see teema, mida Haki oma, oma ringkirjas tõi välja, et koolid nagu mõtleksid selle peale, aga ma kujutan ette, et tegelikult neil on väga raske seda nagu välja selgitada, hakata uurima, sest et õpetajatel endal nagu aega vähe, nad peavad oma põhitööga tegelema, siis leida koolist see üks, üks nii -öelda kõige -kõigem, kes meil nende asjadega tegeleb, no kindlasti tal on ka igasugu muid ülesandeid. Ehk siis ma kujutan ette, et väga paljud koolid vist lähevadki seda teed, et okei, D -hüpe meile juba pakub, et me nagu läheme seda teed. Kas lähetavalt sellest, mida me praegu kuulsime, et D -hüppel just õpetajate vaates selliseid nii -öelda keelde ees ei ole, et kui sinna ikkagi lähevad need isikuandmed, siis noh, õpetaja on teinud ise justkui midagi valesti, kas AK -i vaatest D -hüpe võiks endale sellised keelud nagu teha, et sealt Et ei liiguks need ikkagi pea, kui selline promp tuleb, et tuleks kohe ikkagi, sa ei saa isegi ära saata seda nagu.
Minu meelest sinu mõlemas küsimuses tegelikult on üks selline hea nüanss, mida välja tuua, et esiteks tegelikult ei peagi. Ega mõnes mõttes ei tohikski õpetaja üksinda koolis nende teemadega tegeleda, et kogu see andmekaitse temaatika, millist rakendust me nüüd kasutama hakkame, noh vahet pole, kas me räägime tehisintellektist või, või mingist muust rakendusest, et. See on see koht, kus meie oleme juht öelnud, et tegelikult iga õpetaja ise ei tohigi seda otsustada, et koolis peaks olema see kord paika pandud erinevate rakenduste osas. Need hinnangud tehtud, olemas nimekiri, mis on siis tunnistatud nii -öelda turvaliseks, koolile sobivaks ja, ja see üldpõhimõte on see, et tegelikult vastutab kool. Ja, ja ka kui me rääkisime inimeste teadlikkusest, siis ka see, et kool peab tõesti ka enda õpetajaid koolitama. Et, et jah, et võib -olla selles mõttes ma nüüd ei paneks seda raskust keset sinna, et, et õpetaja selle eest vastutab. Ja üks asi veel, mida tõesti me oleme nüüd, saan öelda, et seda me oleme enda praktikas näinud. Et kui keegi veel ei tea, siis avalikus sektoris peavad olema tegelikult asutustel määratud andmekaitsespetsialistid ja, ja samamoodi ka koolidel. Aga mida meie tihti näeme, et võib -olla ka iseenda kooli töötajad ei ole teadlikud, et nendel on see andmekaitsespetsialist olemas. Ja, ja vot tema nüüd ta võib olla ka näiteks haridustehnoloog tihti samal ajal, et ja noh, tema peaks olema ikkagi see kõige -kõige, kellel peab olema aega sellega ikkagi tegeleda ja, ja tema poole siis peaks saama ka õpetajad tegelikult pöörduda, kui neil küsimusi on.
Aga need hinnangud või mis teil oli, riskianalüüs ja kõik sellised asjad, et juba ainuüksi, kui see mõni koolitöötaja loeb seda, noh ma ütlen jällegist, et on tead nii palju muud teha. Mul ei ole selle jaoks aega, me ju võtsimegi selle pärast D -hüppe käest selle asja, et nemad teeksid selle kõik ära. Kas sellises olukorras ka ikkagi kool ise peab seda, seda tegema ja, ja ma nii -öelda laiendan seda küsimust niimoodi, et nagu. Noh, meil on ju koolid kuuluvad kellelegi, on ta siis kohalik omavalitsus või on siin nüüd riigikoolid ka, on ju, kas, kas nad selle klausli ikka ka ära ei saaks, noh, aga meil kohalikus omavalitsuses, vot see tegelane on ja tema juba tegeleb kõigi nende koolidega, mis kohalikul omavalitsusel kuulub, või siis atiivhüpe, et kas nad niimoodi ei saa seda vastutust kuidagi ära ajada enda õlult?
Ma ütleks, et niimoodi nüüd vastutust saab ära enda õlult ajada, et kui me tõesti niimoodi väga juriidilises võtmes mõtleme, siis ikkagi noh, kool on selles mõttes eraldiseisev juriidiline isik, on ju. Aga jah, paljudes kohalikes omavalitsustes on tõesti tõepoolest tehtud nii ja ka see on väga tervitatav, sest muidugi me saame aru, et tööressurssi on vähe, eriti väiksemates kohtades, et tõesti on kohalikus omavalitsuses seesama andmekaitsespetsialist, sest ka neil peab olema andmekaitsespetsialist, kes siis tegeleb tõepoolest ka koolide küsimusega. Aga noh, ma nüüd ei sekkuks selles mõttes nagu kohaliku omavalitsuse autonoomiasse, et ma ütleksin, et kuidas nad oma töökorraldust peavad sättima, et see ongi siis juba seal vastavalt omavaheliste kokkulepete küsimus.
Jah, ma tahtsin lisada, et et me tõesti mõistame seda sama olukorda, et koolidel on ju palju töös ja ja kuidagi see on keerukas ja need juriidilised dokumentatsiooni koostamine, kogu see maailm eriti, et noh näiteks meie omalt poolt selle sama andmekaitsealase mõjuhinnangu põhja siis, mis me oleme ise pidanud läbi tegema enne, kui me üldse seda rakendust asusime andma, see on sama rakendus. Nii et me tegelikult seda sama põhja oleme koolidele ka jaganud, et see nii -öelda kehtib ka neile, nad saavad selle kasutusele võtta. Ka muude selliste dokumendivormidega me oleme nii -öelda need põhjad loonud, et nad saavad selle võtte aluseks üle vaadata ja ja siis tegelikult selle võrra veidi lihtsamalt need asjad endale sinna protseduurikasse sisse viia.
Ja see on okei selles mõttes, et ega eesmärk ei ole see, et dokumente peaks dubleerima, vaid eesmärk on see, et see dokument siis see päriselt see riskihinnang või mõjuanalüüs, et ta vastaks sellele päris olukorrale. Ja kui tõepoolest see põhi on tehtud nii, et kool siis loeb selle üle, hindab enda olukorda, vaatab, et ahah, mul ongi täpselt see olukord, see läheb sellega kokku. Ma eeldan, et nad vajadusel võivad ka seal mingeid lisandusi teha, et kohandab seda enda olukorrale, sest selles mõttes on see okei.
Kordamine on tarkuse ema. Kui nüüd ikkagi on mõni kool, mõni õpetaja, mõni haridusasutus, mis iganes, ta justkui teeb niimoodi, kuidas selle ringkirjas on nagu kirjas, et ei tohiks teha. Et kas Aki läheneb neile haridusasutustele piitsa või präänikuga? Või mitte kumbagi, vaid te lihtsalt ütletegi, et kuule, et me tead tahaks sinuga vestelda, aga see on sõbralik vestlus ja et ära karda midagi, midagi halba ei juhtu.
Ei, selles mõttes ega kindlasti hakki siis nii -öelda sekkuks, võtaks kooliga ühendust ja, ja samamoodi me saame ju teha ettepanekuid, et ikkagi see ei tähenda, et see olukord nüüd jääks nii. Et meie eesmärk ongi alati, esmane eesmärk on see, et olukord siis nii -öelda korda teha, et noh, ma ei tea, kas otseselt koolile, kas nüüd see midagi muudab, kui me neile trahvi teeme, et noh, tegelikult võiks öelda, et sihuke karm järelevalve on kõige kallim meede üldse riigile. Et, et ikkagi pigem selline koostöö on nagu soodsam. Aga, aga jah, selles mõttes, et meie eesmärk on ikkagi alati, et siis kui midagi on läinud natukene valesti, siis see tehakse korda. Et see nüüd ei tähenda seda, et, et me ei sekkuks, aga eesmärk siis ongi see, et vaatame koos üle ja teeme korda.
Meil saate aeg on armutu, aga üks küsimus mul on veel lähtuvalt sellest, et minu jaoks tuli üllatusena see, et seal kirjas oli välja toodud see, et nagu lapsevanemaid peaks ka justkui nagu informeerima, kas nagu päriselt siis keegi koolis peaks saatma, et kuule, sinu Jüri ja Mari hakkab nüüd arvutitunnis, arvutiklassis kasutama Kahooti, korra teeb selle Microsoft Teamsi, Zoomi, mis iganes asja lahti, et nagu päriselt peaks sellise nimekirja saatma lastevanematele või?
Noh, tegelikult ju koolidel peaks olema üldsegi tehtud ka andmekaitsetingimused, et ja, ja kui me räägime sellest nõusoleku võtmisest ja ka nendest nõusoleku vormidest, millest me siin saate alguses põgusalt rääkisime, et siis ka ju selline info peaks siis enne kooliaasta algust tegelikult juba lastevanemateni jõudma. Et jah, ei pea teavitama nüüd igakordselt, et iga teisipäev kell kolm saadet teada, et me lähme nüüd Teams 'i või kuhugi, et seda mitte, aga, aga jah, nende andmekaitse põhimõtete kohaselt siis peaks teavitama, peaks olema siis sellised tingimused kehtestatud, millega siis vanemad saavad tutvuda.
Ja, ja meie näeme väga palju seda, et tegelikult lapsevanemad vajavad ka seda infot, et nad tegelikult kodus, eks ju, on sama olukord, et need lapsed, noored siis noh, kasutavad neid rakendusi, neil on mingid küsimused, ka mingi, ma ei tea, ütleme, keskkonnamõju kohta, mingite muude teemade kohta, et, et tegelikult lapsevanemal on väga hea teada, et, et mis need asjad on, mida koolis kasutatakse. Et ta oskaks siis ka ise, ise neid teemasid adresseerida, mitte ainult nagu andmekaitse teemadel, aga siis laiemalt, sest et no lõpuks noored õpivad ka kodus ja, ja toimetavad kodus nende samade rakendustega sageli.
Ja nüüd on selline väikene podcast 'i maagia, et juhtumisi meie salvestame seda vestlust sellisel päeval, kus ma ei saa väljakutset teha, aga selleks ajaks, kui see saade on eetris, on, on toimunud selline Nii -öelda koolidele suunatud, mitte ainult koolidele, vaid seal on nagu põhimõtteliselt igaüks võiks nagu osaleda või oleks võinud osaleda, aga seda võimalust jah, meil hetkel kahjuks ei ole. Kas HAK -il on plaan korraldada lihtsalt kord aastas, kui uus õppeaasta algab, sellist veebi teel seminari, üritust, kus saavad koolide esindajad ja kõik muud oma küsimusi küsida või te nüüd näete, et seda võiks teha nagu kord kvartalis?
Jaa, tegelikult meie eesmärk on olnud teha seda tihedamini, et ma jah, hetkel ei saa selles mõttes siin välja kuulutada kuupäeva, et millal võiks toimuda järgmine, aga oleme ka eelnevalt sarnaseid üritusi teinud, et kõigepealt siis saadame välja mingi sellise üldise teavituskirja, mingi ringkirja. Inimesed saavad sellega tutvuda, natukene seedida, mõelda, mis küsimused tekivad ja siis sellise paari nädalase aja jooksul oleme teinud siis alati sinna otsa ka sellise virtuaalse kohtumise. Kus siis käime need teemad veel kord üle ja igaüks saab siis esitada endale huvipakkuvaid küsimusi, et oleme sarnast formaati teinud ka näiteks samamoodi kohalike omavalitsuste näiteks andmekaitsespetsialistidele või, või kes iganes siis soovib kuulata. Nii et ma, ma väga loodan, et me ikkagi juba ka järgmise ürituse saame tegelikult õige pea välja kuulutada. Nii
et kõigile, kellele tänane teema läks korda, hoidke oma silmad -kõrvad lahti, vaadake Aki veebilehte, et kui sinna tuleb uus teade, teavitus järgmise ürituse kohta ja mina kindlasti kannustan inimesi seal osalema, sellepärast et seda seminari, seda veebiteel toimuvat seminari ei salvestata. Ehk siis keegi ei pea kartma seda, et keegi kuskil hiljem vaatab, et mida tema küsis või et mis loll või jabur küsimus see oli. Esiteks loll ja jabur küsimus ei ole. Nagu julgelt küsige neid küsimusi ja ma julgustan ilma selleta, et ma olen saate osalejatelt küsinud, kas tohib niimoodi teha, aga ma ütlen ikkagi kindlasti D -Hüpe on ka valmis koole nagu nõustama, et kui on mingi küsimus, millele teie saate vastata, vastate ära, Et kindlasti suhelge, suhe, suhelge, et üritame probleeme ja kõike seda vältida. Suured tänud Andmekaitse Inspektsiooni koolitus - ja ennetustiimi juristile Keili Kepile ja T -Hüppe projektijuhile Laura Kaldale. Et te täna saatesse tulite. Kriitiline intsident selleks korjaks paneb pillid kotti, et tulla tagasi juba mõne aja pärast. Head kuulajad, kui see saade läks teile korda või te leiate, et seda peaks kuulama keegi, inimene kuskil, siis kindlasti jagage, laikige, share 'ige, andke tehisarule ette. Tehisaru võib teile teha näiteks kas või eestikeelse kokkuvõtte sellest meie saatest, kui te ei jaksa kõike seda pea neljakümmend viit minutit ära kuulata. Aga nagu öeldud, mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun järgmisel korral teiega.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]